Rahvajutt ja selle seos jutuvälise tegelikkusega

Tiiu Jaago, 7. novembri loeng (2007)

Rahvajutte on võimalik uurida liigikeskselt, analoogiliselt rahvalauludega. (Kusjuures nagu lauludegi puhul, on liigikeskne rahvajutusüsteem esitatav tasapindse tabelina.) See süsteem tugineb Jakob Hurda rahvaluuleliikide eristamisele, mis aja jooksul on täienenud zhanri nimemuutustega (muinasjutt, muistend, naljand) ja uute zhanride lisandumisega (pajatus, anekdoot). 

Liigikesksel jutu-uurimisel on olnud oluline juttude eristamine teksti tunnuste põhjal. Eestis üldiselt tuntud rahvajutuliigitus rajaneb nn ideaaltüüpidele, kus kriteeriumiks on näiteks:

  • teksti pikkus (vt nt Laugaste õpikust "Eesti rahvaluule": muinasjutt on mitmeepisoodiline; muistend ja pajatus on üheepisoodiline rahvajutt);
  • loo fiktsionaalsus (nn väljamõeldis, kunstikavatsuslikkus) või seotus tõsielu faktidega (kõneldakse ka uskumiseks mõeldud lugudest vms). Näiteks muinasjutt ja naljand kui fiktsionaalne tekst ( E. Laugaste sõnastuses on muinasjutt "kunstikavatsuslik eepiline sõnateos [---] vaba fantaasia looming"). Muistend ning pajatus on käsitatavad kui tõsielust kõnelevad jutuzhanrid (Laugaste järgi "muistend [---] on esitatud uskumiseks") 
  • süzhee leviku ulatus ehk ka stereotüüpsuse aste (Laugaste järgi: kui muinasjutt on rahvusvaheliselt levinud, siis muistend võib olla "kohalikku, rahvuslikku algupära").

Kui aga vaadata jutte nende jutustamiskeskkonnast lähtuvalt, siis lisanduvad uued aspektid, eelkõige tekstizhanride põimumine. Ülo Tedre kirjutab: "Rahvajutud jaotuvad nelja põhiliiki: muinasjutud, muistendid, naljandid ja pajatused. Ehkki teoorias on neid kerge eristada, leiame elavas käibe mitmesuguseid liitumisi, segunemisi, ootamatuid üleminekuid jms." (1) Eelöeldu rahvaluuleliikide teoreetilise määratlemise erinevusele võrreldes tekstiliikide eristumisega nende rahvapärases esituses. Miks tekstid oma loomulikus kasutuses nii muutlikuks osutuvad, tuleneb nende funktsioonide muutumisest pärimusrühma jaoks. 

Rahvajutu-uurimine lähtuvalt pärimusrühma sisesest kommunikatsioonist viib rõhuasetuse tekstide tunnustelt tekstide funktsioonile ja eriti tähendustele pärimusrühma liikmete jaoks. Just rõhuasetuse, sest jutud jäävad ju ikka samaks, mis liigikeskse lähenemisviisi puhul. Neis uurimustes keskendutakse peamiselt:

  • juttude kommunikatiivsusele
  • juttude, kogemuse ja tõsielu omavahelisele seotusele 

Järgneva käsitluse sisukord:

  1. Rahvajuttude liigitus
  2. Tänapäeva muistend
  3. Pärimuslik ajalugu

 

1. Rahvajuttude liigitus

Rahvajutud jaotatakse kõige üldisemalt kaheks:

•  jutud, mis peegeldavad tegelikkust teadliku väljalöögiga tõsielust (muinasjutt, anekdoot); nende juttude puhul on eeldus, et räägitavat lugu sellisena tegelikult toimunud ei ole;

•  jutud, milles lugu püütakse esitada võimalikult tõsielulisena (muistend, memoraat, pajatus, isikukogemusjutt).

Esimesed on n-ö tekstile suunatud: neis kasutatakse viimistletud kujundikeelt ja eemaldutakse sihipäraselt tegelikkuse üksühest mõistmisest. Need tekstid eristuvad selgemini tavakõnest kasvõi ainult sellegi pärast, et neis kasutatakse viimistletud jutu- algus- ja lõpuvormelid. 

Teised tekstid on aga kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle, nende kaudu kujundatakse arusaamist oma ümbrusest. Erinevalt eelkirjeldatud juttudest ei ole need tekstid tavakõnevoolus kuigi selgelt piiritletud ja kujundiliselt samavõrra viimistletud. Need lood on pigem vestluse ja arutelu osaks kui kuulamiseks esitatavad lood. 

Järgneval skeemil on kujutatud tekstide seosed juttudes vahendatava tegelikkusega (tõsielusündmused kui tegelikkus) ja traditsioonilise jutustamisega (jutustamine kui uus tegelikkus). On oluline tähele panna, et rahvajutud ei rajane vahetult tegeliku elu sündmustele, vaid neist jutustamise traditsioonile. Kuidas jututraditsiooni raames saab tõsielusündmustest ja olukordadest jutustada, kujundabki jutuliigi üldraamid. Skeemil kujutatud (küllalt universaalse) rahvajutuliigituse aluseks on see, kas jutt püüdleb tõsielu sündmuste ja olukordade täpsele teabekesksele esitusele (faktilähedane jutustus) või vastupidi: jutt püüdleb kujundilise üldistuse ja esteetilisuse poole (vahendatud kujutamine).

 

Loe näiteid (klikates allpool esitatud lingil) tõsielule tuginevast jutustamisest ja jälgi:

  • tekstide erinevusi, lähtuvalt sellest, kuidas need kirjeldavad seda, mis juhtus
  • tegelaste kirjeldusi (kes nad on, kuidas neid nimetatakse, mida nad jutus tegema "pannakse" - kas nad näiteks "põgenevad", "lasevad jalga", "taganevad")
  • jutustaja vaatepunkti (rahvapärane vaade, ametlik ajalookirjutus)
  • eeldatav kuulaja (auditoorium) ja teksti eeldatav domineeriv funktsioon (millesse tahab jutustaja oma lugejaid usukuma panna)

Proovi vastata küsimusele, mis tegelikult juhtus.

Näide: relvastatud konflikt Üdrumal 1918. aastal

Teine väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja ülemeeleliseks peetava maailma vahel. 

Tabel 1. Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga: zhanrite vahelised suhted

 
Esteetilise funktsiooniga jutud Teabefunktsiooniga jutud

Muinasjutt

•  esteetilise funktsiooniga - ajaviiteks, tegelikkuses ei ole jutustatav toimunud

•  stiil - õiglus võidab, kusjuures lähtutakse jutustaja eetikast

•  vorm - kunstiliselt selge ja väljakujunenud

•  tegevusaeg ja -koht on määratlemata

•  tegelane on tüüpiline, mitte konkreetne, individuaalsete joontega inimene

•  imed on pärit usundilisest maailmavaatest

Muistend

•  teabefunktsiooniga - uskumiseks                  

•  stiil - mh eetiliste põhimõtete esitamine (näit karistus keelust üleastumisel)

•  vormilt lihtsa koega, lõdva struktuuriga    

•  tegevusaeg ja -koht on määratletud

•  nn üleloomulikud tegelased on reaalsuses kogetavad olendid

•  peegeldab usundilist maailmavaadet

 

Tänapäeva muistend

•  teabekeskse funktsiooniga lood, mis jutustatakse informatsioonina, lugu esitatakse kas vahetu (enda) v. vahendatud tõsielulise kogemusena

•  peegeldavad usundilist maailmavaadet või millegi uskumist (UFO-lood; vereimeja-lood)

ülalpool esitatu: seotud usundilise maailmavaatega


allpool esitatu: ei ole seotud usundilise maailmavaatega

ülalpool esitatu: seotud usundilise maailmavaatega


allpool esitatu: ei ole seotud usundilise maailmavaatega

Naljand

•  esteetilise funktsiooniga - ajaviiteks; tegelikkuses ei ole toimunud;

•  stiil - sõna-, olukorra- või karakterikoomika

•  vorm – kunstiliselt väljakujunenud selgepiiriline zhanr

•  tegevusaeg ja -koht on määratlemata                                        

•  tegelane on ebakonkreetne, esindab mingit tüüpi

•  ei kajasta usundilist maailmavaadet

Pajatus

•  teabefunktsiooniga jutt ajaviiteks; teatakse tegelikkuses toimunud olevat;

•  stiililt rahulik argipäevast jutustamine       

•  vormilt suhteliselt lõdva struktuuriga            

•  tegevusaeg ja -koht: lähiminevik ja pärimusrühma kogemussfääri kuuluv ala

•  tegelane on konkreetne, pärimusrühma raames tuttav inimene

•  ei peegelda usundilist maailmavaadet

Anekdoot

•  esteetilise funktsiooniga

•  lühike

•  puändiga lõppev

Argijutud

Teemajutustused

•  argipäevased, pärimusrühma eetilisi norme ja väärtussüsteeme kontrolliv ning loov jutustamine

•  usundiga (usuga üleloomulikesse jõududesse) otsest seost ei ole

•  vormilt: lõdvema ja tihedama struktuuriga lood seostatakse omavahel üldisema jututeema alla (kontaminatsioon)

Tabelis esitatud rahvajutuliikide loend on teoreetiliselt tuletatud. Praktilises käibes jutud vastavad kas rohkem või vähem nimetatud tunnustele. Näiteks "muinasjutu" tunnuste loend keskendub imemuinasjutule ja jätab äärealale loomamuinasjutud, mis kohati on hoopis muistendilaadsed tekstid. Novellilaadilised muinasjutud ja lood näiteks Kaval-Antsust ja Vanapaganast on küllalt lähedased naljanditele. Ka ei saa alati väita, et piir usundilise maailma olemasolu ja selle puudumise vahel on täiesti selge.

Kuula salvestust Ajalooarhiivi kummitusloost

  • jälgi, kuidas on kummitus seotud kohaga
  • kummituslugu - see eeldab, et tegemist on muistendiga - seotus uskumisega üleloomulikku
  • kuid samas on märgatavad ka kummitusloo teised kommunikatiivsed tähendused (giidi võte tähelepanu köitmiseks ekskursioonidel; töötajate omavaheliste probleemide kaudne sõnastamine; uue ja vana keskkonna ühitamine -töökoha sisemaailma kujundmaine; majasiseste sündmuste üks ajaviiteline-meelelahutuslik osa; töötajate omavahelise vestluse üks spetsiifilisi teemasid jms); just selles vallas on kummituslugu äärmiselt toimiv ja pärimusena viljeldav ning arenev (uusi juhtumeid sõnastatakse lugudeks ja ühitatakse need olemasoleva traditsiooniga).
Muistend on suhtlemis-zhanr (mitte nii väga esituslik zhanr).

Miks osa jutte on väga muutlikud, tuleneb nimelt nende kommunikatiivsest tähendusest: neid ei esitata kui n-ö suhteliselt väljakujunenud jutustusi (erinevalt näiteks muinasjuttudest või ka anekdootidest), need jutud võtavad kuju jutustamise käigus, kus jutustaja tugineb nii tõsielu-sündmustele kui ka teadmisele traditsiooniomasest tegelasest ja tegevusest. 

objektiivne tegelikkus (traditsiooni- ja jutuväline tegelikkus)

traditsioon kui tegelikkus

jutt kui tegelikkus

sündmus või nähtus

sündmuse v nähtuse maailma-vaateline seletus (näit domineeriva usundi kaudu või selle kahtluse alla seadmises)

saadud elamuse, kogemuse või teadmise sõnastamine

tõsielusündmused:

  • kägu kukkus naabri õuel

  • naabrinaine sureb

traditsiooniomane (pärimuslik) väide, et käo kukkumine ennustab surma

jutustaja, teades traditsiooni ja kogedes tõsielusündmusi, ühitab need oma jutus

Näide:

Maidla, 20.sajandi algus:

välk lööb suure raudkivi lõhki; see on külas tohutult jutuainet-arvamist pakkuv sündmus

 

rahvausundiline seletus:

nende kivide all, mida äike kätte näitab, on peidus aarded;

kooliõpetaja seletus:

kivi suur rauasisaldus kutsub äikese ligi

 

Kahest, eelmises tulbas näidatud seletusest võrsuvad jutud, milles peegeldatakse oma elamusi tollest kivist ja äikesest:

  • kus oldi kärgatuse ajal, mida tehti

  •  kes sealt pärast varandust otsis

  • kes enam kooliõpetaja seletust uskusid

Juttude kaudu proovitakse mõista toimunut ja luuakse uusi teadmisi analoogilise olukorra kohta

Proovi paigutada Ajalooarhiivi kummituslugu eeltoodud tabelisse.

Sisukord

2. Tänapäeva muistendid

Vt PowerPoint esitlust: http://lepo.it.da.ut.ee/~tjaago/slaidid/11_tanapaeva_muistend.pdf

1. slaid: nn tänapäeva muistendid tulevad tooniandvalt folkloristlikku arutellu 1960. aastatel Ameerikas

2.-3. slaid: Euroopas hakatakse selle teemaga ennekõike tegelema Rootsis. Bengt af Klintberg teeb kokkuvõtteid tänapäeva muistendite problemaatikast 1960.-1970. aastatel, mil põhiküsimuseks oli, kas tegemist on uue zhanriga või tuleks seda käsitleda klassikalise muistendina. Esimese seisukoha pooldajad kirjeldavad linnalugude (tänapäeva muistendite) seoseid teiste klassikaliste rahvajutu zhanridega (nagu naljand, isikuloolised jutud), teise seisukoha pooldajad lähtuvalt peamiselt jutu funktsioonidest. Bengt af Klintberg eelistab tänapäeva muistendeid käsitleda kooskõlas klassikaliste muistenditega, kuna see avab uusi perspektiive ka klassikaliste muistendite analüüsiks.

4.-5. slaid: Saksa uurija Rolf W. Brednich käsitleb tänapäeva muistendeid jutustamise funktsioonidest lähtuvalt.

6.-7. slaid: Eesti folkloristlikku kirjandusse jõuab tänapäeva muistendite problemaatika Soome uurija Leea Virtase tööde kaudu. Virtase avaldatud tänapäeva muistendite tekste lugedes tõdeb Ülo Tedre, et ta on neid või analoogilisi lugusid kuulnud, kuid ei ole neid folkloristlikus võtmes käsitlenud. Samas tunneb ta neis lugudes ära eesti rahvaluule zhanridest nii Oskar Looritsa 1920. aastatel kirjeldatud isikuloolised ja olustikulised jutud kui ka Eduard Laugaste (1950ndate) ja Mall Hiiemäe (1970ndate) käsitlustes kirjeldatud pajatused. 

8.-9. slaid: tänapäeva muistendite uurimises tuleb esile folkloristika nii filoloogiline uurimissuund, mis keskendub tekstile (teksti välised tunnused, struktuur, kujundikeel) kui ka etnoloogiline uurimissuund, mis keskendub tekstide I elu (Lauri Honko mõttes) nendele etappidele, kus toimub kommunikatsioon jutustamise käigus. Viimasel juhul on küsimusteks, kuidas on tänapäeva muistendid seotud tänapäeva probleemidega, millest lood kõnelevad; millele need lood reageerivad ja miks valivad jutustajad just sellise reageerimisviisi; kuidas on tänapäeva muistendid seotud teiste kultuuritekstidega (ajakirjandus, filmid, kool vms).

Sisukord

3. Pärimuslik ajalugu

Rahvaluuletekstides peegeldub aja kujutamine erineval viisil, näit:

  • esmalt müütiline aeg (nagu regilauludes "Loomine", "Suur härg", "Tähemõrsja", aga ka osades muistendites, kus ei ilmne ajalooline kontekst)
  • teiseks - ajalooline aeg (nagu lõppriimilistes sõjateemalistes lauludes või ajaloolistes muistendites, kus kirjeldatav ajaloosündmus on fikseeritav).  

Aja erinevaid kujutamisi saab uurida kui rahvapärast minevikutõlgendust. Rahvapärane minevikutõlgendus kui üks ajalootõlgendusi võib olla omaette uurimisobjektiks (olenemata rahvaluuleliigist, mille põhjal rahvapärast ajaloovaadet analüüsitakse). Seda uurimisviisi nimetatakse pärimuslikuks ajalooks. (Kui on vaja eristada uurimisobjekti ja uurimisviisi, siis vastavalt: "pärimuslik ajalugu" on uurimisobjekt ja "pärimusliku ajaloo uurimine" on uurimisviis.)

Vt lähemalt Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastikust http://argikultuur.e-uni.ee märksõnu

  • pärimuslik ajalugu
  • pärimusliku ajaloo uurimine

Vt veelkord näiteid 1918. aasta sündmustest Üdrumal ja sõnasta rahvapärase vaatepunkti erijooned. Kirjelda rahvapärast vaatepunkti pärimusliku ajaloo uurimisviisist lähtuvalt.

Sisukord


Viide 1. Ülo Tedre, Rahvaluule. Rmt. Toim. Ants Viires, Elle Vunder. Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1998, lk 564. Tagasi.