Kuidas Ida-Eurooplane Alpe vallutas

(vabavormis esse mõningatest akadeemilistest veidrustest)


    Mõnikord lööb erinevus ida ja lääne vahel erakordselt teravalt välja ning sa tunned ennast tõelise Ida-Eurooplasena. Ütlen kohe ära, et Alpe ma seekord siiski ei vallutanud, kuid Šveitsis käisin küll. Kaasaegne eestlane teab Šveitsi kui kellade ning joodeldamise sünnimaad. Võibolla meenuvad veel punase peaga  liigendnoad, kuid siis saavad mälusahtlid tühjaks. Tegelikult on Šveits siiski midagi enamat; joodeldaid on seal vähe, kui kohalik umpa-umpa band peoõhtul väja jätta.
        Seletuseks niipalju, et käisin Šveitsis konverentsil. Konverents on akadeemilise maailmas püha lehm, millest räägitakse harda austusega. Samas ei tasu igat konverentsi(ta)jat kohe imetlema hakata: enamus neist on tegelikult turistid, nii ka mina. On tuntud tõde, et konverentsist osavõtjate arvu määrab ära selle asukoht ja alles seejärel programm. Siit ka harras austus nende vastu: konverents --- see on hea võimalus puhkama sõita. Reeglina saab osalejad jagada kahe gruppi: norutajad ja pidutsejad. Neist esimesed käituvad igati ontlikult: lähevad enne keskööd magama ja kuulavad püüdlikult igat ettekannet; nautlejad seevastu pidutsevad öösel kolme-neljani, ärkavad valutava peaga, lõunatavad ning seejärel kuulavad mõnda ettekannet. Sõltuvalt teemast, asukohamaast ning maailmamajanduse makromajanduslikest näitajatest on ohjad kord Arno kord Tootsi käes. Edu valemiks on nagu ikka kuldne kesktee: välja teenitud puhkust ei tohi raisku lasta, kuid samas tuleb jääda sündsaks.
        Aga aitab neist akadeemilistest mõttemõlgutustest, lähen kohe turistlike elamuste juurde. Šveits teadagi on mägine maa keset Euroopat ning ainus mõistlik viis Šveitsi jõuda on võtta lennuk; nii ka mina. Loomulikult oli sealjuures otse tarvilik jääda peaaegu hiljaks, et siis --- keel jooksmisest vestil --- ennast viimasesse lennukisse viivasse bussi suruda. Seevastu lennukis endas valitseb loomulikult püha Igavus: söök, kohustuslik naps ja ekraanilt kiirguv paari aastata tagune ameerika perekomöödia.


Niisiis ostad rongipileti, lähed kahekorruselisse kiirrongi --- ja siis juhtub midagi ootamatut --- rong väljub jaamast tervelt 15 sekundit hiljem kui plaanis. Rongid käivad siin Šveitsis erakordselt täpselt, kuulu järgi võib nende järgi lausa kella õigeks seada. Järv... helesinine! Püüad ennast võimalikult väikeseks teha ja magada --- reisieelne magamatatus annab vägisi tunda. Loomulikult see ei õnnestu. Siis üritad lugeda, kaasreisijatega vestelda; viimaks loobud ja silmitsed resigneerunult mööda tuhisevat maastikku. Esialgu tundub kiiresti mööduv panoraam igav: majad, siis viimase võimaluseni tagasi lõigatud puud... kevadiselt hiirekõrvul ning šveitsilikult korrapärastes ridades. Jälle majad. Helekollased majad!? Tõesti, väljapoole längus rõdudega helekollased majad, aga ka see fakt ei suuda sinu tähelepanu piisavalt köita --- uni hakkab jälle võimust võtma. Zürich, Bern, Spitz, ...  Järv! Helesiniselt tuhmjas ääretu järv, mida mõlemast küljest piirvad mäetipud. Vesi on erakordne justkui basseinist võetud, aga samas  tuhmim, pisut piimjas ja hoopiski mitte nii kirgas kui tema kahhelil loksuv kaim. Hiljem veendusin, et vesi on selline pea kõikjal Šveitsis... Mäed, tunnel, Interlaken ---  väike armas kivist linn.
       Laskmata ennast esmamuljest segada, asud hotelli otsima: võtad enesekindlalt kotist kaardi ning astud kott üle õla julgelt läbi linna. Linn on palju väiksem kui Tartu ning hotelli leidmine on imelihtne. Rongijaamas on selleks isegi spetsiaalne stend. Otsid hotelli nime, vajutad nuppu ja voila lähebki selle asukohta märkiv tuluke põlema. Hotelli retseptsioonis tuleb ennast arvele võtta, aga raha euroopaliku tradisiooni kohaselt maksta ei tule; seda tehakse lahkumisel. Aga sellega üllatused ei lõpe: retseptsioonis pole enamasti kedagi ning kui võtit tahad, siis lihtsalt võtad...
Otsekui unne suikunud linn        Kuna on pühapäev, siis on linn vaiksele unele suikunud. Ta, linn, on selles rahus äraütlemata kaunis. Majad on pärit 19. sajandi lõpust, kui mõisted funktsionalism ning Le Corbusier polnud veel ilmavalgust näinud. Linn on säilitanud ehtinglasliku elegantsi , mis kombineerub šveitsiliku täpsusega. Sa armud linna --- ta on vastupandamatu.  On mai esimene nädalal ja linn mattunud õitesajusse... Õunapuud, pirnid, kirsid, õied, õied... Tabad ennast ootamatult mõttelt, et linnake on ideaalne koht mesinädalateks: rahulik, mõtlik ja äraütlemata romantiline. Ühtviisi magus, kuid samas veidi nukker tunne...


        Konverents ise toimub vanas kasinos. Nagu alati jagatakse osalejatele nänni: seljakott, mapp, publikatsioonid. Kuuled asjatundjaid --- vanu konverentsikalu --- kommenteerimas, et seekord on nänn parem kui muidu. Pidulik vastuvõtt. Buffe: taldrik, klaasihoidja ja rootsi laud. Asud sööma, kuid hoiad instinktiivselt omade poole ning võõristad teisi. Šveitsiliku täpsusega lõpeb vastuvõtt täpselt pool kümme. Uudishimu varjutab kontides redutav väsimus ning soov minna magama saab sinus võitu.
        Hommik algab üllatusega. Hommikusöök on nagu ikka: puder, röstsai, suur valik joodavat: kohvi, koor, must tee, roheline tee, kohvi, jasmiin, marihuana... Oot mida... Jah, ühes plekkpurgis on tõesti purustatud kanep --- sellest tehakse teed. Küsid teenjannast neiult järgi. Jah, see on tõesti marihuaana ning sellest tehtud tõmmis toob rahuliku une. Kas see on sedusega lubatud või mitte jääbki saladuseks. (Tegelikult on marihuaana Šveitsis keelatud, kuid politsei vaatab sellele läbi sõrmede.)


Linn ise on igast küljest mägedega piiratud. Sealjuures on kummastav, et keset linna on suur väli, õigem oleks öelda heinamaa. Loen kõrvalolevalt sildilt: "Hoidke platsi, siin söövad lehmad." Konverentsi ajal lehmi platsil tuiamas siiski polnud.Lehmad aasal keset linna Linn on vaimustav! Kõikjal on hoolitsetud lillepeenrad, klumbid. Interlaken elatub turismist. Jõuame nüüd tema Ida-Euroopaliku Pühaduseni --- poed, poed,...  Jah, laias laastus võib öelda, et linn koosneb ühest tänasvast mida palistavad poed ja hotellid --- juveelid, kellad, maiused, šveitsi noad ning hiina ja korea restoranid; sekka veidi Miki-Hiirt. Globaliseerumise vastu ei saa: kui vanasti olid aristokraatideks inglased, siis nüüd on selleks pensionäridest jaapanlased. Tühja neist japsidest, vaateaknad upuvad kulda ja karda: kell 1000 eurot, käevõru 5000 eurot, lihtne käekell kõigest 500 eurot. Loomulikult on ka tili-träni kauplusi, kus saad osta 10 euro eest Hiinas tehtud joodeldava päkapiku või plekist lehmakella...


Kohalikest roogadest väärib ära märkimist juust, seda saab süüa selle kõikides esinemisvormides: raklett, fondüü, kartulid juustuga... Loomulikult on minu peatähelepanu siiski konverentsi lõunatel. Need on esiteks tasuta, ja söök on siin kuradi kallis. Ja teiseks on lõunad väärikad: kolm käiku; pingviinina näiv ülemkelner, kes käsutab endast sihvakamaid ja väledamaid sulaseid. On ka pettumusi --- tomatisupp on mulle juba lapsepõlvest saati tülgastav tundunud. Aga köök on tõesti hea: kuigi see läätseleem mulle ei meeldi on see siiski filigraanselt tembitud maitsega. Kõik see käib ka teiste toitude kohta, nii jänesepraad kui jäätis maitsevad eriliselt.Lilled... Lilled... Lilled

Ma ei tea kas see on ka teistel aladel kombeks, aga krüptos on lisaks tavalistele ettekannetele rump session. Igal esinejal on aega täpselt 7 minutit ning pole mingeid piiranguid. Vanakene Shamir --- see, kes leiutas RSA --- räägib, mis häält teeb arvutav arvuti ning kas seda saab kasutada krüptoanalüüsis. Tundub, et saab... Räägitakse, mida tähendab "shoot the e-key" ehk  kuidas hävitada üsapuutri kõvaketast... Loomulikult leidub ka ettekandjaid, kelle korral tekib küsimus, kas nad teavad, mida nad räägivad ning kus nad asuvad. Aga õnneks on saab vahepeal süüa ning õlut. Näib, et eduka konverentsi jaoks tuleb varuda piisavalt õlut: viin on liiga kange ning vein liiga elitaarne. Õlu on parajalt egalitaarne... m.o.t.t.


Päeva naelaks oli ameeriklase Ivo kommentaar. Nimelt otsustasid korraldajad pildistada kõiki osavõtjaid Šveitsi lehma kõrval. Aga Ameerika seaduste kohaselt peavad kõik punasele mandrile saabujad deklareerima, kui nad on olnud lähikontaktis pudulojustega (have been near farm animals). Kõiki loomapatsutajaid karistatakse: nad peavad läbima keeruka desinfektsiooni protseduuri. Ning Ivo praalis uhkelt "I haven't been near a farm animal". Tõesti järgmisel päeval puudus stendilt tema pilt, aga pilt minust ja Juulist oli...

Vastavalt kirjaduskaanontele peab igas reisikirja olema sõlmitus. Antud juhul tuli see pilvedena, mis tasakesi üle mägede sõudes, tõid endaga kaasa kahepäevase melanhoolia. Rõskus imbub kontidesse... Alul oli see vihm, kuid pärast läks ta sujuvalt üle lörtsiks. Kõledus...
        Tuju käis samu radu: oli küll huvitavaid hetki ning inimesi, kuid sära oli kadunud. Kadunud uudsus. Samad näod. Väsimus.  Tüdimus, tüdimus inimestest. Rong. Lennuk. Takso. Rong. Voodi. Kodu. Vaikus...

Nii drastiline see ka polnud, aga alati kui lõpevad suured koosolekud ning adrenaliin lahtub, jääb vaid väsimus ja õõv. See pole iseenesest paha --- inimesed, kohtumised ning mälestused kaaluvad ülesse hetkelise tüdimuse. Kuid samas näib see olevad vältimatu. Jerofejevi lemma võtab alati oma.


***