Perepärimus folkloristika vaateväljas

 
Tiiu Jaago
 

Varem olen kirjutanud perepärimuse uurimissuundadest Eestis ja perepärimuse uurimise interdistsiplinaarsusest (Jaago 1997; 2001) ning perepärimuse uurimise juurde jõudmisest välitööpraktika kaudu (Jaago 2001a: 266). Järgnevas käsitluses keskendun kahele tõkkele, mis osutusid vajalikuks ületada enne, kui sai võimalikuks perepärimuse folkloristlik käsitlus.
 

Esimene tõke.
Küsimusest kas tõde või vale küsimuseni milline tõde

Pere- ja suguvõsaajalugu puudutavad jutustused jäid veel lähiminevikus teaduste vahealale. Perioodil, mil teaduste vaheseinad olid spetsialiseerumise tõttu küllalt jäigad, olid need lood ajaloolaste jaoks liialt luulelised ning nende andmetega ei osatud midagi peale hakata, kuna neid ei saadud uskuda samavõrra kui kirikuraamatuid, revisjone jms. traditsioonilisi ajalooallikaid. Folkloristide jaoks olid need lood jälle liialt teabekesksed, tõsielulised. Neil lugudel puudusid folkloori tunnused. “Ajalugu peab kinni pidama tegudest ja sündmustest, seega res gestae´st, samal ajal kui luule elab fiktsioonist” – resümeerib sellist pikka aega kestnud arusaama teksti ja tekstivälise tegelikkuse suhtest Reinhart Koselleck (1999:70) artiklis, kus ta näitab sellise lähenemisviisi aegumist.

Kuuldud jutu kohta esitatud küsimus loo tõeväärtusest on tavaarusaama kohaselt ootuspärane ja loomulik. Akadeemilise väitluse tarvis tuli aga leida nende teabekesksete ja samas subjektiivsetest arvamustest-hinnangutest rikastatud jutustuste tõlgendamiseks sobiv meetod. Siia ei sobinud küsimus: kas see on tõde või vale. Küsimus peitub selles, millist tõde kajastavad need lood.

Kuidas siis muuta ajaloolistest faktidest ja argitegelikkusest jutustavad lood uurimisallikaks? Analüüsimisel tuleb arvestada nende zhanrispetsiifikat. Juttude zhanrilise jaotumise keskseim tunnus ongi jutu ja jutuvälise tegelikkuse suhe. Teabekesksete juttude analüüsimiseks on seega vaja leida nendele juttudele spetsiifilised tegelikkuse ülekandevõtted. Nendele probleemidele on seni lahendusi leitud ajaloo- ja pärimusallikate võrdlemise teel ning mõnede olulisemate tulemuste juurde tulen allpool pikemalt.

Pärimusanalüüsi seisukohalt lisandub fakti- ja jututõe vahekorra probleemile veel küsimus loo jutustamise aja ja keskkonna mõjust jutule. Anniki Kaivola-Bregenhøj (2001: 45), keskenduses jutustaja mälu ja jutustamistehnika uurimisele sõnastab oma töö folkloristliku aspekti nii: “Küsimus pole mitte selles, kas jutustaja mäletab «õigesti» või mitte, vaid pigem selles, mida ta tahab mäletada ja kuidas. [---] Folklooriuurija ei otsi isikujuttudest seda üht ja ainust tõde, vaid üritab selgitada, mis tähtsus on mälul jutustaja jaoks ja mida jutustaja tahab oma looga öelda.” Seega on tähtis ka jutustaja ning tema kuulajaskond ning nende poolt tõsielusündmustele omistatud tähendus.

Eesti teaduses muutusid eelkirjeldatud teaduste “vaheseinad” oluliselt paindlikumaks 1990. aastatel, mis võimaldas senisest jõulisemalt esile tuua ka siin kõne all olev valdkond. Kui aga rääkida 1990. aastatel ilmsiks tulnud muutustest folkloristikas, tuleks tagasi vaadata 1920. aastate lõppu ja 1930ndatesse. Sel perioodil sõnastati mitmedki ideed ja eesmärgid, mis hiljem vilja kannavad või avaldati uurimusi, mis häälestuvad 1990ndate otsingutega. Tolleaegsed avaldused kõlavad kohati väga sarnaselt 1990. aastate alguse meeleoludega. Järgnev näide pärineb 1938.-st. “Üks külg meie tänapäeva ajaloouurimisel, peame tunnistama, on võrdlemisi nõrgalt arenenud – see on tihe kontakt nende teadusharudega, mis korrespondeeruvad ajalooga. Igal neist teadusharudest on saavutatud viimasel aastakümnel suuri tulemusi, kuid nad leiavad suhteliselt vähe kasutamist. Teadused spetsialiseeruvad, see on loomulik, kuid neid peab ühendama üldeesmärk. On väga palju küsimusi, kus tuleb ühendada ajaloolise uurimise meetodit teistel aladel valitseva uurimisviisiga, kus tuleb võtta ülikülluses olevat ainestikku ka teistelt aladelt, et uurimisalust õigemini näha ja lahendada. Sama olukord, et kasutatakse suhteliselt vähe ajaloouurimise tulemusi, valitseb aga teistelgi aladel” (Liiv 1938: 2-3). Ajaloolane Otto Liiv pakub oma esitatud väite tõestuseks näite eesti külaühiskonna ajaloo ja rahvaluuleteaduse uurimise seoste vajalikkusest(1).

Folkloristika ja käesoleva teema seisukohalt võib pidada sellest perioodist väga oluliseks Oskar Looritsa artiklit “Vägilase prototüüpe” (1927). Esmalt seetõttu, et sel artiklil on olnud oluline mõju tõsieluliste isikulooliste ja olustikuliste juttude sulandamisel klassikalistesse rahvaluuleliikidesse Eesti folkloristikas (Laugaste 1957, Hiiemäe 1978). Teiseks seetõttu, et selles artiklis pakub Oskar Loorits välja tõsielust pärit tegelase teekonna rahvajutu kangelaseks. Tema visandatud rahvajutukangelase koondportree kuulub küll ainult talupoja ideaalide hulka (kehaliselt erakordselt tugev ja suur, vaimlikult kekspärane või koguni lollakas, kes oma vägitööd teeb peamiselt kõrtsis või mujal kodust väljaspool: teel kõrtsist koju, vooris olles, laadal, talgutel; nende lugude alussündmus on seotud väljakutse ja kihlveoga, need ei sünni äkilisest meelest; peategelane on hulkur, rehepapp, harilik talupoeg) (Loorits 1927: 69-70), kuid see tuleneb pärimusrühmast, kust neid lugusid koguti (2). Oluline antud juhul on see, et Loorits näitab, kuidas tõsielule tuginevate pärimusjuttude sünnis osalevad koos jutustaja mälu, muljed ja kujutelmad “kuni üleloomulikkude fantaasiakujudeni, milledel näiliselt ei olekski nagu enam mingit loogilist ega reaalset alust” (samas: 71).

Hoolimata artiklitest või pikematestki käsitlustest perepärimuse uurimine folkloristikasse sel perioodil veel ei ilmu. Selleks oli vaja harjuda uute teemade ja vaatenurkadega. Oli vaja senisest enam süveneda jutu, jutustamise ja tekstivälise tegelikkuse omavahelistesse seostesse, sõnastada reeglid, mis kehtivad elusündmuste ülekandmisel jutustustesse.

Suguvõsapärimuse tõeväärtust käsitlevad uurimused nõukogude perioodil jäid marginaalseks, ometi mitte olematuks. Seda tänu Aleksander Looritsa (1987) uuritud Eva Krüdeneri juhtumile (teema on tuttav ka Jaan Krossi romaanist “Keisri hull”). Ka siin käsitluses võrreldakse pärimusandmeid (oma lapseeas kuuldud mälestustele on lisa saadud taas kogust “Ajaloolist traditsiooni”) kirikumeetrikais leiduvate andmetega. Sellest allikaid võrdlevast ekskursist jõuab Loorits kokkuvõtteni: “Järeldus sellest loost saab olla vaid üks: rahvapärimusi ei tule alahinnata, neis peitub rohket tõtt, mida ainult leidma peab, mitte käega lööma: “Äh, rahvajutt!”” (Loorits 1987: 155).

1990ndail ilmus ajaloo- ja pärimusandmete võrdlevaid uurimusi, milles sõnastati selgepiirilisemad ajaloosündmustest jutustamise seaduspärad. Kõiki järgnevaid küllalt eriilmelisi näiteid ühendab arusaam, et kogu tõde ei peitu vaid ühes või teises allikas (üks oleks tõde, teine vale), allikad koos kõnelevad kaasa terviklikuma pildi loomises.

Priit Pirsko (1995) analüüsib talude päriseksostmise/müümise teemat sündmustes osalejate hinnangutest lähtuvalt: kuidas kajastavad seda perioodi ja teemat nii saksa- kui ka eestikeelsed ajalehed (mis esindasid erinevate elanike kihtide arusaamu ja soove) ning pärimusjutud, mis peegeldasid protsessi talupoja vaatevinklist. Viimast siis, kui teati protsessi tulemusi. Ajalehed olid seega protsessi kaasaegsed peegeldajad, sõltuvalt peegli asendist. Pärimus on niiöelda peegelduse peegeldus ehk Pirsko sõnutsi kõverpeegel. Pirsko käsitlusest nagu ka aluseks olevast pärimuskogust (juba eelpool mainitud “Ajaloolist traditsiooni”) ilmneb, et minevikku käsitlev pärimus on küll oluline möödanikule hinnangute andmisel, kuid igas uues olukorras käitub inimene hetkeolukorrast tulenevalt, praktilistel kaalutlustel ja mitte juttude vahetul mõjul. Kui kõverpeeglis – 1930ndail – sai loomulikuks positiivne hoiak talu ostmisse ja omamisse, siis protsessi käivitumise ajal see nii ei olnud. Jõhvi kihelkonnast pärineb üks eredamaid näiteid, milles põhjendatakse kõhklusi tekkinud valikute vahel. Nimelt langes talumüük kokku väljarändamise lainega Venemaale (väljarändajate voorid käisid läbi Jõhvi ja need jätsid kohalike inimeste mällu ning juttudesse tugeva jälje). Inimesed ei usaldanud kohalikke mõisnikke ja andsid talud käest ning rändasid Venemaale, lootuses, et kui Peterburi jõuda, küll siis valitsus aitab. Kirjeldatakse muidugi ka väljarändele järgnenud valusaid kogemusi (EKLA 17:1, lk. 128-137).

Võiks oodata, et pärimuses vaikitakse maha unustamisväärseks peetavad asjad, kuid päris nii see ei ole. Seda vähemalt kahel põhjusel: ei ole olemas üht pärimust (üht ja ainsat vaadet), sest pärimus on seotud oma rühmaga, aga pärimusrühmi on rohkem kui üks (3). Teine aspekt: sündmused kutsuvad esile teatud tagajärjed, mis ei luba unustada ka sündmust ennast. Pärimuse osaks jääb oskuslikult esitada ka seda, mis ei meeldi (huumor, üleolek vms), õpetada teadmisi edasi andma teadmiste, mitte juttudena (perepärimuses näiteks mõisniku lapseks olemine). Lõpuks õpetatakse ka vaikimist, mis omakorda on väga kõnekas (4).

Soome folklorist Ulla-Maija Peltonen (1996) (5) tõestab oma monograafias Soome 1918. aasta sündmuste ja poliitiliste vastasleeridega seotud jutustuste analüüsis, et jutud on väga tihedalt seotud mitmete nii materiaalsete kui ka vaimsete pidepunktidega. Ühelt poolt on pärimuse aluseks muidugi sündmused (antud juhul sõjalised kokkupõrked, lähedaste inimeste hukkumine) ja nende faktide markeerimine (ausambad, fotod jms). Teiselt poolt kujundab jutte oluliselt pärimusrühma ideoloogia. On ootuspärane, et sõjasündmusi kajastavates tekstides on keskne vägivallateema. Kuid erinevused teemalahenduses tulenevad osapooltest (punased – valged), jutustamise ajast ja asjaoludest. Seega on need jutustused mõistetavad mitte ainult kui tegelikkuse (1918. aasta sündmuse) peegeldused, vaid ka kui nende sündmuste järelkajade ning jutustamisajal valitsevate üldiste hoiakute kajastused. Vahelepõikeks: kui lugeda eesti elulugusid, siis vägivalla ja kannatuste kirjeldused nii fašistlikest laagritest kui ka Siberist on põhimõtteliselt samad, kuid erinevus on nende teemade aktuaalsuses 1990ndail. Fašistlikes laagrites olnute jaoks toimus nende rehabiliteerimine ja kogu sündmuste avalikustamine ning ülekohtu väljaelamine varem kui Siberis olnute jaoks ja seetõttu on need teemad eluloos 1990ndail marginaalsemad, episoodilisemad ja teise rõhuasetusega kui neis lugudes, kus teema oli inimeste sees kauem varjul (6).

Ulla Peltonen analüüsib 1918. aasta sündmusi peegeldavaid jutte Soome riiklikus ja kultuurilises kontekstis, näidates teema ja selle käsitlusviisi vaibumisi ning esiletõuse vastavalt ühiskonnas toimunud muutustele. Autor, toetudes Juri Lotmanile rõhutab jutupärimuse protsessilist olemust: uus ei ole kunagi vana asendamine, seda isegi siis, kui ta toetub vanale, ikka on uuel oma lisavarjund, oma ülesanne (Peltonen 1996: 23-27). Dramaatilised sündmused loovad kogemuse, mis jutustuse seisukohalt ongi olulisem kui sündmus. Mäletamise ja mälestuste sügavam kiht hoiab sündmust sellisena alal nagu seda kogeti. See kutsubki eile ühelt poolt vajaduse vaikida (see aeg oli nii raske, et vanemad ei rääkinud meile sellest) ja teiselt poolt jutustuse raami – enne ja pärast traumat, kusjuures mälestus algab tänapäevast ning loob jutustamise kaudu oma minevikuvaate. Nii vaikimise kui ka vastava jutustusega püütakse toime tulla raskete vastakaid tundeid tekitavate kogemustega. (Samas: 28.) Öeldu haakub intervjueerija rollis oleva uurija kogemusega: “Nendesse soome päritolu inimestesse [Peterburi lähistel elavad ingerisoomlased] olid jätnud sügava jälje stalinliku rezhiimi repressioonid. Üldiselt võttes võime rääkida «kannatusjutust» ehk raamistikust, mille iga jutustaja täitis omaenese kogemuste ja emotsioonidega. Nende inimeste elu tähistasid repressioonid, hirm, nälg ja oma elu otsast peale alustamine. Kõiki minu poolt intervjueeritavaid olid puudutanud needsamad välised sündmused, mille üle neil endil polnud mingit kontrolli. Neid sündmusi ei suutnud nad unustada ning neist ei võinud ka kõrvalistele kõnelda. Nende ingerisoomlaste eluloojutustusi iseloomustab hämmastav selgepiirilisus sündmuste vahel, mida paljud olid kogenud. Erinevaid episoode lahutasid kindlad kuupäevad ja välised sündmused, mis korduvad ühest eluloost teise: sõja puhkemine, evakueerimine Soome, deporteerimine tagasi Nõukogude Liitu, katsed naasta koju Ingerimaale, millele järgnes teade, et üritajad deporteeritakse 24 tunni jooksul, ning pärast Stalini surma viimaks võimalus tagasi koju pöörduda. [---] Mõnede jaoks võivad mälestused olla nii valusad, et ainus võimalus neid taluda on unustamine. Näiteks on täheldatud, et holokausti ohvritele on tihti vastumeelt kõnelda oma läbielamistest, kartes hingepiinu, mida mälestused neis tekitada võivad. Kuid mälestuste abil on võimalik saavutada ka ühiskondlikku tunnustust ning lugupidamist nii omaenese kui ka vastava rahvarühma tõe kohta.” (Kaivola-Bregenhøj 2001: 43, 46.)

Ulla-Maija Peltoneni uuritud jutustuste vanem kiht kõneleb suuremas osas vägivallast: ohvri silmade läbitorkamine, keele äralõikamine jms (vt. motiive Peltonen 1996: 184). Ilmneb, et teatud motiivid seostuvad enam punaste, teised enam valgetega. Uurija järeldab, et jutte mõjutas omaaegne valitsev ideoloogia (punased kui harimatud, tooremad – see viitab valgete ideoloogiale ja propagandale; nende lugude eesmärk oli julgustada ja innustada võitlema punaste vastu). Punaste lood valgetest on nagu tasakaalu otsivaks/loovaks vastuseks valgete lugudele. Autor kinnitab Heiki Ylikangase väidet, et nn. ülekohtujuttudes kujutab võitja võidetut alati hullemas valguses kui asi väärt on (samas 136).

Sõjalood on levinud neil aladel, kus tõesti sõjasündmused aset leidsid, mis näitab, et need on seotud sündmuste, sellest johtuvate mõtete, kogemuste ja jutufunktsioonidega (samas: 185-187). Sõjajärgsed aastad hakkavad esile tooma uusi teemasid (sõjas kaotajaks jäänute pereliikmete nii majanduslikud kui ka avalikust suhtumisest tulenevad raskused), arhiivi kogumisvõistlustele saadetakse oma lood eelkõige selleks, et tõde ei ununeks (samas 214-287).

Ülle Tarkianen (2000) vaatleb asustusajaloolist pärimust ajaloolase pilguga. Väide, et Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest pärit alusmaterjal kajastab elu-olu ja folkloori osa selles on väike võrreldes konkreetsete teadmistega ei tõesta veel, et asutuslooga seotud aines on vähefolkloorne. Pigem peegeldab see materjali kogumisaegseid folkloristlikke arusaamasid, mis ei tundnud nendes lugudes ära rahvajuttu ning neid ei fikseeritud juttudena (7).

Võrrelnud asutuslugusid ajaloodokumentidega järeldab Ülle Tarkiainen, et erinevatest perioodidest pärit jutud sulanduvad teatud põhjustel (näiteks olukorra sarnasuse korral) ühte. Nii analüüsib ta näiteks lugu, kus küla tühjenemist seostatakse Põhjasõjaaegse katkuga. Ajalooandmed viitaksid pigem loos esitatud andmete sobivust 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõja ajaga (samas 121). Samadele tulemustele on Viinistu küla "ajalugude" uurimisel jõudnud Enn Tarvel (1983: 65-66):

Viinistu pärimus räägib, et küla rajasid kaks Suursaarest tulnud soomlast Heiki ja Aadu, kes kandnud valget särki ja pikki pükse. Heiki ehitanud maja põhja, Aadu lõuna poole. Majade vahel kasvanud nii tihe pajurägastik, et otse läbi ei pääsenud. [---] Nendest meestest olevat nime saanud küla otsad. Põhjapoolset hüütakse Heikiotsaks [---], lõunapoolset Aaduotsaks (mõnikord ka Aadu naise Sohvi järgi Sohviotsaks).

Kõneall olevas pärimuses on põimunud kaks teemat: esmalt asustus ning küla rajajad (sündmus ja tegelased). Teiseks - küla rajamise aeg. Enn Tarvel otsib kirjalikest ajalooallikatest nimesid - Heikit ja Aadut ning viimase naist Sohvit. Selgub, et Rootsi Jüri Heik elab Viinistus 17. sajandil, mil Viinistu küla oli olemas, mistõttu teda ei saa pidada eeltoodud pärimusjutu tegelaseks. Aadu nimi ilmub hingeloenditesse üldse esimest korda alles 1739. aastal. Küll aga on olemas 17. sajandil Sohvi. (Tarvel oletab, et Sohvi võis tollel ajal olla mehenimi.) Nii võisid Heiki ja Sohvi olla küll küla asustuse täiendajaiks, kuid mitte rajajaiks. Pärast Põhjasõda, 1732. aastal on Viinistus viis Heiki nimelist peremeest, ja kuna Heikisid on viis, on ilmne, et nendest ainult üks ei saa olla Viinistu küla (taas)asutaja.

Aadu Must (2000), võrrelnud ajaloodokumente ja pärimust, on välja toonud kolm üldisemat reeglit, millest siinkohal on olulisemad kaks: need, mis puudutavad jutu tegelasi ja nendega seostatavaid sündmusi. “Järeldus 1: erakordsete sündmuste teisejärgulised tegelased asendatakse reeglina esmajärgulistega. Järeldus 2: mälust kustuvate sündmuste eredamad detailid sulanduvad hilisemate sündmustega.” Viimane ühtib küllalt ühemõtteliselt nii Ülle Tarkiaise kui ka Enn Tarveli eeltoodud tähelepanekutega. Aadu Musta esimene järeldus haakub aga enam nn jutukangelase otsingu ja loomisega. See teema on küll kõne all Enn Tarveli Viinistu-ekskursis, kuid nimede, jututegelaste ja ajalooliste isikute omavaheline seotus pärimuses Tarveli käsitluses veel ei selgu (selgub ainult see, et need ei seostu üheselt).

Aigi Rahi (2001) võrdleb massirepressioonidega seotud ajaloodokumentide ja mälule tuginevate teadmiste eripära. Ta järeldab, et mälule tuginevaid teadmisi iseloomustab sündmuste teatud aspektide võimendumine ja teiste tuhmumine – mõlemad on reageeringud hirmule, ja/või äärmuslikule olukorrale. Mälestustes jutustatakse kangelasteks inimesi, keda omal ajal võeti märksa lihtsamalt, näiteks sündmuses osalejana. Siitki võib näha seaduspära, mis haakub nii Oskar Looritsa kangelase prototüübi idee kui ka Aadu Musta esimese järeldusega: vajadus luua värvikas kangelane. Ajaloolisest tegelasest jutustamine seostub jutustajate vajadustega (vt Saarinen 2001), kusjuures jututegelasele omistatakse traditsioonis üldisemalt levinud tegevusmotiive (vt Voolaid 2001). Selles mõttes tugineb rahvajutt küll tõsielufaktile, kuid ühtlasi ka varasematele jutustamistele (vrd Hiiemäe 1978: 38-39).

Suuliste suguvõsaajalugude “algus” paigutub tänapäeva pärimuses 18. sajandi algusse. Neid lugusid iseloomustab oluliste sündmuste põimumine, kus tähelepanu koondatakse olulis(t)e fakti(de) ümber (näiteks esivanemate tulek “siia” 18. sajandil ja perekonnanimede panek 19. sajandi alguses). Taluühiskonnale omaselt teatakse enam ühise talu – koduga seotud esivanemate liini, reeglina meesliini. 18. sajandi esiisade rida lüheneb vähemalt ühe põlvkonna võrra. Varaseid sündmusi kirjeldatakse jutustamisaja arusaamade kohaselt. Näiteks ei peegeldu juttudes perekonnanimede eelne aeg, 18. sajandi esivanemaid nimetatakse ikka perekonnanimesid kasutades. Samuti üllatab jutustajaid kolm risti taluostudokumendis: kas tõesti on tegu kirjaoskamatusega või hoopis eelarvamusliku suhtumisega kirjasõnasse veel 19. sajandi teisel poolel! Olen eelpoolnimetatud oluliste sündmuste põimumist, esivanemate rea lühenemist ja varasemate nähtuste tõlgendamist jutustaja aja reeglite järgi nimetanud aegade kokkujooksuks. (Jaago 1995; Jaago & Jaago 1996: 69-71; 128-129).

Teabekeskne (tõsielusündmustest, tõesti olnust kõnelev) pärimusjutustus vajab alussündmuste jm. –faktide valikuks, sõnastamiseks, juttudest arusaamiseks teatavaid kultuurilisi pidepunkte. Nendeks on kultuurmaastik, käitumistavad, esemed, aga ka senine jututraditsioon (Jaago & Jaago 1996: 71; Jaago 2001a). Jutustamine oma pidevalt uuenevas kontekstis loob ja kujundab ka juttu (8). Aegade kokkujooks saab toimuda jutustamiste käigus, mitte ainult unustamise tõttu. Selle taga võib olla erinevaid aegu võrdlev jutustamine (sõjad, nälg, haigused) või ka sündmuste omavaheline seos ka ajaloolises plaanis (perekonnanimede valik 19. sajandil seostus tõepoolest rändega 18. sajandil). Anniki Kaivola-Bregenhøj (2001: 35) rakendab oma jutustaja-uurimustes skeemiteooriat, kusjuures skeeme saab jälgida nii jutu ülesehituse seisukohalt kui ka välitöömeetodeid rakendades meeldejätmise, esituse ning tõlgendamisega seoses.
 

Teine tõke.
Ainekesksest rahvaluulekäsitusest pärimusrühmakeskse käsitluseni

Tõe ja vale küsimusega tegelemine ajaloo ja folkloristika piirimail on vaid üks eeldus selle ainese folkloristlikuks käsitlemiseks. Teine probleem seostub traditsioonilise folkloristika ainekäsitlusega, mis keskendus rahvaluuleliikide loendile. Eelpool oli tsiteeritud Aleksander Looritsat, kus ta rõhutas, et suhtumine “äh, rahvajutt!” ei õigusta ennast. Ometi võib sellist juhuotsust kuulda küll ja küll. Viimati kuulsin vihjet sellisele arusaamale, küll leebemas sõnastuses (see pole tõsiseltvõetav väide, see kuulub rahvaluule valdkonda) Jaanus Plaadi doktoritöö “Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal” arutelul käesoleva aasta sügisel seoses ühe fantaasiarikka pealekaebamisega usuliikumises osalenutele. Loomulikult ei olnud see kaitsmise seisukohalt üldse oluline probleem, kuid minu ja mõnegi teise uurija kõrva jäi see vihje küll. Sellise arusaama aluseks on kujutlus, et klatš, tagarääkimine, pealekaebamine – kõik vaba fantaasiaga seonduv on iseenesest rahvaluule. Vastuväide esitatule: pärimuslik käitumine võib lubada klatši, kuid võib ka seda keelata. Rootsi ajakirjanik, 1920.-30. aastatel Eestis elanud Carl Mothander kirjeldab oma raamatus “Parunid, eestlased ja enamlased” Tallinna baltisakslaste kirjutamata käitumisreegleid 1930ndail: “Eksklusiivsetele ühiskondadele on tavaliselt iseloomulik tagarääkimine, lobisemine ja õel laim. Toompea maailmas see nii ei olnud. Mõistagi tegeldi sealgi ligimese asjadega, aga kunagi polnud selles märgata raasugi alatust. Vanad rüütlid võisid isegi daamide vastu vahele astuda, kui seda peeti mõnikord vajalikuks, et kinnitada igivana aukoodeksi nõudeid inimese hea nime ja laitmatu kuulsuse kaitseks. Oli õpitud keelt hammaste taga hoidma, ja viimaseks garantiiks oli vana, ametlikult ammugi väljasurnud tava: duell. [---] Toompea maailma taktitunne inimeste hea ja laitmatu kuulsuse asjus kehtis ka uue riigi juhtivate isikute suhtes, kes baltisakslastele võisid ju küllalt sageli näida nende “timukatena”” (Mothander 1997: 61).

Samalaadset tähelepanekut kommenteerisime Taisto Raudalaisega konverentsil “Kultuur ja mälu” Tartus 2000.aasta oktoobris. Olime mõlemad märganud, et kui inimesed ei saa avalikult ja vahetult rääkida inimestest ja suhetest (eriti negatiivset), siis kasutavad nad vanasõnu, mõistukõnet, karikatuure, anekdoote jms. Eeldan, et kaudset (piltlikku) ütlemist vajavad keskmisest normatiivsemad ja suletumad keskkonnad ning pärimusrühmad.
Kuidas siis ikkagi hinnata klatši, tagarääkimist jms. vabale mõneti pahatahtlikult mõjuvale mõttelennule tuginevat jutustust. Et mõista, kas tegemist on rahvaluulega on kõigepealt vaja selgitada, kas lool on oma pärimusrühm. Rahvaluule ainekeskne määratlemine jätab pärimusrühma varju, kuid eriti tänapäeva rahvaluule analüüsis saab ja on vaja mõista folkloori pärimusrühma kaudu.

Rahvaluule defineerimine Eestis on läbi teinud kolm olulist pööret. Esmalt rahvaluule defineerimine aineloendina (rahvalaulud, -jutud, lühivormid, usund ja kombestik, mängud) pärineb Jakob Hurdalt ja on aluseks rahvaluule teaduslikule käsitlusele tänapäevani. Folkloristikaväline rahvaluule määratlemine põhineb aineloendile ka praegu, kui võtta aluseks lõigu alguses toodud näide. Teise põlvkonna rahvaluuledefinitsioonid (Oskar Looritsa, Eduard Laugaste ja Ülo Tedre käsitlused) toovad esile rahvaluule olemuslikuks peetavad tunnused (kollektiivsus, traditsioonilisus, suulisus, anonüümsus). Tunnused on orienteeritud pärimuse püsimisele, muutumatusele, üldisusele, ebaisikulisusele. 1990ndail tõuseb rahvaluule määratlemises esile pärimuse toime pärimusrühma jaoks ning ühtlasi ka jutustaja, lauliku jne. osa (Ingrid Rüütel, Anzori Barkalaja, Tiiu Jaago) (9).  Pärimusrühma esiletoomine võimaldab eristada folklorismi või masskultuuri folkloorist, samuti ka üksikisiku repertuaari pärimusest. Rahvaluuleks olemise tingimus on see, et lool on oma pärimusrühm, et rahvaluulet luuakse oma rühma tarbeks. Klatš, laim vms. võib saada pärimuse osaks, kuid ta ei ole seda vältimatult.

Just pööret ainekeskselt folkloorikäsituselt rühmakesksele käsitusele vajas perepärimuse ilmumine uurijate huvivälja (10). Sellega seoses muutub rahvapärimuse mõistmises väga palju. Selle mõttemuutuse võtmesõnaks on “traditsioon”.

Minevikupärimuse uurimisel keskendub uurija pärimusliikidele ja tekstide ajaloolisele, eriti aga geograafilisele levikule. Sotsiaalse vaatepunkti (pärimusrühma-keskse vaate) korral jälgitakse aga ennekõike uurija kaasaegset pärimust, selle toimimist pärimusrühma jaoks. Siin ei keskenduta mitte niivõrd tekstide paljususele, nende korduvusele, kuivõrd rühma suutlikkusele muuta oma kogemused traditsiooniks (Kõiva 1996). Klassikalise rahvaluule puhul ja rahvaluule varasemate definitsioonide puhul rõhutatakse mõistet “traditsioon”, mis tähendab neis mõistetes eelkõige “põlvest põlve edasikandmist” (11).

Tänapäevase lähenemise korral et tule traditsioonilisuse all mõista mitte niivõrd nähtuse muutumatust, kuivõrd nähtuse püsimist läbi muutumise, sest püsida saab ainult see, mis paindlikult muutub. Asi on selles, et elu muutub kõigis oma avaldusvormides ja seda pidevalt. Ja kui muutub elu, peab muutuma ka rahvaluule või — rahvaluule kaotab oma otstarbe ja kaob. Seega, traditsioon on protsess, mis tasakaalustab muutusi. Traditsioon hoiab alal püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviise.

Tänapäevaste pärimusrühmade uurijate vastuväited traditsiooni varasemale käsitusele (traditsioon kui põlvest põlve edasiantav, modernsele ja kirjakultuurile vastanduv suuline kultuur) on näiteks järgmised: traditsioon on tegelikult kaasaegne hinnang ja vaade minevikukultuurile (teisisõnu: traditsioon ei tule minevikust olevikku, vaid vastupidi, me loome olevikus minevikunähtustest traditsiooni nüüd); suuline kultuur ei levi muutumatul kujul põlvest põlve (see on kirjakultuurist lähtuv tõlgendus teadmiste edasiandmisest), vaid suuline kultuur integreerib pidevalt olemasolevaid teadmisi hetkeolukorda, uutele vajadustele vastavaiks (12). Nii võib iga uut ilmingut jälgida traditsiooni aspektist: uus rühm hakkab looma oma traditsiooni, kasutades talle teadaolevaid nähtusi ja hinnanguid. Kõige selgepiirilisemalt tuleb see välja käitumisreeglitest, välimusest jms. kaemuslikest märkidest, kuid kõik see põimub ka juttudesse ja fraasidesse. Perepärimuses peegeldub see teema väga hästi, seda nii pere argielu kui ka pühade kirjeldustes.

Ühtlasi annab vaatenurga vahetamine aine (rahvaluuleliigi, mõne nähtuse jne.) kirjeldamiselt rühma kirjeldamisele uusi uurimisvõimalusi. Näiteks küllalt suures osas rajanevad rahvakommete akadeemilised kirjeldused tegelikult mitte niivõrd kommete endi jälgimisele, kuivõrd jutustamisele neist. Nii oleks täiesti ootuspärane nõnda asju ju käsitledagi: mida ja kuidas inimesed jutustavad teatud sündmustest ning millega seoses. Tuntud ainese uue käsitluse näite pakub Saksa etnoloog, üks kesksemaid perekultuuri uurijaid Ingeborg Weber-Kellermann (1976). Tema esitatud näide uuest uurimisviisist on jõulukommetest. Ta rõhutab, et kõik tema uurimuses esitatud jõulukombe üksikosad on juba varasemate uurijate poolt läbi kirjutatud ja selles osas ei paku ta midagi uut. Kuid need kombed, mida ta analüüsib asetab ta teistsugusesse konteksti: mida me võime järeldada nende kommete kaudu pärimusrühmast, kes neid kombeid rakendab. Jõulud ei moodustu kommete summast, vaid analüüsitavad elemendid (jõulupuu, täht jms) moodustavad struktuurse süsteemi, mis on jõuluõhtul toimuva kommunikatsiooni osaks. Viimasest peab ta oluliseks suhteid: vanemad – lapsed, kodu ja pere – väljaspool kodu; isa kui perepea – ja muu pere. Neid piire markeerivad teatud sümbolid. Ehitud jõulukuusk on vanemate tehtud üllatus lastele. Jõuluõhtust ja jõuluehtes kuusega toaukse avamine on ainult oma pere jaoks, tähe kuuse tippu paneb isa jne. (13). Sellise uurimisviisi kohaselt küsitakse senisest palju rohkem, mis tähendus on neil seikadel ja asjadel osalejate jaoks. Siit tuleneb vahetult küsimus allikatest.

Eelpool on jätkuvalt märkusi selle kohta, et jutte mõjutab oluliselt jutustamisehetk(ed). See ongi küsimus tähendusest: mis tähendusi omistatakse jutustamisele, jutule ja sellel, millest jutustatakse. Varasem folkloristika selle kohta kuigivõrd andmeid ei kogu.

Eesti 1990ndate aastate kogud (14) jätavad järelduste tegemise uurija jaoks. Suunavad küsimused on orienteeritud objektile, aga mitte jutustaja või pärimusrühmapoolsetele otsustele nende asjade tähenduse kohta. Tööjuhised kasutavad sõnu: kirjeldage, tuletage meelde jms. “Elulugu on lugu, mida inimene jutustab oma elust, sellest, mis on tõesti sündinud. Elulugu on katse esitada oma elu tõepärasel viisil. Hea elulugu on see, mis esindab tegelikku elu vahetult ja ilma kirjanduslike, psühholoogiliste, sotsioloogiliste jt meelisklusteta, räägib sellest, mis on juhtunud ja kogetud jutustaja poolt.” (Voldik: Elulood Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.) Sellegipoolest ehitavad jutustajad oma loo üles hinnangulistele võrdlustele – see on lihtsalt üks universaalsemaid tõsielust jutustamise skeeme. Ometi välditakse küsimusi: mida jutustaja ise arvab oma loo tähendusest, miks ja kellele see on tähtis. Vaid vihjamisi võib küsimustikus “Kodu ja pere” (Eesti Rahva Muuseumi küsimusleht nr. 185) märgata huvi hinnangute vastu: “ Kui kaua “elasite sisse” oma uude kodusse, enne kui see päris “omaks” sai? Kas pereliikmete vahel oli erinevusi? [---] kui Teil on olnud lapsepõlves rohkem kui üks kodu, püüdke hinnata, milline neist on Teie jaoks kõige “õigem”. Miks?” (15). Näeme, et äärmisel juhul palutakse hinnata midagi, tähenduse aspekti aga esile ei tooda, see jääb uurija hooleks.

Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivi poolt 1997. aastal korraldatud perepärimuse kogumisvõistluse suunavas küsimustikus ollakse tähenduste küsimisel palju julgemad (teema: suguvõsaajalugu ja selle tähendus, sh. küsimused: mida need jutustused Sulle tähendavad, mida tahad edasi järgnevatele põlvkondadele jutustada, miks arvad selle tähtsa olevat; teema: erinevate põlvkondade jutustused: sh. küsimused: milliseid tundeid need jutustused Sinus on äratanud; teema: suguvõsa ja elukohad, sh küsimused tunnetest, mis valdavad jutustajat, kui ta on käinud esivanemate radadel või varasemates kodudes jne., jne.) (SKS rahvaluule arhiivis koostatud voldik: Suvun suuri kertomus. Kerukilpailu sukuun ja perheeseen liittyvästä muistitiedoista itsenäisessä Suomessa. 1.3.-31.8.1997).

Võiks ju karta, et sellised suunaandmised võivad jutustaja muuta liialt enesekeskseks. Mõneti ju see nii on, aga selle kaudu saame teada, miks ühed või teised lood on olulised (vastatakse, muide küllalt ratsionaalselt ja selgelt). Uurija jaoks avaneb aga uus vaade, mis objektikesksel materjalikogul puudub: mida arvavad asjast jutustajad ise.
 

Kokkuvõtteks

Üks olulisi barjääre, mis tuli ületada, et uurida suguvõsaajalugu folkloristlikust aspektist on seotud nn. tõe ja vale teemaga. Valitsev seisukoht absolutiseeris kirjalikku ajaloodokumenti kui nähtuse tõest ülestähendamist. Suulised teabekesksed andmed sageli lahknesid kirjalikes allikates leiduvast ja nii jäeti pärimusandmed kas kõrvale või loeti need väljamõeldisteks, mis tekitas küsimuse “miks”, millele ei osatud vastata. (16). Just sellest küsimusest lähtuvad ajaloo- ja pärimusallikate võrdlejad – teise “ringi” uurijad. Eestis on selle vaatenurgaga seni enam tööd teinud ajaloolased. (Folkloristid võtsid kiiremini omaks ajaloolaste tähelepanu alt loomulikult väljajäävad uudistelaadsed lood, mida nimetatakse linnalugudeks, kõmuks vms. Need erinevad siin kõneldavatest lugudest eelkõige oma konkreetsuse aspekti poolest: tähtis on juhtum, teade ning ajalooline konkreetsus: kellega juhtus, millal jms on tagaplaanilisemad. Perepärimuslugudes on asi vastupidine.) See on maailmas üldisemaltki nii, et tõsielulugudest saab teadusliku uurimise allikas ajalooteaduses, sotsioloogias, folkloristikasse jõuab see teema hiljem (vt. lähemalt näiteks Jaago 2001: 10 jj). Suulise ja kirjaliku teate võrdlemise kaudu tõestatakse, et allikad üksikult, eraldivõetuna on ühekülgsed, neid aga koos vaadates võib leida uusi vaateid ja tõlgendusi mineviku kohta. Tasahaaval hakkab täienema teadmine tekstivälise tegelikkuse ülekandmistehnikast teabekesksesse jutupärimusse.

Teaduste vahealale jäämine “kindlustas” sellel teemal varasemate (1980.-90ndate alguse) akadeemiliste sõnavõttude marginaalsuse ja ettevaatlikkuse: tuli tõestada, et tegemist on rahvaluulega.

Teine aspekt, mis osutub niisuguse vaate korral oluliseks on see, et tuleb sihipärasemalt arvestada jutustaja, pärimusrühma ja jutustamissituatsiooni kohalolekut ning mõju noteeritavale tekstile. See võimaldab paremini märgata pärimuse protsessilist iseloomu. Usun, et just siin on folkloristide jaoks seni veel avanemata võimalusi ohtralt varjul.
 
 
 

Kirjandus
 

Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis. Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Raamat.

Jaago, Tiiu 1995. Suulise traditsiooni eripära vaimses kultuuris. – Heiki Pärdi (toim.). Allikad ja uurimused. Pro Ethnologia nr 3. Eesti Rahva Muuseumi Üllitised. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk. 110-115.

Jaago, Tiiu & Jaago, Kalev 1996. “See olevat olnud…” Rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Jaago, Tiiu 1997. Perepärimus. Rahvaluule ülemastme kursus. E-väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/pere/pere.htm. Tartu: Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool & EKI folkloristika töörühm.

Jaago, Tiiu1999. Rahvaluule mõiste kujunemine Eestis. – Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Mäetagused nr. 9. Tartu: EKI folkloristika osakond, lk. 70-91. Hüperajakiri: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr9.

Jaago, Tiiu 2000. Teabe levikust oma ja võõra rühma piiril. Vastandumine – integreerumine. – Mare Kõiva (toim.). Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Tänapäeva folkloorist. III. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühma väljaanne, lk.376-388.

Jaago, Tiiu 2001. Mis on “pärimuslik ajalugu”? – Tiiu Jaago (koost.). Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk.7-15.

Jaago, Tiiu 2001a. Perepärimus ajaloo peegeldajana. – Tiiu Jaago (koost.). Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 264-280.

Järs, Anu & Kannike, Anu & Pärdi, Heiki 1999. Skandinaavia kultuurianalüüs. Studia Ethnologica Tartuensia 3. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool.

Kaivola-Bregenhøj, Anniki 2001. Miks me mäletame nii nagu me mäletame?. – Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Mäetagused nr. 15. Tartu: EKM folkloristika osakond, lk. 35-46. Hüperajakiri: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr15.

Koselleck, Reinhart 1999. Terror ja unenägu. Metodoloogilisi märkmeid ajakogemustest Kolmandas Riigis. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr. 1, lk. 70-81.

Kruus, Hans 1930. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Kõresaar, Ene: 2001. Nõukogude periood vanemate eestlaste elulugudes: probleeme ja tähelepanekuid. - Tiiu Jaago (koost). Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 120-131.

Kõiva, Mare 1996. Traditsioonist taas. –  Maarahva elujõud. I. Tartu, lk.25-32.

Laugaste, Eduard 1957. Kalevipoja-muistendite tüpologiseerimise küsimusi. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised nr. 53. Tartu: TRÜ Kirjastus.

Liiv, Otto1938. Eesti ajaloouurimise mõningaist ülesandeist. – Ajalooline Ajakiri nr. 1, lk. 1-4.

Lipp, Martin 1909. Eesti suguvõsade uurimine. – Eesti Kirjandus nr. 1-2, lk. 3-15, 66-73.

Loorits, Aleksander 1987. Rahvapärimus ja tõelus. – Ingrid Sarv (koost.) Rahvaluulest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised 21. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, lk. 142-158.

Loorits, Oskar 1927. Vägilase prototüüpe. – Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi Kirjastus, lk. 37-71.

Mothander, Carl 1997. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu: Ilmamaa.

Must, Aadu 2000. Arhiividokument ja pärimus: konflikt, harmoonia või sünergia? – Konverents “Kultuur ja mälu” Tartu 6.-7.10.2000. Ettekannete annotatsioonid. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk. 16-17.

Peltonen, Ulla-Maija 1996. Punakapinan muistot. Tutkimus työväen muistelukerronnan muotoutumisesta vuoden 1918 jälkeen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Pirsko, Priit 1995. Talud päriseks: protsessi algus müüjate ja ostjate pilgu läbi. – Ea Jansen & Jaanus Arukaevu (toim.). Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Tartu-Tallinn: Eesti Ajalooarhiiv, TA Ajaloo Instituut, lk. 97-117.

Rahi, Aigi 2001. Sündmus eri allikate valguses (küüditatute näite varal). – Terje Anepaio & Ene Kõresaar (toim.). Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Studia Ethnologica Tartuensia nr. 4. Tartu: tartu Ülikooli etnoloogia õppetooli väljaanne, lk. 216-226.

Rootsmäe, Leeming 1977. Jakob Hurda esivanematest. – Keel ja Kirjandus nr. 4, lk. 230-233.

Saarinen, Tuija 2001. Mees, naine ja igatsus Heikka Jussi seksuaalhuumoris.  – Tiiu Jaago (koost.). Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk.173-182.

Tarkiainen, Ülle 2000. Külad ja hajatalud eesti rahvatraditsioonis. – Enn Küng jt. (toim.). Kultuuriloolised ekskursid. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised. Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae. 6 (13). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk. 119-134.

Tarvel, Enn 1983. Lahemaa ajalugu. Tallinn.

Timonen, Senni 1990. Orjatar, ruhtinatar ja vapauden ongelma. Naisten omaelämäkerralliset laulut Inkerissä ja Siperiassa. – Aili Nenola & Senni Timonen (toim.). Louhen sanat. Kirjoituksia kansanperinteen naisista. Helsinki: Suomalainen Kirjallisuuden Seura, s. 189-208.

Ukkonen, Taina. Menneisyyden tulkinta kertomalla. Muistelupuhe oman historian ja kokemuskertomusten tuottamisprosessina. Helsinki: Suomalainen Kirjallisuuden Seura.

Virtanen, Leea 1982. Henkilökohtainen kerronta. – Irma-Riitta Järvinen & Seppo Knuuttila (toim.). Kertomusperinne. Kirjoituksia proosanperinteen lajeista ja tutkimuksesta. Tietolipas 90. Pieksämäki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, s. 171-205.

Vuorinen, Pihla 2001. Oma pere ja tuttavate ringis tehtava uurimistöö valguse- ja varjupooled. – Tiiu Jaago (koost.). Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk.235-244.

Voolaid, Kalle 2001. Jõumehe fenomen. Georg Lurich ajaloolisest tegelasest rahvajutu kangelaseks. – Tiiu Jaago (koost.). Pärimuslik ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk.183-194.

De Wita, Béatrix 1995. Der Rekurs auf die Tradition im französischen Bürgertum. – Ueli Gyr (Hg.). Soll und Haben. Alltag und Lebensformen bürgerlichen Kultur. Festgabe für Paul Hugger zum 65 Geburtstag. Zürich: Offiz in Verleg, S. 63-76.

Weber-Kellermann, Ingeborg 1976. Weinachtsbräuche als Akte binnenfamiliarer Kommunikation. - Hermann Bausinger & Elfride Moser-Rath (Hg). Direkte Kommunikation und Massenkommunikation. Referate und Diskussionsprotokolle des 20. Deutschen Volkskunde-Kongressus in Weingarten. Tübingen: Tübinger Vereinigung für Volkskunde, S. 175-181.
 

Artiklis viidatud pärimuse käsikirjalised kogud

EE – Eesti elulood. Ühenduse “Eesti elulood” kogu. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv. [Perepärimuse seisukohalt olulisemad kogumisvõistlused: “Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes” 1996-97; “Minu ja minu pere elu ENSVs ja Eesti Vabariigis” 2000-2001.]

EKLA – Ajaloolist traditsiooni [x] kihelkonnast. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv. [1920-30. aastatest.]

ERM KV – Eesti Rahva Muuseum, kirjasaatjate vastused. [Perepärimuse seisukohalt olulisem kogumisvõistlus “Kodu ja pere” 1993 ja sellel teemal hiljem laekunud materjal.]

SKS – Soome Kirjanduse Selts, rahvaluule arhiiv. Kogumisvõistlus  “Suguvõsa suur jutustus”  1997.  [SKS KRA SUKU. 1997. Vt. ka Pauliina Latvala (toim.). Suvun suuri kertomus. Muistitietoa itsenäisen Suomen vaiheista. Kansanelämän kuvauksia 53. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.]
 

Kommentaarid
 

  1. Ajaloo ja rahvaluule paralleelse uurimise tulemuslikkust 1930ndail iseloomustavad küll üksikud artiklid, näiteks Hendrik Sepalt ja Oskar Looritsalt, kuid selle perioodi Eesti Rahvaluule Arhiivi pärimuskogudest võib leida külaelu ja sellest jutustamise kohta küllalt mitmekesist materjali. Kompaktsem kogu “Ajaloolist traditsiooni” on Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis. Seni vähetuntud kogusid on etnoloogia huviorbiiti tõusnud veelgi, näiteks Heki Pärdi esines 1990. aastate lõpupoole Õpetatud Eesti Seltsis puhtuse-mustuse teemaga, tuginedes just ühele kolmekümnendatel aastatel Eesti külades läbiviidud küsitlusele. (Tagasi.)
  2. Perepärimusest ilmneb, et varasemate põlvkondade talupidajatest esivanemate kirjelduses on suurus ja jõud hinnatud omadused. Sageli on need pea ainsad lood, mida nende esivanematega seoses öelda osatakse, olen neid lugusid nimetanud visiitkaardijuttudeks. Esivanemate prioriteetsed omadused hakkavad muutuma 20. sajandi algusest alates, seoses linnastumise ja haridusega. (Jaago & Jaago 1996: 84-86; 97.) Kalle Voolaid (2001), uurinud Georg Lurichi kui rahvajutukangelast, tõdeb samuti, et tol perioodil oli jõumehel eelis teiste omadustega tegelaste ees saada kangelaseks.(Tagasi.)
  3. Siinkohal on väga oluline see, millised on teadete levikuteed ja vastuvõtutingimused. Vt näiteks Kruus 1930; Jaago 2000.(Tagasi.)
  4. Vaikimise teemat on vähem või rohkem puudutanud näiteks Kõresaar 2001, vt. ka: Peltonen 1996: 28; Jaago & Jaago 1996: 99; Rahi 2001: 223-224; Vuorinen 2001: 239-242.(Tagasi.)
  5. Vahelepõikeks eesti autorite töödele sobib soomlanna Ulla Maija Peltoneni uurimus hästi, kuna tema töö, tehtud küll eesti teadlastega kontakte omamata on siiski ülimalt samas “laines”.(Tagasi.)
  6. Vrd. näiteks EE 405, EE 444; EE 858, EE 30.2001.(Tagasi.)
  7. Leea Virtanen käsitleb neid probleeme isikuloolistele juttudele (henkilökohtainen kerronta; inglise keeles personal narrative) pühendatud artiklis, mida peetakse selle teema avasõnaks Soomes (Ukkonen 2000: 21). Leea Virtaneni väite uudsus, inspireeritud küll Ameerika autorite töödest (Sandra Stahl jt) seisneb selles, et isikujutte ei saa käsitleda pelgalt kui folkloristikas seni aktsepteeritud jutuliikide eelastet (vrd. Hiiemäe 1978: 38-39 või käesoleva artikli viide 8), vaid neid jutte saab analüüsida kui traditsioonilise jutustamise osa (Virtanen 1982: 173-174). Traditsioonilised rahvajutuliigid eeldavad tolleaegse (1980ndate algus) folkloristliku arusaama järgi jutumotiivide varieeruvust ja kollektiivsust, kuid need jutud ise näisid liialt ühe isiku kesksetena. Mõned aastad hiljem analüüsib Senni Timonen ingeri naiste regivärsilisi eluloolaule, mis tundusid 19. sajandi lõpu rahvaluulekogujale piisavalt traditsiooniliste ja kollektiivsetena, kuid laulik ise tundis, et selle laulu on ta ise teinud iseenda elust (Timonen 1990: 189). Nii võib väita, et rahvaluulekogud sõltuvad kogumisaegsest teoreetilisest mõtlemisest ning kogusidki ei pea käsitlema ühe ja ainsa tõe peegeldajaina.(Tagasi.)
  8. Mall Hiiemäe (1978: 38-39) käsitleb probleemi protsessina: alussündmusest kõnelemine kujutab endast kirjelduse ja jutu piirimaal olevat lugu, milles antakse edasi teadmisi konkreetsest. Taas ja taas jutustamise käigus omandavad need traditsioonilisi elemente, saades nii pärimuse osaks. Ka Mall Hiiemäe rõhutab juttude kujunemisel kuulajate osatähtsust. Olgu öeldud – kuulajaks võib olla pärimusrühm, aga ka intervjueerija – folklorist.(Tagasi.)
  9. Rahvaluulekäsituse muutumisest Eestis vt. lähemalt Jaago 1999. Siinkohal tuleb aga rõhutada, et uuenev vaade ei ilmunud lugejate ette alguses kohe teaduskirjanduse esilehekülgedel. Näiteks Ingrid Rüüteli (1987) artikkel ilmub kultuuriajakirajas “Kultuur ja Elu”. Anzori Barkalaja (1995) alustas oma ideede tutvustamist üliõpilasena rahvaluule proseminaris, noorteadlaste konverentsil ja noorteadlaste ning üliõpilaste ajakirjas “Vanavaravedaja”.(Tagasi.)
  10. Pärimusrühmakeskse uurimise korral on oluline visandada pärimusrühma kujunemislugu, mis omakorda loob tausta rühma pärimuse tõlgendamiseks. Pere kui pärimusrühma kujunemisest ja isikulooliste juttude uurimisest vt. näiteks Jaago & Jaago 1996: 7-20; 126-127.(Tagasi.)
  11. Ladina keeles: traditio – üle-, edasiandmine, ülek. jutustamine; teade (Ladina-eesti sõnaraamat, Tallinn 1986). Traditsioon – pärimus, ajaloolise materjali suuline edasiandmine; põlvest põlve edasiantu; pärandatud komme, tava (Võõrsõnade leksikon, Tallinn 1978). Traditsioon eeldab millegi kordumist, kuid see ei pea tänapäeva ühiskonnas märkima vaid pärimuskultuuriga seonduvat kordumist.(Tagasi.)
  12. Vt. näiteks prantslanna Béatrix de Wita (1995) uurimust Pariisi kodanlike perede mõttelaadist. Kodanliku mõttelaadiga inimesi tunti keskajal ja hiljemgi materiaalsete huvide ja ilma iseseisva, väljakujunenud kultuurita rühmana, kes jäljendas aadlikke kui prestiizhsemat elanikkonnakihti. Tänapäeva uurijad aga on teisel seisukohal: kodanlikust kihist pärit inimesed ei jäta juhuse hooleks ei oma välimust, tundeid ega käitumist. Autor toob elulugudest välja eelöeldu tõestuseks argielu kohta käivate hinnangute ja kirjelduste saatefraase nagu: meie juures on see nii kombeks; ära kompromiteeri meid; salatit süüakse ju ilma noata jms. Oma sotsiaalset kuuluvust tuleb osata õigesti hinnata ja seda ka näidata, ilmneb neist juttudest. Argijuttude põhjal järeldab autor, et oma rühma identiteeti luuakse (s.t. luuakse traditsiooni) vastandamise (meie – teised; kultuurne – mittekultuurne jms) kaudu argielu pisiasjadest peale. “Traditsioonile tuleb juurde heuristiline väärtus: vanast tehakse midagi uut ja ühtlasi see uus muudetakse traditsiooni abil normiks” (samas: 76).(Tagasi.)
  13. I. Weber-Kellermanni kirjeldatud jõulud olid mulle tuttavad baltisakslastest linlaste jutustuste kaudu (ERM KV 578).(Tagasi.)
  14. Pean siin silmas kaht suurkogu “Eesti elulood”  (Eesti Kultuurilooline Arhiiv) ja “Kodu ja pere” (Eesti Rahva Muuseum).(Tagasi.)
  15. Küsimustik “Kodu ja pere” (koostaja Heiki Pärdi) rajaneb suurele teoreetilisele eeltööle, mis haakub Skandinaavias, eelkõige Lõuna-Rootsis tehtud kodu ja pere muutumisele pühendatud uurimustele.  Seetõttu on nimetud kogu huvitav nii eesti ja soome analoogilise materjali taustal, olles neist pisut erineva rõhuasetusega (teated ja jutustused sisaldavad sihipärasemalt olme, esemete jms kirjeldusi) kui ka Skandinaavia samade rõhuasetustega uurimuste taustal. Vt. võrdlevalt eesti keeles ka Järs & Kannike & Pärdi 1999.(Tagasi.)
  16. Vt. näiteks eesti suguvõsauurijate klassiku M. Lipu järeldusi või ka tema töö jätkajate otsuseid (Lipp 1909; Rootsmäe 1977).(Tagasi.)
Üles
 © Tiiu Jaago, 27.12.2001