Vikerkaar 2006,
4/5, lk 36–43.
Arne Merilai
PALA NELJALE JALALE
Staring competition
Häälekad rekvisiidid:
TOOL
LAUD
RAADIO
LÜHTER
KLAVER
DIIVAN
KAPP
KAMIN
Hääletud rekvisiidid:
NAINE
Muud
I pilt
TOOL (tungiv meeshääl): Ma ei tea küll mis, aga see lagi on must. Isu läheb ära, kui seda vaatad.
LAUD (pehme naishääl): Ära siis vaata, sõbrake! Tee seda, mis Sulle rõõmu valmistab.
TOOL: Sina jah oma tarkusega. Alati vastus valmis, rõõmu kõrvuni.
LAUD: Võib-olla on pisut tahmane, big deal. Aastatega ikka natuke luitub. Sul on hoopis meel must.
TOOL: Mida kuradit sa tänitad mu kallal kogu aeg. Sina ikka see Lumivalgukene, mina tšornaja šopa. Kaua võib!
LAUD: Oi-oi, meil on täna kadakapõõsas voodris! Või satikad. Kes sinul keelab Lumivalguke olla, või jõuluvana, mu armas punane plüüs? Mõni must tagumik võib ju meie peale tõepoolest istuda, aga ega ta meid sellega ei alanda.
TOOL: Ja oi kuidas veel alandab, ptüi! Mis juttu sa ajad! Kerge öelda — ega siis laua peale keegi ei istu. Võib-olla kord-kaks elus. Mina olen see, kes igasugu kannikaid peab enda peal taluma! Muudkui aga lastakse peeru läbi vedrude. Öääk! Punane uhkus on mu pealt ammu maha nühitud. Võidunud…Kulunud roosa narts.
LAUD: Mida sa sellega nüüd öelda tahtsid — roosa narts? Siin majas me poliitikast teatavasti enam ei räägi…
TOOL: Aga kas erootikast räägime? Millest me siin üldse räägime?
LAUD: No ma ei tea, kas erootikast… Parem luulest, kunstist, Pärnu veeuputusest.
TOOL: Ei kippu ega kõppu…
LAUD: Miks sa piidled mu seeliku veert, kas Sul kõrgemaid huvisid ei olegi? — Artur Alliksaar.
TOOL: Ahaa,
kipp siiski on! —
Artur Alliksaar.
LAUD: Ohoo, ma ei jaganud matsu, et sa juba tsiteerid! Vahva, mängime edasi!
TOOL: Tead mis: Viu vaikib vopsu puudusel… — Andres Ehin.
LAUD: Sorri.. Oot-oot, millele sa vihjad?
TOOL: Mis siin tühja vihjata. Vaat, kakskümmend aastat tagasi, siis olin triksis-traksis. Aina süstisin siuh-säuh laua alla ja tagasi, vaat see oli sugu elu moodi! Nüüd ei liigutata mind enam kuude viisi. Või kui, siis äsatakse näoli vastu lauajalga.
LAUD: Häbi peaks olema! Sinuga ei saa täna üldse kõnelda. Pervert!
TOOL: Täitsa perses jah!
RAADIO lülitub iseenesest käima, algul jooksvale Klassikaraadiole, siis Vikerraadiole.
LÜHTER, oma neljal rippuval jalal, hakkab tilisema ja vilkuma.
TOOL: Hei, teie kaks, jääge vait, kes teiega rääkis! Mis te kuulate võõrast juttu!
LÜHTER ja RAADIO lõpetavad vähe aja pärast silmapaistmise.
LAUD: Jutuks on seda küll raske pidada. Läheb juba lärmiks kätte.
TOOL: Nänn-nänn-nänn… Tätt-tätt-tätt… Kui ei meeldi, tõmba linik üle. Ma olen iseendale see kõige tänuväärsem publik. Minu poolest olge te või olemata.
LAUD: No muidugi. Ikka kallale. Tuletan sulle meelde, et Raadio ja Lühter olid siin aastaid enne sind. Nagu ka mina. Võõras oled hoopis sina. Kollanokk!
TOOL: Kollanokk?! Tead, sellega ma võin isegi nõus olla, arvestades mu kunagisi kuldseid rante ja uhkeid nökke. Mis sellest järele on jäänud?
LAUD: Kui sa tahad midagi arutada, siis võta hoogu maha. Muidu mina keeldun.
TOOL: Ah vanurid ei suuda sammu pidada? Antikvariaat!
LAUD: Palun, ära hakka siin metaforiseerima või kogunisti sõimama. Me oskame kõik õelad olla. Minu lauaplaati on väga palju poeesiat ja filosoofiat sisse imbunud, küllap tead seda isegi väga hästi. Võta seda ütlust kui hoiatust, mu kallis.
TOOL: Kärpse-sitt ja pussu-hais, hoi-rass-saa! Higi, rasv ja tolmulest, ihh-haaa-haaa!
LAUD: Hästi, andesta mu solvang. Ei ole kollanokk, ei ole. Ei ole kandiline. Parem kui kolmjalg taburett, ikkagi Tool — suure seljatoega! Sa me tubli tagapalge tugi! Ihatud istmikuilu, pehme pepupadi! … Põnnadi-põnnadi peerupann!
TOOL: Aitäh komplimendi eest, madaam! Selles oled sa ikka nii paganama osav. Kõrgem seltskond, aristokraatlik iroonia!
LAUD: Jama üks või
TOOL: Nagu härjale punane kärbseseen.
LAUD: Jätame siis selle tooni, eks ole. Mis vana uustulnuka jutt, pole vaja, tõepoolest. Võib-olla oleme isegi ühevanused, vähemalt ju samast ajastust. Aga sina ja roheline Tool tulite meie tuppa siiski hiljem, kui vanarahvas eelmised toolid kaasa viis ja noored teiega saabusid. Sa ajasid mind lihtsalt oma tänase pahurusega hetkeks närvi, palun andeks!
TOOL: Ma ajasin sind ennevanasti samuti närvi… aga mitte pahurusega, eks ole… Uhke purpuris tooliponks, muudkui sähvis jalge vahelt sisse ja välja… Nagu õlitatud keravälk!
LAUD: Kas sa pead sellest ikka kõige kuuldes rääkima?
TOOL: Miks ei või sellest siis rääkida, kui kõigi nähes teha võis?
RAADIO libiseb üle lainete ja jääb pidama Suzie Quattro marulisel palal “Glycerin Queen”.
DIIVAN, KAPP ja KAMIN hakkavad kaasa mõmisema, naeru mugistama.
LÜHTER hakkab rütmikalt vilgutama.
LAUD: Mis see siis nüüd veel on?
TOOL: Kas sa siis ei tea — Suzie Quattro! Glütseriinikuninganna!
LAUD: Ah nii, no väga kena! Aitäh teatamast. Miks mitte Audi Quattro? Ega ma nii loll ka ei ole…
DIIVAN, KAPP ja KAMIN pugistavad veelgi agaramalt.
LÜHTER veelgi krapsakam, aina heliseb-kõliseb.
TOOL (toa õõtsudes rütmiliselt; seina peal kõigub miski suletutiga artefakt – bumerang, pääluu vmt): Küll meil on lõbus, juhhei! Hõissaa ja hõissassaa! Sööge saia, sööge liha, jätke jonn ja jätke viha! Etnoekspressionism! Futupunkrock! Jehuuu! Prepostmodernism!
LAUD: Idioot! Õndasad on need, kes… Tead, ma parem ei osale täna selles konversatsioonis. Kogu ennast, jõua endas selgusele, mida on ja mida pole sünnis ütelda või mõtelda. Tõmba uttu, poja!
TOOL hakkab homeeriliselt ja luksudes naerma.
NAINE siseneb tuppa, kõnnib eesmärgitult, aga mitte
üleliia
lunaatiliselt ringi. Katab väheks ajaks kätega kõrvad, justkui ei taha
mööbeldavat
naeru kuulda — absurd muidugi. Haarab sahtlitega Kapist raamatu, vajub
diivanile, püüab lugeda. Natukese aja pärast viskab raamatu käest,
süütab
sigareti, pahvib. Jääb lakke vaatama, vajub mõttesse.
II pilt
RAADIO mängib, algul Elmarit, siis Kukut.
NAINE tuleb tuppa, uneledes. Sätib asjakesi, klopib padjakesi, tõmbab kipspealt ja raamatutelt tolmu, paneb vaasi värsked tulbid või roosid. Laseb Toolile, Diivanile ja Kapile mingit antiseptilist spreid peale. Vaikib, kuulatab sisekõnet. Asendab heegeldatud valge laudlinakese piduliku õhtusöögi-mustaga, mille pikad kolmnurgad ripuvad lauajalgade keskelt pea maani. Toob küünlajala. Süütab uhke rangjalgadel Kamina. Kolksutab paar korda siibri klapiga, mis kipub vist ise kinni langema.
KLAVER mängib Schubertit, Schumanit ja Stendahli; Naise süvenenud kaasabil.
LÜHTER hakkab muusikalise kulminatsiooni ajal taas vilkuma, vaibudes tasapisi peale pala lõppu, hämaramaks jäädes.
NAINE katab laua õhtusöögiks. Toob veinpudeli, kohvikannu, toidutirinad. Toolita küljele asetab nooblid sööginõud, tooliga küljele vaid kohvitassi ja pokaali.
KLAVERI mahedad helid jätkuvad nagu unes, kuigi kleiti vahetama siirduv Naine sellele enam kaasa ei aita.
NAINE tuleb pidulikult tagasi, läidab küünlad, tõstab taldrikusse moorapraadi, määrib kalamarjaleivakesi, valab vett ja veini. Istub pikalt, helide kaisus, imetleb nägijana teiselpool lauda haigutavat tühjust, justkui osaleks vestluses. Ise ei söö, võtab vaid paar pokaali veini, tõmbab mõned suitsud.
NAINE valab kohvi kahele, paneb teisele tassile mett sisse, endale võtab moorapeakese. Rüüpab, nikitseb, näkitseb, aigu om. Siis tõuseb ja lahkub, enda nõusid kaasa viies, teise poole lauale jättes.
KLAVER hääbub.
LÜHTRI hämarus jääb.
III pilt
TOOL: Noh, mis vahid!
LAUD: Oh issand, ma ei vahi, ma muretsen.
TOOL: Mis siin enam muretseda, mured on juba murtud. Plaks ja sorr!
LAUD: Tead, mees, sa ei ole muud kui armukade. Mina ei saa sinna parata, et minul pidi silmi jätkuma teie mõlema jaoks. Mina ei tulnud teie ellu, eks ole, vaid teid kanti minu tiiva alla. Ja minul ei olnud võimalik ühte teisele eelistada. Milline laud saab üldse olla ühe tooli poole kaldus? See pole mitte enam laud, vaid liumägi. Küll on kena kelguga — hangest alla lasta! Selline mööbel visatakse minema või viiakse restaureerimisele. Ei ole mingit muud võimalust. Te teadsite seda väga hästi ja leppisite sellega, isegi väga rahul olite mu meelest.
TOOL: Küllap keskea kriis, egoism lööb välja.
LAUD: Jah, tõepoolest! Aga ma ei saa aru, miks just nüüd, kui rohelist meil enam ei ole? Miks mitte siis, kui te mu pärast konkureerisite?
TOOL: Võib-olla mul on kahju, et teda enam ei ole? Võib-olla me täiendasime teineteist? Võib-olla koguni armastasime! Olime omavahel ühenduses sinu jalgevahe kaudu! Ega sul vist ikka ei olnud päriselt silmi meie jaoks, tundub, et seda kõike ei märganud. Ainult ennast imetlesid, tegelikult.
LAUD: Oi jeerum! Mis sa tramad!… Ära ärista, kuuled!
Päris pöördesse
läinud. Pilves oled vä? Kaks fucking
biseksuaali minu all augus?! Camoon! Gimme
tha breik!
TOOL: Ja mis siis! Ise oled ka biseksuaalne!
LAUD: Ei ole ma mingi biseksuaalne, mina olen surely straight! No doubt of that, my dear!
TOOL: Oled jah, bi-seksuaalne. Sul oli kaks partnerit! Nümfomaan!
LAUD: Oh my god! Watch your
mouth!
TOOL: Sa oled veel hullem
biseksuaal kui kes iganes, mu kallis näkk. Lorelei! Femme
fatale! Mina käisin läbi ainult sinuga üksi! Roheline oli
vaid platooniline, kättesaamatu, inspireeriv sõber — vaimne Eros! Mitte
mingi
LAUD: Et sa, närukael, teaksid: enne teid oli siin
kogunisti neli
tooli! Ja kõik minust palju vanemad, hõbehallid! Tõelised aadlikud.
Mina olin värskelt
lõigatud Laud, uue ajastu sümbol, modern
cut — kõikide lemmik! Ja kuidas mina neid kõiki vastu armastasin,
nii eraldi
kui koos! Oo aegu ammuseid! Ja oo aegu räbalaid — neid praeguseid. Kuid
see ei
tähenda, et peaksime tänagi lakkama rõõmu tundmast. Eventually,
one must get over it!
RAADIO leiab üles laulu “Oo aegu ammuseid”.
TOOL vaikib pikalt.
TOOL: Your son of a bitch!!!
LAUD: Justament! Son!...
Of a bitch!
TOOL ägab ja nagiseb.
DIIVAN ohkab südamest, esimest korda.
LAUD: Näe, Diivan ka sätib suud seks…
TOOL: Ole kuss, madrats, mis sa ohid! Maga edasi. Küll
pärast
räägime, mis unes nägid.
LAUD: Kus olid härrasmeestel ikka jalad, tammised ja kõverad! Ja tugevad ja tugevad! Vaevu mahtusid laua alla ära… Mitte sellised igerikud kitsesõrad, nagu mõnel, häbi mainidagi. Ja seljatoed ulatasid poole laeni! Eks olnud, Lühter!
LÜHTER vilgutab tuledega.
TOOL: Ena mul rippriist! Shut
up!
LAUD: Kas ei olnud meil nooruses aina pidu ja pillerkaar, Raadio! Uhh!
RAADIO keerab peale marulise Sky Plus’i.
TOOL: Vaikige, õnnetud klaassilmad! Mitte Raadio, vaid ajudeta kraadiklaas, ma ütlen, eetrinuusutaja! Küllap sinugi pirn kord lillaks lüüakse, oota aega!
KAPP: Palun, noored, lõpetage ükskord ometi see tühine argument. Laske nendel, kellel palju raskemad koormad on taluda, ometigi rahus mõtelda ja puhata!
TOOL: Tead, sina ka, vana, tõmba oma sahtel parem kinni! Terve tuba on su koisid ja tolmutorte täis, kõngeme siin ükskord nende kätte, ma ütlen! Ja mina, loll, veel lootsin, et meie vahel, va kummutirisu, on mingi sügavam ühtsus ja arusaamine. Üksi seisan siin ilmas, ihuüksi!
LAUD: You’re so pathetic! Shame on you, you maniac! Kas sa ei ole siis kuulnud: Hallpead austa, hõbejuust kummarda! Tark vanarahvas, kuigi istmiku all käis vaid miski järi või muidu paljas palk. Järelikult ei saa mõistusel ja istmel täheldada erilist korrelatsiooni.
TOOL nagiseb ja ägab raevukalt ja pettunult; hakkab nuuksuma, ilmselt nutab: Oh eided, eided, nõiaellad, häda ja viletsus! Et mind ka siis ilma valmis treiti! Kas see on siis kellegi Laud — üks meduusaparv, hädamere paat! Kajutita, ankruta. Ah, mis ma sonin! Lõpp kõik, läbi.
DIIVAN ohkab sügavalt kogu hingest, teist korda.
KAMIN, köhides: Ära tuleks sind põletada, Tool! Jalg jala haaval nagu muiste sõja ajal. Mida sa urgitsed ja piinad teisi. Kas nüüd on hea, kui kõik on tagajalgadele aetud? Pähh!
TOOL, taas üles tuurides: Aa, härra Kamin ka kõmiseb! Kõmm-kõmm-kraa…(ja sülitab kaminasse). Halten
Sie doch Ihre Klappe, Herr
Feuerwerk! Lugupeetavad, markii de Sade’id, see kisub juba nagu
grupiseksi
poole, kas pole? Varsti tulevad kõik punti. Hei, kes tahab veel osa
saada,
astuge aga ligi! Tasuta jagatakse!
KAMIN: Ja sina kah, me kaunis Kandik, linapää, oled üks paras tuleroog!
LAUD: Pada sõimab katelt ja need teised sõnad, mis? Miks mitte tulehark, ah?
KAMIN: No nii! Nüüd mulle aitab! Donnerwetter!
Tahate kuuma, palun väga! Olge head. Finita
la commedia! Carramba!
KAMINA siiber vajub äkilise klõpsuga kinni, tuppa paiskuvad leegid ja suits. Kapp ja Diivan süttivad nurgeti põlema, süüdates kardinad. Tuba täitub üha enam mööbli artikuleerimata oigamise ja tule ägeneva vingumise ning praksumisega.
NAINE tormab lunaatikuna tuppa, seal paaniliselt ringi, pritsides tulekustuti asemel kõikjale spreid, mis aina õhutab möllu. Kas on ta täiesti abitu või teeb seda meelega? Komistab Tooli otsa ja paiskub vastu Lauda. Need kukuvad kolinal ümber, toidunõud, vaas ja küünlajalg lendavad kaares laiali. Naine langeb pooliti põleva Diivani peale, tema kohev Koidula-soeng ja barokne kleit võtavad hetkega tuld.
DIIVAN ohkab kolmandat korda, lõpmatult ja kogu universumi nimel, enne kui jõudumööda skeletistuma asub.
TOOL, nähes lina süttimist Laua jalgade ümber, laulab
gootiroki
kurguhäälel: Burn, motherfucker, burn!
Öööööö...
KAPP paiskab oma otsast põrmu habemega rinnakuju; Ilmar Malini maal kõrval seinal lahvatab hetkega olematuks nagu ajaleht.
KLAVER, algul Timo Steinerist inspireerit, hakkab üle kuumenedes Schönbergi dodekafooniat või Rein Rannapi klahvideta kontserti esitama.
LÜHTER lööb õhuvoolust lustakalt keerlema nagu vikerpeeglikera tantsusaalis.
RAADIOST tuleb segaseid hääli: läbisegi uudiseid, raju muusikat, uilgamist. Kas juba saabuvad tuletõrjujad, parameedikud?
NAINE, liikmed siivutult laiali, põleb tummalt, tegemata katset end päästa. Võib-olla kaotas ta kukkudes meelemärkuse, sai vingumürgituse või kuumarabanduse? Plahvatavad meikapi ja deodorandipudelid tema ümber, ohtlik atsetooni ja võigas kärsahais tarretab verd. Järgnevad surmakrambid, elumahlade mullistus ja aurustumine, üha enam söestuva ja tuhastuva mööbli keskel. Hirm ja kaastunne matavad hinge.
KLÕPS