TEKST JA KULTUURI MITMEKEELSUS

Geneetiliselt ehitatakse kultuuri üles kahe primaarse keele baasil. Üks neist on loomulik keel, mida inimene kasutab igapäevasuhtluses. Tema osa kõigis sekundaarsetes kultuurikonstruktides on silmnähtav ja ei nõua selgitusi. Enamgi veel, 1969. aastal kirjutas Emile Benveniste artiklis “Keele semioloogia”, mis avab programmiliselt rahvusvahelise ajakirja “Semiotica” esimesed numbrid: “Mittelingvistilise süsteemi semioloogia peab kasutama keelt kui vahendajat, ja seega saab eksisteerida üksnes keele semioloogias või selle abil.”1 Samal seisukohal olid esimeses Suvekoolis (Kääriku 1964) osalejad, kes võtsid vastu B. A. Uspenski määratluse kõikide lingvistikaüleste semiootiliste süsteemide tarbeks — “sekundaarsed modelleerivad süsteemid”.

Mitte nii selge on teise keele loomus. Jutt on ruumi struktuursest mudelist. Igasugune inimtegevus on seotud ruumi klassifikatoorsete mudelitega, selle jagamisega “omaks” ja “võõraks” ning mitmesuguste sotsiaalsete, religioossete, poliitiliste, sugulus- ja muude sidemete ülekandmisega ruumiliste suhete keelde. Ruumi jagamine “kultuurseks” ja “mittekultuurseks” (kaootiliseks), elavate ja surnute, sakraalseks ja profaanseks, ohutuks ja ähvardavaks ning ettekujutus, et igale ruumile vastavad tema elanikud — inimesed, jumalad, põrguväed või nende sotsiokultuurilised sünonüümid — on kultuuri lahutamatu omadus. Kuid ka see ei ole veel piisav. Selleks, et üks või teine süsteem oleks võimeline täitma mitmesuguseid semiootilisi funktsioone, peab ta omama tema tähendust moodustava objekti kahekordistamise (õigemini mitmekordse multiplitseerimise) mehhanismi. Loomuliku keele maailm kahekordistab maailm-objekti ja võib ka ise kahekordistuda keerulisemalt organiseeritud sõnalistes tekstides ja sõnakunsti tekstides.

Antiiklegendid viitasid varjule, peegeldusele vees ja kajale kui kahekordistamise, mis sai mittesõnaliste semiootiliste süsteemide lätteks, allikale. Kuid võib viidata ka veel universaalsemale algele: kõik ruumi liigendamise viisid loovad homomorfseid moodustusi. Linn (= asula) vastandub sellele, mis on tema müüride taga (metsale, stepile, külale, Loodusele, vaenlaste elupaigale), kui oma, kinnine, kultuuriline ja ohutu — võõrale, avatud, mittekultuurilisele. Selles mõttes on linn universumi akultureeritud osa. Kuid oma sisemiselt struktuurilt jäljendab ta kogu universumit, omades enda “oma” ja enda “võõras” ruumi. Täpselt samuti suhestub pühakoda linnaga kui sisemine välisega, kuid oma immanentselt struktuurilt kordab ta jällegi universumit. Sama kordub ka kõikides teistes ehitistes. Kuid iga ruum omab vastavaid elanikke ja inimene, paigutudes ühest teise ümber, sarnastudes antud ruumiga, justkui kaotab täieliku identsuse iseendaga. Jäädes iseendaks, muutub ta teiseks. Eriti ilmne on see mitte argielus (kuigi on ka seal olemas), vaid rituaalides. Rituaalne ruum kopeerib homomorfselt universumit, ja sellesse sisenedes muutub rituaalis osaleja (jäädes iseendaks) kas metsavaimuks, tootemiks, surnuks, kaitsejumaluseks või tagasi inimeseks. Ta võõrandub endast, muutudes väljenduseks, mille sisuks võib olla tema ise (vrd surnute kujutised sarkofaagidel ja “matuse” portreedel) või siis mingi üleloomulik olend. Tänu ruumi liigendamisele kahekordistub maailm rituaalis samuti nagu ta kahekordistub sõnas. Selle tulemuseks on rituaalsed kujutised (maskid, kehamaalingud, tantsud, hauakujutised — sarkofaagid jmt) — plastiliste kunstide alge. Keha kujutamine on võimalik alles peale seda, kui keha ise mingites situatsioonides hakatakse teadvustama kui enese kujutist. Ruumi esmase jaotuseta erinevat käitumist nõudvateks sfäärideks oleksid kujutavad kunstid võimatud.

Maailma kahekordistamine sõnas ja inimese kahekordistamine ruumis moodustavad algse semiootilise dualismi.

Kultuur vastavalt talle omasele mälutüübile valib kogu selles teadete massis välja selle, mis tema vaatepunktist on “tekstid”, st selle, mis tuleb lülitada kollektiivsesse mällu.

Tuleb aga pöörata tähelepanu ka küsimuse teisele poolele: tekst, mida vaadeldakse mingi lingvistilise süsteemi perspektiivis, kujutab endast mingi ühe keele realisatsiooni. Kultuur on olemuslikult mitmekeelne ja tema tekstid realiseeruvad alati vähemalt kahe semiootilise süsteemi ruumis. Sõna ja muusika (laulmine), sõna ja žesti (tants) sulandumist ühtses rituaalses tekstis nimetas akadeemik A. N. Veselovski “ürgseks sünkretismiks”. Kuid ettekujutus, et jättes hüvasti “ürgajaga” hakkab kultuur looma monokeelelist tüüpi tekste, mis realiseerivad rangelt vaid ühe žanri seadusi rangelt ühesuunaliste reeglite järgi, tekitab vastuväiteid. Kui isegi jätta kõrvale viide sellele, et kogu kultuuri ajaloo vältel ei kao tekstid, mis sünkreetiliselt seondavad ühtses tegevuses kõiki semioosi põhiliike, ja kui mitte meenutada liturgiat, karnevali, happeningi, rock-ansamblite kontserte, Suure Prantsuse revolutsiooni aegseid pidustusi ega teisi sünkretismi näiteid, kord varjuvaid kultuuri perifeeriasse, kord asetuvaid selles kesksele kohale, tuleb ikkagi öelda, et mitmete koodide abil šifreeritus on seaduseks enamusele kultuuritekstidele. Tõeliselt ühesuunalised on vaid tekstid kunstlikes keeltes või siis spetsiaalselt loodavad õpetlikud illustratsioonid mingites teoreetiliste reeglite kogumikes. Nagu näiteks V. Brjussovi “Katsetused”.

Juba see fakt, et tekst oma sünkroonsuses võib oma erinevates osades tugineda erineva ajalise sügavusega mälule, teeb ta mitteüheselt šifreerituks. Nii säilitavad enamus Kesk-Euroopa barokseid pühakodasid vaataja jaoks oma gootilise või isegi romaani algpõhja. Sürakuusa katedraal, mis on antiiksest pühakojast ümber ehitatud kristlikuks basiilikaks, säilitas sisemises konstruktsioonis antiiksete sammaste read pestumi stiilis, millele on juurde ehitatud romaani altariosa ja kõik see on ühendatud suurepärase barokse fassaadiga. Tulemuseks on ühtne, aga paljuhäälne tekst. Palatiini kapellis Palermos, mida Maupassant nimetas kaunimaiks maailmas ja kõige hämmastavamaks juveliir-religioosseks kalliskiviks, mille lõid inimese unistused ja käsitöölise kunst, on saal normannide poolt XII sajandil ehitatud lossis kaunistatud bütsantsi mosaiikide ja tüüpilise araabia stiilis seedripuust laega.

Mitte ainult elemendid, mis kuuluvad erinevatele ajaloolistele ja etnilistele kultuuritraditsioonidele, vaid ka pidevad tekstisisesed dialoogid žanride ja erisuunaliste struktuursete korrastuste vahel moodustavad selle semiootiliste vahendite sisemise mängu, mis, ilmnedes kõige eredamalt kunstilistes tekstides, osutub tegelikult igasuguse keerulise teksti omaduseks. Just see omadus teeb tekstist tähenduste/mõtete generaatori, aga mitte ainult temasse väljastpoolt sisestatud tähenduste passiivse hoidla. See võimaldab tekstis näha moodustist, mis täidab tühja koha individuaalse teadvuse (tähendusiloov semiootiline mehhanism, mis baseerub ajupoolkerade funktsionaalsel asümmeetrial) ja kultuuri kui kollektiivse intellekti polüstruktuurse seadeldise vahel.

Öeldu võimaldab viia sisse mõned korrektiivid traditsioonilisse teksti mõistesse. Alusteesiks on, et kuna tekst on alati tekst mingis keeles, siis on keel alati loogiliselt — aga tihti arvatakse et ka kronoloogiliselt — antud enne teksti. See veendumus määras pika aja kestel ära lingvistide huvi suuna. Teksti vaadeldi kui materjali, milles manifesteeruvad keele reeglid, nagu mingit tüüpi maaki, millest lingvist sulatab välja keele struktuuri. Taoline ettekujutus seletas hästi keele kommunikatiivset funktsiooni, seda funktsiooni, mis asetseb pealispinnal ja mida on kerge haarata kõige lihtsamate analüüsimeetoditega. Seetõttu loeti seda pikka aega põhiliseks, aga paljude lingvistide jaoks ka ainukeseks keelefunktsiooniks. Selle funktsiooni vaatepunktist seisneb keele “töö” eelkõige saajale just selle teate üleandmises, mille saatis saatja. Igasugune muutus teate tekstis on moonutus, “müra” — süsteemi halva töö tulemus. Kui võtta omaks see seisukoht, siis tuleb tunnistada, et optimaalseteks keelelisteks struktuurideks on kunstlikud ja metakeeled, kuna ainult nemad garanteerivad algse tähenduse tingimusteta säilumise. Just taoline ettekujutus oli — pigem psühholoogiliseks kui teaduslikuks — baasiks 1960ndatel levinud üleolevale suhtumisele poeesia (ja üldse kunsti) keeltesse kui “mitteefektiivsetesse” ja ebaökonoomselt konstrueeritutesse. Seejuures unustati, et kuulsad lingvistid, nagu näiteks R. Jakobson, rõhutasid juba 1930ndatel läbinägelikult, et poeetilise keele valdkond on kogu lingvistika jaoks tähtsaimate seaduspärasuste väljatoomise valdkonnaks.

Võib välja tuua veel ühe semiootiliste süsteemide (ja ka tekstide) funktsiooni. Peale kommunikatiivse täidab tekst ka tähendustloovat funktsiooni, esinedes sel juhul mitte kui etteantud tähenduse passiivne pakend vaid kui tähenduste generaator. Sellega on seotud kultuuriajaloolastele hästi tuntud reaalsed faktid, kus mitte keel ei eelne tekstile, vaid tekst keelele. Esiteks tuleb siia lülitada vägagi lai ring nähtusi, mis on seotud meieni jõudnud fragmentidega arhailistest kultuuridest. Juhtumid, kus arheoloogide käsutuses on ese (= tekst), mille funktsioon ei ole teada (nagu ka talle omane kultuuriline kontekst) on küllaltki levinud. Evides juba teksti (sõnalist, skulptuurilist, arhitektuurilist), on meie ees ülesanne rekonstrueerida kood teksti järgi. Rekonstrueerides hüpoteetilist koodi pöördume me reaalse teksti (või talle sarnase) poole, kontrollides nii rekonstruktsiooni tõepärasust.

Faktiliselt ei erine esimesest juhtumist ka teine, mille puhul on meil tegemist mitte vanade, vaid kõige uuemate kunstiteostega: autor loob unikaalse teksti, st teksti veel tundmata keeles ja auditoorium peab teksti vastuvõtuks omandama uue keele, mis on loodud ad hoc. Sama mehhanism töötab ka kolmandal juhul — emakeelt õppides. Ka laps saab tekstid kätte enne reegleid ja rekonstrueerib keelestruktuuri tekstide järgi, aga mitte tekste struktuuri järgi.

Taoliselt kulgevas dešifreerimisprotsessis on meil, esiteks, vaid osaline ja suhteline keele vastavus tekstile. Teiseks, tekst ise, olles semiootiliselt ebaühtlane, astub mängu teda dešifreerivate koodidega ja deformeerib neid. Selle tulemuseks on, et teksti adressandilt adressaadile liikumise protsessis toimub tähenduse nihe ja lisandumine. Seepärast võib antud funktsiooni nimetada loominguliseks. Kui esimesel juhul on igasugune tähenduse muutmine ülekandeprotsessis viga ja moonutus, siis teisel juhul saab see uute tähenduse loomise mehhanismiks. Näiteks E. T. A. Hoffman, ühendades eriskummalisel kombel kaks eripalgelist teksti — kõuts Murri ülestähendused ja kapellmeister Johannes Kreisleri elukirjelduse —, muutis ka trükivead koomiliseks võtteks, lisades eessõnas: “ Kas ei ole tõsi, et vahel on autorid oma stiili ekstravagantsuse eest tänu võlgu suuremeelsetele ladujatele, kes soodustavad ideede innustunud juurdevoolu oma nn trükivigadega”. 2 Gogol seevastu vahendas “Õhtud Dikanka lähistel” esimese väljaande reaalsed trükivead koomiliseks esseeks.3 Võiks ka meenutada linnapea kirja “Revidendis”, kirjutatud Hlestakovi kõrtsiarvele: “Ruttan sulle teatama, …..”4 või telegrammi Tšehhovi “Dušenka”s («хохороны» «похороны» asemel). Kuid “Anna Kareninas” on kirjeldatud juhtu, kui “müra” loob uue — mitte koomilise, vaid tõsise — tähenduse: laste poolt paberile tekitatud plekk aitab kunstnikul leida figuurile õige asendi. Erinevate kodeerimistüüpide kokkupõrge on põhiline irooniline võte “Jevgeni Oneginis”. Ahmatova räägib “võõrast sõnast”, mis “ilmutab end” seepärast, et “ma kirjutan sinu mustandile”. Kõik M. M. Bahtini poolt vaadeldud (ja hiljem korduvalt uuritud) “võõra sõna” teksti lülitamise juhud kuuluvad erinevalt kodeeritud alltekstide kokkupõrke ja koodivahetuse piiril toimuvate tähendustmoodustavate protsesside hulka.

Seega on esimese funktsiooni seisukohast loomulik kujutada endale teksti ette kui ühe keele manifestatsiooni. Sel juhul on tekst homostruktuurne ja homogeenne. Teise funktsiooni vaatepunktist on tekst heterogeenne ja heterostruktuurne, ta on üheaegselt mitme keele manifestatsioon. Keerulised dialoogilised ja mängulised suhted teksti sisemist polüglotismi tekitavate erinevate allstruktuuride vahel on tähendustloovateks mehhanismideks.

Võib endale ette kujutada semiootilist telge, mille ühte otsa paigutuvad kunstlikud keeled, metakeeled ja kõik mehhanismid, mis kindlustavad üheselt mõistmise, keskele — loomulikud keeled ja teise otsa polüstruktuursed süsteemid nagu luule (ja üldse kunsti) keeled. Reaalsed tekstid paigutuvad sellel teljel ümber sõltuvalt nende struktuursest dominandist. Seejuures võib lugeja vastuvõtt nihutada teksti ühes või teises suunas, paigutades dominanti ümber.

Kolmas teksti funktsioon on seotud kultuurimäluga. Selles aspektis moodustavad tekstid kokkusurutud mnemoonilisi programme. Kultuurilise mineviku hämarast sügavikust meieni jõudvate üksiktekstide võime rekonstrueerida terveid kultuurikihte, taastada mälu, demonstreerib näitlikult kogu inimkonna kultuuri ajalugu. Mitte ainult metafooriliselt võiks tekste võrrelda taimede seemnetega, mis on võimelised salvestama ja taasesitama mälestust eelnevatest struktuuridest. Selles mõttes kalduvad tekstid sümbolisatsiooni ja muutuvad terviklikeks sümboliteks. Sümbolid saavutavad suure autonoomsuse oma kultuurikontekstist ja funktsioneerivad mitte ainult kultuuri sünkroonia tasandil, vaid ka tema diakroonilise mõõtmes (vrd antiik- ja kristliku sümboolika tähendust Euroopa kõikide kultuuriepohhide jaoks). Sel juhul esineb üks sümbol kui isoleeritud tekst, mis paigutub vabalt ümber kultuuri kronoloogilisel väljal ja suhestub iga kord keerulisel moel tema sünkroonsete kihtidega.

Seega lakkab tekst tänapäeva arusaamade kohaselt olemast passiivne tähenduse kandja, olles dünaamiline, sisemiselt vastuoluline nähtus — üks fundamentaalseid tänapäeva semiootika mõisteid.

Kuid teksti vaatlemine tähenduste generaatori, hierarhilise ahela “individuaalne teadvus — tekst — kultuur” ühe lülina võib tekitada küsimusi. On selge, et tekst ise midagi genereerida ei saa: realiseerimaks oma generatiivsed võimalused peab ta astuma suhtesse auditooriumiga. Iseenesest see ei tohiks hämmastada: ükski dünaamiline genereeriv süsteem ei saa töötada välistest informatsiooni voogudest isoleerituna. Mida see siis tähendab tekstile (= kultuurile) rakendatult? Et realiseerida genereerivat tähenduslikku aktiivsust peab tekst olema sukeldunud semiosfääri. Aga see tähendab paradoksaalset situatsiooni: ta peab saama “sisendis” kontakti teise (teiste) teksti (tekstidega). Sarnaselt võiks öelda, et kontakt teise kultuuriga on “päästikumehhanismiks”, mis käivitab generatiivsed protsessid. Tekstiga kontakti astuva inimese mälu võib vaadelda kui keerulist teksti, kontakt millega toob endaga kaasa loomingulised muutused informatsiooni jadas.

Paradoksaalne väide, et tekstile peab eelnema tekst (kultuurile — kultuur) leiab paralleeli autokatalüütilistes reaktsioonides, milledes reaktsiooni tulemus peab stimuleerima selle algust.

Prostakova kuulus küsimus “Rätsep õppis teise juures, teine kolmanda juures, aga kelle juures õppis esimene rätsep?”5 kaotab teaduslikult püstitatuna mõtte, kuna mõiste “rätsep” ise on õmbluskunsti pikaajalise ajaloo tulemus. Võib meenutada, kuidas lahendas analoogilise küsimuse elu tekkimise kohta V. I. Vernadski: “Tuleb otsida mitte elu alguse jälgi meie planeedil, vaid planetaarse elu ilmnemise materiaal-energeetiliste tingimuste jälgi”.6 Üleüldse kuulub küsimus “esimesest rätsepast” mütoloogia valda ja teaduse raames on lahendamatu. Tuntud juhtumid kliiniliselt tervete laste kasvatamisest täielikus isolatsioonis välistekstidest (näiteks ainult loomade seltsis) viivad selleni, et teadvuse terve /zdorovyi / mehhanism ei käivitu.

Seega on minimaalne töötav tekstigeneraator mitte isoleeritud tekst, vaid tekst kontekstis, tekst koostöös teiste tekstide ja nende semiootilise keskkonnaga.

1 Benveniste E. Sémiologie de la langue (2) — Semiotica. 1969. Vol. I. No 2. P. 130.

2 Гофман Э. Т. А. Крейслериана; Житейские воззрения кота Мурра; Дневники. М., 1972. С. 10.

3 Гоголь Н. В. Полн. собр. соч.: В 14 т. М., 1940. Т. 1. С. 317.

4 Samas, М., 1951. Т. 4. С. 42.

5 Фонвизин Д. И. собр. соч.: В 2 т. М.; Л. 1959. Т. 1. С. 108.

6 Вернадский В. И. Химическое строение биосферы Земли и ее окружения. М., 1965. С. 344.