JUMALA TAHE VÕI HASARTMÄNG?

(Seaduspärane ja juhuslik ajalooprotsessis)

Ajaloolane, kes on ametis mingi kindla ainese uurimisega, kaldub tavaliselt leppima Ranke sõnastatud reegliga: ajalooteaduse ülesandeks on taastada minevik. Ent hoolimata eesmärgi naiivsest selgusest osutub selleni jõudmine üpris raskeks või koguni võimatuks. Mõiste “taastada minevik” peab silmas protseduuri mis on ühine kõigile teadustele: et tehtaks kindlaks ja kogutaks kokku faktid ning tuvastataks nendevahelised seaduspärased seosed. Seejuures eeldatakse, et faktid on midagi primaarset, eksisteerivad uurijast väljaspool ja juba enne tema analüüsi. Nad on ette antud. Millisesse olukorda aga satub ajaloolane?

Ajaloolane on mõistetud tegelema tekstidega. Sündmuse “nagu see on” ja ajaloolase vahel asub tekst, ning see asjaolu muudab teaduslikku situatsiooni täielikult. Tekst on alati kellegi loodud, ta on toimunud sündmuse tõlge mingisse keelde. Üks ja sama reaalsus aga annab eri viisil kodeerituna tulemuseks erinevad – mõnikord vastakad – tekstid. Tekstist fakti, jutustusest sündmuse kättesaamine tähendab de šifreerimisoperatsiooni. Niisiis, kas teadvustades seda või mitte, aga ajaloolane alustab oma tööd semiootilistest manipulatsioonidest lähteainese, tekstiga. Kui need operatsioonid toimuvad teadvustamatult ja uurija, veendunud teksti ehtsuses, arvab, et teksti mõistmiseks on küllalt keeleoskusest ja intuitiivsest usutavusetajust, mille temas on arendanud töökogemus, siis juhtub tavaliselt nii, et ajalooline auditoorium asendatakse “loomuliku teadvusega”, mis tegelikult osutub ajaloolase enese teadvuseks ühes kõigi tema kultuurilis-ajalooliste eelarvamustega.

Eri kultuurides ja žanrites ning isegi ühe ja sama kultuuri piires võidakse üht ja sedasama reaalset sündmust kas pidada kirjaliku jäädvustamise, tekstiks muutmise vääriliseks või mitte. Näiteks keskaegsed Skandinaavia ja Vene kroonikad fikseerisid sõjalisi kokkupõrkeid, tülisid, verevalamisi. Kui aga midagi seesugust ei juhtunud, siis arvati, et sündmusi üldse polnudki. Iiri saagades öeldi sel juhul: “kõik oli rahulik”, vene ajaraamatuis jättis kroonikakirjutaja selle aastanumbri taha tühja koha või kirjutas, et “vaikne oli”. Arusaam sellest, mis on ajaloosündmus, sõltub kultuuri tüübist ja on ise selle tähtis tüpoloogiline tunnusjoon. Sellepärast tuleb ajaloolasel teksti käsile võttes eristada, mis on – tekstis – sündmus tema, ajaloolase vaatepunktist ja mis oli sündmus, meenutamist vääriv teksti autori ja tolle kaasaegsete vaatepunktist.

Nõnda satub ajaloolane algusest peale kummalisse olukorda: teistes teadustes alustab uurija faktidest, ajaloolane aga saab faktid kätte alles teatud analüüsi tulemusena, mitte lähtepunktina. Kuid veel keerukam on lugu seaduspärasuste kindlakstegemisega.

Sellel, et ajaloouurimise lähtepunktiks on tekst, on palju tagajärgi, mis kõige otsesemalt mõjutavad seda, kuidas me kujutame endale ette sündmustevahelisi ajaloolisi seoseid. Iga tekst on ennekõike väljendumine loomulikus keeles (“loomuliku keele” mõistet vt semiootikasõnaraamatuist) ja järelikult paratamatult organiseeritud selle keele struktuuriseaduste järgi. Kuid juba oma töös “Keele olemuse otsinguil” (1965), toonitades ikonismi algeid loomulikus keeles, on Roman Jakobson maininud kuulajate kalduvust tajuda vormiseoseid sisuseostena ja järelikult kanda keele struktuur üle objekti struktuurile.

Veelgi olulisemad on fraasiülese tasandi tekstiehitusseadused, s.o retoorikaseadused. Niipea kui jõuame fraasist ulatuslikumate tekstiüksusteni, eeldab õige teksti koostamine süžeelisust. Süžeel aga on omad loogikareeglid. Et jutustada mingist sündmusest, tuleb ta tingimata korrastada selle loogika reeglite järgi, s.o reastada episoodid teatud kindlasse süžeelisse järjekorda, tuua tekstivälisesse reaalsusesse süžee, seada samaaegsed ja võib-olla omavahel sidumata sündmused ümber järjepidevaks ja sidusaks ahelaks.

Ja lõpuks: veelgi kõrgemal tasandil on tekst kodeeritud ideoloogiliselt. Poliitilist, religioosset, filosoofilist laadi reeglid, žanrikoodid, etiketikaalutlused, mis ajaloolasel tuleb rekonstrueerida nendesamade tekstide põhjal, aeg-ajalt loogilisse nõiaringi sattudes, – kõik see toob kaasa lisakodeeringu. Teksti autori ja teksti lugeva ajaloolase vaheline teadvustasandite ja tegevussihtide erinevus tekitab väga kõrge dekodeerimisläve.

Ajalooteaduse püüdlusi loetletud raskustest jagu saada on mõnel määral ärgitanud see viimase poolsajandi prantsuse ajalookirjanduses esile kerkinud suund, millest tänapäevaks on kujunenud “uue ajalooteaduse” koolkond, ehk “suure kestuse” või “pika hingamise” ajalugu, nagu teda samuti nimetatakse.

Otsese tõuke uuesuunalisteks teadusotsinguteks andis silmanähtav kriis positivistlikku laadi “poliitilises ajaloos”, mis juba 19. sajandi teisel poolel oli kompilatiivsust ja teooriavaegust põdenud. Püüe vabastada ajalooteadus “valitsejate tegudest” ja “suurkujude elulugudest” ergutas huvi rahvahulkade elu ja anonüümsete protsesside vastu. Jacques Le Goff meenutab niisuguse ajaloovaate eelkäijatena Voltaire’i , Chateaubriand’i , Guizot’d ja Michelet’d . Meie omalt poolt lisaksime siia nimekirja Lev Tolstoi, kes visalt kordas, et tõeline ajalugu teostub eraelus ja massilistes teadvustamata liikumistes, ega väsinud pilkamast “suurkujude” apoloogiaid.

Sellega seostub tuntud loosung: “inimese ajalugu ilma inimeseta”. Nõue õppida tundma ajaloo anonüümseid, kollektiivseid tõukejõude, mis suunavad rahvahulkade tegevust, ilma et nood ise neid mõjutavaid jõudusid teadvustaks, määrab selle koolkonna uuendusliku temaatika ja see juhatab ajaloolase kaugele välja tavapäraste rutiinsete uurimisteemade ringist. See suundumus tõi ajalooteadusse värskendust ja rikastas teda mitmete, nüüd juba klassikaliseks saanud uurimustega. Siiski ei saa selle koolkonna kõiki põhimõtteid vastuvaidlemata omaks võtta.

Ajalugu ei ole ainult teadvuslik protsess, kuid ta pole ka ainult teadvustamata protsess. Ajalugu on nende mõlema vaheline pinge. “Poliitiline ajalugu” eiras kaksikühtse ajalooprotsessi üht külge, “uus ajalooteadus” aga teeb sedasama teisega. Igasugune inimese osavõtul teostuv dünaamiline protsess võngub kahe pooluse vahel: pidevad aeglased muutused (neid ei mõjuta inimese teadvus ega tahe, sageli jäävad nad kaasaegsetel üldse märkamata, sest nende periood on pikem kui ühe põlvkonna eluiga) ja teadlik inimtegevus, mis saab teoks isiklike tahte- ja vaimupingutuste tulemusel. Üht on teisest niisama vähe võimalik lahutada kui põhja lõunast. Nende vastandus on kummagi olemasolu tingimus. Ja nii nagu Byroni geniaalses isikupäras saab eristada anonüümsete massiprotsesside plokke, nii võib ka 19. sajandi alguse euroopa byronismi suvalise “massikultuuritegelase” loomingus ja isiksuses leida loomingulise kordumatuse elemente. Miski inimestega ega inimeste osavõtul toimuv ei saa kuuluda ainult ajaloo anonüümsete protsesside või ainult isikulise alge võimkonda. See tuleb juba inimese ja kultuuri suhte olemusest: ühtaegu tema isomorfsusest universumiga ja paratamatusest olla vaid selle osa.

Teadlike inimpingutuste erinev osalusmäär ühtse ajalooprotsessi ühel või teisel tasandil puudutab ka erinevusi hinnanguis, mis antakse ühelt poolt juhuslikkusele ja teisalt üksikisiku loomingulistele võimalustele. Eesmärk “vabastada ajalugu suurkujudest” võib pöörduda ajalooks ilma loominguta ning ajalooks ilma mõtte ja vabaduseta. Ilma mõttevabaduseta, tahtevabaduseta, s.o ilma vabaduseta teede vahel valida. Ja sellel rajal Hegel ja “uue koolkonna” ajaloolased – täielikud antipoodid igas muus suhtes – ootamatult liginevad teineteisele. Hegeli ajaloofilosoofia põhineb ettekujutusel liikumisest vabaduse kui ajalooprotsessi lõppsihi poole. Ent juba lõppsihi igipõline ettekavandatus ju tühistab vabaduse-küsimuse ja see tuleb selgesti välja ka saksa filosoofi arutlustest. Pole juhus, et Hegel oli veendunud, et “mõistlikkuse ja enesest teadliku tahte maailm pole juhuse võimuses”. Hegeli arvates teostab vaim end ajaloo suurkujude kaudu, “uue ajaloo” arvates teostavad ajaloo arengu anonüümsed juhtjõud end teadvustamata massiilmingute kaudu. Kummalgi juhul on ajalooline tegevus niisugune tegevus, kus puudub valik.

Selle koolkonna metodoloogias võib märgata seda ammust teaduspsühholoogiat, mille aluseks on usk, et seal, kus lõpeb determineeritus, lõpeb ka teadus. Kurikuulsast “Laplace’i deemonist” kuni Einsteini veendumuseni, et “Jumal täringuid ei mängi”, on kestnud pürgimus vabastada maailm juhuslikkusest või vähemalt viia see juhuslikkus välja teaduse piiridest.

Nägime juba, kuidas deformeerub tekstiväline reaalsus, kui temast saab ajaloolase alliktekst. Nägime sedagi, milliseid radu kasutades ajaloolased seda ohtu püüavad vältida. Reaalsuse deformatsiooni teine allikas ei lähtu enam allikdokumendi autorist, vaid seda interpreteeriva ajaloolase enese tegudest.

Ajalugu järgib ajavektorit (ajanoolt). Tema suuna määrab liikumine minevikust tänapäeva. Ajaloolane aga vaatab uuritavatele tekstidele tänapäevast minevikku. Näis, et sellest, kas vaatleme sündmusi ajanoole suunas või vastupidisest vaatepunktist, sündmusteahela olemus ei muutu.

Marc Bloch , kes pealkirjastas oma kokkuvõtteteose kaks peatükki sümmeetriliselt: “Mõista olevikku mineviku kaudu” ja “Mõista minevikku oleviku kaudu”, justkui rõhutas sellega ajasuuna sümmeetrilisust ajaloolase silmis. Veel enamgi: ta arvas, et retrospektiivne pilk võimaldab ajaloolasel eristada olulisi pilguheite juhuslikest. Bloch võrdleb ajaloolase poolt taastatavat minevikku filmiga ja kasutab niisugust metafoori: “… filmist, mida ta (ajaloolane – J. L.) vaatab, on puutumata ainult viimane ketas. Et taastada teiste mahakraabitud jooned, tuleb esiteks rull lahti kerida võtete tegemisele vastassuunas”.1

Võib kohe öelda, et selles filmis osutuksid siis kõik kaadrid peale viimase ennustatavaks ja järelikult täiesti üleliigseteks. Aga lugu polegi selles. Tähtsam on märkida, et moondub ajalooprotsessi olemus ise. Ajalugu on asümmeetriline, pöördumatu protsess. Blochi kujundit kasutades: ta on säherdune kummaline film, mis vastassuunas käivitatuna meid tagasi esimese kaadrini ei vii. Siin ongi meie lahkarvamuste algpõhjus. Blochi meelest – ja see on retrospektiivse pilgu loomulik tagajärg – peab ajaloolane minevikusündmusi käsitama millegi sellisena, mis polnud mitte üksnes kõige tõenäolisem, vaid oli ka ainuvõimalik. Kui aga lähtuda arusaamast, et ajaloosündmus on alati vaid ühe alternatiivi teokssaamise tulemus ning et ühed ja samad tingimused ei tähenda ajaloos veel ühesuguseid tagajärgi, siis on vaja ainele lähenemiseks teistsuguseid võtteid. Siis on vaja ka teistsugust ajalookäsituse harjumust: realiseerunud teed paistavad siis ümbritsetuna realiseerimata võimaluste kimpudest.

Kujutlegem filmi, mis näitab inimese elu sünnist kuni vanaduseni. Kui vaataksime seda retrospektiivselt, ütleksime: sellel inimesel oli alati ainult üks võimalus ja raudse seaduspärasusega lõppes film just nii, nagu lõppema pidi. Niisuguse arusaama ekslikkus saab ilmselgeks kaadrite perspektiivsel läbivaatusel: siis muutub film jutustuseks kasutamata jäänud võimalustest ja elu süvaolemuse nähtavale toomiseks nõuab mitmeid alternatiivseid paralleelvõtteid. Ja võib juhtuda, et ühes variandis hukkub peategelane 16-aastaselt barrikaadil, teises aga kirjutab veel 60-aastaselt riikliku julgeoleku organitele naabrite peale kaebusi.

Prantsuse valgustusfilosoof Marie Jean Antoine Condorcet , olles lindpriiks kuulutatud ja varjates end jakobiinide tribunali eest, töötas veel mõni nädal enne enesetappu ajaloo progressi käsitleva raamatu kallal, milles kehastus valgustusajastu kogu optimism. Marc Bloch , kes oli peaaegu samasuguses olukorras: põrandaalune antifa šistlik võitleja, kes lasti maha enne, kui ta siin tsiteeritud teose lõpetada jõudis, läheb täiesti mööda isikliku aktiivsuse ja vastutuse küsimusest ajalookategooriaina. See on järjekordne tõend, et ideedel on püsi ja kalduvust isearenemiseks. Nad on konservatiivsemad kui individuaalne käitumine ja muutuvad olukordade mõjul aeglasemalt.

Niisiis on ajalugu pöördumatu (mittetasakaaluline) protsess. Mõistmaks seesuguste protsesside olemust ja saamaks aru, mida nad ajaloo puhul tähendavad, on väga tähtis silmas pidada nende nähtuste analüüsi Ilya Prigogine’i poolt, kes on uurinud dünaamilisi protsesse keemilisel, füüsikalisel ja bioloogilisel tasandil. Tema töödel on revolutsiooniline tähendus teadusmõtlemisele tervikuna: nad toovad juhuslikud nähtused teaduse huviringi ja, rohkemgi veel, teevad kindlaks nende nähtuste funktsionaalse koha maailma üldises dünaamikas.

Tasakaalustatud tingimustes kulgevad dünaamilised protsessid vastavalt determineeritud kõveratele. Kuid sedamööda, kuidas entroopilistest tasakaalupunktidest eemaldutakse, läheneb liikumine kriitilistele punktidele, kus protsesside ennustatav kulg saab häiritud. (Neid punkte nimetab Prigogine bifurkatsioonipunktideks: ladina sõnast bifurcus – ‘kahehambuline, hargnenud’, tähistamaks asjaolu, et sellest punktist alates on kõveral alternatiivsed jätkud.) Need on punktid, kus protsessis jõuab kätte hetk, mil tuleviku ühetähenduslik ennustamine on võimatu. Edasine areng seisneb ühe alternatiivi realiseerumises mitmest võrdselt tõenäolisest. Saab vaid näidata, millised on need seisundid, mille hulgast ühele on üleminek võimalik. Sel hetkel võib otsustav osa olla juhuslikkusel – mõistes juhuslikkusena siiski mitte põhjusetust, vaid lihtsalt teise põhjusliku rea nähtust. “Tugevasti mittetasakaalulistes tingimustes kulgevad iseorganiseerumisprotsessid kooskõlas niisuguse juhuslikkuse ja paratamatuse, fluktuatsioonide (ladina sõnast fluctus – ‘pulbitsemine, torm’; meenutagem, et Horatius kasutas seda sõna tähistamaks torme): “O navis, referent in mare to novi fluctus!” – J. L.) ja deterministlike seaduste vahelise vastasmõjuga. Meie arvame, et bifurkatsioonide läheduses mängivad juhtrolli fluktuatsioonid ja juhuslikud elemendid, bifurkatsioonidevahelistes intervallides aga domineerivad deterministlikud aspektid”.2

Seega pole juhuslik ja seaduspärane enam ühitamatud, vaid paistavad meile ühe ja sama objekti kahe võimaliku seisundina. Liikudes determineeritud väljal, paistab see (objekt) punktina lineaarses arengus, sattudes fluktuatsiooniruumi, esineb potentsiaalsete võimaluste kontiinumi kujul, kus juhusel on käivitusseadme roll. Prigogine’i ideed toovad selgust dünaamiliste protsesside üldteooriasse, kuid tunduvad üsna viljakad ka kohaldatuna ajalookulule. Nad eksplitseeruvad hõlpsasti seoses maailmaajaloo faktidega ning spontaansete teadvustamata ja isikuliselt teadvustatud liikumiste keeruka põimumisega selles.

Leo Scillard avaldas juba 1929. aastal deklaratiivse pealkirjaga kirjutise “Entroopia vähenemisest terminoloogiasüsteemis mõtleva olendi sekkumise korral”. See tähendab, et bifurkatsioonipunktides asub lisaks juhuslikkusemehhanismile tegutsema ka teadliku valiku mehhanism ja sellest saab ajalooprotsessi tähtsaim objektiivne element. Selle mõistmine näitab uues valguses ajaloosemiootika vältimatust, hädavajadust analüüsida, kuidas kujutleb endale maailma see inimühik, keda ootab ees valik. Mõnes mõttes läheneb see sellele, mida “uus ajalooteadus” nimetab “mentaliteediks”. Kuid mentaliteedialaste uurimuste tulemused ja nende võrdlus sellega, mida mitmesuguste etnokultuuriliste teadvusetüüpide rekonstrueerimisel on saavutanud vene uurijad Vladimir Toporov , Boriss Uspenski , Vjatšeslav Ivanov , Andrei Zaliznjak , Aleksandr Pjatigorski , Jelena Padutševa ja mitmed teised, veenavad, et just kultuuri ajalooline semiootika on kõige paljutõotavam tee selles suunas.

Kui vaadelda ajalooprotsessi ajanoole suunas, siis selgub, et bifurkatsioonipunktid on need ajaloohetked, mil pinge vastuoluliste struktuuripooluste vahel jõuab kõrgeimale astmele ja kogu süsteem läheb tasakaalust välja. Neil hetkedel pole ei üksikinimeste ega rahvahulkade käitumine enam automaatselt ennustatav, determinatsioon taandub tagaplaanile. Ajaloo kulgu neil hetkil ei tule kujutleda mitte trajektoorina, vaid kontiinumina, mis potentsiaalselt on suuteline lahenema mitme variandina. Need vähese ennustatavusega sõlmed on revolutsioonide või järskude ajalooliste nihete hetked. Selle võimaluse valik, mis tegelikult realiseeritakse, sõltub juhustekompleksist, kuid veelgi enam aktantide teadvusest endast. Pole juhus, et just neil hetkil saavad sõnad, kõne, propaganda eriti suure ajaloolise tähenduse. Kusjuures kui seni, kuni valik polnud tehtud, valitses määramatusseisund, siis pärast valiku toimumist sünnib põhimõtteliselt uus situatsioon, mille silmis too tehtud valik oli juba paratamatu, tekib olukord, mis edaspidise liikumiskulu seisukohalt hakkab paistma juba etteantusena. Enne realiseerumist juhuslik, saab ta pärast seda determineerituks. Retrospektiivsus võimendab determineeritust. Edasise liikumise seisukohalt saab valikust uue seaduspärasuse avalüli.

Vaatame üksikisiku käitumist. Üldjuhul toimub see teatavate stereotüüpide järgi (traditsioonid, seadused, eetika jms), mis määravad inimese tegude “normaalse”, ennustatava kulu. Kuid stereotüüpe on sootsiumis tunduvalt rohkem, kui üksikisik ära kasutab. Mõned olemasolevatest võimalustest lükatakse põhimõtteliselt tagasi, teised osutuvad vähemsobivaks, kolmandaid peetakse lubatud variantideks. Hetkel, mil ajalooline, sotsiaalne, psühholoogiline pinge tollesse äärmisse pinevuspunkti jõuab, mil inimese maailmapilt järsult paigast nihkub (harilikult suure emotsionaalse pinge tingimustes), võib inimene stereotüüpi muuta, otsekui hüpata üle teisele käitumisorbiidile, sellisele, mis “normaalsetes” oludes olnuks tema jaoks täiesti ettenägematu. “Ettenägematu” mõistagi kõnealuse tegelase puhul, kuid täiesti ettenähtav mõnes muus seoses. Näiteks võib ta võtta üle lavakangelase, “rooma inimese” või “ajalootegelase” käitumisnormid. Ajaloolastele, kes kujutlesid, et inimene tegutseb nagu klassitsistliku tragöödia tegelane, alati “karakteri ühtsust” säilitades, oli enesestmõistetav kujutada sankülotti ette nii, nagu teda oli näidanud Charles Dickens oma “Kahe linna loos”. Seda suuremaks ootamatuseks oli avastus, et Bastille’ ründajad ja septembritapmistest osavõtjad olid olnud valdavalt keskmise sissetulekuga kombekad kodanlased ja pereisad.

Muidugi, kui vaatame, kuidas peab end sellisel hetkel üleval rahvahulk, siis avastame teatud kindla korduvuse selles, kuidas paljud inimühikud oma käitumist muudavad ja nende jaoks muis oludes täiesti ettenägematu “orbiidi” valivad. Mis on ennustatav “massi” kohta keskmiselt, osutub ennustamatuks üksikisiku puhul.

Siit võiks teha järelduse, et ennustatavuse vähenemine iseloomustab individuaalseid nähtusi ja selle poolest erinevad nad massinähtusest. Kuid säärane oletus näib siiski ennatlik. Ka puhtempiiriline ajaloolane teab, et sageli on rahvamassi käitumine ennustamatum kui üksikisiku reaktsioon. Tublisti suuremat huvi pakub seoses selle juhtumiga Prigogine’i ja Stengersi arvamus, et bifurkatsioonipunktide läheduses on süsteemil kalduvus üle minna individuaalse käitumise režiimile. Ja mida lähemal normile, seda ennustatavam on süsteemi käitumine.

Kuid küsimusel on veel üks tahk: võib väita, et seal, kus saab ennustada sündmusteahela järgmist lüli, valikuakt võrdsete võimaluste vahel puudus. Ent teadvus tähendab alati valikut. Niisiis välistades valiku (ennustamatuse, mida väline vaatleja teadvustab kui juhuslikkust), välistame ajalooprotsessist ka teadvuse. Aga selle poolest ajaloo seaduspärasused kõigist teistest erinevadki, et neid pole võimalik mõista, kui välistada inimeste teadlik, sealhulgas ka semiootilist tegevus.

Ses suhtes on eriti ilmekas loovmõtlemine. Loominguline teadvus tähendab millegi sellise tekke akti, mis pole teksti automaatsete algoritmide põhjal ennustatav. Kuid väike tõenäosus, et näiteks “byronlik romantism” tekiks ilma Byronita , määrab olukorda ainult selle tekkimise hetkeni. Veel enam: kultuuri vallas on nii, et mida ootamatum üks või teine fenomen on, seda tugevam on tema mõju kultuurisituatsioonile pärast ta realiseerumist. “Ebatõenäoline” tekst saab reaalsuseks ja edasine areng lähtub juba temast kui tõsiasjast. Ootamatus tuhmub, geeniuse originaalsusest saab jäljendajate rutiin, Byroni järel tulevad byronistid, Brummeli järel kogu Euroopa dändid.

Retrospektiivse tõlgenduse korral kaotab see protsess oma dramaatilise diskreetsuse ja Byron paistab “esimese byronistina”, oma järgijate järgijana ehk – nagu kultuuriloolistes uurimustes sageli öeldakse – “eelkäijana”.

Friedrich Schlegeli “Fragmentides” leidub mõttetera: “Ajaloolane on prohvet, kes on pööratud mineviku poole.” See teravmeelne tähelepanek annab meile ajendi märkida erinevust tulevikku ennustava ettekuulutaja ja minevikku “ennustava” ajaloolase vahel. Ükski ennustaja ega ettekuulutaja ei nimeta tulevikku ühetähenduslikult kui midagi vältimatut ja ainuvõimalikku: ennustus rajaneb kas kaheastmelise tinglikkuse põhimõttel (tüübist: “kui teed seda ja seda, siis toimub see ja see”) või siis saab sihilikult ebamäärase vormi, mis vajab edasist tõlgendamist. Igal juhul säilitab ennustus alati mingi määramatusevaru, veel ammendamata valiku mõne alternatiivi vahel.

Ajaloolane, kes “ennustab tagasi”, erineb ettekuulutajast selle poolest, et tema “kustutab” ebamäärasust: seda, mida de facto ei toimunud, ei saanudki tema arvates toimuda. Ajalooprotsess minetab oma määramatuse, s.o lakkab olemast informatiivne.

Seega võime kokkuvõtteks öelda, et paratamatus lähtuda tekstidest sunnib ajaloolasele peale kaks vältimatut moonutust. Ühelt poolt transformeerib sündmust teksti süntagmaatiline suunitlus, muutes selle narratiivseks struktuuriks, teiselt poolt aga moonutab kirjeldatavat objekti ka ajaloolase vastassuunas pööratud pilk.

1994

1 М . Блок , Апология истории, или ремесло историка. Moskva, 1986. Lk 29. (E. Tarveli eestindus: M. Bloch, Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet. Tallinn, 1983. Lk 30.)

2 И . Пригожин, И. Стенгерс, Порядок из хаоса . Moskva, 1986. Lk 54.