Rahvajutt ja selle seos jutuvälise tegelikkusega
Tiiu Jaago, 7. novembri loeng (2007) Rahvajutte on võimalik uurida liigikeskselt, analoogiliselt rahvalauludega. (Kusjuures nagu lauludegi puhul, on liigikeskne rahvajutusüsteem esitatav tasapindse tabelina.) See süsteem tugineb Jakob Hurda rahvaluuleliikide eristamisele, mis aja jooksul on täienenud zhanri nimemuutustega (muinasjutt, muistend, naljand) ja uute zhanride lisandumisega (pajatus, anekdoot). Liigikesksel jutu-uurimisel on olnud oluline juttude eristamine teksti tunnuste põhjal. Eestis üldiselt tuntud rahvajutuliigitus rajaneb nn ideaaltüüpidele, kus kriteeriumiks on näiteks:
Kui aga vaadata jutte nende jutustamiskeskkonnast lähtuvalt, siis lisanduvad uued aspektid, eelkõige tekstizhanride põimumine. Ülo Tedre kirjutab: "Rahvajutud jaotuvad nelja põhiliiki: muinasjutud, muistendid, naljandid ja pajatused. Ehkki teoorias on neid kerge eristada, leiame elavas käibe mitmesuguseid liitumisi, segunemisi, ootamatuid üleminekuid jms." (1) Eelöeldu rahvaluuleliikide teoreetilise määratlemise erinevusele võrreldes tekstiliikide eristumisega nende rahvapärases esituses. Miks tekstid oma loomulikus kasutuses nii muutlikuks osutuvad, tuleneb nende funktsioonide muutumisest pärimusrühma jaoks. Rahvajutu-uurimine lähtuvalt pärimusrühma sisesest kommunikatsioonist viib rõhuasetuse tekstide tunnustelt tekstide funktsioonile ja eriti tähendustele pärimusrühma liikmete jaoks. Just rõhuasetuse, sest jutud jäävad ju ikka samaks, mis liigikeskse lähenemisviisi puhul. Neis uurimustes keskendutakse peamiselt:
Järgneva käsitluse sisukord:
Rahvajutud jaotatakse kõige üldisemalt kaheks: pajatus, isikukogemusjutt). Esimesed on n -ö tekstile suunatud: neis kasutatakse viimistletud kujundikeelt ja eemaldutakse sihipäraselt tegelikkuse üksühest mõistmisest. Need tekstid eristuvad selgemini tavakõnest kasvõi ainult sellegi pärast, et neis kasutatakse viimistletud jutu- algus- ja lõpuvormelid.Teised tekstid on aga kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle, nende kaudu kujundatakse arusaamist oma ümbrusest. Erinevalt eelkirjeldatud juttudest ei ole need tekstid tavakõnevoolus kuigi selgelt piiritletud ja kujundiliselt samavõrra viimistletud. Need lood on pigem vestluse ja arutelu osaks kui kuulamiseks esitatavad lood.Järgneval skeemil on kujutatud tekstide seosed juttudes vahendatava tegelikkusega (tõsielusündmused kui tegelikkus) ja traditsioonilise jutustamisega (jutustamine kui uus tegelikkus). On oluline tähele panna, et rahvajutud ei rajane vahetult tegeliku elu sündmustele, vaid neist jutustamise traditsioonile. Kuidas jututraditsiooni raames saab tõsielusündmustest ja olukordadest jutustada, kujundabki jutuliigi üldraamid. Skeemil kujutatud (küllalt universaalse) rahvajutuliigituse aluseks on see, kas jutt püüdleb tõsielu sündmuste ja olukordade täpsele teabekesksele esitusele (faktilähedane jutustus) või vastupidi: jutt püüdleb kujundilise üldistuse ja esteetilisuse poole (vahendatud kujutamine).
Teine väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis seos usundiga , milline seos on neis tõsielu ja ülemeeleliseks peetava maailma vahel.Tabel 1. Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga: zhanrite vahelised suhted
Tabelis esitatud rahvajutuliikide loend on teoreetiliselt tuletatud. Praktilises käibes jutud vastavad kas rohkem või vähem nimetatud tunnustele. Näiteks "muinasjutu" tunnuste loend keskendub imemuinasjutule ja jätab äärealale loomamuinasjutud, mis kohati on hoopis muistendilaadsed tekstid. Novellilaadilised muinasjutud ja lood näiteks Kaval-Antsust ja Vanapaganast on küllalt lähedased naljanditele. Ka ei saa alati väita, et piir usundilise maailma olemasolu ja selle puudumise vahel on täiesti selge.
Miks osa jutte on väga muutlikud, tuleneb nimelt nende kommunikatiivsest tähendusest: neid ei esitata kui n-ö suhteliselt väljakujunenud jutustusi (erinevalt näiteks muinasjuttudest või ka anekdootidest), need jutud võtavad kuju jutustamise käigus, kus jutustaja tugineb nii tõsielu-sündmustele kui ka teadmisele traditsiooniomasest tegelasest ja tegevusest.
Proovi paigutada Ajalooarhiivi kummituslugu eeltoodud tabelisse. Vt PowerPoint esitlust: http://lepo.it.da.ut.ee/~tjaago/slaidid/11_tanapaeva_muistend.pdf 1. slaid: nn tänapäeva muistendid tulevad tooniandvalt folkloristlikku arutellu 1960. aastatel Ameerikas 2.-3. slaid: Euroopas hakatakse selle teemaga ennekõike tegelema Rootsis. Bengt af Klintberg teeb kokkuvõtteid tänapäeva muistendite problemaatikast 1960.-1970. aastatel, mil põhiküsimuseks oli, kas tegemist on uue zhanriga või tuleks seda käsitleda klassikalise muistendina. Esimese seisukoha pooldajad kirjeldavad linnalugude (tänapäeva muistendite) seoseid teiste klassikaliste rahvajutu zhanridega (nagu naljand, isikuloolised jutud), teise seisukoha pooldajad lähtuvalt peamiselt jutu funktsioonidest. Bengt af Klintberg eelistab tänapäeva muistendeid käsitleda kooskõlas klassikaliste muistenditega, kuna see avab uusi perspektiive ka klassikaliste muistendite analüüsiks. 4.-5. slaid: Saksa uurija Rolf W. Brednich käsitleb tänapäeva muistendeid jutustamise funktsioonidest lähtuvalt. 6.-7. slaid: Eesti folkloristlikku kirjandusse jõuab tänapäeva muistendite problemaatika Soome uurija Leea Virtase tööde kaudu. Virtase avaldatud tänapäeva muistendite tekste lugedes tõdeb Ülo Tedre, et ta on neid või analoogilisi lugusid kuulnud, kuid ei ole neid folkloristlikus võtmes käsitlenud. Samas tunneb ta neis lugudes ära eesti rahvaluule zhanridest nii Oskar Looritsa 1920. aastatel kirjeldatud isikuloolised ja olustikulised jutud kui ka Eduard Laugaste (1950ndate) ja Mall Hiiemäe (1970ndate) käsitlustes kirjeldatud pajatused. 8.-9. slaid: tänapäeva muistendite uurimises tuleb esile folkloristika nii filoloogiline uurimissuund, mis keskendub tekstile (teksti välised tunnused, struktuur, kujundikeel) kui ka etnoloogiline uurimissuund, mis keskendub tekstide I elu (Lauri Honko mõttes) nendele etappidele, kus toimub kommunikatsioon jutustamise käigus. Viimasel juhul on küsimusteks, kuidas on tänapäeva muistendid seotud tänapäeva probleemidega, millest lood kõnelevad; millele need lood reageerivad ja miks valivad jutustajad just sellise reageerimisviisi; kuidas on tänapäeva muistendid seotud teiste kultuuritekstidega (ajakirjandus, filmid, kool vms). Rahvaluule tekstides peegeldub aja kujutamine erineval viisil, näit:
Aja erinevaid kujutamisi saab uurida kui rahvapärast minevikutõlgendust. Rahvapärane minevikutõlgendus kui üks ajalootõlgendusi võib olla omaette uurimisobjektiks (olenemata rahvaluuleliigist, mille põhjal rahvapärast ajaloovaadet analüüsitakse). Seda uurimisviisi nimetatakse pärimuslikuks ajalooks. (Kui on vaja eristada uurimisobjekti ja uurimisviisi, siis vastavalt: "pärimuslik ajalugu" on uurimisobjekt ja "pärimusliku ajaloo uurimine" on uurimisviis.) Vt lähemalt Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastikust http://argikultuur.e-uni.ee märksõnu
Vt veelkord näiteid 1918. aasta sündmustest Üdrumal ja sõnasta rahvapärase vaatepunkti erijooned. Kirjelda rahvapärast vaatepunkti pärimusliku ajaloo uurimisviisist lähtuvalt. Viide 1. Ülo Tedre, Rahvaluule. Rmt. Toim. Ants Viires, Elle Vunder. Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1998, lk 564. Tagasi. |