Seitsmes peatükk,
KUS METSA ILMUVAD KÄNGU JA VÄIKE RUU JA KUS NOTSU KÄIB VANNIS

Michel Foucault laadis
Diskursus – Normaalsus – Võim

Siim Nahkur

“Karupoeg Puhh” tundub olevat küll viimane raamat, mis võiks Michel Foucault’le huvi pakkuda. Alan Alexander Milne läbi-lõhki positiivse ellusuhtumise ja totaalselt süütute keelenaljade taga kultuurilisi repressioonisuhteid otsiks küll vaid tõeliselt hullumeelne (või ühiskonna poolt hullumeelseks tembeldatud). Kuid vaatamata sellele võib teravdada oma meeled ja seda teksti kriitilisemalt vaadelda.

Karupoeg Puhhi diskursuse on välja töötanud Inglise humorist Alan Alexander Milne. Kindlasti on oluline roll Ernest Shepardi illustratsioonidel, ilma milleta oleks Puhh kindlasti palju vaesem. Karupoeg Puhhi diskursust on kirjutanud edasi ka nõukogude animaatorid, kelle käe all valmis selleteemaline animatsioon. Huvitav on vaadata seda, kuidas nõukogude animaatorid on oma Karupoeg Puhhi animafilmis edasiarendanud just Shepardi loodud visuaalkeelt, püüdmata Milne tekstile luua uut visuaallahendust.

Kindlasti on Karupoeg Puhh osake suuremast lastekirjanduse diskursusest, kuuludes Parnassile võrdselt Astrid Lindgreni loodud Pipi maailmaga või Tolkieni kääbikutega.

Valisin analüüsiks seitsmenda peatüki, kus metsa ilmuvad võõrad – Kängu ja väike Ruu. Metsa kohalikud elanikud ilmutavad uustulnukate vastu haiglast huvi, mille tulemusena sünnib vandenõu, mis sisaldab represseerimist ja karistust.

Michel Foucault jaoks oli oluline teema see, kuidas kultuur fikseerib “teist”, erinevat. Antud peatüki sündmused saavad alguse vastandusest metsaelanike ja metsa ilmunud Kängu vahel. Vaatleme konflikti sündi lähemalt.

Normaalsuse ja ebanormaalsuse defineerimiseks moodustub siin pooljuhuslikult institutsioon. Notsu juurde kogunenud Jänese juhitud komitee koosseisus Puhh, Iiah, Öökull ja Notsu kujundavad koos (“Siin me nüüd oleme”) välja ühise arvamuse uue metsaelaniku suhtes, mille Jänes ka oskuslikult sõnastab.

“Mingisugune võõras loom hulgub meie keskel ringi! Loom, kellest me varem undki pole näinud! Loom, kes kannab oma peret taskus!” Siin toimub klassikaline vastandamine, antud juhul defineeritakse läbi ebanormaalsuse normaalne. Ebanormaalsed on loomad, kes kannavad oma peret taskus ja normaalsed, kes seda ei tee.

Kindlasti vaatleks Foucault Jänese kõnet kui võimu väljendusvormi. Iga kõne eesmärk on võimu võtmine kuulajate üle. Antud situatsioonis kehtestab Jänes ennast kui omade juht ja lisaks defineerib ta omad (normaalsed metsaelanikud) läbi vastanduse võõrastele (ebanormaalsed metsaelanikud).

Jänes kui liider jätkab oma kehtestamist, sest juba veid hiljem hüüab ta pahaselt oma kaaslaste peale: ”Nüüd aga pidage suu, senikaua kui ma mõtlen!” Foucault iseloomustab võimu läbi panoptismi (kõik on jälgitav), distsipliini (kõik allub korrale) ja normide (kõik on normeeritav). See Jänese lause allutab Puhhi ja Notsu korrale.

Positsioneerida on võimalik vaid juba läbi olemasolevate väärtuste. Antud juhul positsioneerib Jänes ennast jõuliselt teiste metsalenike arvelt. Puhhi defineerib Jänes kui nõrgamõistuslikku (“sul pole mõistuseraasugi”) ja Notsut kui arga looma (“sul pole julguse raasugi”). Läbi nende väljaütlemiste kehtestab Jänes ennast.

Kuid võimusuhted on antud peatükis palju keerulisemad. Foucault arvates on võimu omaduseks teadmistega kooseksisteerimine. Sellest lähtuvalt - kes on kõige targem (kõige rohkem võimu omav) metsaelanik?

1. Christopher Robin arvab, et on targem kui Puhh. Christopher Robin teab, kuidas Kängu ja Ruu metsa said (“tavalisel viisil”), kui Puhh ei mõista seda, kuid varjab seda hoolikalt - läheb Notsu juurde, et kuulda, mida too sellest arvab.
2. Jänes arvab, et on targem kui Puhh. Puhh arvab, et “Ahaa!” ütlemiseks ei pea ülepea väikest Ruud varastama. Jänes süüdistab Puhhi seepeale nõrgamõistuslikkuses (“sul pole mõistuseraasugi”) ja Puhh nõustub sellega.
3. Jänes arvab, et on targem kui Puhh ja Notsu, kellel käsib suu pidada.
4. Notsu arvab, et Christopher Robin on temast targem. Kängust kui metsikust loomast rääkis Notsu just Robiniga.
5. Jänes arvab, et on kõigist targem. Just Jänese käpa all valmib plaan väikese Ruu kinnivõtmiseks.
6. Puhh arvab, et pole just väga tark. Puhhi loodud luuletus kannab nime “Väga väikese aruga karu tehtud luuletus”.

Sedasi joonistub välja metsarahva hierarhia, kus kõige targemateks on Christopher Robin ja Jänes ning konkurenstitult on kõige allaheitlikum nimitegelane.

"Me peame võtma oma rituaale sellistena nagu nad on: täiesti kokkuleppelised - mängust ja irooniast läbiimbunud, hea on olla räpane ja habemes, kanda pikki juukseid, näha välja nagu tüdruk, isegi kui oled poiss (ja vastupidi). Inimesed peavad mängima, esinema, muutma ja ümberpöörama neid süsteeme, mis meid vaikselt ümbritsevad. Mis minusse puutub, siis just seda ma oma töös teengi," kirjutas Michel Foucault 1971. aastal (tsitaat raamatust Foucault for Beginners, Writers nad Readers 1993).

Foucault väitis, et kogu kultuur on represseeritud normaalsuse poolt. Foucault esmärgiks oli diskursuse vabastamine selle võimu alt. Foucault võitles seksuaal-poliitiliste õiguste eest ja õiguse eest valetada. Kuid tema mängud ei ole vabastavad, tulemuseks on pigem uuelaadse ideoloogia sünd. Seda tõestab ka sellise süütu teksti nagu Karupoeg Puhh vaatlus. Foucault meetodi abil õnnestub süütu lastejutuke muuta vandenõuks, kus Puhh ja Notsu on vaid käpiknukud võimu tumedates kätes. Ja seksuaalsuse või represseeritud seksuaalsuse otsimine selles tekstis poleks eriti mõistlik tegu. Mida selline analüüs meile annaks?

Kuid kindlasti oleks Foucault abil mõtet analüüsida näiteks Franz Kafka loomingut. Eriti hea alustekst oleks “Protsess”.

 

 

KARUPOEG PUHH JA MICHEL FOUCAULT
(Lugu: Kus metsa tuleb Tiiger ja sööb seal hommikueinet)

Tiit Remm

 

Käesolevaga püüaks vaadelda üht lugu Karupoeg Puhhist ja ta sõpradest lähtuvalt Michel Foucault’ ideestikust – ehk “Foucault’ ainetel”. Kogu loos – seega antud maailmas – löövad kaasa tegelaste/osalejate/subjektidena Winnie Puhh, Notsu, Iiah, Kängu, Ruu, Tiiger ja Christopher Robin. Sarnaselt Foucault’ga ei üritaks ma mitte liialt tähtsustada subjekte, kohest ära märkimist aga väärib Tiigri eriline koht – uustulnuk, võõras – siit lähtub ka kogu situatsioon; teiseks on oluline Christopher Robin, kellele selles maailmas on omistatud eriline koht: ta on kõrgema (jumaliku) teadmise esindaja, kandja.

Hommikueinega on niisiis lugu järgmine. Toitumisharjumused on kõigil, sealjuures tegelaste endi poolt väljendatud positiivselt – igaühel on oma asi mida ta sööb (mesi, tõrud, ohakad); samas on ka negatiivne määratlus: keegi ei söö seda, mida teised söövad. See negatiivsus pole aga tegelaste endi jaoks teadvustatud, aktuaalne. Tiiger sisenedes maailma läheneb positiivsusega – “Tiigrid armastavad kõike.” Läbi katse-eksituse hakatakse aga variante kõrvale heitma, põimides nii põhimõtte, et sööb kõike ja et ei söö seda, mida teised söövad. Lisaks oma “kõige-identiteedile” jõuab Tiiger lõpuks ka oma spetsiaalse identiteedini (kalamaksaõli, mille aktiivse eituse poole rollis on Ruu). Toidu ja isiku suhte positiivset määratlemist näitab seegi, et üldise söögikõlblikkuse hindamisel ei arvestata mitte isiklikke eelistusi vaid kõiki kokku – mesi, tõrud ja ohakad kui “Head asjad kõik, mida muidu üks loom ju tahab.” Lisaks toiduvalikule võib teise toitumisharjumusena välja tuua Puhhil markeeritud söögiaegu: hommikusöök pärast ärkamist ning kuskil kella üheteistkümne paiku (lunch).

Sõnadest ja asjadest loos
Kõneldes nimedest ja nimetamisest tuleb märkida, et Metsas on väga tähtis, et kõigel ja kõigil oleks nimi, olgu siis Mets, Täidsa Soo ja Kole või Ei-tea-kes-ta-oli, samuti leiab Ruu naljakaolevat nime Tiiger. Tiiger kui võõras aga teatab, et leidis Metsast kõiksugu asju: ühe puhhi, ühe notsu ja ühe iiahi. See kuidas üldnimetused ja pärisnimed kattuvad iseloomustab olukorda, kus kõiki asjaliike on vaid üks esindaja, ning seejuures ei moodusta need üksikud kokku erilist ühtset liiki. Eriliseks ainsa omalaadsena eraldiseisvat liiki (n Tiigrid) moodustavaks peetakse lisaks tegelastele ka kohti ja muid asju, näiteks ka Kole Sügavat Auku. Ühtse üldise mitmusliku ühenduse moodustavad vaid “Jänese sõbrad ja sugulased”, kelle kohta kehtibki vaid see üldnimetus. Selline personifitseerimine ja üksikjuhtude ainuesindajateks kuulutamine sarnaneb mõneti maailmaloomisliku käitumisega, mil luuakse Maa, Vesi ja Õhk, Inimene (2x) ja siis loomad-taimed.

Ruumist Metsa-maailmas
Vaadeldes ruumiaspekte käsitletavas loos leiame, et paigad ruumis on markeeritud läbi tegelaste, näiteks olles kellegi kodu. Kodumajapidamistes leiame markeeritud olevat aga peaasjalikult toidukapi, -laua, ukse ning Puhhi puhul ka voodi (ja peegli). Ajast on aga markeeritud südaöö (kui pikem periood, keset mida saab üles ärgata) hommik ja kella-üheteistkümne-paiku. Nii on aeg ja ruum tähistatud üksikute sündmustega, pidevat voolamist ja selle ühtset struktuuri pole. Raamatu ees ja taga on kaart, kus on kujutatud maailm (on ta terve või ainult osake, mida on kirjeldatud, pole öeldud, kuid siinsete elanike jaoks on ta kahtlemata kogu olemas-olev), siingi on antud ruum läbi markeeringute, andmata mingeid kindlaid skemaatilisi ruumisuhteid, vaid pigem andes kirju sissevaate maailma täis uut ja huvitavat avastamist – üks suur müsteerium on kogu värk [veidi paralleelse näitena kerkib mõttesse Las Vegase ja New Yorgi erinevus: teatraalsus, pettepiltlikkus, müsteerium vs. struktuur ja uhke ning võimas selgus – ei meenu ühtki korda, mil James Bond oleks seigelnud New Yorgis (ega ma küll suuremat osa filme pole näinud ega lugusid lugenud, aga siiski on siin mingi point)]. Kui võrrelda õhtumaaliku inimmaailma ruumikorraga, siis võiks paralleelina ilmselt tuua keskaja, kui võrdlemisi suletud ning tiheda sisesuhtlusega sisemaailm välisest suurt midagi ei teadnud (olid küll teatavad poolmütoloogilised kujutelmad); igas sellises väikses maailmas leidus mõni välisega ühendusesolija, kelle ühiskondlik positsioon võis olla autoriteetne, nagu vaimulikul, aristokraadil, või nagu nõia-tüüpi teadjal (kes teadis laiast maailmast ühtteist ning omas lihtinimeste seas respekti, kuigi eelmistest veidi teiselaadset).

Oluliseks ruumilist ja identiteedi maailmakorda demonstreerivaks rolliks on kahtlemata Võõras tulija, ehk antud loos siis Tiiger (ühes varasemas loos saabub aga Kängu ühes Ruuga); vastandina saabujale on eredaks rolliks lahkuja, mis on põhjapanevalt esindatud raamatu viimases loos. Nii nagu need mõlemad rollid on seotud liikumisega, piiride ületamisega, on üleüldse just liikumine tähenduslik – iga liikumine on sündmus ehk: sündmus eeldab liikumist/kohalejõudmist. Võiks öelda (võibolla ka veidi liialdades), et Metsa maailm (ja sealsed sündmused) seisneb liikumises tema sees. Midagi osaliselt sarnast on välja toonud Juri Lotman, vaadeldes keskaegseid vene tekste, kus reisimine, liikumine oli eriliselt väärtustatud: igasugune reis oli palverännak või vähemalt selle laadne. Lotmani kirjeldatud tekstide puhul on küll olulisel kohal oma ja võõra ning eri pühadusväärtusega paikadega, Puhhis oma maailma sisese liikumisega, kuid rännak on tähtis kõigis oma erinevate vormides.

Tiiger oma olemusega toob sisse Võõra; sümboolne on tema saabumise lävepositsioon, kus ta on Võõras Loom ja Ei-te-kes-ta-oli, Puhh kutsub ta aga sisse ja uudistab, kui aga tuleb välja, et Christopher Robin (kõrgema teadmise esindaja ning ühenduses välisilmaga) teab tulijast (midagi), on kõik korras ja rahu majas ning edasised selgitused pole vajalikud. Tiiger on küll omaks võetud ja talle hakatakse kohta otsima, kuid päris omaks ta ei saa. Ta jääb teistsuguseks (kargavaks, bounce), mistõttu tuleb teda veel taltsutada, mille käigus toimub pigem maailma taltsutamine – Tiiger võetakse omaks sellisena nagu ta on, õigemini avastades kui tore ja hea tegelane ta tegelikult on (see oleks nagu üleminekuriitus, mille käigus maailm võtab uue asjade seisu omaks).

Metsa-maailmas pole oluline aeg ega ruum kui struktuurid, mingid mõõtmed (/dimensioonid – olgu siis mitmendad iganes) vaid sündmus. Tõsi küll, võime leida, et seal on oma selge ruumistruktuur, mida on isegi kaardil püütud väljendada – kuid see on ilmselgelt sündmusel põhinev “struktuur” – sündmuslik. Juba tuntud paiku nimetatakse (sh visuaalselt, kartograafiliselt) nendega seotud sündmuste järgi. Kogu maailmas on üks suur ruum(-ielement), mis võiks moodustada endasse mingi struktuuri, – Mets – kuid sedagi nähakse ainult seestpoolt, keskkonnana, millel on ainult teine külg: läbi väljenduste nagu Metsa teises servas ja Metsa see kant, kus Iiah elab, on Mets pigem nagu üks suur udu, millel pole otsa ega äärt, ega selget olemist, ainult kaugemad kohad on teine serv – sarnaneb, teatud määral vähemasti, mingisuguse olemise või maailmaga. Samuti kui ühtset, ühelaadset ruumi, pole siin maailmas ka ühtset ning vagurat aja voolamist, on ajahetked, mil midagi juhtub – ikka ja jälle tuleb ette üks ilus päev, mis ei pruugi sugugi mitte alati nii väga ilus olla ega ka mitte päev. Samas on hilisemate sündmuste jaoks eelmised toimunud (eelnevates lugudes) ja sealjuures mingi jälje jätnud.

Võim, tõde ja diskursus
Sai juba mainitud, et on olemas institutsioon, mis valdab ülimat tõde ja teadmist – Christopher Robin. Uusi asju tutvustatakse maailmale läbi tema, selleks, et miski saaks olemasolevaks, väide tõeseks või kujuteldav asi võimalikuks (st hakataks Elevantsi otsima), on vajalik Chr. Robini tunnustus asjale. Kuid kuidas veel jõutaks tõeni? Antud loos oli alul tõene Tiigri väide iseenese kohta (et armastab/sööb kõike, iseäranis mett); see sai aga ümber lükatud katse-eksituse meetodil: tõeseks jäi kõik välja arvatud mesi ning lisandus iseäranis tõrusid (mõlemad taas Tiigri enda väited); ja nii edasi, läbi väite enese kohta ja selle ümberlükkamise – katse-eksituse abil (ehk Gadameri kõneldud kogemuse negatiivne olemuse abil), seejärel toimus korrigeeritud väite (taas)esitamine. Kuni lõpuks leitakse et Tiigrid (kuna ta on ainus omataoline, kehtib kõik tema kohta käiv üldreeglina – umbes nagu kõigile Puhhidele meeldib mesi ja Tiit/-/Remmidele (keda minu maailmas, ja tõenäoline ka, et väljaspool, on üksainus) meeldib Karupoeg Puhh) armastavad just kalamaksaõli. Seejuures aga ei kaota kehtivust väide, et Tiigrid armastavad kõike – väljaarvatu mesi, tõrud ja ohakad. Ehk lühidalt: lisaks Chr. Robini väidetele ja tema tunnustatutele on tõesed ka väited enese kohta – kõik olevused on nii erinevad, et keegi teine peale ta enda (ja Chr. Robini) ei saa ta kohta mingit tõde öelda (saab ainult iseenda kohta: “Mina, Notsu, arvan, et Tiiger on kargleja”).

Selles loos Chr. Robin ei avalda, mida Tiigrid söövad, kuigi põhimõtteliselt teab: “kui ma hästi kõvasti mõtlen, siis ehk tean kah,” ja küsib ikkagi: “Aga kas siis Tiiger ise ei tea?”. Loo alguses aga mängis Chr. Robini teadmine küll oma tähtsat osa – Võõras Loom sai tunnustatud, Tiigriks ja turvaliseks ning sõbraks, kui selgus, et Chr. Robini teadmiste maailmas on talle koht. Samas on ühes teises loos üsna vastandlik situatsioon, kui Chr. Robin küll teab Elevantsist, kuid ikkagi osutus ta loomaks, keda tuleks püüda Hirmus Kavalasse Lõksu. Juhtumite vahet võib selgitada sellega, et sel juhtumil puudub Elevantsi (eelnev) kohalolek, kus ta saaks end tutvustada ja teatades, et Chr. Robin tast teab, kõiki rahustada. Pigem on tõenäoline, et kui ta välja ilmuks/kinni püütaks, siis hoolimata sellest, et Chr. Robin temast teab, ei teaks Elevants, et poiss teab tast – mistõttu ongi asi kahtlustäratav: loom ei tule maailma õiget teed pidi, vaid hiilib salaja sisse. Ka põhjapooluse avastamise au jagamise ülesanne oli Chr. Robinil.

Kuid Metsa-maailmas pretendeerivad teadjate positsioonile veel Öökull ja Jänes (kelle taga seisavad kõik tema sõbrad ja sugulased) – kes käsitletavas loos küll tegevuses pole. Öökulli positsioon on maailmasise teadja oma (võrreldes Chr. Robiniga, keda võiks maailmaüleseks pidada; ka poisi elukoht ruumis on mõneti segane – osalt nagu Metsas, aga tegelikult nagu ka mitte), tema, Öökull, on see, kelle poole pöördutakse, kui on vaja Metsa kõige targemat tegelast ja tema nõuannet. Jänesel on praktilised teadmised ja lugemisoskus, mida kumbagi Öökullil tegelikult pole. Öökull on kui institutsioon, mis tegeleb Metsaelanike küsimustega ja nende elimineerimisega (küsimuste, mitte elanike).

Lõpetuseks ütleks veel paar sõna võimu negatiivsuse-positiivsuse ja repressiivsuse-produktiivsuse kohta. Metsa-maailmas pole võim elanikele peale surutud, nad ei lepi sellega kui mingi paratamatu kokkuleppega. Võim on üheks identiteetiloovaks elemendiks, sealjuures on tal ka teadmisi – tõde pakkuv roll. Ta loob maailmas korra, rahu ja mõistmise. Oma iseloomult on see enim sarnane Jumalalt saadud võimuga või igatahes väljastpoolt delegeerituga. Absoluudilähedase võimu avaldumine on vähemalt enamasti pigem positiivse loomuga; negatiivsus ja repressioonid – ei ütlemine – ei avaldu igapäevastes tegevustes, toimingutes, ta on pigem ilmselt mingil määral sisse kirjutatud maailmakorra olemisse ja ülesehitusse. Ses suhtes on Metsa-maailm mõneti meie maailmale vastandlik – meil on võimu tavapäraselt nähtud (ja ka praegu suuresti) repressiivse organina (st igapäevaselt märgatakse just seda külge); Metsas aga on välja toodud positiivsus, negatiivsus, kui teda üldse on (ilmselt ikka peaks olema, kuskil baasstruktuuris), on varjatud ja elanikele teadvustamata. Selline vastandus on iseloomulik ilukirjanduslikule – ja üleüldse fiktiivsele maailmale – kui reaalse maailma teatud liiki eitusele.

Tagasi