Kui rootsi teadlane Karl Linné 18. sajandil
Egiptusest uue, üsna tähelepandamatu sipelgaliigi kirjeldas, ei osanud ilmselt keegi ette näha, et paar sajandit
hiljem on see liik üle kogu maailma tõsiseks nuhtluseks. Linné kaasajal võis seda putukat kohata vaid troopilistel
aladel. 1820-ndatel leiti vaaraosipelgat aga hoopis põhjapoolsemast paigast, nimelt Inglismaalt. Sestajast alates on see
sipelgas tasapisi, kuid järjekindlalt meie endi tõhusal kaasabil levinud üle maailma, olles tüütu inimkaasleja
elumajades, haiglates, kauplustes, toitlustusasutustes ja mujal.
Vaaraosipelgate elust
Vaaraosipelgad on meil looduses elavatest sipelgatest väiksemad: täiskasvanud tööliste (sigimisvõimetud emased) pikkus
küünib vaid 2-2,5, sigimisvõimeliste emasipelgate pikkus 4-5 millimeetrini. Täiskasvanud tööline elab paar kuud,
emasipelgad kuni 9 kuud. Periooditi esinevad isased on lühiealised - nende funktsiooniks on emaste viljastamine.
Emane vaaraosipelgas muneb oma elu jooksul kuni 400 muna. Erinevalt meie omamaistest sipelgatest sigivad vaaraosipelgad
kogu aasta. Optimaalsetes tingimustes (temperatuur üle 20°C, kõrge õhuniiskus) arenevad munadest täiskasvanud sipelgad
40-45 päevaga. Vaaraosipelgad söövad enam-vähem kõike mida inimenegi (ja palju muud), kuid eelistavad loomseid valke
sisaldavaid aineid.
Nagu sipelgate puhul üldine, loovad ka vaaraosipelgad endale pesi. Pesa võivad nad teha pea kõikjale: seinapragudesse,
põranda alla, toidu sisse, riietesse, prügikasti jne. Pesapaiga valikul on määravaks sobiva toidu lähedus, eelistatud
on soojad ja pimedad kohad. Ühes vaaraosipelgate pesas võib olla sadu või isegi tuhandeid sigimisvõimelisi emasipelgaid,
töösipelgate (sigimisvõimetud emased) arv võib ulatuda aga koguni sadadesse tuhandetesse. Meil selliseid hiiglaslikke
pesi siiski ette ei tule: siinmail ei ületa ühe pesa sipelgate arv enamasti mõnd tuhandet. Kui ümbruses olevad toiduvarud
on piiratud või pesapaik on kitsaks jäänud, siis võib osa emasipelgaid ja töölisi otsida endale uue pesapaiga.
Vaaraosipelgatest ei ole lihtne lahti saada
Troopilise päritolu tõttu vaaraosipelgad Eesti looduses karmi kliima tõttu vastu ei pea. Juba 10-15°C juures muutuvad nad
loiuks, vähestegi miinuskraadide korral aga surevad. Seetõttu on maja talvel mõneks päevaks kütmata jätmine ilmselt üks
efektiivsemaid teid vaaraosipelgatest lahti saamiseks. Paraku ei ole see alati võimalik. Teine tee neist vabanemiseks on
pesade leidmine ja hävitamine. Üksikute sipelgate tapmisest pole suurt kasu, kui me jätame alles nende kasvulava.
Vaaraosipelgate vastu saab võidelda ka mitmesuguste putukamürkidega, pesadesse peituvad emased jäävad neist aga puutumata.
Sama puudus on ka "kärbsepaberi" tüüpi liimpüünistel. Mõnevõrra efektiivsemaks peetakse mürksöötasid, kuna sööta viivad
töölised ka pessa, kus sellest toituvad emased ja vastsed. Sel puhul ei toimi mürk üksnes tööliste vastu.
Enamus eelpool nimetatud viise sipelgatest lahti saamiseks on edukalt rakendatavad vaid ühepereelamutes. Korrusmajaelanikud
jäävad vaaraosipelgate suhtes paraku üsna kaitsetuks. Et mingitki efekti saavutada, peaks sipelgate vastane võitlus toimuma
koordineeritult. Ühe korteriomaniku jõupingutused vaaraosipelgatest lahti saamiseks jäävad vaid tõmbluseks tormituules, kui
teistes korterites tõrjet ei tehta. On ainult aja küsimus, millal sipelgad sel juhul kõrvalkorterist teie juurde tagasi
jõuavad. Paraku jääb aga ka üheaegse tegutsemise puhul lõplik positiivne lahendus ebatõenäoliseks: osa sipelgapesi võivad
asuda lihtsalt kohtades, kuhu me ka parima tahtmise korral ligi ei pääse.
Koduses elamises piirdub vaaraosipelgate poolt põhjustatud kahju peamiselt rikutud toiduainete või halvemal juhul
läbinäritud riietega. Nad võivad küll ka hammustada ja pista (tagakeha tipus asuva pisteaparaadiga), kuid märkimisväärset
valu siiski ei põhjusta, pigem tunneme hammustust/pistet sügelusena. Hoopis suuremaks probleemiks on vaaraosipelgad
haiglates, kus võivad edasi kanda haigustekitajaid ning kahjustada steriilseid materjale (sidemeid, lahuseid jne.).
|
|
[Pildil on vaaraosipelgas]