Akadeemia 2006, nr 4, lk 898–902.
TERVIST, ERKKI LUUK!
Erkki Luuk, “Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs”. – Akadeemia, 2006, nr 2, lk 399–438.
Arne Merilai:
Rõõmu ja rahuldustundega lugesin Erkki Luugi kahepoognalist, teaduslikult konsulteeritud ja eelretsenseeritud, avara pealkirja, kuid erilise sisuga käsitlust Pragmapoeetika teemal. Juba tema magistriväitekirja oponendina oli mulle selge, et semiootikust saab kord asja – jätk üldkeeleteaduse doktorandina on paljulubav. Iseloomulik, et just noorem põlvkond leiab selle uurimisala põneva olevat: nii Neeme Lopp Sirbis kui ka Aare Pilv Keeles ja Kirjanduses. Kuivõrd kirjandusfilosoof ei saa lingvistikast elutööd teha, olen vahel muretsenud, kes arendab edasi kohalikku illokutiivset loogikat. Nüüd on mure murtud: võimekas mantlipärija on avalikult välja kuulutatud – edu talle! Annan hea meelega järje üle, loovutan kontaktid, katsun leevendada mõjuängi. Parim oleks, kui loodaks uurimisgrupp, mis seoks filosoofe, lingviste, semiootikuid, matemaatikuid ja stiliste; kusjuures minul ei ole dirigendi ambitsiooni, peaasi, et valitseks tõeotsimise õhin. Kas meie akadeemilistel ülakorrustel on kõrvad?
Loomuldasa korjub nii pika jutu peale ka palju vaieldavat või ekslikku. Näiteks ei põhine Vandervekeni logistika “väidetel ehk propositsioonidel” (1. p), sest just nende eristamisest kõnetegude teooria sünnibki. Et analüütiline menetlus kaldub juuksekarvu lõhestama ja vastuväidetesse takerduma, ei hakka ma Erkki konstruktsiooni (milles on minu oma, tõtt öelda, vahel raske ära tunda) üksipulgi dekonstrueerima. Esiteks on igal süsteemil oma eluõigus ja teiseks näikse illokutiivse logistika autism liiast olevat isegi antud ajakirja lugejale. Mainin vaid, et erinevalt Wittgensteinist käsitlevad Austin, Searle ja Vanderveken lihtkeelemängude tüüpe, mitte lõputuid ad hoc eksemplare nende taustal; ja vastupidi inglise eeskujudele ei nimeta eestikeelseid kõnejõudusid (ega -tegusid) tegusõnad. Poeetiliste keelemängudeni ja nende kommunikatiivsete seaduspäradeni on sealt aga veel mitu pikka, esialgu grice’likku sammu seni veel üsna vähekõnnitud rajal. Kusjuures taas rõhutan, et minu esitus, olgu esmase või teisese mudelsüsteemi astmel, on paljuski esialgne – teemat meie vaimuruumis pigem püstitav, mitte tsementeeriv. Nii et revideerida saab seda omajagu, kui vaid diskurss oleks elav. Tuleb tõdeda, et selleks on tõsist lootust!
Väljaspool illokutiivset peenskolastikat visandan siiski mõned põhipunktid, mis on olulised minu praeguses mõttejärgus. Minu lähenemine (kahtlemata sel moel piiratud) toetub kehtestamise ehk loomise ideele, mille taustal kumiseb – ketserlikult – ka fenomenoloogiline Stiften. Erkki Luugi vaatenurk on paljus vastandlik, n-ö surnud autori ehk lugejateooria oma, mis kaldub perlokutiivse mõjuakti poole. Need vaatepunktid pole hästi ühitatavad, nad on üldse eri tasandeil, kuid mõjuküsimus on pärast Austinit tõepoolest laokil ja seega suur võimalus – on väga õige sellele innuga keskenduda.
Kehtestav hoiak ei ole aga tõlkija hoiak: väljendused, nagu ütelda – see on teha!, kõne kui tegu, kõnetegu, kõnejõud, illokutiivne punkt, tõdemused, kohustumised, juhised, kehtestused, tundeväljendused, mängult usk jt on olemuselt vähem tõlked kui ideede taaslooming. Tekitatud emakeelne terminoloogia on keeleteadlaste poolt siiski kontrollitud ja juba mõnda aastat sujuvalt käibel. Kuid tõsi ta on, et meie kultuuris on vaimne prestiiž nihkunud isemõtlemiselt vahendamisele ja autoriteetsete nimede poetamisele –olen sellise ühekülgsuse vastu. Valdava suhtumise taustal ei panegi seega väga imestama fraasid nagu “valmistab ette autori originaalset panust pragmapoeetikasse” (16. p), mis mõjub (Linnar Priimäe kunagist võrdlust tarvitades) justkui Platoni portree tätoveerimine Platoni enda rinnale. Pragmapoeetikat lihtsalt ei olnud enne Pragmapoeetikat olemas, millega koos ta tekkis. Selles ilmneb kehtestuse ja kirjelduse/analüüsi ületamatu erinevus: dictum, factum klassivahe. Intrigeerivalt oksümooriline, kuid süvenedes vaevalt et kahepalgeline ehk eklektiline kummardus Austinile, Heideggerile.
Üldise paradigmatutvustusena ei vali Pragmapoeetika jäigalt pooli: köidab, näiteks, nii Donnellani omistava ja osutava kasutuse eristus kui ka selle tõepoolest ebasümpaatsem searle’lik tühistuskatse. Miski ei sega esindamast korraga nii väidet kui vastunäidet. Ei maksa kinnistuda, piiravaid mõtteid pähe panna. (Osutava kasutuse eksijuhtumites, kus referents siiski õnnestub, näen muide implikatuuri mudelit – kuulaja seisukohast jah, kõneleja seisukohast mitte.) Kuiva huumorina võetav formalism ‘Kalevipoja lõhkuja’ teemal (15. p), et kas too võib ka elus või mitmuslik olla või iseend lõhkuda, variseb aga kaardimajana kokku, kui vähegi raamatusse kiigata: nimelt on ‘Kalevipoeg’ unikaalne lumememm (lk 151). Kas viskas konsultant väikese vembu? Eelduste eiramine diskrediteerib matemaatilist meetodit, eneseparoodiana aga paradoksaalselt siiski krediteerib. Vahva passaaž! Mis tõstatab küsimuse kirjeldustasandist: kui detailne rehkendus on tervemõistuslik, ilma et ta minetaks üldjälgitavust ja matemaatilist vaimu kui sellist? Erkki toetuseks möönan siiski, et mingid naljad võivad mingis seoses argumentide jälgimist monograafias eksitada – vahel võib trikitamisest kahju tõusta (aga kahtlen, kas põhimõtteliselt). Igav materjal lõbujanu igatahes ei sütita ja raamatut oli põnev kirjutada, kuna meie kontekstis oli see justkui kuu pealt kukkunud (kuigi enam vast mitte).
Siiski hajutavad naljatuju ja teevad ettevaatlikuks mõned joviaalsused à la “Oluline on märkida, et ideoloogilises plaanis – analüütilise, aksiomaatilise ja formaliseeriva lähenemise vajalikkuse küsimuses keele- ja kirjandusteooriale koos selle lootusrikka vastandamisega historismile, komparativismile, metafoorsusele ja narratiivsusele olen ma Merilaiga samal seisukohal” (“Kokkuvõtteks”) või “Saussure’i nimetatakse vaid üks kord ja mõistagi halvustavas kontekstis, ehkki “semiootikale” viidatakse korduvalt – kuid see on seletatav kohaliku konteksti eripäraga, eelkõige seoses Lotmaniga, kellele viitamine on Eestis soovitatav vähemalt kultuuripoliitilistel põhjustel” (1. p). Paraku pean alt ära hüppama: mind sellest parteist ei leia. Kindlasti eristan ma vaidlust konkreetsete teooriate vahel ja nende kõikide üldist pooldamist n-ö ühendväljateooria tasemel, mida oma kirjandusteoreetilises tegevuses aktiivselt esindan. Pragmapoeetika on suures ampluaas vaid pendli üks asend, mitte absoluut. Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni liikmena või Lotmani filosoofia “apoliitilise” süvaaustajana võõristan sääraseid omistusi. Loomulikult, artikli autor on sellel alal veel kogenematu, kuid tekib küsimus: mida mõtlesid eelretsensendid? Olnuks ehk kasulik kaasata mõni asjatundlik kirjandusteadlane? Aga, jah, kes?
On tõsi, et ei Jakobson, Lotman ega teisene mudelsüsteem juhatanud mind suhteliselt isetekkelise kahe konteksti visioonini, mis minu kui õppejõu ja literaadi praktikat juba mõnda aega täielikult läbib, vaid pigem russell’lik kitsa ja laia “skoobi” paralleel, millele potentsiaali avastasin Madis Kõivu juhendatud analüütilise filosoofia seminarides. Ometi ei seostu Jakobsoni “funktsioonid” või Lotmani mänguteooria wittgensteinlik “vilkumine” sellega mehaaniliselt (17. p), vaid õige sujuvalt. Põhjuseks ikka kirjeldatav nähtus ise, varjul nii Aristotelese “Poeetikas” kui ka Gérard Genette’i jmt paremates arutluskäikudes. Et kahe konteksti teooria siledamat versiooni “Pragmapoeetika kui kirjandusfilosoofia“1 saab peagi ka emakeeles lugeda, ei hakka sellel praegu peatuma (kuid loomulikult võin läkitada käsikirja). Möödaminnes viitan vaid, et mõneti on tegu vanade heade mõistete ‘sisu’ ja ‘vorm’ teatava topeldusega. Seega juba intuitiivselt üsna vastuvõetav? Kahtlemata on tarvis leida ja lõimida vastunäiteid, mida jään põnevusega ootama – ise neid leiutama ollakse kuidagi “laisk”, selleks tuleb rakendada kriitilist kõrvalpilku. Oluline on siiski mainida, et kui laiendada Jakobsoni skeemi eneseleosutuse ala, siis ikka emotiivse (lüürilise) funktsiooni, mitte konatiivse (sic! – kõnetava, dramaatilise) funktsiooni arvelt) (17. p). Vahe on aga selles, et kui lüüriline on mimesise ehk sisu kvaliteet, subjekti siseilma (enese)peegeldus, siis poeetiline roll tuleb väljendusvahendite eneseleosutusest – vormilisest küljest.
Sõbraliku repliigi lõpetuseks kolm kärmet punkti. 1) Kui elukutseline kirjandusteadlane rõhutab, et keeletegevusõpetus on kirjandusteaduse alusdistsipliin, siis võiks vastavat haridust… sajandite kogemuse taustal… usaldada (8. p). Ilukirjandusele spetsiifiline ehk eriline johtub kujundlikust (mõtlemisest ja) keelekasutusest – sõnakunstiteos põhineb kujundil. Poeetiline tekst, niisiis ehk paraku, on teatava keelekasutuse tulemus, mille uurimise lätteid tulvab keelepragmaatikast. Kusjuures vastuvõtja ehk dekodeermine kuulub samamoodi pragmaatikasse nagu saatja ehk kodeerimine. 2) Pragmapoeetikas on kaks metafoori definitsiooni (muidugi mitte ammendavat) – teine neist, implikatuurne, on tugevam ja vähem hüpoteetiline. 3) Imetledes deiksise väljajuurimatust, ei poolda ma siiski pandeiktilisust. Kuigi nii mõnegi toore seisukoha ümberhindamist luulelise lausungi autoreferentsiaalsuse ja stilistika valguses võib jälgida üle-eelmise aasta Tartu deiksisekonverentsi vastsest kogumikust. Siin on retsensendid neile avatud ustest sisse murdnud (16. p). Nõndap ei ole otstarbekas ainult Pragmapoeetikaga (2003) piirduda, kuna edenev mõte ei tardu – raamatu deiksisepeatükk on olemuselt ikkagi kümne aasta tagune (Akadeemia 1995, nr 10, lk 2086–2111), osalt aegunud nagu mõni muugi koht selles raamatus.
Summa: kuigi Erkki Luuk jättis fiktsiooni ja implikatuuri sulgudesse, tegi ka olemasolev pragmapoeetiku õnnelikuks. Ole meheks, illokutiivne loogik!
1 Ilmub eelretsenseerituna Studia Philosophica erinumbris, mis koondab Eesti filosoofia aastakonverentsi 2005 “Filosoofia võimus ja võimutus” ettekandeid.
2 Vt ka Merilai, Arne; Anneli Saro, Epp Annus 2003. Poeetika: Gümnaasiumiõpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 11, 21jj.
3 Merilai, Arne 2006. Regarding Pragmapoetics: Deixis. – Lausungist lausumiseni ja vastupidi. Multidistsiplinaarsed vaated deiksisele. De l’énoncé à l’énonciation et vice versa. Regards multidisciplinaires sur ladeixis. From utterance to uttering and vice versa. Multidisciplinary views on deixis. Toim. Daniele Monticelli, Renate Pajusalu ja Anu Treikelder. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 270–285.