Näide pärineb Läänemaalt Üdruma omaaegse vallamaja juures 1918. aasta 22. veebruaril toimunud sündmustest: kõneldakse sõjalisest konfliktist Esimese maailmasõja viimasel aastal, kui Saksa regulaarväed tulid Saaremaalt Tallinna suunas. Kuid kes oli konflikti teine osapool? 

Foto: Üdruma (Vaikna) endine vallamaja, praegu seltsimaja (2006). 

 

Samal ajal, veebruaris loodi Punaarmee (23.II 1918), mis oli äärmiselt oluline fakt Nõukogude ajaloos ning mõningal määral saab kõnelda ka kohalike elanike enda seas levinud erimeelsustest, ühelt poolt bolshevike pooldajad, teiselt poolt need, kes selle liikumisega kaasa ei läinud. Nõukogude-liikumise mälestuseks püstitati 1950. aastate lõpul Üdrumale mälestusmärk, millel olev kiri viitab Üdruma kangelaslikule kaitsmisele bolshevike poolt.

Üdrumaa mälestusmärk: ametlikult kangelaslikele kaitsjatele, rahvapäraselt - valgele hobusele. 2006

Loe näiteid:

1. näide - ametlik ajalookirjutus

2. näide - kohaliku mälestused 1960ndaist

3. näide - kohaliku mehe vaidlus ametliku (nõukogude) ajalookirjutusega 1990ndaist

4. näide - kohalike inimeste naljalugu toimunud sündmuste kohta

Mälestusmärgiga seotult on olemas rahvapärased selgitused, mis "tegelikult" juhtus. Neis rõhutatakse kohaliku elu ja inimestega seotud fakte, nagu tegelaste nimed ja külageograafia ("Allika talu karjamaa mets, kust Lihula poolt tulles tee lagedale põldude vahele tuleb"…, või "nii nad jäid umbes 200 meetri kaugusele vallamajast Riisma talu põldudele suure kivihunniku taha"). Nende kohtadega seostatakse ka hilisemad sündmused: moodustub mitmekihiline "maastik". Näiteks mainitud Allika talu juures on jutustaja märkus, et kui 1918. aastal külamehed kartsid seal sõjalist kokkupõrget, kuna siis võidakse kogu külale tuli peale tõmmata, siis nii juhtuski Teise maailmasõja ajal: "siis tulistasid taanduvas punaväelased vallamaja juurest Allika metsa vahelt väljuvaid Saksa vägesid ja tulemus oli - ära põlesid kolme talu kõik hooned kogu varandusega ja purustati tuuleveski." Riisma talu põldude kivihunnikute kohta märgib aga jutustaja: "See kivihunnik on praegugi alles, toomingapõõsad kasvavad peal…". Esile tuuakse nende omaaegsete olukordade hilisemad "tunnistajad".

Valge hobuse lugu näikse olevat mõeldud kaugema ringi rahva jaoks: neile, kes kohalikku külaajalugu ja geograafiat ei tunne. Mõlemate kirjelduste sõnum on aga üks: naeruvääristatakse nõukogudeaegset punaväe-kangelase ideoloogiat. Viimane aga vormistati mitte 1918. aastal, vaid hiljem, Nõukogude ajal. 

Huvitav on aga lisada, kui lugesin 1958. aastakäigu kohalikku ajalehe "Töörahva Lipp" kõiki numbreid, et leida kõnesoleva mälestuskivi paigaldamiseteade, siis seda ma ei leidnudki. Seevastu tajusin selgelt kahe paralleelse ajaloo - rahvapärase ja riigivõimukeskse - olemasolu, seda ühes ja samas ajalehes, seega mõlemad avaldusid antud juhul avalikus sfääris. Rahvapärase ajaloo teemad avaldati kohaliku lehe lisalehel "Haapsalu Koduloolane", mis hakkas ilmuma 1958. Selle vaate jaoks oli eraldi oma kujunduse ja pealkirjaga leht, mis ilmus regulaarselt üks kord kuus. Kui ajaleht ise oli võimukeskse vaatega, siis lisaleht oli täiesti eestimeelne. Veebruari ajalehenumbrites oli palju artikleid pühendatud Nõukogude armee 40. aastapäevale, sealhulgas Üdruma sündmuste otsesele jätkule Keila lahingus üks päev hiljem. (Sõjatee kulgeski Lääne-Eestist Tallinna suunas, nii Üdrumalt kui ka Keilast läbi.) Eriti köitis mu tähelepanu ajalehes väljenduv püüd olla arvestatav osaline Nõukogude ajaloos. Ilmselt oli ka Üdruma mälestuskivi üks kahvatu vari selles püüdes saavutada hääl Nõukogude ajaloos.

Tulles tagasi küsimuse juurde, kes olid konflikti osapooled, ja küsides ka, millisele sündmusele toetus nõukogude meelse mälestuskivi panek 1950ndail, siis kuidas seda teada saada? Üks võimalusi on uurida, mida sellest perioodist on kirjutatud enne nõukogude aega. Üheks selliseks allikaks on Eesti Kirjandusmuuseumis Kultuuriloolises Arhiivis olev kogu Ajaloolist traditsiooni Kullamaa kihelkonnast. see materjal on kogutud 1924. aastal (EKLA f 200 m 3:2). Selles allikas on sõja lõpu kirjeldus, kus kohalikud elanikud olid suures mures sõdurite omavoli pärast: nad hävitasid loomi ja varandust. Sellise mure kirjeldusi samast perioodist ja samast kogust (Ajaloolist traditsiooni [x] kihelkonnast) kohtab üle Eesti, nagu ka vastavat lahendust: kaitseliitude loomine. Vaiknas (Üdrumal) loodi kaitseliit 1917. aastal, liidu ülesandeks oli aidata valla elanikel oma vara vägede röövretkede eest kaitsta, peita. 

1918. aasta "veebruari algul hakanud vene väed edasi ida poole liikuma. Tallinnast saadetud 70 meest (ratsa- ja jalaväge) "punaseid" Vaikna kaitseliitu karistama. Kaitsjate kohale jõudes olnud Vaikna Kaitseliit (10 meest) parajaste vallamajas [T.J. vallamaja asus Üdrumal, millest siinses käsitluses juttu on olnudki] - sõjariistu pole aga kaasas olnud, nii pannud mehed kohe "putku" koolimajasse püsside järele. "Punased" andnud tagant tuld, pole aga kedagi tabanud. Kaitseliidu mehed püüdnud teed Risti jaama kinni panna, selle juures "punastele" vastu lastes. Lühiajaline vastastikku tuleandmise järel pannud "punased" Risti poole jooksu, arvatavat, et nende pool kolm haavatut olnud. Kaitseliidu mehed võtnud taganemisel 15 meest vangi - need aga olnud oma kihelkonna mehed, milletõttu nad kohe vabaks lastud. Kaitseliidu mehed pole haavata saanud - lahing kestnud umbes 1 tund aega. Teisel päeval tahtnud "punased" tagasi tulla, sattunud aga sakslastega (okup. väed) Koluvere lossi lähedal kokku. Sakslased surmanud 2 Tallinna meest tagaajamisel.

EKLA f 200, m 3:2, lk. 135-136.

Vt lähemalt: Tiiu Jaago, What Actually Happened in Estonian Political History - Stories of the 20th Century Events from the Viewpoint of Popular Narrated History. - Elore 1/2006, <online-journal http://cc.joensuu.fi/~loristi/ > pp. 1- 23 http://cc.joensuu.fi/~loristi/1_06/jaa1_06.pdf (PDF 424 kt).