Vendade Grimmide muinasjutu “Punamütsike” analüüs

Evelin Poll
semiootika II

 

Valisin oma analüüsi teostamiseks meie loengutel käsitletuist Jacques Lacani meetodi või õigemini, psühhoanalüütilise meetodi sellisena nagu mina seda mõistnud ja veidi ka eneseanalüüsiks kasutanud olen. Grimmide “Punamütsikese” käsitlemisel (lähemal vaatlusel osutuvad need erinevate autorite “Punamütsikesed” tõesti üsna erinevateks) võtsin abiks ka omaenda kogemuse unenägude sümboolika seletamisel, milles mind omakorda on abistanud üks unenäosümboolikat seletav raamat, mille autor(id) väidavad, et on lähtunud peamiselt Freudi teooriast. Kahjuks on mul sellest raamatust ainult paljundus ja tiitelleht ning isegi autorite nimed on puudu . Seetõttu ei saa ma oma tagalat otsetsitaatidega kindlustada ja pean piirduma ainult mainimisega, et olen kuulnud ja lugenud. Õnneks ei ole selle muinasjutu puhul ette tulevad sümbolid eriti keeruliste killast ja peaks olema igale Euroopa kultuuris kasvanule enam-vähem enesestmõistetavad või loogilised.

Tunnistan, et hiljuti loetud Clarissa Pinkola Estési raamat “Naised, kes jooksevad huntidega” on mulle ilmselt samuti oma mõju avaldanud. Autor on jungiaanlikku traditsiooni ja teooriat järgiv psühhoanalüütik, kes on tegelenud ka muinasjuttude kogumisega ning mainitud raamatus analüüsibki ta (enda ) valitud jutte oma vaadetest lähtuvalt, seostades neid naise hingelis-vaimse arenguteega. Raamatu pealkirjas mainitud hunt leiab ka raamatu sees tõepoolest lähemat käsitlemist — üldistades võin öelda, et autor võrdleb terve hingeelu ja instinktidega naist hundiga positiivses mõttes. Kuna aga sellel muinasjutul on üsna vääramatult seos ainult “kuri hunt”-tüüpi hundimütoloogiaga, jätan C.P.Estési hundikäsitluse oma analüüsist välja. Tegelikult ei mõjutanud see raamat mind antud analüüsi tegemisel rohkem kui andis julgust asju omamoodi tõlgendada.

Muidu aga on lihtsalt tore kokkusattumus, et ka meile kohustuslikus korras analüüsitavaks antud muinasjutt tegeleb mõnes mõttes ju nais(t)ega, nõnda on mul meeldiv võimalus kasutada enese tarbeks loetut ka muuks otstarbeks…

Kõik kolm naist selles jutus — ema, vanaema ja tüdruk — võiksid analüüsi huvides olla käsitletud ühe ja sama (sümboolse) isiku osadena. Klassikalise Freudi skeemi järgi võiks tüdruk ise olla Id, ema Ego ja vanaema Superego. Tüdruk alateadvus (mitteteadvus), ema eelteadvus ja vanaema teadvus, vanaema kui (mõneski mõttes) tüdruku teekonna eesmärk. Loomulikult on ka teksti teised tegelased minu analüüsis isiksuse osad, mitte iseseisvad inimesed.
Vanaema on selles loos arhetüüp — ta on vana ja tark, põlvkondade jooksul kogunenud elutarkuse esindaja. (Olen teadlik, et Freudil arhetüübi mõistet ei esine, see-eest on see aga täiesti olemas Jungil, kelle teooria ja praktika mulle isiklikult sümpaatsemgi on.) Vanaema arhetüüpsele olemusele viitab ilmselt ka see, et kogu loos on vanaema kõigi jaoks vanaema: nii hundi kui koguni jahimehe jaoks. (Sama kummaline tundub mulle see, et päris elus vanaemad lastelastega suheldes end ka ise vanaemaks kutsuvad…) Just vanaema on see, kes kingib tüdrukule punase mütsikese.

Punane on unenägudes ja mitte ainult seal alati tähendanud tunnet, soovi, kirge. Mütsi kohta on öeldud, et see võib tähendada võõraste mõtete omaksvõtmist; müts sümboliseerib ka seda, milliseks ümbritsevad inimest peavad. Niisiis, seda kõike arvesse võttes on meie Punamütsike spontaansusele kalduv ja pisut tuulepea. Selline on ta sisemiselt, ja seda teab vana ja tark vanaema, kes kingib talle just punase mütsi. Muidu jääb tüdrukust lause “Oli kord väike kena tüdruk.” põhjal mulje, et ta on väga sõnakuulelik ja korralik.

Psühhoanalüüsi terminites muidugi on Punamütsike kui Id täiesti loogiliselt (kui mitte lausa implitsiitselt) selline, millele vihjab punane värv — soovide, instinktide ja ihade pundar. Ja sellest on Superego (ehk siis vanaema ) täiesti teadlik, mis on samuti loogiline.

Ja ühel heal päeval ütleb ema tüdrukule, et viigu ta vanaemale kooki ja veini. Hoiatades tüdrukut seejuures, et “…mine ilusti pikkamööda, ära teelt kõrvale jookse, muidu võid kukkuda ja veinipudeli ära lõhkuda, siis jääb vanaema kõigest ilma.” (Lk. 6, teise lõigu keskel.) Siin ilmneb hästi Ego ülesanne Idi meis taltsutada, korrale allutada, reaalsusega kohandada.

Ka kook ja vein omavad kahtlemata mingit tähendust. Vein on ajast aega sümboliseerinud hinge; “settinud”, “käärinud” ja targaks saanud hinge. Maiustuste (mille hulka kuuluvad minu raamat-abilise järgi nii vein kui ka kook) kohta ütleb eelmainitud abiline, et need esindavad tundeelamusi ja meenutavad vaevarikast teekonda praeguse heaoluseisundini.

Siin kajastub Ego funktsioon Id-i ja Superego vahendajana — kui väike tüdruk viib vanaemale veini ja kooki, saab vanema ehk tervemaks, “Ta on haige ja nõrk, need kosutavad teda.” (Lk.6, teise lõigu kolmas rida). Nõnda peaksid Id ja Superego Ego saadetise vahendusel rohkem ühendatud (tervikusse paremini integreeritud ) saama. Id aga peaks kooki — veini kandes ehk osa saama ka neisse kätketud teadmisest (et soovide ja ihade rahuldamine ei olegi ainult lust ja lillepidu…?). Superego saab aga kosununa (tundeelamused ja teadmine läbitud raskest teest kosutavad Superego !) oma allüksusi paremini juhtida, tervikusse harmooniliselt ühendada. Soovid, tungid ja kired peavad teadlikkuseni jõudmiseks saama seotud tunnetega, arenema läbi raskuste ja kannatuste. (Ilmselt on loo algsituatsiooniks ehk probleemiks elutarkuse kõrvalejäetus elust, sügavamate tunneteta soovide dominant ilma loovuse ja hingetarkuseta — vanaema on ju haige, Superego ei funktsioneeri korralikult…? Samas muidugi on just vanaema haigus see, mis sunnib ema saatma tütart ohtlikule ja siiski ka õpetlikule teekonnale läbi metsa…) Niisiis peaksid tunded (kook) ja loov vaim (vein) tervendama Superego ja teiste isiksuse osade võõrandatust teineteisest ja aitama Superegol saada tagasi oma “allüksusi” kontrolliv - juhendav positsioon.

Niisiis läheb Punamütsike metsa. “Metsas elavad meie sisemuse halvemad tegelased”, ütleb unenäosümboolika. Mets on üks üsna alateadvuslik (mitteteadvuslik ? Mulle on sõna “alateadvus” miskipärast vastuvõetavam ) paik, eriti hästi sobib metsa võrdluseks või terminoloogiliseks paralleeliks Lacani “reaalne”, kuivõrd see libiseb kujutlusest välja, seda ei ole võimalik mentaalselt ette kujutada ega sõnaliselt kirjeldada. Tüdruk selles loos tõesti vaevalt teab, mis kõik metsas peituda võib — see olemuselt soovide ja ihade pesa ise ei tea, mida tema “sfäär” endas peidab. Ei ole tal aimu hundist ega lilledest - liblikatest.

- - - - -

Lillede ja liblikatega seoses tuli mulle meelde, et kas väljend “kellelegi lilledest ja liblikatest rääkima“ ei ole mitte sümbol selle jutu jaoks, kus lastele seletatakse, kuidas inimene siia ilma sünnib ja mis kõik sellele eelneb, kas see fraas pole mitte seksuaalsfääri saladuste sümbol ? Samuti on seda fraasi kasutatud kontekstis, kus mõni noormees püüab mõnd tüdrukut “pehmeks rääkida”. Eriti tugevaks sai mu säärane kahtlus, kui lugesin huvi pärast üle Charles Perrault’ “Punamütsikese” versiooni. Selle loo lõpus süüakse tüdruk hundi poolt lihtsalt ära ja kogu lugu. Õigemini kogu loo lõpetuseks peab autor tütarlastele loengu teemal “Ärge uskuge igasugust ilusat juttu, mida noormehed ehk “kurjad hundid” teile räägivad.”

- - - - -

Jätkame. Punamütsike läheb metsa. Talle tuleb vastu hunt. “Punamütsike aga ei teadnud, mäherdune kuri elukas see on, ega kartnud teda.” ( Lk.6, neljanda lõigu lõpp).
Siinkohal meenus mulle see, mis iseloomustab Lacani “kujuteldava” mõistet — see seob meie psüühikat loomade psüühikaga. Võimalik, et paralleel on liiga otsene, kuid tähelepanuta jätta ei saa ma seda ometi.

Teine seos on sellesama kujuteldava kui “peeglistaadiumiga”. “Subjekt selles staadiumis püüab samastuda oma idealiseeritud peegeldusega, mis on talle väljastpoolt peale surutud” (otse meie loengute konspektist). Hunt ütleb ju Punamütsikesele : “ Punamütsike, näe, kui ilusad lilled siin õitsevad! Miks sa kordagi ringi ei vaata ? Sa vist ei kuulegi, kui armsasti linnukesed laulavad. Lähed nii mõttes, nagu oleks sul koolitee jalge all, ja ometi on metsas imetore.” (Lk . 7, esimene lõik.) Ja Punamütsike püüabki käia hundi soovituste kohaselt, leides, et on jah imetore… “Ja kui ta ühe õie oli murdnud, arvas ta eemal veel ilusama kasvavat ja jooksis seda noppima ja sattus nii üha sügavamale metsa.” (Lk . 7, kolmanda lõigu lõpp.) See on see, mis ikka juhtub (loe millist muinasjuttu tahad), kui keegi hakkab oma soovide järgi käima ja neid kõiki täita püüab — alati on kusagil eemal midagi veel ilusamat, mis tuleb tingimata kätte saada…ja nii eksitakse üha sügavamale soovide rägastikku.

Veel meenub soovidega seoses lause konspektist : “Mitteteadvus ja selle märk - sümptom : soov.” Punamütsike kui Id (soovide allikas) metsas, alateadvuse (mitteteadvuse) alal. Vist ei vaja rohkem kommentaare.

Olen unustanud hundi. Ta on ilmselgelt üks alateadvuse (mitteteadvuse ehk metsa) asukas. Sellisena ei tunne tema tegelikku olemust üsna tükk aega keegi ära…isegi mitte vanaema, kes Superegona peaks ju mitteteadvuse trikkidega ammu tuttav olema. Aga vanaema on haige ja usub, mida kuuleb. Usub sõnu, sümboolset (enda) sfääri, sest tema ühendus muude isiksuse osadega on nõrgenenud, sellest kogu lugu ju alguse saabki. On märkimisväärne, et hunt kui alateadvuse elukas kasutab sümboolset osa — keelt — ainult selleks, et valetamise läbi kasu saada. Oma tegelikus elemendis tegutsedes ei räägi ta midagi : “Sõna lausumata vantsis kriimsilm otse voodi juurde ja neelas vanaema alla.” (Lk. 7, umbes viies lõik.)

- - - - -

On muuseas ääretult kummaline, kuidas mitu tegelast selles loos on märkimisväärse intuitsiooniga. Punamütsike jõudis vanaema majja ja “Kui ta tuppa astus, oli tal kuidagi kõhe” (Lk. 7, eelviimase lõigu algus). Hiljem on jahimehel samuti selline kummaline “tunne”, et peaks vaatama, mis see vanaema seal õige nii väga norskab…

- - - - -

Ehkki sisetunne hoiatas, läheb tüdruk ikkagi vanaema voodi juurde ja ehkki vanaema “näib nii iseäralik” (Lk. 7, alt kolmas rida), ei saa tüdruk uudishimust võitu ja hakkab vanaema küsitlema. Muidugi, ega tüdruk pole vahepeal targemaks saanud, ta ei tea ikka veel, mäherdune kuri elukas too hunt on. Ja siis pistab hunt ka Punamütsikese kinni, midagi pole teha…
“Nüüd oli hunt saanud, mida oli himustanud. Ta heitis uuesti voodisse, jäi magama ja hakkas kohe valjusti norskama.” (Lk. 8, kolmas lõik) Mitteteadvuse triumf.


Ja siis saabub jahimees. Õigemini “juhtub ta parajasti majast mööda minema”.
Jahimees kui metsloomade küttija võib sümboolselt olla instinktide alistaja. Ja instinktide alistamiseks on teadupärast tarvis nad NIMETADA, SÕNASTADA (psühhoanalüüsi kui sellise baasväide) . Mida jahimees teebki. “Näe, kust ma su leian, sa vana patune,” /…/ ”olen sind kaua otsinud.” (Lk. 8, neljanda lõigu lõpp.) Siis tahtis jahimees juba püssi palge panna (tulistamine tähendab unesümboolikas enamasti otsuse langetamist), “kui tal peast läbi käis, et võib-olla on hunt vanaema ära söönud , eidekest aga saaks veel päästa.” (Lk.8, viienda lõigu algus.) Juba jälle see intuitsioon !

Muide, jaht kui selline on unenäoraamatu järgi sümbol, mis kõneleb loova töö viljadest. Eespool mainisin, et vein sümboliseerib loovat hingejõudu, mis antud loo vanaemal ehk Superegol puudu on. Jahiks küll päris ei lähe, kuid vihje sellele (kui loovale tegevusele, lähenemisele ) on jahimehe isikuna olemas.
Jahimees lõikab hundi kõhu lõhki, sealt tuleb välja Punamütsike, kes ütleb : “Oh, missugust hirmu ma tunda sain ! Kui pime oli hundi kõhus !” (Lk. 8, viienda lõigu lõpp.) Siit on näha, et vahepeal on Punamütsike ilmselt aru saanud, mäherduse alateadvuse (mitteteadvuse) sfääri elukaga tegu. (Instinktid seostuvad juba meie keelepruugis sageli pimedusega: “Raev pimestas teda”, jne., nii et on võrdlemisi loogiline, miks hundi kõhus oli pime.) Siinkohal meenub mulle ka üks tuntud ütlus, et valguse nägemiseks peab enne pimedas olema, pimedust kogema.

Hundi lõhkilõigatud (kas pimeduse looma sisse pääses selle protseduuri läbi ka ilmavalgust ?) kõht topitakse kive täis. Kivid on unenägudes sisemise tühjuse sümbol. Oma sisemise tühjuse raskuse kätte see mitteteadvuse metsa loomake lõppebki…
Viimane lõik : “Kõik kolm olid rõõmsad; vanaema sõi kooki ja veini, mida Punamütsike oli toonud, ning kosus peagi. Punamütsike aga mõtles : “Ilmaski enam ei jookse ma vastu ema keeldu teelt kõrvale. “ Niisiis, Superego sai tagasi oma “tervise”, integreeris teised osad tervikuga. Id lubab edaspidi alluda Ego käskudele - piirangutele. Kõik on omal kohal.

- - - - -

Meenus veel midagi Lacani teooriast. Nimelt, et sümboolne sfäär kui selline on seotud emast lahkumisega. Isa nimi kui sümbol lahutab indiviidi kehalisest seosest emaga, nõnda saadakse maailmakodanikuks, leitakse oma koht ühiskonnas.
Selles loos isa otseselt ei ole. Kui aga arvestada seda, et isa funktsiooniks lapse arengus loetakse üldiselt maailma seaduste, reeglite tutvustamist lastele, siis mingil abstraktsel viisil on kogu see lugu seotud nimelt isaga. Loo moraal on see, mida isa, kui ta oleks olemas, võinuks lapsele rääkida (õpetada). Et hundid on kurjad ja pahad ja valelikud, ning kui ema sõna ei kuula ja teelt kõrvale kaldud, liigselt lõbutsed, siis järgnevad pahandused jne. Loo lõpus ju sõnastab (sõnad kui sümboolne sfäär) laps ise selle, mis ta juhtunust õppis, seega on teekond sümboolsuseni jõudnud õnneliku lõpuni. (Isa asemel on lihtsalt õppetund, otse elust.) Sümboliseerigu seda sümboolset sfääri siis Jungi arhetüüpne vanaema või Lacani isa (nimi).

Tagasi