TEKST JA AUDITOORIUMI STRUKTUUREttekujutus, et iga teade on orienteeritud teatud kindlale auditooriumile ja võib täielikult realiseeruda ainult selle teadvuses, ei ole uus. Räägitakse anekdootlikku juhtumit tuntud matemaatiku P. L. Tšebõševi elust. Õpetlase loengule, mis oli pühendatud juurdelõikuse matemaatilistele aspektitele, ilmus ootamatu auditoorium: rätsepad, moealdid preilid… Kuid juba lektori esimene fraas: “kujutame lihtsuse mõttes ette, et inimkeha on kerakujuline” hirmutas nad eemale. Saali jäid ainult matemaatikud, kes ei leidnud taolises alguses midagi imelikku. Tekst “valis” endale auditooriumi, luues selle oma näo järgi.
Tunduvalt huvipakkuvam on pöörata tähelepanu teksti ja selle adressaadi suhte konkreetsetele mehhanismidele. On selge, et adressandi ja adressaadi koodide mittekokkulangemisel (aga kokkulangevus on võimalik vaid kui teoreetiline eeldus, mis kunagi ei realiseeru praktilises suhtluses täielikult) deformeerub teate tekst saajapoolse dešifreerimisprotsessi käigus. Kuid antud juhul tahaks pöörata tähelepanu selle protsessi teisele küljele — sellele, kuidas teade mõjutab adressaati, transformeerides teda. See nähtus on seotud tõigaga, et igasugune tekst (eriti kunstitekst) sisaldab endas seda, mida me eelistaks nimetada auditooriumi kuvandiks ja et see kuvand mõjutab aktiivselt reaalset auditooriumi, saades tema jaoks teatud normiloovaks koodiks. See viimane sunnitakse auditooriumi teadvusele peale ja saab tema enesekujutluse normiks, kandudes teksti vallast üle kultuurikollektiivi reaalse käitumise valda.
Niisiis kujuneb teksti ja auditooriumi vahel välja suhe, mida iseloomustab mitte passiivne vastuvõtt, vaid mis on oma olemuselt dialoog. Dialoogiline kõne erineb mitte ainult kahe suhestatud ütluse koodi ühisuse, vaid ka teatud ühise mälu olemasolu poolest adressaadil ja adressandil. 1Selle tingimuse puudumine teeb teksti dešifreerimatuks. Selles suhtes võib öelda, et iga teksti iseloomustab mitte ainult kood ja teade, vaid ka orienteeritus teatud mälutüübile (mälu struktuurile ja selle täitumise iseloomule).
Sellest vaatepunktist võib eristada kahte kõnetegevuse tüüpi. Üks on suunatud abstraktsele adressaadile, kelle mälumaht rekonstrueeritakse teate edasiandja poolt kui igale antud keele kandjale omane. Teine on suunatud konkreetsele vestluskaaslasele, keda rääkija näeb, kellega kirjutaja on ammu tuttav ja kelle individuaalse mälu maht on adressandile suurepäraselt teada. Kahe kõnetegevuse liigi vastandust ei tohi samastada antiteesiga “kirjalik kõne ↔ suuline kõne”2. Selline samastamine viib, näiteks, I. Vacheki ettekujutuseni suhete “foneem/grafeem” ja “suuline teade/kirjalik teade” ühetüübilisusest. Sellelt positsioonilt astub Vachek poleemikasse Saussure´iga, viidates vastuolule kahe väite vahel: tees keelefaktide sõltumatusest nende väljenduse materiaalsest substantsist (“kui märgid ja nende suhted kujutavad ainukest väärtust, siis peavad nad saama ühetaolise väljenduse igas materjalis, seega ka kirjas, st tähemärkides”) ja selgepiiriline struktuurne eristus kirjalike ja suuliste teadete loomuses (“sellele vastukaaluks tuleb viidata asjaolule, et kirjalikud ütlused — vähemalt kultuuri omavates keelekollektiivides — näitavad välja teatud sõltumatust suuliste suhtes…”).3 Selle viimase antinoomia olemust selgitab Vachek nii: “Suulise ütluse ülesanne seisneb selles, et võimalikult vahetult reageerida ühele või teisele faktile; kirjalik ütlus aga fikseerib ühe kindla suhte mõnda situatsiooni võimalikult pikaks ajaks”. 4
Kuid grafeem ja tekst (kirjalik või trükitud) on põhimõtteliselt erinevad nähtused. Esimene kuulub keele koodi juurde ja on tõepoolest ükskõikne materiaalse kehastumise olemuse suhtes. Teine on funktsionaalselt spetsiifiline teade. Võib näidata, et omadused, mis eristavad kirjalikku teadet suulisest, on määratud mitte niivõrd implikatsiooni tehnika poolt, kuivõrd suhtega funktsionaalsesse vastandusse “ ametlik↔intiimne”. Selle omaduse määrab ära mitte teksti väljenduse materiaalne antus, vaid tema suhe funktsionaalselt vastandatud tekstidesse. Sellisteks vastandusteks võivad olla “suuline↔ kirjalik”, “ käsikirjaline↔trükitud”, “avalikkusele teatatud↔usalduslik teade”. Kõik need vastandused võib viia opositsioonile “ametlik = autoriteetne↔mitteametlik = mitteautoriteetne”. On iseloomulik, et opositsioonide “suuline/kirjalik (käsikirjaline)” ja “kirjalik(käsikirjaline) ↔ trükitud” kõrvutamisel on käsikirjaline ühel juhul funktsionaalselt ekvivalentne trükituga, teisel juhul — suulisega.
Näib aga olevat vajalik viidata nende funktsionaalsete gruppide valiku sõltuvusele teksti enda poolt konstrueeritava adressaadi iseloomust. Suhtlemine vestluskaaslasega on võimalik vaid mälu ühisosa olemasolul. Kuid siin eksisteerivad põhimõttelised erinevused teksti, mis on suunatud ükskõik millisele adressaadile ja sellise, mis peab silmas mingit konkreetset ja rääkijale isiklikult teada olevat isikut, vahel. Esimesel juhul konstrueeritakse adressaadi mälumaht kui hädavajalik igale antud keeles rääkijale. See on ebaisikuline, abstraktne ja sisaldab endas vaid lühendamatut miinimumi. Loomulik, et mida vaesem mälu, seda üksikasjalikum, laiendatum peab olema teade, seda lubamatumad on ellipsid ja vahelejätted. Ametlik tekst konstrueerib abstraktset vestluskaaslast, vaid ühismälu kandjat, kellel puudub isiksus ja individuaalne kogemus. Selline tekst võib olla suunatud kõigile ja igaühele. Teda eristab selgituste üksikasjalikkus, mõtteliste oletuste, lühendite ja vihjete puudumine ja lähedus normatiivsele õigsusele.
Teisiti on ülesehitatud tekst, mis on suunatud ammu tuttavale adressaadile, isikule, keda me märgistame mitte asesõnaga, vaid pärisnimega. Tema mälumaht ja selle täitumuse iseloom on meile teada ja intiimselt lähedane. Sellisel juhul ei ole mingit vajadust koormata teksti ebavajalike üksikasjadega, mis on adressaadi mälus juba olemas. Nende aktualiseerimiseks piisab vihjest. Hakkavad arenema elliptilised konstruktsioonid, lokaalne semantika, mis kaldub “koduse”, intiimse leksika vormumise poole. Teksti hakatakse hindama mitte ainult tema arusaadavuse astme järgi antud adressaadi jaoks, vaid ka arusaamatuse astme järgi teiste jaoks. 5 Seega sunnib orienteeritus ühele või teisele adressaadi mälutüübile kasutama kord “keelt teiste jaoks”, kord “keelt enese jaoks” — ühte kahest loomulikus keeles peituvast teineteisele vastandatud struktuursest võimalusest. Omades suhteliselt mittetäielikku keeleliste ja kultuuriliste koodide kogumit, võib antud teksti analüüsi põhjal selgitada välja, kas ta on orienteeritud “omale” või “võõrale” auditooriumile. Rekonstrueerides teksti mõistmiseks vajaliku “ühismälu” iseloomu, saame me tekstis peituva “auditooriumi kuvandi”. Sellest järeldub, et tekst sisaldab endas kommunikatiivse ahela kõikide lülide “kokkukeritud” süsteemi ja samamoodi, nagu me kaevame sealt välja autori positsiooni, võime me tema põhjal rekonstrueerida ka ideaalse lugeja. Tekst, võetuna isegi isoleeritult (kuid loomulikult olles teadlik teda loonud kultuuri struktuurist) on kõige olulisem allikas arutlustel tema pragmaatiliste sidemete üle.
Omapäraselt keerukustub ja omandab erilise tähenduse see küsimus seoses kunstitekstidega.
Kunstitekstis omandab orientatsioon teatud kollektiivse mälu tüübile ja, seega, auditooriumi struktuurile, põhimõttelise iseloomu. Ta lakkab olemast automaatselt implitseeritud teksti ja saab tähenduslikuks (st vabaks) kunstiliseks elemendiks, mis võib astuda tekstiga mängulistesse suhetesse.
Illustreerime seda mõnede vene XVIII–XIX saj alguse luule näidete varal.
XVIII saj luuležanride hierarhias oli määravaks ettekujutus, et mida väärtuslikum on poeesia, seda abstraktsema adressaadi poole ta pöördub. Isik, kellele on määratud luuletus, konstrueeritakse kui äärmiselt abstraktse — üldkultuurilise ja üldrahvusliku — mälu kandja6. Isegi kui jutt on täiesti reaalsest ja poeedile isiklikult tuttavast adressaadist, nõuab teksti prestiižne hinnang pöördumist tema poole nii, justkui autor ja adressaat omaksid ühist mälu vaid kui ühe riikliku kollektiivi liikmed ja ühe keele kandjad. Konkreetne adressaat tõuseb väärtuste skaalal, muutudes “üheks kõigi seast”. Nii näiteks alustab V. Maikov krahv Z. U. Tšernõšovile adresseeritud luuletust:
О ты, случаями испытанный герой,
Которого видал вождем российский строй
И знает, какова душа твоя велика,
Когда ты действовал противу Фредерика!
Потом, когда монарх сей нам союзник стал,
Он храбрость сам твою и разум испытал7.
Eeldatakse, et Tšernõšovi biograafia faktid ei sisaldu Tšernõšovi mälus (kuna neid ei ole teiste lugejate mälus) ja luuletuses, mis on talle pühendatud, peab poeet meenutama ja selgitama, kes see Tšernõšov selline on. Jätta ära nii autorile kui adressaadile teadaolevad andmed on mõeldamatu, kuna see lülitaks piduliku läkituse ümber prestiižilt madalamasse mittekunstilise (reaalsele isikule suunatud) teksti ritta. Sama iseloomulikud on lühendamise juhud analoogsetes tekstides. Kui Deržavin koostas Suvorovi hauakambri jaoks lapidaarse hauakirja “Siin lamab Suvorov”6, lähtus ta sellest, et kõik andmed, mis võiksid olla rituaali järgides seal kirjas, on juba kirjutatud riigi ajaloo ühismällu ja seega võib need ära jätta.
Vastaspooluseks on Puškini tekstides teostatav auditooriumi struktureerimine. Puškin jätab laiale lugejaskonnale adresseeritud trükitekstist teadlikult välja (või asendab vihjega) selle, mis oli teada vaid väga valitud sõprade ringile. Nii näiteks katkendis “Naine” “Jevgeni Onegini” esialgse variandi 4. peatükis (avaldatud ajakirjas “ Moskovski vestnik” 1827) on read:
Словами вещего поэта
Сказать и мне позволено:
Темира, Дафна и Лилета —
Как сон, забыты мной давно9.
Tänapäeva lugeja, soovides teada saada, keda mõeldakse «ettekuulutava poeedi» all, pöördub kommentaari poole ja teeb kindlaks, et jutt on Delvigist ja mõeldakse ridu tema luuletusest «Фани» :
Тамара, Дафна и Лилета
Давно, как сон забыты мной
И их для памяти поэта
Хранить лишь стих удачной мой10.
Kuid ei tohi unustada, et see luuletus nägi ilmavalgust alles aastal 1922. 1827ndal aastal ei olnud see veel avaldatud ja kaasaegsete (kui nende all mõista lugejate põhimassi) jaoks tundmatu, kuna Delvig suhtus oma varajastesse luuletustesse väga karmilt, andis trükki valikuliselt ja ei levitanud ülejäänuid käsikirjaliselt.
Niisiis, Puškin saatis lugejaid neile tundmatu teksti juurde. Mis mõtet sel oli? Asi on selles, et “Jevgeni Onegini” potentsiaalsete lugejate hulgas oli väike grupp, kelle jaoks see vihje oli läbipaistev — see oli Puškini lütseumiaegne sõpruskond ( Delvigi luuletus on kirjutatud Lütseumis) ja, võimalik, väike ring lütseumijärgse aja sõpru.11 Selles ringis oli Delvigi luuletus kahtlemata tuntud.
Seega Puškini tekst, esiteks, jagas auditooriumi kahte gruppi: äärmiselt väiksearvuliseks, kelle jaoks tekst oli arusaadav ja intiimselt tuttav ja lugejate põhimassiks, kes tunnetasid vihjet, aga teksti dešifreerida ei suutnud. Kuid arusaam, et tekst nõuab poeediga intiimse tutvuse olemasolu, sundis lugejaid kujutlema ennast antud luuletuse puhul just sellisesse suhtesse. Tulemusena oli teksti teiseks tegevuseks see, et ta asetas iga lugeja autori lähedase sõbra positsioonile, omistades talle erilise, unikaalse ühismälu autoriga ja võimelise seetõttu vestlema vihjete abil. Lugeja lülitus siin mängu, mis on vastupidine sellisele, kus väikelast kutsutakse ametliku nimega (lähedaste tuttavate asetamine “igaühe” positsioonile12) ja analoogne täiskasvanute ja vähetuttavate inimeste poolse «lapseliku» nime kasutamisega teise täiskasvanud inimese kohta.
Kuid reaalses kõneaktis on kellegi poolne ametliku või intiimse keele (õigemini hierarhia “ofitsiaalsus/intiimsus”) kasutamine määratletud tema keelevälise suhtega rääkijasse või kuulajasse. Kunstitekst tutvustab auditooriumi positsioonide süsteemiga selles hierarhias ja võimaldab tal vabalt asetuda autori poolt ära näidatud pesadesse / kletki/. Kunstitekst muudab lugeja lugemise ajaks inimeseks, kes on sel määral autoriga tuttav, nagu autor seda vajalikuks peab. Vastavalt muudab autor lugeja mälu mahtu, kuna, saades teose teksti, võib auditoorium, tänu inimmälu ülesehitusele, meenutada seda, mis oli talle teadmata.
Ühelt poolt surub autor auditooriumile peale tema mälu loomust, teisalt säilitab tekst endas auditooriumi kuvandit13. Tähelepanelik uurija võib selle teksti analüüsides välja tuua.
1 Vt.: Ревзина О. Г., Ревзин И. И. Семантический эксперимент на сцене (Нарушение постулата нормального общения как драматургический прием)ю. Труды по знаковым системама. Тарту,1971. Т. 5, 240 ja edasi.
2 Vt.: Вахек Й. К проблеме письменного языка. Пражский лингвистический кружок. М., 1967б Вахек Й.Письменный язык и печатный язык. (там же); Бодуэн де Куртенэ И. А. Оботношении русского письма к русскому языку. Спб., 1912.
3 Вахек Й. К проблеме письменного языка, 527.
4 Samas, 528.
5 Üldarusaadava, kõigile ja igaühele adresseeritud teate samastamine ametliku ja autoriteetsega on omane vaid teatud kultuurilisele orientatsioonile. Kultuurides, kus kõrgeimalt väärtustatakse Jumalaga suhtlemiseks määratud tekste (mis lähtuvad Jumalast või on talle suunatud), võib ettekujutus ühe kommunikatsioonipartneri piirideta mälust muuta teksti täiesti esoteeriliseks. Kolmas isik, kes on haaratud taolisesse kommunikatsiooniakti, hindab teates just tema arusaamatust — märki oma liigipääsust teatud saladuslikesse sfääridesse. Siin on arusaadamatus samastatud autoriteetsega.
6 Seejuures ei ole jutt mitte reaalsest üldrahvaliku kollektiivi mälust, vaid ideaalse rahvusliku terviku ideaalse ühismälu rekonstruktsioonist XVIII saj teooriate põhjal.
7 Майков В. И. Избр. Произведения. М.; Л., 1966, 276.
8 Державин Г. Р. Стихотворения. Л, 1947. С. 202.
9 Пушкин А. С. Полн. собр. соч.: В 16 т. М., 1937. Т. 6, 647.
10 Дельвиг А. А. Неизданные стихотворения. Пг., 1922, 50.
11 Vrd Puškini luuletust 1819. aastast “ Štšerbininile”:
Скажу тебе у двери гроба:
«Ты помнишь Фанни, милый мой?»
И тихо улыбнемся оба.
(Пушкин А. С. Указ. соч. т. 2. Кн. 1. С. 88).
12 Vrd “Ivan Sergejevitš! — ütles abikaasa, puudutades sõrmega tema lõuaalust. Kuid ma katsin jälle ruttu kinni Ivan Sergejevitši. Mitte keegi peale minu ei tohtinud kaua teda vaadata”. ( Толстой Л. Н. Семейное счастье. — Собр. соч. : В 14 т. М., 1951. Т. 3. С. 146.)
13 Sellega on seotud põhimõtteliselt erinev adresseering kunsti ja mittekunsti teksti puhul. Mittekunstilist teksti loeb (tavasituatsioonis) see, kellele see on suunatud. Võõraste kirjade lugemine või tutvus teistele määratud teadetega on eetiliselt sobimatu. Kunstiteksti võtab reeglina vastu mitte see, kellele see on suunatud: armastusluuletus avaldatakse trükis, intiimpäevik või epistolaarne proosa saab üldteatavaks. Üheks kunstiteksti töiseks tunnuseks võib lugeda lahknevust reaalse ja formaalse adressaadi vahel. Niikaua, kuni armastusavaldust sisaldav luuletus on teada vaid ühele isikule (kes selle tunde autoris tekitas), ei ole tekst funktsionaalselt kunstitekst. Kuid ajakirjas avaldatuna saab ta kunstiteoseks. B. V. Tomaševski eeldas, et Puškin kinkis Kernile luuletuse, mis oli kirjutatud juba ammu ja hoopiski mitte temale. Sel juhul leidis aset vastupidine protsess: kunstiteksti kitsendati funktsionaalselt biograafilise faktini (avaldamine muutis selle jälle kunstifaktiks; tuleb rõhutada, et otsustavat tähendust ei oma mitte suhteliselt juhuslik publitseerimise fakt, vaid suunitlus avalikule kasutamisele). Selles mõttes kogeb võõraid kirju lugev inimene emotsioone, mis on võrreldavad esteetilistega. Vrd “Revidendis” Špekini arutlusi: “…/…/”. “Mäng adressaadiga” on kunstiteksti omadus. Kuid just sellised tekstid, mis justkui ei ole suunatud neile, kes neid kasutavad, saavad lugeja jaoks ümberkehastumise kooliks, õpetades teda muutma vaatepunkti teksti suhtes ja mängima ühiskondliku mälu erinevate tüüpidega.