INIMESED JA AMETIASTMED

Ajastu, mida tundma õppima hakkame, oli murranguajastu. Seda on selgesti näha ka aadli ajaloost. Vene aadelkond niisugusena, nagu kohtame teda 18. sajandil ja 19. sajandi algul, oli Peeter I reformide vili. Ja nende reformide mitmesuguste tagajärgede seas oli aadelkonna kui riiklikult ja kultuuriliselt valitseva seisuse tek­kel üsnagi tähtis koht. Algaineks, millest see seisus moodustati, oli Peetri-eelse Moskva-Vene aadelkond.

Moskva-Vene aadelkond oli kujutanud endast "kroonuteeni­jate klassi", st koosnenud elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest.Nende sõjamehetööd tasustati sellega, et teenistuse eest "paigutati" 1 nad maale, teisisõnu — "varustati" külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine polnud nende era­ ega pärusomand. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Kui ta "haavade tõttu või vigasena lahkus", siis pidi teenistusse astuma ta poeg või väimees; kui ta hukkus, siis pidi lesk teatud aja möödudes kas uuesti abielluma inimesega, kes on suuteline "teenistuskoormat vedama", või saatma teenima poja. Maa pidi teenima. Tõsi küll, eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai воинник'ust вотчинник.

Teenisaadlikku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis suurvürsti ja võis selles teenistuses hukkuda, kuid suurvürst ei olnud talle jumalaks. Kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund — see seostus mälestustega teenistusest, mida tema suguvõsa oli kandnud, ja aust, mis talle osaks oli langenud. Aadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures. Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kurikaval teener, kes salamahti on alati valmis vandenõuks. Samasugust vaatekohta jagavad alates 16. sajandist ka Moskva suurvürstid ja tsaarid. Kuid eriti huvitav on, et folklooriandmete järgi otsustades oli see seisukoht lähedane ka laia­dele talurahvahulkadele.

Hoolimata Peeter I reformide kõrgest hinnast, mida tingisid ajastu iseloom ja tsaari isiksus, lahendasid nad rahvuse ees seisvad ülesanded, rajasid riikluse, tagasid Venemaale kahesajaks aastaks koha Euroopa suurvõimude seas ning panid aluse ühele kõige eredamale kultuurile inimtsivilisatsiooni ajaloos. Ja kui Peetri nüüdisaegsed kriitikud vahel väidavadki, et ilma sellise riikluseta oleks Venemaa käekäik kujunenud palju õnnelikumaks, siis vaevalt leidub kedagi, kes tahaks endale Venemaa ajalugu ette kujutada ilma Puškini ja Dostojevskita, Tolstoi ja Tjuttševita, Moskva ülikoolita ja Tsarskoje Selo lütseumita.

Juba 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärus­mõisa vahel kaduma ning tsaar Fjodor Aleksejevitsi 1682. aasta ukaas, mis tühistas kohajärguse, näitas, et küpsevas riigikorralduses saab valitsevaks jõuks aadelkond. Pole mõtet korrata siin üldteada tõdesid selle uue valitseva seisuse sotsiaalsest egoismistega anduda pärisorjuse hilinenud paljastamisele. Halvad mälestused, mis sel­lest Venemaa ajalukku on jäänud, on liigagi silmanähtavad, kuid aadli ajaloolist rolli eitades riskime laskuda teise äärmusse.

Peeter I ajastu tegelased armastasid rõhutada, et reformidel, mida nadränga tööga ellu viivad, on üldrahvalik tähendus. Uusi­kaupunki rahu puhul peetud kõnes ütles Peeter, et "tuleb vaeva näha ühise kasu ja tulu heaks (...) millest rahvas kergendust leiab". 2 Sellesarnast mõtet väljendas ka Feofan Prokopovitš oma samale sündmusele pühendatud kõnes. Ta küsis, millised peaksid olema rahu viljad, ja vastas: "Rahva raskuste vähendamine:" 3

Juba 17. sajandil, Simeon Polotski luules, oli tekkinud idea­liseeritud kujutelm tsaarist kui töömehest, kes "omaenese kätega vaeva näeb" ja valitseb alamate hüvanguks. Suurejoonelise jätku sai see kujund Mihhail Lomonossovi loomingus. Tema Peeter "pani tööle külge oma Skeptri jaoks sündinud käed, / monarhi võimu varjas, et avada meile teadmisi...".4 Valitseja ei kangastu­nud mitte hiilgaval aujärjel istumas, vaid "higisena, tolmusena, suitsusja leegis", "hingetõmbamise asemel olid talle puhkuseks oma tööd. Mitte üksi päev või hommik, vaid ka koiduvalgus lei­dis ta sageli eri kohtades mitmesuguste tööde kallal".5 Muidugi kannavad paljud kaasaegsete arvamusavaldused meelitustepitserit. Kuid meelitamissoov ei juhtinud ajaloolast vürst Mihhail Stšerba­tovit (tema sulg kaasaegseid riigivalitsejaid ei säästnud), kes oma "Uurimuses Peeter Suure pahedest ja omavolitsemisest" luges üles kõik Peetri valitsusaja negatiivsed küljed ja ikkagi langetas reformaatorile õigeksmõistva kohtuotsuse. Ei lipitsenud ka Puškin, kui kirjutas kuulsad read: "Küll akadeemik, küll sõja­sangar, / küll meresõitja, küll puusepp, / oma kõikehõlmava hin­gega / oli ta troonil alati töömees" ("Stantsid").

See, et Peeter I ise tööd tegi, polnud talle meelelahutus ega veider kapriis, vaid programmiline toiming, kinnitus, et teenistuse ees on kõik võrdsed. Riigiteenimine omandas Peetri jaoks pea­aegu religioosse tähenduse — kui grandioosne, katkematu liturgia Riigi templis. Töö oli tema palve.6

Vanausuliste seas tekkislegend "äravahetatud tsaarist" ja "tsaa­rist-Antikristusest" 7 , kuid kindlasti ei esindanud ka lihtrahva hulgast pärinev Ivan Pososkov ainuüksi oma isiklikku arvamust, kui kirjutas: "Meie suur monarh ... tõmbab ülesmäge ... kümne mehe jõuga."8 Vaevalt olid mingiks erandiks need Olonetsi maa­mehed, kes Peetrit meenutades rääkisid, et oli see vast tsaar: muiduleiba ei söönud, hullemini vihtus tööd teha kui sulane. Ning sedagi ei tohiks unustada, et vene muinasjutufolklooris on Peetri kuju alati positiivne.

Ärgem siiski hakakem taga ajama ühe või teise seisukoha õigsust: legend "rahvatsaarist" on samamoodi legend kui legend "tsaarist-Antikristusest". Tõdeme vaid mõlema legendi olemasolu ja püüame anda hinnangu reaalsele situatsioonile.

Aadel kahtlemata toetas reforme. Just aadli hulgast värvati uusi töötegijaid, keda kibekähku vaja läks: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja inse­nere, õpetlasi. Need olid riigi hüvangu nimel töötavad entusiastid — niisugused nagu Vassili Tatištšev, kes kirjutas, et kõik, mida ta valdab (aga "valdas" ta mõndagi: oli Šveitsis õppinud tundma rahandust, ehitanud tehaseid ja linnu, "valitsenud" kalmõki rah­vast, oli geograaf ja ajaloolane),on ta saanud Peetrilt, ning mis peamine, rõhutas ta, arukuse.

Siiski tuleb meil, kui tarvitame selle ajajärgu puhul nimetust "aadel", korrigeerida oma tavapäraseid, Gogolil jaTurgenevil raja­nevaid ettekujutusi. On oluline meeles pidada, et näiteks Bolotni­kovi ülestõusu ja teiste massiliste rahvaliikumiste ajal osalesid aadlisalgad ka talurahvavägedes, moodustades nende olgugi et ebapüsiva ja ebausaldusväärse, kuid aktiivse perifeeria. Pärisorjus­lik kord oli alles kuju võtmas, ning Peetri-eelse rohkete rühmade ja vahekihtidega ühiskonna kirjus üldpildis ei olnud aadlikust ja talupojast saanud veel polaarselt vastandlikke kujusid.

Seepärast on võimalik läheneda küsimusele ka teistsugusest vaatenurgast. 17. sajand oli "mässude ajastu". Ta algas suure sega­dusteajaga, isehakanutega, Poola ja Rootsi sissetungidega, Bolot­nikovi juhitud talurahvasõjaga ning jätkus mitmete mässude ja rahutustega. Oleme harjunud lihtsustatud käsitusega, nagu olek­sid klassivõitlusepuhangud alati kooskõlas alamklasside huvidega, ning väljend "talurahvasõda" arvatakse tähistavat niisugust sõda, mis käib kogu talurahva huvide eest ja milles talurahvas peaaegu nagu üks mees kaasa lööb. Sealjuures unustame Puškini sõnad: "Ärgu andku jumal näha vene mässu, mõttetut ja halastamatut." Juba sajandialguse segadusteaeg oma vägivallategudega, mida ei saatnud korda sugugi mitte üksnes sissetungijad, vaid ka "ringi­hulkujate" rohked relvajõugud, põhjustas Venemaa külarahvale mõõtmatuid kannatusi. Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud külad, laipu täis talutared, nälg, pakkujooksnud külaelanikud — selline on pilt, mis dokumentide põhjal tekib. Naiivne idealiseerimine oleks näha neis röövleis Robin Hoode või Karl Moore, kurnatute kaitsjaid, kes paiskavad kogu oma klassiviha rahva rõhujate vastu. Nende peamiseks ohvriks sai kaitsetu talumees:

Küll vasta kala püüdsime

Kuivi mööda kaldaid mööda,

Kuivi mööda kaldaid mööda —

Aitu mööda, kraamikambreid mööda.

Aga Pjotri-onu juures

Kätte saime tuura,

Või kas ikka tuura — täitsa kõrvi täku.

(minu üleskirjutus rahvasuust — J. L. ).

Vaevalt nüüd paljaksröövitud "Pjotri-onu" mõni rahvarõhuja oli. Korra, "regulaarriigi" idee ei tärganud PeeterI-1 üldsegi mitte Hollandi-reisi mõjul ega saanud ta sellest ka teada Pufendorfi lugedes. See oli maa karje — maa, mis polnud veel terveks ravitse­nud "mässusajandi" haavu ja ühtaegu ei osanud arvatagi, mis lä­heb talle maksma see "regulaarsus".

18. sajandi aadliku eneseteadvuse alustalaks oli teenistusseisuse psühholoogia. Just teenistuse kaudu teadvustas aadlik end oma seisuse liikmena. Peeter I õhutas seda tunnet igati —niihästi oma­enda eeskujuga kui ka mitmete seadusaktidega. Need tipnesid teenistusastmete tabeliga, mida koostati mitu aastat Peeter I pideval ja tegusal osavõtul ning mis avaldati 1722. aasta jaanuaris. Kuid ka teenistusastmete tabel oli Peetri uue riigikorralduse üldi­sema põhimõtte —"regulaarsuse" —realisatsiooniks.

Peeter I andis Peterburi elule (ja mingis mõttes ka kogu Vene linnaelule) vormid. Tema ideaaliks oli, nagu ta ise ütles, regulaarne —reeglipärane — riik, kus kogu elu on reglementeeritud, allutatud reeglitele, üles rivistatud geomeetrilisi proportsioone järgides, taandatud täpsetele sirgjoonelistele vahekordadele. Prospektid on sirged, lossid on püstitatud ametlikult kinnitatud projektide järgi, kõige õigsust on kontrollitud ja kõik on loogiliselt põhjen­datud. Peterburi ärkas trummipõrina peale: selle märguande järel alustasid sõdurid oma õppusi, ametnikud jooksid departemangu­desse. 18. sajandi inimene elas otsekui kahes mõõtmes: pool päeva, pool elu pühendas ta riigiteenistusele, mille ajapiirid oli reglemendiga täpselt paika pandud, ning pool päeva veetis ta väljaspool seda.

Kuid muidugi ei võinud "regulaarriigi" ideaal kunagi täielikult teoks saada ega saanudki. Ühelt poolt uhtus regulaarsusest pidevalt üle elav elu, mis ei leppinud mehaanilise ühetaolisusega, teisalt väärdus see ideaal tegelikkuses bürokraatiaks. Ja kui algul olidki olnud Peeter I ideaalil omad õigustused, siis õige varsti sai ta põhjuseks ühele vene elu peamisele pahele ja ühtlasi olulisemale tunnusjoonele — selle elu tohutule bürokratiseeritusele.

Eelkõige puudutas reglementeerimine riigiteenistust. Tõsi küll, vanu, Peetri-eelsel Venemaal eksisteerinudauastmeid ja ametikohti (bojaar, laudnik) ei kaotatud. Need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas ätid välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ameti­astmed. Nende asemel juurutati uus teenistushierarhia. Selle vor­mistamine võttis üksjagu aega. 1. veebruaril 1721. aastal kirjutas Peeter I alla vastava ukaasi projektile, kuid siis see veel ei jõustu­nud, vaid jagati alles riigitegelastele laiali arutamiseks. Tehti palju märkusi ja ettepanekuid (Peeter ei nõustunud neist mitte ühegagi; selline demokratismivorm oligi talle kõige meelepärasem: ta käskis kõik läbi arutada, pärast aga tegi ikka omamoodi). Edasi tegeldi küsimusega ukaasi vastuvõtmisest teenistusastmete tabeli kohta. Selleks loodi erikomisjon ning alles 1722. aastal seadus jõustus.

Mida siis kujutas endast teenistusastmete tabel? Seadusandja peamine algmõte oli täiesti kainemõistuslik: inimesed peavad saama ametikoha vastavalt oma võimetele ja reaalsele panusele riigiasjadesse. Teenistusastmete tabel kehtestas sõltuvuse inimese ühiskondliku seisundi ja tema koha vahel teenistushierarhias. Ideaaljuhul pidanuks see koht olema kooskõlas inimese teenetega keisri ja isamaa ees. Ilmekas on parandus, mille Peeter tegi tabeli kolmandasse punkti. Siin kehtestati "austusavalduste" sõltuvus teenistuslikust astmest: "Kes hakkab endale oma teenistusastmest kõrgemaid austusavaldusi nõudma või ise võtab talle antud astmest kõrgema koha, sellel tuleb igal niisugusel korral maksta trahvi kahe kuupalga ulatuses.” Seaduse varasema variandi koos­tanud Andrei Ostermann oli selle seaduspügala suunanud "tüli­armastajate" vastu, s.o vana ülikkonna esindajate vastu, kes ka uutes tingimustes võisid püüda kohajärgusest kinni pidada — kohtade ja auavalduste pärast tüli tõsta. Kuid Peetrile tegi juba rohkem muret üks teine asi: võimalus, et teenimisest kõrvalehoid­vad või teenistuses laisad nimekast suguvõsast inimesed hakkavad vaidlustama nende eesõigusi, kes on oma ametiastme saavutanud püüdliku teenistusega. Peeter tõmbas sõna "tüliarmastajad" maha ja sõnastas lugupidamisavalduste ja auastme vastavuse nõude järg­miselt: "Selleks et ühtedele teenimistahet anda, ja nendelesamadele au, aga mitte et ülbitsejad ja muidusööjad seda saaksid.” 9

Peetri-eelse Venemaa riigistruktuuri suureks puuduseks oli olnud teenistusse määramine suguvõsa järgi. Teenistusastmete tabel kaotas ametikohtade jagamise sünnipära, suursuguse pärit­olu alusel, mis oli viinud selleni, et peaaegu mis tahes säärase ot­suse tegemine kujunes keeruliseks ja segaseks looks. See sünnitas palju tülisid, kõmulisi lugusid, kohtulikke uurimisi: kas on selle ja selle pojal õigus saada antud kohta, kui isal oli nii- ja niisugune koht, jne. Isegi sõja ajal oli ametissemääramistega tegelev prikaas niisuguste asjadega üle kuhjatud: otse lahingute hakul tekkis väga sageli lepitamatuid kohajärguse-vaidlusi õiguse pärast saada oma suguvõsa tõttu kõrgemat kohta, kui oli võistlejal. Algas arve­pidamine isade, vanaisade, terve suguvõsa üle — ning asjalikule riigikorraldusele oli see mõistagi väga suureks takistuseks. Peetri esialgne mõte oligi olnud püüda viia omavahel vastavusse ameti­koht ja osutatav au, ametikohti aga jagada sõltuvalt inimese enda teenetest riigi ees ja võimetest, mitte suguvõsa nimekusest. Tõsi, juba algusest peale tehti oluline mööndus keisriperekonna liikme­tele: nemad olid teenistuses alati eelistatumas asendis.

Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks. Esimene omakorda jagunes maa- ja mereväe­teenistuseks (eraldi oli esile tõstetud kaardivägi). Kõik auastmed jaotati neljateistkümnesse klassi, millest viis esimest moodustasid kindralkonna (maaväe sõjaväeliste auastmete V klassi kuulusid brigadirid — hiljem see auaste kaotati). VI-VIII klassi moodustasid staabiohvitseri- ja ülemohvitseriauastmed.

Eelisolukorda pani teenistusastmete tabel sõjaväeteenistuse. See väljendus eriti asjaolus, et sõjaväeteenistuses andsid kõik 14 klassi õiguse päritavale aadliseisusele, tsiviilteenistuses saadi niisugune õigus alles alates VIII klassist. Niisiis andis sõjaväe­teenistuses juba kõige madalam ülemohvitseriauaste pärandatavad aadliõigused, samal ajal kui tsiviilteenistuses tuli selleks välja teenida kolleegiumiassessori või õuenõuniku ametiaste.10 Selle kohta ütles tabeli 15. punkt: "Sõjaväe auastmetest neile, kes tee­nivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünni­vad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auast­mete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenis­tusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud.”11

Sellest sättest tulenes edaspidi erinevus pärandatava (nn "põlis­aadlikud") ja individuaalse aadliseisuse vahel. Viimasesse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn ristiaadlikud) ja akadeemilised aunimetused. Individuaalsesse aadliseisusse kuuluja võis kasutada mitmesuguseid seisuslikke eesõigusi: ta oli vabastatud kehalistest karistustest, pearahamaksust, nekrutisundusest. Kuid ta ei saanud anda neid õigusi edasi oma lastele, tal polnud õigust omada talu­poegi, osaleda aadlikogudel ega olla aadli valitavatel ameti­kohtadel.

Peeter I kavatsuse kohaselt pidi seaduse niisugune sõnastus avama kõrgeimasse riiklikku seisusesse tee eri ühiskonnarühmade inimestele, kes olid teenistuses silma paistnud, ning ühtlasi sul­gema selle tee "ülbitsejateleja muidusööjatele". Sellise lähenemis­viisi dikteerisid pingelised tingimused, milles reform läbi viidi, ja kahtlemata lõi see illusiooni "üldrahvalikust" isevalitsusest. Ise­loomulik on järgmine episood: kuna paljudes seadusaktides esine­sid väljendid "suursugune šlahta” või "suursugune aadel", siis pöör­dus Senat 1724. aastal keisri poole küsimusega, kes tuleks arvata sellesse gruppi: kas need, kellel on teatud kindel varanduslik seisund ("kellel on . sada taluperet või rohkem"), või arvestada tee­nistusastmeid? Peeter I vastas: "Suursugust aadlit arvestada kõlb­likkuse järgi.”12

Sõjaväeteenistust peeti aadlikele kõige kohasemaks teenistus­viisiks. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks" ja nimetati "kirjutaja­ametiks". Seal oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles Aleksandri I ja hiljem Nikolai I ajal hakkab tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele. Ja ikkagi kestab peaaegu päris "Peterburi perioodi" lõpuni olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitavalt ausat administraatorit, eelis­tab kaardiväeohvitseri "spetsialistile". Nii näiteks määras Nikolai I 1836. aastal ratsaväekindrali krahv Nikolai Protassovi Pühima Sinodi ülemprokuröriks, s.o tegelikult pani ta vene kiriku etteotsa. Ja too pidaski ligi kakskümmend aastat seda ametit, edukalt lähenda­des vaimulike seminaride õppetöökorraldust sõjakoolide omale.

Valitsuse kalduvusel sõjaväelisele administreerimisele ja süm­paatial, mida ühiskonnas — eriti daamide seas — sõjaväemundri vastu tunti, oli palju põhjusi. Üks neist . tulenes juba võimu üldlaadist. Vene keisrid olid sõjaväelased ning said sõjaväelise kasvatuse ja hariduse. Nad harjusid lapsest saati nägema armees organisatsiooni ideaali; nende esteetilised arusaamad kujunesid paraadide mõjul, frakki kandsid nad üksnes inkognito välismaal reisides. Ohvitser, kes ei targutanud, vaid täitis püüdlikult käsku, paistis neile kõige usaldusväärsema ja psüühiliselt mõistetavama kujuna. Isegi keisririigi tsiviilametnike seast on raske nimetada kedagi, kes kas või nooruses, olgu või mõni aasta, polnuks kand­nud ohvitserimundrit.

Teistsugused juured olid "mundrikultusel" aadli argielus. Mui­dugi ei mänginud, eriti kaunima soo esindajate silmis, sugugi kõige tähtsusetumat rolli esteetiline hinnang: husaaride tikandi­tega kaunistatud, kuldselt ja hõbedaselt kiiskav, ulaanide sini­punane, ratsakaardiväelaste valge (paraad)munder oli kaunim keigari sametkuuest või anglomaani sinisest frakist. Eriti märga­tavaks sai sõjaväelase ja tsivilisti erinevus siis, kui 19. sajandi algu­ses (nagu Karamzin on maininud 1802. aastal Vestnik Jevropõ's, Musset aga 1836. aastal "Sajandi lapse pihtimuses", seostades seda moodsa leina- ja kurbuseromantikaga) noored hakkasid riietuma musta frakki, misjärel must värv päris kauaks ajaks kinnistuski tsivilistist mehe ametirõivastusse. Enne aga, kui romantism tõi moodi pettumuse ja spliini, väärtustati noormehe juures uljust, oskust elada laialt, lõbusalt ja muretult. Ning ehkki emmed eelis­tasid soliidseid frakis peigmehi, kaldus tütarde süda vahvate porut­šikute ja rittmeistrite poole, kelle kogu kapital seisnes maksmata võlgades ja lootuses rikkalt tädilt pärandus saada.

Sõjaväelase eelistamisel tsiviilteenistuslasel.e oli siiski ka kaalu­kamaid põhjusi. Teenistusastmete tabel lõi sõjalis-bürokraatliku riigivalitsemismasina. Riigi võim toetus kahele kujule: ohvitserile ja ametnikule, kusjuures neil kahel karüatiidil oli erinev sotsio­kultuuriline pale. Ametnik — tš inovnik — on inimene, kelle nime­tuski tuleb sõnast чин `ametiaste', muinasvene keeles tähendas чин `korda. Ja kuigi too ametiaste Peeter I kavatsuste kiuste väga ruttu hakkas lahknema inimese tegelikest ametikohustustest ning muutus peaaegu et müstiliseks bürokraatlikuks fiktsiooniks, oli sel fiktsioonil ühtaegu täiesti praktiline tähendus.Ametnik on palgaline, tema heaolu sõltub otseselt riigist. Ta on köidetud riigi­valitsemismasina külge ega saa ilma selleta eksisteerida. See seotus tuletas end jõhkralt meelde iga kuu esimesel päeval, kui kogu Venemaa impeeriumi territooriumil tuli ametnikele välja maksta nende palgad. Ja ametnik, kes sõltus kuupalgast ja ametiastmest, osutus Venemaal riigi kõige usaldusväärsemaks teenriks. Kui 18. sajandi Prantsusmaal tulid vanast kohtunikeseisusest — "talaari­aadlist" — revolutsiooniaastail kolmanda seisuse ideoloogid, siis vene ametnikkond ilmutas end revolutsioonilistes liikumistes vähem kui ükski teine ühiskonnarühm.

Ametnikuelul oli veel üks külg, mis madaldas selle avalikku mainet. Seaduste sasipundar ja üleüldine riikliku omavoli vaim, mis kõige eredamalt avaldus bürokraatlikus asjaajamises, viisid (ei saanudki jätta viimata) selleni, et 18. sajandi ja 19, sajandi alguse vene kultuuriloomingus samahästi kui puudub erapooletu koh­tuniku, õiglase administraatori — nõrkade ja rõhutute ennast­salgava kaitsja kuju. Ühiskondlikus teadvuses seostus ametnik seaduseväänaja ja altkäemaksuvõtjaga. Juba Aleksandr Sumaro­kov, Deniss Fonvizin ja eriti Vassili Kapnist komöödias "Vale­kaebus" (1796) vermivad just niisugust ühiskondliku retseptsiooni stereotüüpi. Polnud juhus, et erandi tegi see ühiskondlik hinnang välisasjade kolleegiumi ametnikele, kelle töö ei ahvatlenud pistise­võtjaid, kuid see-eest andis laia tegevusmaa kuulsusjanustele isik­sustele. Välisasjade kolleegiumi teenistujatelt nõuti laitmatuid kombeid, head prantsuse keele oskust (ning vene keele vallas selget väljenduslaadi ja elegantset "karamzinilikku" stiili) ja kor­ralikku riietumist. Kirjeldades Nevski prospektil jalutajaid, tõstis Gogol esile just selle klassi ametnikke: "Nendega ühinevad ka need, kes teenivad välisasjade kolleegiumis ja paistavad silma oma toimingute ja kommete suursugususega. Jumal küll, kui kauneid ameteid ja teenistusi on olemas! Kuidas nad ülendavad ja kau­nistavad hinge! Kuid paraku! Mina ei teeni kuskil ja mul puudub nauding näha ülemuste peent käitumist minuga." Edasi teatab Gogol lugejale: Nevski prospektil te "kohtate ainulaadseid põsk­habemeid, mis on ebatavalise ja imekspanemisväärse osavusega kaelasideme vahele pistetud, kohtate põskhabemeid — sametisi, atlass-siidiseid, musti nagu soobel või süsi, kuid paraku ainult välisasjade kolleegiumile kuuluvaid. Teiste departemangude tee­nistujaile on ettenägevus keeldunud andmast musti põskhabe­meid, nad peavad oma suurimaks meelepahaks kandma ruskeid." Teiste kolleegiumide ametnikud, eriti kirjutajad —Sumarokovi sõnutsi "kannulõustad", kangastusid ju Gogolile räpaste olendi­tena ja halastamatute altkäemaksuvõtjatena. Komööas "Vale­kaebus" pani Kapnist provintsiametnike koori laulma kupleed: "võta, see ei nõua mingit erilist oskust; / võta, mis iganes võimalik võtta. / Milleks siis veel on meil käed, / kui mitte selleks, et võtta?”13

"Hullumeelse päevikus" maalib Gogoli Popri š tš in järgmise portree ametnikust "kubermanguvalitsuses, tsiviilpalatites ja ka­meraalhoovides": "Näe, mõni on tõmbunud päris nurgasoppi ja sirgeldab seal aeg-ajalt midagi. Frakisärk on tal jäle, molu on sel­line, et tahaks sülitada, aga vaata sa, missugust suvemaja üürib! Kullatud portselantassi ära mine talle viimagi: "see", ütleb, "on kingitus tohtrile"; temale aga anna paar traavleid, või troska, või kolmesajarublane kopranahk. Pealtnäha selline vagane, räägib nii delikaatselt: "Laenake noakest sulekese parandamiseks", aga sa­mas teeb nii puhta töö, et ainult särgi jätab palujale alles.”

Vene bürokraatia, mis riigielus oli nii tähtsaks teguriks, ei jät­nud Venemaa vaimuellu peaaegu jälgegi: ta ei loonud oma kul­tuuri, oma eetikat ega isegi oma ideoloogiat. Kui 19. sajandi refor­mide järel oli vaja ajakirjanikke, advokaate uuenenud kohtutesse, siis tulid need, eriti esimestel aastakümnetel pärast pärisorjuse kaotamist, hoopis teisest keskkonnast — esmajoones sellest, mis oli seotud kirikuga, ilmikvaimulikkonnaga, ning mis pärast Peeter I reforme paistis olevat tõrjutud tagaplaanile.14

Ohvitseride, "impeeriumiperioodi" venemaa teise tugisamba olukord oli teistsugune. Nagu juba rääkisime, oli aadel samahästi kui monopoliseerinud sõjaväeteenistuse. Kuid Peetri reformide tagajärjel sai ta endale monopoli ühes veelgi tähtsamas ühiskonna­elu valdkonnas — tal oli nüüd ainuõigus omada talupoegi. Pole vaja öeldagi, kui hukatuslikult mõjus see nii Venemaa kui ka aadli enda käekäigule. Esimesel juhul väljendus see talupoegade vabas­tamise ebaloomulikus venimises, mis moonutas impeeriumi kogu arenguteed ja oli vastuolus talle antud euroopaliku algtõukega. Aadli enda puhul ilmnes see tõsiasjas, et hoolimata suurest panu­sest rahvuskultuuri ei suutnudki aadel kohaneda reformidejärgse eluga ning nii kujunes kultuurielus veel üks lõhe.

Kuid — rõhutame taas — aadli "ajalooliste pattude" teadvusta­mine ei tohiks meie eest varjata tema tähelepanuväärset panust rahvuskultuuri. Terve 150 aasta pikkune ajajärk kannab endal po­liitilise ja kultuurilise loomingu pitserit, seda märgistavad kõrge­lennulised vaimsed otsingud, üldrahvusliku ja üldinimliku tähtsu­sega teosed, mis on sündinud vene aadlikultuuri rüpes ja ühtlasi läinud üldinimliku vaimuelu ajalukku. Kui me räägime "aadli revolutsioonilisusest", siis see paradoksaalne sõnaühend väljen­dabki kõige paremini seda vastuolu, millest on jutt.

Nii imelik, kui see ehk lugejale paistabki, tuleb öelda, et ka pärisorjuslikul korral olid vene kultuuri kui terviku ajaloo seisu­kohast mõned head küljed. Just see kord tegi võimalikuks aadli — olgugi et oma alustelt väärastunud, kuid siiski teatud mõttes reaalse — sõltumatuse võimust, ilma säärase sõltumatuseta aga on kultuur võimatu. Ohvitser ei teeninud raha pärast. Tema palk kattis vaevu väljaminekuid, mida sõjaväelaseelu nõudis — eriti pea­linnas, kaardiväes. Oli muidugi ka riigivargaid: kusagil provintsi maavägedepolgus oli võimalik "vahelt teha" hobusteheinte, ho­buste "remondi" 15 , sõdurivarustuse arvel, kuid samas polnud harvad ka juhud, kui selleks, et oma väeosa "korras hoida" (arakt­šejevliku drillisüsteemi juures muutus varustus kõlbmatuks enne tähtaega), tuli roodu või polguülemale või polgušefile oma tas­kust peale maksta, eriti enne keiserlikke ülevaatusi. Kui mee­nutada, et hea toon nõudis ohvitserilt hulga lõbusamat elulaadi kui ametnikult ja et kaaslastest ses suhtes mahajäämist ei peetud sündsaks, siis saab selgeks, et sõjaväeteenistust ei saanud pidada kuigi tulusaks tegevusalaks. Tema kohustuslikkus aadlikule tule­nes sellest, et maksuvabasse seisusse kuuluv inimene ei saanud Venemaal teenistusest kõrvale jääda. Teenimata oli võimatu saada teenistusastet, ja aadlik, kel teenistusaste puudus, paistnuks lausa valge varesena. Mis tahes kroonupaberite vormistamisel (kinnisvara ostu-müügi lepingud, pandilepingud, ostu- või müügiakti kinnitavad dokumendid, välispassid jne) tuli peale nime ära märkida ka ametiaste. Inimene, kellel ametiastet pol­nud, pidi alla kirjutama: "alaealine see-ja-see". Puškini tuntud sõber vürst Golitsõn — haruldane näide aadlikust, kes polnud kunagi teenistuses olnud, — kirjutas kuni vanaduspõlveni amet­likesse paberitesse "alaealine".

Muide, kui aadlik tõepoolest kunagi polnud teeninud (seda aga võis endale lubada üksnes suurnik, mõne eriti nimeka au­kandja poeg, kes enamiku ajast elas välismaal), siis üldjuhul korraldas suguselts talle fiktiivse teenistuskoha (kõige sagedamini õukonnas). Seejärel võttis ta pikaajalise puhkuse, et "end ravida" või "koduseid asju korraldada", "teenis" nii kuni vanaduseni (ametiastmed tulid "väljateenitud" aastate järgi), sai ülem­õuemeistriks vms ja läks erru kindralina. 1820. aastate teise poole Moskvas, kui hoolitsevad emad hakkasid pelgama lasta oma unistama kalduvaid ja saksa filosoofiasse kiindunud võsukesi kaardi­väekasarmusse, sai tüüpiliseks fiktiivteenistuseks ametisseasumine Välisasjade Kolleegiumi arhiivi. Arhiivi ülem Nikolai Bantõš-­Kamenski võttis need noorukid (seltskonnas hakati neid irooni­liselt nimetama "noormeesteks arhiivist") meelsasti "koosseisu­välistena", s.o ilma palgata ja igasuguste ametikohustusteta, oma teenistusnimekirja — lihtsalt vanamoskvalikust heasüdamlikkusest ja soovist daamidele vastu tulla.

Samal ajal ametiastmete jaotamisega käis ka tulude ja au­avalduste jaotamine. Bürokraatlik riik lõi hiigelpika, meile nüüd täiesti mõistetamatute inimsuhete hierarhia. Arvatavasti mäletavad kõik lugejad seda kohta Gogoli "Revidendist", kui Hlestakov end sisse rääkides hoogu sattub. Ta pole veel teinud endast ülem­juhatajat, ta alles alustab valetamist ja ütleb: "Mulle kirjutatakse isegi postisaadetiste peale: teie ekstsellents [ваше превосходительство].” Mis see tähendab? Miks Gogoli ametnikud nii ehmusid, et hakkasid kokutama "te... te... teie ekstsellents"? Õigus lugupidamisavaldustele oli määratud ametiastmega. Reaal­ses argielus väljendus see eriti ilmekalt kõnetlusvormides, mis olid sätestatud eri ametiastmes persoonide poole pöördumiseks vastavalt nende klassile. I ja II klassi kuuluvate isikute puhul oli selliseks pöördumiseks "teie ülim ekstsellents" [ваше высокопревосходительство]. III ja IV klassi persoonid olid "ekstsellent­sid" [ превосходительство ] ("ekstsellents" tuli kirjutada ka pöördudes ülikooli rektori poole, olenemata tema teenistusastmest). V klass (noodsamad väljasurnud brigadirid, kellest eespool juttu oli) nõudis pöördumist "teie kõrgestisündinu" [ваше высокородие] , VI-VIII klass — "teie kõrgeausust" [ваше высокоблагородие], IX – XIV klass — "teie ausust" [ваше благородие] (muide viimase kõnetlusega võis argielus pöörduda ka iga aadliku poole, olenemata tema ametiastmest). Tõeliseks teaduseks olid keisri poole pöördumise reeglid. Ümbrikule näiteks tuli kirjutada "Tema imperaatorlikule majesteedile härra imperaatorile", pöördumist ennast aga alustada sõnadega "Kõigearmulisem ainuvalitseja" või "Suursuguseim ainuvalitseja”. Isegi religioosset sfääri püüdis Peeter I reglementeerida: metropoliit ja peapiiskop olid "teie kõrgesti­pühitsetu" [ваше высокопреосвяшенство] (kirjalikus pöördu­mises "teie kõrgestipühitsetu, kõrgestipühitsetud käskija”), piiskop — "teie pühitsetu" [ваше преосвященство] (kirjalikus pöördumi­ses "teie pühitsetu, pühitsetud käskija”), arhimandriit ja iguumen — "teie kõrge auväärsus" [ваше высокопреподобие], preester — "teie auväärsus" [ваше преподобие].

Toome vaid ühe näite ametiastmejärgse pöördumise suurest tähtsusest. Millel põhineb Hlestakovi repliigi efekt? Asi pole üksnes selles, et Hlestakov — "jelistraatorike", nagu teener Ossip teda nimetab, s.o kolleegiumiregistraator, kõige alama, XIV klassi ametnik — omastas nii kõrge teenistusastme ametniku tiitli (kui ta on III klassist, siis peaks ta olema kindralleitnant või salanõunik, kui IV klassist, siis kindralmajor, tõeline riiginõunik või ülemprokurör). Ja just see viimane võimalus arvatavasti hirmutaski ametnikke: senati ülemprokurör oli ju revident, kes saadeti paljas­tama ametikuritegusid. Väikese, meile peaaegu märkamatu detaili kaudu osutub purjus Hlestakovi ärplemine seotuks komöödia põhiteema ja ta sümboolse pealkirjaga.

Muidugi ei mõelnud Peeter I hõlmata reglementidega kogu oma alamate elu. Ta märkis eraldi, et "iga teenistusastet ei tule tingimata silmas pidada niisugustel juhtudel, kui näiteks mõned head sõbrad ja naabrid kokku tulevad, või avalikel tantsupidudel, vaid ainult kirikutes jumalateenistuse ajal ja õukonnatseremoo­niatel, nagu ka suursaadikute vastuvõttudel, pidusöökidel, amet­likel kogunemistel, abiellumistel, ristsetel ja sellesarnastel avalikel pidustustel ja matustel". Kuid isegi nende "juhtude" pelk ülesluge­mine, kus inimese käitumine on määratud tema ametiastmega, näitab, et nende hulk on üpris suur. Sealjuures sätestab Peeter — kes mingit seadust kehtestades alati kohe määras ka karistuse selle rikkumise eest — karmi karistuse "ametiastmele kohatu" käitu­mise eest. Trahvi (kaks . kuupalka) tuli maksta nii neil, kes palka said, kui ka palgata riigiteenijatel: sel juhul "tuleb maksta tal nii­sugust trahvi, nagu on nende ametiastmete palgad, kes on temaga võrdsel teenistusastmel.”1617

Ametiastmega määratud kohast teenistushierarhias sõltus ka paljude reaalsete privileegide olemasolu (või nende puudumine). Näiteks anti ametiastmete järgi postijaamades hobuseid.

18. sajandil, Peeter I ajal, rajati Venemaal "regulaarne" posti­teenistus. See kujutas endast postijaamade võrku. Nende jaamade tööd juhtisid erilised ametnikud, kellest hiljem said olulised kujud "Peterburi müüdis" (meenutagem Puškini "Postijaamaüle­mat"). Postijaamaülema käsutada olid riigi postikutsarid, posti­tõllad ja -saanid, hobused. Need, kes postihobustega reisisid, olgu riiklike vajaduste tõttu (küüdipassiga) või ka eraasjus, jätsid jaama saabudes väsinud hobused maha ja said puhanud hobused asemele. Kullerite sõidu eest tasus riik. "Isiklikes asjus" reisijad pidid hobuste eest tasu maksma.

Sellepärast eelistas provintsimõisnik sõita omaenese hobustega, mis tegi reisiteekonna aeglasemaks, kuid ka märkimisväärselt odavamaks.

Näiteks Puškini "Jevgeni Oneginis" ei kasutanud Tatjana ema postihobuseid, vaid: "...peljates kallist sõiduraha, / longerdas omadel" (7, XXXV). Larinite mõis asus ilmselt Pihkva kuber­mangus. Teekond siit Moskvasse kestis postihobustega harilikult kolm ööpäeva, ilma vahetusviivitusteta kaks. Larina kokkuhoid­likkus viis selleni, et "meie neiu sai tunda / täit sõiduigavust: / kuus päeva kestis nende reis" (7, XXXV).

Postijaamades kehtis vahetushobuste andmisel range kord: kõi­ge enne, väljaspool järjekorda, teenindati kiireloomuliste kroonu­kirjadega kullereid, ülejäänud aga said hobuseid vastavalt ameti­astmele: I-III klassi persoonid võisid võtta kuni kaksteist hobust, IV klassi omad kuni kaheksa jne — ja nii kuni kehvakeste VI-IX klassi ametnikeni, kellel tuli rahul olla üksnes kahehobusetõllaga. Kuid tihti juhtus ka teisiti: kõik hobused anti mõnele läbisõitvale kindralile, ülejäänud aga istusid ja ootasid... Ehk siis võis joob­nuna kohale kihutanud uljas husaariporutšik kaitsetule posti­jaamaülemale kolki anda ja jõuga võtta endale rohkem hobuseid, kui talle oli ette nähtud.

Ka kutsutud külalistega lõunasöökidel tõid teenrid 18. sa­jandil roogi lauale ametiastmete järjekorras ning laua "alamas" otsas istuvatel külalistel jäi tihtipeale üle silmitseda vaid tühje taldrikuid. Räägiti, et vürst Grigori Potjomkin oli kord kutsunud enda poole lõunale mingi väikeametniku ja pärast lõunasööki armulikult pärinud: "Noh, vennas, kas jäid rahule?" Laua lõpus istunud külaline oli vaguralt vastanud: "Üliväga tänan, teie hiilgus, kõike nägin, armuline härra." Samuti kuulus kostitamine "ameti­astme järgi" nende suurte pidusöökide kohustuslikku rituaali, kus laua taga said kokku üksteisele täiesti tundmatud inimesed, nii et isegi külalislahke peoperemees ei suutnud kõiki oma külalisi meeles pidada.18 Alles 19. sajandil hakati seda kommet aegunuks pidama, ehkki provintsis tuli seda vahetevahel ikka veel ette.

Kirjutaja ja adressaadi ametiaste määras kirja vormi ja rituaali. 1825. aastal avaldas professor Jakov Tolmatšov raamatu "Sõja­väeline kõnekunst". See sisaldas praktilisi juhiseid mitmesugust laadi tekstide koostamiseks — alates väejuhtide kõnedest ja lõpe­tades ametlike dokumentidega. Sellest raamatust saame teada, et ametlik dokument peab tingimata olema pandud kirja "puhta ja selge käekirjaga", ilma ortograafiliste vigadeta, et "mingeid postskriptumeid sõjaväelistes dokumentides olla ei tohi", ja palju muid niisama kasulikke asju. Tolmatšov seletab üksikasjaliselt, kuidas kirja vorm oleneb sellest, kas auastmelt "noorem" kirjutab "vanemale" või vastupidi:. "Kui vanem kirjutab nooremale; siis kirjutab ta tiitli, auastme ja perekonnanime märkimisel harilikult oma käega alla ainult oma perekonnanime; kui noorem kirjutab vanemale, siis kirjutab ta ise alla nii tiitli, ametiastme kui ka perekonnanime.”19 Nii et kui auastmelt noorem läkitab auastmelt vanemale kirja, millele omakäeliselt (st mitte kirjutaja käega) on alla kirjutatud üksnes perekonnanimi, siis on see jäme reeglite rikkumine, solvang, mis võib lõppeda skandaaliga. Niisama suur tähtsus oli dateeringu asukohal: ülemuse kirjal oli kuupäev ülal, alluva kirjal all, ka selle reegli rikkumisel ähvardasid alluvat pahan­dused. Üldse tuli kirjades etiketist väga täpselt kinni pidada. On teada juhtum, kus revideerima tulnud senaator kirjutas oma pöör­dumises kuberneri poole (aga kuberner oli krahv Mamonov ning kuulus oma uhkuse poolest) ettenähtud "Armulise isanda!" asemel "Mu armuline isand!". Haavunud kuberner alustas vastuskirja sõ­nadega: "Minu, minu, minu armuline isand!" — vihaselt toonitades possessiivpronoomeni "minu" sobimatust ametlikus pöördumises.

Bürokraatia, millesse mandus "regulaarsus", lõi jõudsalt lok­kama ning haaras üha uusi eluvaldkondi, näiteks elumajade ehita­mist. 18. sajandil sugenesid tüüpprojektid — fassaadid hoonetele, mida eraisikud tohtisid ehitada, olid kinnitatud kõige kõrgemal tasemel. 18. sajandi imekenad eramud, mis tänapäeval nii väga meie silma rõõmustavad ja mida me nii hoolsalt säilitada püüame (vahel paraku edutult) on üldjuhul ehitatud tüüpprojekti järgi.

Teine huvitav näide on dokument "Korraldus eravoorimehele". Eravoorimees sõidutas reisijaid linnas omaenese hobustega, kuid ka tema pidi alluma tervele hulgale reeglitele, millel esmapilgul pol­nud tema tööga midagi pistmist. Näiteks ei tohtinud ta riietuda sugugi oma äranägemist mõõda: "Talvel ja sügisel kanda kaftaneid ja kasukaid, nagu keegi soovib, kuid vene mütse kollase kalevist ülaosaga ja musta lambanahast äärisega, vööd aga olgu kollased ja villased, suvel — 15. maist septembrikuu 15ndani kanda pikki laiu valgeid linaseid kuubi, kübarad aga olgu mustad, kollase lin­diga vastavalt näidistele politseijaoskonnas, ja laiad vööd samuti kollased." 20

Iseäranis eredalt ilmutas riiklik sekkumine end mundrite maa­ilmas. Sõjaväemundrid oli sisse seadnud juba Peeter I — esialgu kaardiväepolkude tarvis. Peeter kehtestas järgmised univormid: Preobraženski polgule rohelise, Semjonovski polgule sinise; hiljem riietati kogu kaardijalavägi rohelistesse mundritesse. Vorm oli võrdle­misi lihtne: ohvitserimunder oli samasuguse tegumoega kui sõduri oma, erinedes sellest üksnes kuldsete tresside, poolkuukujulise ohvitseririnnamärgi ja kolmevärvilise (1742. aastast "Georgi vär­vides") õlalindi poolest. Kuid järk-järgult muutusid mundri­nõuded keerukamaks, kuni — Paul I-st alates — neist sai valitsejate lemmikteadus. Aleksander I, mitmekesise haridusega ja riiklike probleemide vastu huvi tundev inimene, veetis tundide kaupa aega, nuputades koos Araktšejeviga välja uut mundrilõiget ja mundrimanuste värvi. Selle kohta tuli vahetpidamata üha uusi prikaase. Olgu näiteks üks neist — "Kadetikorpuse mundritest": "Teises kadetikorpuses kindralkonnal, staabil ja ülemohvitseridel ja kadettidel vahetada ümber mundrid ja valmistada vastavalt kahele antud näidisele." Järgnevad näidised.

Kõikidele mundrimuudatustele kirjutas alla keiser isiklikult, ning nii Paulil, Aleksander I-l kui ka Nikolai I-l, aga samuti Aleksandri ja Nikolai vennal suurvürst Konstantin Pavlovitšil muutus nendega tegelemine tõeliseks "mundrimaaniaks".

Mõistagi polnud sel kõigel midagi pistmist vägede sõjalise ette­valmistusega. Peetri põhimõte "regulaarriigi" praktilisest otstarbe­kohasusest oli täiesti kaduma läinud. Eri elukülgede reglementee­rimine, sealhulgas sõjaväemaailmas, sai eesmärgiks omaette. Nii võttis kuju hiiglaslik bürokraatiamasin ühes sellele omase forma­lismiga, kus ametiaste oli teenistuskäitumise peamiseks ja paha­tihti ainsaks stiimuliks.

Eespool tuli juba jutuks, et Vene ajaloo Peterburi ("keiserliku") perioodi kultuuris sai ametiastme mõiste erilise, peaaegu müstilise tähenduse. Teda tähistav sõna чин tegelikult lahknes oma tähen­duselt teisest muinasvene "korra”-sõnast порядок, sest see korras­tatus, mida чин silmas pidas, polnud mitte reaalne, vaid paberlik, tinglik-bürokraatlik. Ühtlasi hakkas see sõna, millel pole täpset vastet üheski Euroopa keeles (ehkki Peeter I oli veendunud, et ta reformid muudavad Venemaa Euroopaga sarnaseks), märkima vene elu tähtsaimat omapära.

Ühelt poolt on ametiaste teatud kohustuslik fiktsioon, sõna, mis ei tähista inimese reaalseid omadusi, vaid tema kohta hierarhias. Bürokraatia pseudoolemine muudab inimese-ametiastme eksis­tentsi viirastuslikuks. See on just-nagu-olemine. Gogoli "Hullu­meelse päeviku" peategelane on nördinud: "Mis siis sellest, et on kammerjunkur. See pole ju muud kui seisus 21 ; mitte mõni nähtav asi, mida saab kätte võtta. Ega siis ju sellepärast, et ta on kammer­junkur, talle otsa ette kolmas silm ei kasva." Gogoli Poprištšin tajub inimeste ametiastmete järgi jagamise fiktiivsust: "Ega siis tal nina kullast ole tehtud. (...) Ta ju nuusutab sellega, mitte ei söö, aevastab, mitte ei köhi. Olen juba mitu korda püüdnud aru saada, kust kõik need erinevused tulevad. Mispärast mina olen titulaarnõunik ja mispoolest ma olen titulaarnõunik." Ametiaste on tühi koht, paljas sõna, viirastus. Fiktsioon võimutseb elu üle, juhib seda. Sellest saab üks Gogoli keskseid juhtmõtteid, ning tema teosed jäävad meile arusaamatuks, kui me näiteks ei tea, miks on nii tähtis, et ametnik, kes kaotas nina, on major, Poprištšin ja Bašmatškin aga titulaarnõunikud.

... Kuid elu on elu, ning elu avaldas igal mõeldaval viisil sellele üleüldisele reglementeerimisele vastupanu. Kuidas ka bürokraatlik hierarhia püüdis kõiki inimeksistentsi valdkondi oma võimu alla haarata, ei suutnud ta kuidagi ammendada elu, isegi avaliku, riigielu mitmekesisust. Peale ametiastmetehierarhia oli muidki süs­teeme, näiteks ordenite süsteem.

Peeter I ajal tekkinud ordenitesüsteem tõrjus välja varasemad tsaariautasude tüübid. Peetri uuenduste üldmõtteks oli, et kui varem anti inimesele hinnalisi asju, siis nüüd autasustataks teda märgiga, millel on üksnes kokkuleppeline väärtus riiklike esile­tõstmiste süsteemis.22 Gogol on rõhutanud ordeni kui autasu "ebaloomulikkust", asetades "Hullumeelse päevikus" vastamisi kaks vaateviisi: ametnikliku käsituse, mis viib peaaegu ordenite müstilise jumalikustamiseni, ja koera "loomuliku" pilgu, kes nuu­sutab ja lakub ordenit, püüdes leida mingis erilises maitses või lõhnas tema tõelist, mittekokkuleppelist väärtust.

Sõna "orden"23 tähendus 18. sajandil ei kattunud meieaegsega: "ordeni" all ei mõeldud eset, vaid rüütlivennaskonda.24 Lääne-­Euroopa keskaegsetes,mingile kindlale pühakule pühendatud ordudes ühendas selle liikmeid oma ordu rüütliideaalide teeni­mine. Ordu eesotsas seisis ordumeister. Absolutismi kindlustu­misest peale oli selleks üldjuhul riigipea. Ordu liikmeks olekut käsitati kui teatavat usulist, kõlbelist või poliitilist teenistust. Liikmeksoleku välisteks atribuutideks olid eriline riietus, ordu märk ja täht, mida kanti rõival selleks eraldi kindlaksmääratud kohal, mõnikord ka ordurelv.

Keskaegne ordu kui rüütliorganisatsiooni vorm oli siiski vastu­olus absolutismi õigusnormidega ja Euroopa absolutistlik ku­ningavõim taandas ordud tegelikult riiklikeks autasumärkideks.

Esialgu arvati, et rüütliordude eeskujul hakkavad ka Venemaal ordud endast kujutama rüütlivennaskondi, kes kannavad vastavat ordenit. Kuid sedamööda, kuidas 18. sajandi Venemaal ordenite süsteem kanda kinnitas, said nad uue tähenduse, mis sarnanes uusaegse Euroopa omaga — muutusid autasumärkideks. Ordenite­süsteem osutus küllalt vastuoluliseks. Ordeni-ordu idee pidas silmas ühtsust. Kaks esimest Vene ordenit — püha Andrei Esma­kutsutu ja püha Katariina omad — ei järginud hierarhilist põhi­mõtet, vaid olid kavandatud kui meeste- ja naisteorden. Esimene oli mõeldud silmapaistvate riiklike teenetega meestele, teine nais­tele — esimesena sai selle Katariina I. Arvatavasti eeldati alguses, et need kaks teineteist täiendavat ordenit ammendavadki kogu süsteemi. Tõsi küll, juba Peeter I ajal tekkis sellesse süsteemi vastu­rääkivus. Pärast Mazepa reetmist mõtles raevunud Peeter välja ennekuulmatu asja — häbistava Juudas Iskarioti ordeni. See veider idee ei saanud siiski teoks. Mazepat ei õnnestunud vangi võtta ja "ordeni kätteandmine" (mis tegelikult tähendanuks piinamist) jäi toimumata. Hiljem ei meenutanud seda ordenit enam keegi.

Pärast Peetrit hakati Venemaal asutama ka uusi ordeneid. Tekkis ordenite hierarhia, mis väljendus ka näitlikult: nii kanti Püha Andrei Esmakutsutu ordeni tähte kõrgemal Vladimiri ordeni tä­hest, sest Andrei orden jäi Venemaa impeeriumi kõrgeimaks orde­niks. Ordenite puhul, millel oli mitu järku, tekkis ordenisisene hierarhia.

Tervikuna polnud ordenitehierarhia järjepüsiv. Tavaliselt sai ühe või teise valitseja asutatud uuest ordenist ühtlasi tema lemmikorden. Niisugusel juhul loeti just seda ordenit eriti austusväärseks, isegi kui ta polnud ametlikus hierarhias kõige kõrgemal kohal. Nii oli hästi teada, et Paul I-le ei meeldinud tema ema kehtestatud ordenid (mis ametlikult olid ordenitehierarhias kõrgetel kohta­del), vaid Püha Anna orden. See ametlikult teisejärguline orden muutus Pauli ajal vägagi austusväärseks.

Paul I tegi ka katse luua Venemaal rangemat ordenitesüsteemi ja asutas oma kroonimispäeval (5. aprillil 1797) Venemaa Kavaleriordeni, millel oli neli klassi: Püha Andrei Esmakutsutu orden, Püha Katariina orden, Püha Aleksander Nevski orden ja Püha Anna orden. Kuid juba ta ise — see oli talle väga tüüpiline — ka rikkus seda süsteemi, tuues Vene ordenite sekka välismaise Malta25 ordeni, mis seejärel pälvis ta erilise sümpaatia.

Oleks siiski vale arvata, nagu valitsenuks Vene ordenitesüstee­mis segadus — pigem oli ta dünaamiline ning peegeldas muutusi riiklikus väärtustesüsteemis (ja mitte ainult seal) palju paremini kui ametiastmed.

Näiteks avaldas ordenitele keerulist mõju mood. Ordeneid ei väljastanud Venemaal alati ametiasutused — tihtilugu anti üksnes õigus neid kanda, seejärel aga laskis autasustatu ise valmistada en­dale ordeni. Seetõttu võis tellija oma maitse järgi muuta ordeni suurust, aga mõnikord ka teda ühel või teisel viisil ilusamaks teha. Nii tungis mood ka ordenite sfääri: heroilisel 18. sajandil olid moes suured, massiivsed ordenid, Aleksandri ajal eelistati elegantseid.

Kui Nikolai Karamzin 1810. aastate teisel poolel pidi Peterburi keisripaleesse sõitma, selgus, et tema Püha Anna orden on "sünd­susetult vanamoeline" (rist oli üsna soliidsete mõõtmetega ja nägi "iidne" välja). Teele asudes vahetas Karamzin kähku Fjodor Glin­kaga ordenid. Hiljem kutsusid mõlemad literaadid teineteist (poolnaljatamisi, pooltõsiselt) "ristivendadeks", kuna olid "riste" vahetanud. (Naljas sisaldus vihje tavale vennastumisel ristid vahe­tada, kuid erinevalt Dostojevski "Idioodi" vürst Mõškinist ja Parfjon Rogožinist ei vahetanud Karamzin ja Glinka mitte risti­misel saadud riste, vaid ordeniriste.)

Reeglid selle kohta, mille eest autasu antakse, ei toiminud automaatselt, vaid võimaldasid avarat varieerumist. Püha Andrei Esmasündinu orden näiteks võis olla saadud nii sõjaliste kui ka tsiviilteenete eest. Gogolil oli kavas kirjutada komöödia "III järgu Vladimir", milles ametnik mõistust kaotades hakkaks arvama, et ta on Vladimiri orden. Lugu inimesest, kes — Gogoli mõtte koha­selt — on kõik inimlikud väärtused vahetanud pöörase fiktsiooni vastu, nõudis just Vladimiri ordenit.

Omaette koht oli Püha Georgi ordenil. Esiteks, I klassi Georgi tähte kanti teistest kõrgemal, nii et temast ülespoole jäi ainult Püha Andrei Esmakutsutu oma; teiseks, Georgi risti ei tohtinud kunagi maha võtta. Kolmandaks, Georgi orden anti ainult sõja­väeliste ja enamasti lahinguliste teenete eest (väljateenitud aastate eest võis saada IV klassi — 25 aastat ohvitseri auastmes või 18 retke laevastikus). Nii näiteks sai 1812. aasta sõja eest esimese järgu Georgi ordeni ainult üks inimene — Kutuzov, 1813.-14. aastal veel üks — Barclay de Tolly, hiljem aga Lewin Bennigsen. Aleksander I oli lahingust osa võtnud vaid ühel korral (Austerlitzi all) ja temal oli madalaima, IV järgu orden. Kui Püha Andrei Esmakutsutu ordenit anti kroonitud peadele ja keisriperekonna liikmetele auto­maatselt, siis Georgi orden tuli alati ära teenida. Ainult ühel keis­ril —Aleksander II-1 — jätkus hämmastaval kombel julgust määrata ise endale I järgu Georgi, kuigi mingisuguseid lahingulisi teeneid tal ei olnud. Ettekäändena kasutati ordeni juubelit.26

18. sajandi ja 19. sajandi alguse Venemaal kehtinud esiletõst­miste süsteemis oli ordenitel tervikuna mõneti eriline koht. Nagu ametiastmedki, ei olnud nad ühelt poolt "tõeline asi", kui Gogoli Poprištšini sõnu kasutada. Siin tuli hästi ilmsiks riikliku struktuu­ri tinglik iseloom. Kuid teiselt poolt andis seesama ordeni loomu­joon talle väärtuse kui autasule omakasupüüdmatu teenistuse eest. Ja kui tsiviilametnike autasustamised võisid anda vaid tunnistust ülemuste soosingust, siis püha Georgil-Võidutoojal või mõõka­dega27 Vladimiri ordenil oli väärtust ka ühiskonna silmis, need andsid tunnistust isamaa teenimisest:

Niisiis kutsus orden kui selline esile kaksipidist suhtumist. Sellepärast oli ohvitseride seltskonnas kombeks küsida, mille eest orden on saadud. Vastusest selgus, mil määral autasu kajastab reaal­seid teeneid. Orden võis olla patriootiliste teenete märk ja see eris­tas teda ametiastmest (eriti tsiviil- või õukonnateenistuses), mis otseselt peegeldas vaid inimese kohta riiklikus bürokraatias.

Peale ordenitesüsteemi, mis nõrgendas riigielu totaalset regle­menteeritust, saab nimetada veel üht, suursugusel päritolul põhi­nevat hierarhiat, mis teatud mõttes samuti teenistusastmetele vas­tandus. Suursugused vene bojaarid on Peetri-eelse ajastu mõiste. Nagu nägime, viis riigi tugevnemine 18. sajandi alguses konfliktile nimeka päritolu ja teenistuse vahel. Kuid muutus ka ülikkonna mõiste ise.

Ühelt poolt paljud põlised bojaarisuguvõsad kadusid — surid välja või laostusid lõplikult, teisalt kindlustas tugevnev riik ennast "uue" ülikkonna abil.28

Peeter I lähikonnas leidus inimesi, kes sidusid oma päritolu kõige iidsemate bojaarisuguvõsadega, näiteks Boriss Šeremetjev (Puškin rõhutas tema suursugust päritolu, nimetades Šeremetjevit — ainsana "Poltaavas" loetletud "Peetri pesas kasvanutest" — "õilsaks"). Kuid 18. sajandi vene ülikkonna kirjus ringis võis kohata ka neid, kes — Puškini väljenduse kohaselt — olid "kaubelnud pliinidega" (Aleksandr Menšikov) või "laulnud koos õukonnaköstritega" (Aleksei Razumovski) või keda uue aristokraatia tippu oli kand­nud paleepöörete sogane laine. Seesama Puškin, kuid nüüd juba üleval toonil, ilma irooniata, nimetas Menšikovi "õnne lemmikuks kuulsuseta hõimust, kaasvalitsejast käskijaks". Kuid ega sõnade sisu sellest muutunud: uus ülikkond pärines "juhuslike", sageli kaht­lase päritoluga inimeste hulgast. Tuli leida sellele koht traditsioo­nilise aristokraatia seas.

Peeter I püüdis küsimust lahendada juurutades Venemaal euroopalikke tiitleid, mis siin varem olid puudunud. Nii tekkis krahvitiitel. Kuna traditsioonilisi krahvkondi Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "Püha Rooma Impeeriumi krahv" ning seda saadi Püha Rooma Impeeriumi keisrilt. Peetri ajal oli kõik uus moes ja ka krahvitiitlit peeti vürstitiitlist paremaks, kuid hiljem, seoses süveneva huviga Peetri-eelse Venemaa traditsioonide vastu, kasvas vürstitiitli ehtsusesära. Muide, 18. sajandi lõpuks sugenesid juba ka "uued vürstid". Neil polnud mingit sugulust tõeliste vene vürstisuguvõsadega või siis olid nad need sugulus­sidemed välja mõeldud. Näiteks Orlovid — tüüpilised Katariina II ajastu tõusikud — lõid oma suguvõsale fiktiivse sugupuu.

 Aadliringkonnas peeti oma kohuseks mäletada, millal kerkisid esile ja kust olid pärit ühed või teised vene suguvõsad, millised olid nendevahelised sidemeid, eriti oma perekonnaga seonduvad sugulusvahekorrad. Katariina-aegsele aukandjale krahv Aleksandr Samoilovile meeldis ikka öelda: «Родню умей счесть и отдай ей честь» (Oska suguvõsa hinnata ja anna talle au). "Juhuslike" ini­meste arvu suurenemine Peetri ja tema lähemate järglaste ajal tekitas huvi suguvõsa iidsuse vastu. Iidsust tõusis taas ausse, ha­kati koguma säilinud suguvõsapabereid (mis ei pruukinud alati olla usaldusväärsed).

Venemaal oli olemas ka parunitiitel. Kuid see (välja arvatud balti parunite puhul) ei tekitanud erilist austust. Vene parun oli harilikult finantsist, teenimist finantsalal aga ei peetud tõeliselt aadellikuks.

Ja lõpuks: eksotismidena eksis vene ülikkonda ka välismaiseid tiitleid. Näiteks üks talupoeg Stroganovi järeltulijatest ostis endale Itaalia tiitli "San Donato krahv".

Kogu see rohkearvuline ja heterogeense koosseisuga ülikkond vastandus segaseisuslastele, kes 1840. aastatest peale hakkasid vene kultuuris üha suuremat rolli mängima. Ametiastmete hie­rarhia läks samuti vahel suursuguse päritoluga vastuollu: nimekas aristokraat, rikka suguvõsa järeltulija, ei tarvitsenud kuigi püüd­likult teenida ja võis üldse varakult erru minna (iseenesest oli ju teenimine, kas või lühikest aega, siiski kohustuslik). Ka võis ta, nagu juba jutuks oli, teenida fiktiivselt mõnes õukonnaametis, võtta puhkuse ja sõita välismaale. Sellist inimest tihtilugu ameti­astmed ei huvitanud (ta võis ametiredelil kiiresti edasi liikuda, kuid võis ka mingile astmele "toppama jääda"). Küll aga võis amet­nik, kel oli bürokraatiateenistuseks vajalikke andeid, "rabelda välja inimeste sekka", saada aadliõigused. Seetõttu peeti sageli nimekast soost mõisa-aadli seas heaks tooniks demonstreerida oma põlgust ametiastme vastu.

Peetri ajastul rajatud teenistusekontseptsiooni29 alusmüüris peitus vastuolu: teenimine au pärast30 ja teenimine kui kohustus riigi (riigivalitseja) ees. Pärisorjusliku korra areng muutis sõna "mõisnik" [ помещик ] tähendust ennast. Mõisnik polnud enam riigivalitseja maa kokkuleppeline valdaja, vaid niihästi maa kui ka seda asustavate talupoegade absoluutne, pärusomanik. Mälestus minevikust oli alles elav ja veel 18. sajandi alguses põhjendas Ivan Posoškov oma nõudmist mõisnike võimu riiklikult piirata sellega, et nood on riigiomandi ajutised valdajad ega suhtu seetõttu maasse ja talupoegadesse säästlikult, vaid püüavad neist röövli kombel endale võimalikult palju kasu välja pressida. Kuid ajaloo­tuuled puhusid vastupidises suunas: mõisniku võim üha kasvas, ja 18. sajandi viimasel kolmandikul riik juba õigupoolest lakkas sekkumast mõisniku ja talupoja suhetesse. Isegi seadus, mis või­maldas võtta eestkoste alla mõisnikke, kelle puhul oli tõendamist leidnud pärisorjade eriti julm kohtlemine, ning anda mõisa valit­semise hooldajate kätte, nõudis, et asja arutamisel tingimata osaleks aadlimarssal, s.o aadli valitud esindaja ja aadlihuvide kaitsja. Ei saa öelda, et vene tsaarid, alates Katariina II-st ja niihästi Paul I, Aleksander I kui ka Nikolai I, poleks märganud selle olukorra ohtlikkust ega oleks kaalunud abinõusid pärisorjuse piiramiseks. Selleks ei õhutanud neid mitte üksnes hirm talurahvaülestõusude ees ja majanduslikud kaalutlused, vaid ka arusaam, et aadli kui sõltumatu jõu ülemäärane tugevnemine võib saada neile ohtlikuks. Iseäranis kehtib see Pauli ja Nikolai I kohta. Kuid üldine kalduvus "muuta kõike, ilma et miski muutuks" tegi need katsed juba ette arglikuks ja viljatuks.

Sedamööda kuidas kasvas aadli sõltumatus, hakkas ta ikka enam endale koormavaks pidama kaht Peeter I teenistusekontsept­siooni põhiprintsiipi: teenistuse kohustuslikkust ja mitteaadliku võimalust saada aadlikuks teenistusastme alusel. Mõlemad põhi­mõtted sattusid juba 18. sajandi teisel kolmandikul ägedate rün­nakute alla. Ja juba Peeter I ajal, kui Ivan Posoškov kirjutas sellest, et aadlikud on tsaarile "ebaausad teenrid", väitis ta, et on juhtu­nud kuulma ütlust "Andku jumal valitsejat teenida, aga saablit tupest mitte välja tõmmata”.31 Kuid need olid Peeter I sõnutsi "muidusööjad", kes teenistusest kõrvale hoidsid. Programmiliseks nõudmiseks kujunes vabadus teenida või mitte teenida alles hil­jem. Aadliprivileegide lahutamine isiklikust teenistuskohustusest ja selle seadustamine, et juba aadliseisusesse kuulumine ise annab õiguse omada maad ja talupoegi, vormistati kahe seadlusega: Peeter III ukaasiga 20. veebruarist 1762. aastal ("Manifest aadli vabadusest") ja Katariina II omaga 21. aprillist 1785. aastal ("Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest").

Aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust tee­nistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suur­riikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust."32 Sealjuures tagati aadlikule "au, elu ja vara" puutumatus (punktid 9-11). Tasub meenutada, et 18. sajandi val­gustajate teooriate järgi oli just au, elu ja omandi kaitse aluseks ühiskondliku lepingu tekkimisel ning ühtlasi vormeliks, mis võ­tab kokku võõrandamatud inimõigused.

Nii tekkis sotsiokultuuriliselt omapärane olukord. Aadel kind­lustas end lõplikult valitseva seisusena. Vähe sellest: "priiuse ja vabaduse" sai aadel just talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi (see andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi (mis laiendas seda õigust nii­kaugele, et mõisnikel oli nüüd võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mõõda sunnitööle saata) olid tegelikult tõugatud orjade tasemele (talupoeg "on seaduse ees surnud" — kir­jutas Radištšev). Venemaal tekkinud olukorra kultuuriline para­doksaalsus seisnes selles, et just neissamades terminites, millega valgustusfilosoofid olid kirjeldanud inimõiguste ideaali , formu­leeriti siin valitseva seisuse õigused.

Lubame endale veel ühe paralleeli. Antiikdemokraatia klassi­kalise ajajärgu Ateenas loodi orjade ja õigusteta kodanike arvel. Oleks imelik orjanduslikku korda idealiseerida ja arvata, nagu poleks sellega kaasnenud hirmsaid kuritarvitusi. Kuid vähem veider poleks Pheidiase ja Praxitelese raidkujusid vaadates, Sophoklest või Euripidest lugedesaina korrutada: "Kõik see sai võimalikuks üksnes orjade töö arvel." Veel enam, isegi orjanduse veendunud pooldaja ja ideoloogi Platoni teosed mitte üksnes et ei ammendu "nende orjapidajaliku ideoloogiaga”, vaid nad on vaieldamatult kogu euroopaliku tsivilisatsiooni üheks alustalaks. Orjapidamisel rajanev antiikühiskond lõi üldinimliku kultuuri. Pole põhjust unus­tada seda, mis läks Venemaale maksma aadli muutumine kinni­seks valitsevaks seisuseks, kuid pole põhjust unustada sedagi, mida andis Vene ja Euroopa tsivilisatsioonile 18. sajandi ja 19. sajandi alguse vene aadlikultuur:

Hõivanud valitseva seisundi, püüdis aadel leevendada oma sõltuvust riigivalitsusest ning järelikult ka "regulaarsuse" ja amet­kondliku hierarhia printsiipidest.

Mõned ajaloolased on avaldanud arvamust, nagu oleks aadli teenistuskohustusest vabastamine esile kutsunud aadli peaaegu et massilise lahkumise riigiteenistusest: "Aadel, kes oli juba ammu tee­nistust enesele koormavaks pidanud ja kõigi vahenditega sellest kõrvale hiilinud, püüdis igati saavutada oma vabastamist sellest sundusest." 1785. aasta21. aprilli "Armukirjas" näevad nad vaid "laisklemisvabaduse kehtestamist".33 Niisugune seletus paistab olevat lihtsustav. veel kahtlasem näib väide, et "Armukirja" ja aadli väidetava teenistusest pagemise tõttu olevat valitsus olnud sunnitud täitma ametikohad segaseisuslastega, andes neile indi­viduaalsed aadliõigused. Säärane järeldus tuleb tsiviil- ja sõja­väeteenistuse segiajamisest. Mingit massilist "pagemist" sõjaväest ajaloodokumendid ei näita. Vähe sellest: ehkki Venemaa kogu 18. sajandi kestel palju sõdu pidas (mis mõistagi tingis suure vaja­duse ohvitseride, eriti ülem- ja. staabiohvitseride järele), polnud ohvitserkoosseisu vähesus armeele mingiks tõsiseks probleemiks. On teada mõnigi juhitum, kui soovijad saadeti tegevarmeesse koosseisuvälistena, sest kõik vabad kohad olid täis. Pu š kini tutta­vate pikas nimekirjas, mille on koostanud Lazar T š ereiski ja mis annab küllaltki esindusliku ühiskondliku valimi, ei leia me 1790. aastate lõpul sündinute seast mitte ühtegi, kes poleks teeninud ja kel järelikult polnuks aadliku ametiastet. Sedasama võib öelda ka teise esindusliku nimestiku, Nikolai I-le koostatud "Dekabristide alfabeedi" kohta, kus loeti üles kõik isikud, kes vähegi olid seotud juurdlusega dekabristide kohtuasjas või keda tunnistajate ütlustes kas või korra oli mainitud. Ka seal pole ühtki aadlikku, kes täiel määral oleks kasutanud oma õigust mitte kunagi teenida. Tõen­dina aadlike "pagemise" kohta riigiteenistusest on toodud ka nii­suguseid arve: "Põhjasõja lõpuks oli ligi 14% Vene armee ohvitse­ridest pärit väljastpoolt aadliseisust. 1816. aastal moodustasid individuaalsed aadlikud, s.o äsjased segaseisuslased, 44% kogu impeeriumi aadelkonnast.”34 Kuid selles näites on võrreldud armee kohta käivaid arvandmeid riigi aadlike üldarvuga; ja nii teha pole kahtlemata korrektne. Muidugi, kolleegiumiassessoreid või senatisekretäre — selliseid nagu "Zaitsevo"-peatüki kangelane "Reisis Peterburist Moskvasse" —, kes olid teeninud välja indivi­duaalsed aadliõigused, oli vägagi palju, eriti 19. sajandil, kui büro­kraatiamasin kiiresti paisus. Kuid tähtsam on muu: 1816. aastaks olid lõpule jõudnud kümme aastat kestnud Napoleoni sõjad, mis olid sõna otseses mõttes maha niitnud terve põlvkonna ohvitsere. Kõik, kes on tegelnud 18. ja 19. sajandi piiriaegade biograafiatega, teavad, kui vähe elas 1810. aastate lõpul ja 1820. aastatel inimesi, kelle sünniaastajäänuks 1780. aastateteise poolde või 1790. aastate algusse. Pärast 1780. aastate esimesel poolel sündinuid tulid kohe need, kes olid sündinud juba 1795-1799. On loomulik, et neis tingimustes edutati teenekaid allohvitsere ülemohvitseri-auastme­tesse rohkemkui muidu.

Aadel jäi teenistusseisuseks. Kuid arusaam teenistusest ise muutus keerukaks ja vastuoluliseks. Temas võib märgata võitlust riiklik-määrustikuliste ja perekondlik-korporatiivsete tendentside vahel. Viimased muutsid 18. sajandi ja 19. sajandi alguse aadli­seisuse reaalse elu struktuuri oluliselt komplitseeritumaks ja kõigutasid bürokraatiamaailma tardumust. Iseäranis andsid kor­poratiivsed tendentsid end tunda kaardiväes.

Kaardivägi — privilegeeritud ja troonile kõige lähemal seisvad polgud — tekkis Peeter I ajal. Uue tsaari "mängupolkudest" formeeriti 17. sajandi lõpul kaks kaardiväepolku, mis said endale nimed Moskva-lähedaste külade järgi., kus nad "korteris olid": Preobra­ženski ja Semjonovski. Preobražznski polku loeti edaspidi impee­riumi esipolguks. Tema esimene pataljon oli alati majutatud Millionnajale, otse Talvepalee lähedusse. Mõlemad polgud said lahinguristsed 1700. aastal Narva all, ilmutades suurt sõjalist vastupidavust: nad hoidsid kolm tundi kinni rootslaste rünnakut ja andsid ülejäänud vägedele võimaluse taganeda. Preobraženski, Semjonovski ja Anna Ivanovna ajal rajatud kolmas, Izmailovski polk moodustasid kaardijalaväe. Hiljem organiseeriti ka ratsa­ kaardiväepolgud: ihukaardiväe ratsapolk (1730), ihukaardiväe husaarid ja ihukaardiväe kasakad (1796), kavalergardid (1800), ihukaardiväe ulaanid (1809). Kaardiväepolkude ja allüksuste arv kasvas. 1813. aastal tekkis nn noorkaardivägi (ihukaardiväe gre­naderipolk, Pavlovski polk jt). Teenimine kaardiväes seostus vii­bimisega pealinnas ja erines meeldivalt tavalisest sõjaväeteenistu­sest: nagu eespool mainitud, võimaldas kaardivägi kahe teenistusastmeteklassi jagu edumaad võrreldes armeega. Ja kuna laitmatu teenistuse korral anti erruminekul harilikult järgmine auaste, siis see, kes oli kaardiväes kapteniks saanud, võis erru minna polkov­nikuna või siirduda armeeteenistusse alampolkovnikuna (teenis­tus "noorkaardiväes" andis üheklassilise edumaa).

Kohe algusest peale mängis kaardivägi aktiivset osa poliitika­elus, eriti 18. sajandil nii sagedaste paleepöörete puhul. Jelizaveta. kuulutas troonile tulles end kõigi kaardiväepolkude polkovnikuks, Preobraženski polgu esimese roodu aga, millel oli riigipöördes oma roll olnud, nimetas "ihukampaaniaks" (s.o "ihukaitseroo­duks"), tõstis kõik selle sõdurid aadliseisusesse ja andis neile vapid, mille sümboolika kajastas nende panust riigipöördesse. Tõsi küll, pärastpoole valmistasid "ihukampaanialaste" märulid valitsusele palju peavalu. Rahaliselt polnud teenistus kaardiväes tulus — see nõudis suuri väljaminekuid, kuid avas see-eest head väljavaated edutamiseks, pakkus võimalusi poliitilise auahnuse rahuldamiseks ja avantürismiks. Viimane oli väga tüüpiline 18. sajandile, mil "juhuslike" inimeste peadpööritavad tõusud ja lan­gused olid sage nähtus.

Kaardivägi koondas enesesse need aadlimaailma põhijooned, mis 18. sajandi teiseks pooleks välja olid kujunenud. See armee privilegeeritud tuumik andis venemaale nii teoreetikuid ja mõtlejaid kui ka purjus laaberdajaid ning muutus peatselt millekski röövlijõugu ja kultuuriavangardi vahepealseks. Segadushetkedel tõusid tihtipeale esile just laaberdajad. Nii juhtus 1762. aastal, sel Venemaa ajaloo tähtsal rajajoonel, kui Katariina II — siis alles lihtsalt keisrinna Jekaterina Aleksejevna — tõukas troonilt oma mehe Peeter III ja tõusis oma armukese Grigori Orlovi ja "mä­ratseva kaardiväelastejõugu" abil võimule.

Ometi said neistsamadest kaardiväelastest, kes kõrtse mõõda purjutasid ega teadnud, kuidas oma võlgu ära maksta, krahvidena, vürstidena ja hiigelsuurte varanduste omanikena küllaltki tähele­panuväärsed inimesed Vene ajaloos (Aleksei Orlov näiteks näitas end suurepärase admiralinaja võitis mitu tähtsat merelahingut). Rikkaks ja mõjukaks saanuna säilitasid endised kaardiväelased oma isemeelse kaardiväelasevaimu, millele nüüd lisandus veel ka mõisniku isemeelsus, ning rikkusid vahel korporatiivsete, pere­kondlike jt sidemete nimel hoolimatult bürokraatlikke seadus­sätteid.

Nagu juba öeldud, oli Peeter I tahtnud, et "Teenistusastmete tabelis" ettenähtud ametiastmeid antaks tegeliku teenistuse eest, nii et need, nagu ta lootis, hakkaksid eristama neid, kellel on reaalselt riigi ees teeneid, muidusööjatest, kes riiki ei teeni. Näi­teks sätestas Peeter, et enne esimese ohvitseriauastme saamist peab aadlik pikemat aega teenima sõdurina. Kuid elu hakkas ruttu väga kergesti sellistest sätetest mõõda hiilima. Üksikute rikkumis­juhtude rohkenedes sai neist praktikaga pühitsetud tava. Kaardi­väes juhtus seda sageli.

Meenutagem "Kapteni tütre" algust. "Ema," teatab Pu š kini jutustuse peategelane Grinjov, "oli minuga alles käima peal, kui mind juba meie ligidase sugulase, kaardiväemajor vürst B. armust Semjonovski polku seersandina sisse kanti. Oleks aga kõigi ootus­te kiuste sündinud tütar, siis oleks isa ilmumata jäänud seersandi surmast teadustanud, kuhu tarvis, ja sellega oleks asi olnud lõpetatud. Mind arvati õpingute lõpetamiseni puhkusele." Väga tihti nii tehtigi. Tõsi küll, selleks pidi pealinnas olema eestkostja — mõni rikas sugulane — või siis tuli lihtsalt anda altkäemaksu polgu kantseleile. Kellel niisuguseid võimalusi ei olnud (näiteks luuletaja Gavrila Deržavinil), see pidi kogu ettenähtud aja sõdurina ära teenima, enne kui sai ohtvitseri auastme. Seevastu inimene, kel "kaitse" olemas, tegutses nagu Grinjovi isa: imik pandi teenistusse kirja, arvati puhkusel olijaks, teenistusaeg aga muudkui jooksis. Ja kui neljateistaastane nooruk polku saabus, sai ta kohe seersandiks, mille järel tulid kõik muudki auastmed, eriti kui "eestkostja" leidus. Elu avaldas tardunud bürokraatlikele põhimõtetele vastupanu eelkõige kuritarvituste (vahel õige rööga­tute) vormis. Paistis, et Peetri riik pidanuks olema oma seaduste, ukaaside, prikaaside süsteemiga igasuguste juhuslikkuste, iga­suguse "ebaregulaarsuse" eest kindlalt kaitstud. Kuid paradok­saalsel moel pöördus reegliteküllus kaoseks. Seadusi anti välja äärmiselt palju ja selles üksteist tühistavate ja täiendavate riiklike seadusesätete segadikus oli võimalik laveerida. Veel enam: leidus seadusi, mis polnud üldse tegelikuks täitmiseks mõeldudki. Näi­teks Katariina II valitsemisaja jooksul anti mitu korda välja seadus, mis keelas altkäemaksuvõtmise, kuid kuna seadust, mis lubanuks altkäemaksu võtta, polnud kunagi olnudki, siis iga uue keelu ilmumine õigupoolest üksnes rõhutas selle tinglikku iseloomu. Katariina II ise teadis väga hästi, et seda seadust täitma ei hakata. Veel enam: ta vaatas pistisevõtmisele läbi sõrmede. Muidugi võis keisrinna suurnikest altkäemaksuvõtjate üle vahel ka nalja heita: näiteks Roman Vorontsovi kutsus ta "Роман — большой карман" (Roman — suur kaugas), kellelegi teisele aga kinkis heegeldatud rahatasku — altkäemaksude tarvis. Kuid Katariina II teadis suure­päraselt, et kui ka see üks pistisevõtja kohalt maha võtta, tuleb tema asemele kohe teine samasugune. Kord ütles Katariina talle omase kaine künismiga Deržavinile, et kauemat aega teeninud kindralkuberner on oma isu juba täis varastanud, uus aga alles hakkaks varastama.

Kuritarvitused kasvasid tavatu kiirusega. Nad olid samahästi kui väljajuurimatud, sest ehkki riik nendega võitles, kutsus ta üht­aegu neid ka ise esile. "Teenistusastmete tabeli" kõrval pani Peeter I aluse ka favoriitide-põhimõttele. Tõsi küll, Peetri ajal polnud sel kalduvusel veel nii pahaloomulist iseloomu: Peetri lemmikuid ei sidunud temaga mingid ebaseaduslikud sidemed. Saanud teada oma soosikute seadusvastastest tegudest, võis Peeter neid julmalt (olgugi et "kodusel viisil") karistada: isegi "hiilgavast hiilgavam" Men š ikov sai rohkem kui kord keisri rasket kätt tunda. Mõned neist lõpetasid halvasti:keisrile lähedal seisnud Pjotr Safirov mõis­teti pistisevõtmise eest surma, tõsi küll, see asendati asumisele saatmisega. Kuid ikkagi — nad olid soosingus ja tsaar lubas neile asju, mis seaduse järgi ei pidanuks lubatud olema. Kui Venemaal algas "naiste valitsusaeg", sai favoriitlusest omamoodi riiklik insti­tutsioon. Katariina II ajal olid mõned ta soosikutest tõsised riigi­tegelased, mõned aga lihtsalt liiderlikud noormehed. Mõned soosikud olid tagasihoidlikud, s.o rahuldusid miljoniliste kingi­tuste ja kümnete tuhandete talupoegadega — nagu Dmitrijev­Mamonov ja Zavadovski. Teised pretendeerisid poliitilisele rollile. Selline oli kõlvatu Platon Zubov. Varastasid aga kõik...

Teiseks bürokraatiat piiravaks teguriks olid tavad. Elu settis oma vormidesse, tal olid omad seadused. Need seadused ei mahtu­nud mingitesse paragrahvidesse, vaid said neist kõigist jagu. Näiteks 18. sajandil, ehkki Peeter I kõike reeglipärastada püüdes inimesed ametiastmete, klasside järgi paika panna tahtis, oli veel erakordselt tugev mõjujõud suguseltsil. Kui kaks inimest kokku said, oli esimeseks asjaks hakata vastastikku omakseidüles lugema. Nii püütigi välja selgitada: "Teie vanaema - kas ta pole mitte selle ja selle õde? Aga tema on ju meie naaber", või: "Tema ju oli minu vanaisa lastele ristiisaks", või:"Tema teenis minu vanavanaisaga ühes polgus". Kõik need varjatud sidemed avaldasid elule väga suurt mõju ja sugugi mitte alati polnud see negatiivne. Vaadeldes hilisemate perioodide, näiteks 1840. aastate kultuurielu, näeme, et maailmavaatelised põhimõtted hakkavad lahutama isegi sõpru. Kauased sõbrad Aleksandr Herzen ja Konstantin Aksakov said Moskvas tänaval kokku, tulid kalessidest välja, sülelesid ja lahkusid siis kogu eluks: neist said vaenlased. Kuid dekabriste ei ühendanud mitte üksnes ideelised sidemed — peaaegu kõik nad olid omavahel sugulased ja moodustasid terveid pesakondi (Muravjovid, Bestuževid jpt). 19. sajandi alguses paistis ikka veel, et sugulasi võib usaldada, et inimesi, kes on üheskoos üles kas­vanud — naabrid, polgukaaslased —, seovad kindlad sidemed. Mitte niivõrd ideedel kui sõprusel põhinev inimlik lähedus osutus küllalt tugevaks. Teinekord viis see seaduserikkumiseni. Vahel aga lõi usaldusõhustiku, mis vastandus bürokraatlikele inimvahekordadele ja tegi kodust (omaenese kodust, oma sugu­laste ja sõprade kodudest) usaldusväärse kindluse, mis jäi ligi­pääsmatuks pealekaebajale või spioonile.

 

1 Помещали; vrd поместье — teenis(mõis). Tlk.

2 Воскресенский Н. А . Законодательные акты Петра I . М. ; Л., 1945, kd 1, lk 175.

3 Прокопович Ф . Соч. М. ; Л., 1961, lk 125.

4 Ломоносов М. В . Полн. c обр. c оч. в 10-ти т. М. ; Л., 1959 , kd 8, lk 284.

5 Sealsamas, lk 610.

6 Hoolimata vaenulikust suhtumisest kirikutegelaste katsetesse riigivõimule mõju avaldada ja teatud jumalateotuseaktidest pidas Peeter I hoolsasti kinni õigeusukom­metest. Isegi diplomaat Just Juel, kes polnud tema suhtes kuigi soodsalt meelestatud, oli sunnitud tunnistama, et "tsaar on jumalakartlik", ning teine tunnistaja, prantslane Lefort, on 1721. aastal märkinud: "tsaar paastus püüdlikumalt kui muidu, Mea culpa-põlvitustega (s.o pattu kahetsedes — J. L.) ja mitu korda maad suudeldes.”

7 Narodniklikel ringkondadel ja Aleksandr Herzeni lähikonnal oli kalduvus näha vanausuliste hoiakus kogu rahva arvamuse väljendust ning tuletada selle põhjal talu­rahva suhtumist Peeter I-sse. Hiljem võtsid selle vaatekoha üle vene sümbolistid — Dmitri Merežkovski jt, samastades sektandid ja lahkusulised terve rahvaga. See küsimus vajab veel edasist erapooletut uurimist. Märgime vaid, et niisugused, juba tavapäraseks saanud väited nagu tuntud luboki-uurija Dmitri Rovinski kinnitus, et pilt "Kuidas hiired matsid kassi" ja rida lehti teemal "Vanamees ja nõid" olevat Peetri-vastased satiirid, on kontrollimisel alusetuks osutunud.

8 Посошков И.Т . Книга о скудости и богатстве и другие сочинения. М., 1951, lk99.

9 Памятники русского права. Вып. 8. Законодательные акты Петра I. M., 1961, lk 185.

10 Hiljem, eriti Nikolai I ajal, süvenes ikka enam suund aadelkonna muutumisele suletud kastiks. Selleks et saada aadlikuks, läks vaja üha kõrgemat auastet.

11 Sõjaväeteenistuse eelised kajastusid juba seaduse täispealkirjas: "Teenistusastmete tabel kõikidele ametiastmetele, sõjaväelistele, tsiviilsetele ja õukondlikele, missugu­sed on missuguses klassis ametiastmed; ja kes on ühes klassis, nende omavahelise vahekorra määrab aeg, millal nad ametiastmesse said, kuid sõjaväelised on teistest kõrgemal, olgugi teine kauem selles klassis teeninud.”. Iseloomulik on veel üks asi: määrates I klassi sõjaväeauastmeteks kindralfeldmarssali maavägedes ja kindraladmirali merevägedes, jättis Peeter I samal ajal tsiviil- ja õukonnateenistuse üldse ilma I klassi auastmeteta. Alles pärast siis, kui Senat oli tähelepanu juhtinud, et see paneks Vene diplomaadid välismaa õukondadega lävimisel ebavõrdsesse olukorda, veendus ta, et ka tsiviilteenistuses on I klassi ametiastet vaja (selleks sai kantsler). Õukonnateenistus aga jäigi niiviisi ilma I klassita.

12 Tsit . rmt -st : Павлов-Сильванский Н. Государевы служилые люди. Происхождение русского дворянства. СПб., 1898, lk 261.

13 Капнист В. В. Собр. соч. в 2-х т. М.; Л., 1960, kd 1, lk 358.

14 On huvitav, et 1830.-1840. aastatel kiiresti laostunud aadel andis samuti tegusa panuse vene intelligentsi kujunemisse. Reformide-eelne elukutseline ametnikkond aga osutus siingi märgatavalt vähem aktiivseks.

15 Hobuste remont — ratsaväes kasutusel olnud tehniline termin, mis tähendas hobu­koosseisu täiendamist ja uuendamist. Hobuste ostmiseks komandeeriti ohvitser kroonurahadega mõnele suurele iga-aastasele hobulaadale. Kuna hobuseid osteti mõisnikelt, s.o eraisikutelt, siis selleks tegelikult kulutatud raha üle õiget kontrolli ei olnud. Rahaliste kulutuste reaalsuse tagatiseks oli ühelt poolt usaldus komandeeritud ohvitseri vastu, teiselt poolt aga — polgu juhtkonna vilumus, kes hobustehindu tundis.

16 Peab märkima et palgata teenimine oli küllaltki sage nähtus, Aleksandr Menšikov aga kaotas 1726. aastal üldse väikeametnikele palgamaksmise, öeldes, et nood võtavad niikuinii palju altkäemaksu.

17 Памятники русского права. Вып. 8. Законодательные акты Петра I, lk 185.

18 18. sajandi argielukirjeldustest on teada juhtum, kus mingi külaline nelikümmend aastat pidevalt käis ühe suurniku lõunasöökidel. Ent kui see inimene suri, tuli välja, et mitte keegi, ka mitte majaperemees, ei teadnud, kes ta selline oli ja mis ta nimi on.

19 Толмачев Я . Военное красноречие, основанное на общих началах словесности. Ч. I I . СПб., 1825, lk 120.

20 Kõiki seadusi on tsiteeritud väljaandest: Полное собрание законов Российской Империи, повелением Государя Николая Павловича составленное. [ 1 собрание ] (1649-1825) . T . 1–45. СПб., 1830.

21 „Seisus” [ достоинство ] — siin „amet, tiitel, ametiaste” [ сан, звание, чин ]. Vt: Даль Вл . Толковый словарь живого великорусского языка. В 4-х т. М., 1978, т. 1, с. 480.

22 Vana põhimõtet ei hüljanud siiski jäägitult. Vahetevahel tungisid kokkuleppeliste väärtuste kõrval ordenisüsteemi ka ainelised. Näiteks tähistas erilist esiletõstmist briljantidega ordenitäht.

23 Sõna on pärit ladina ordo´st — `rida, kord`

24 Vn орден tähendab nii ´ordenit´ kui ´ordut´. Tlk.

25 Selle ordeni ametlik nimetus oli Püha Jeruusalemma Johannese orden. Teatavasti võttis Paul I Malta saare oma protektsiooni alla ja kuulutas end 1798. aasyta detsembris Malta ordu suurmeistriks. Muidugi oli see täiesti mõeldamatu: Malta ordu rüütlid andsid tsölibaadivande. Paul oli aga juba teist korda abielus; pealegi oli Malta ordu katoliiklik, Vene keiser aga mõistagi õigeusklik. Kuid Paul arvas, et tema võib kõike (kord pidas ta ka jumalateenistust!); kõik, mida võib Jumal, on jõukohane ka Vene keisrile.

26 Varem oli ordeni saanud Katariina II kui selle asutaja.

27 S.o. lahinguliste teenete eest saadud. Tlk.

28 Pu škin kirjutas „Minu sugupuu”: „Meil sünnilt uus on ülikkond, / Ja mida uuem, seda ülikam. (...) / Ma uue ülikkonnaga ei sõbrusta.” Juba väljend „uus ülikkond” ise oli lääneeuroopalikust vaatekohast paradoksaalne.

29 Vrd sõna служить (teenima) semantika hilisemat iroonilist tõlgendust aadliku ja segaseisuslase-popipoja kõneluses: ””Ah, kuulge, teie perekonnanimi on mulle tuttav — Rjazanov. Jah, nüüd tuleb meelde. Me teenisime teie isaga koos.” — ”Kus te siis temaga teenisite, õhtusel või päevasel?” küsis Rjazanov. — ”Et mismoodi?” — ”Ma ei tea, mismoodi. Ilmselt koos kõigi vaimulikega. Aga kuidas siis veel?” Vahemees vaatas Rjazanovile hämmeldunult otsa: ”Aga kas siis teie isa ei teeninud Grodnos husaarina?” — ”Ei, ta teenis rohkem nagu külades preestrina.”” Слепцов В. А . Соч. в 2-х т. М.,1957, kd 2, lk 58.

30 Üldteada tendents, et kõrgelennulisi sõnu hakatakse hiljem tarvitama madaldavalt iroonilises tähenduses, tabas ka väljendit „au pärast teenima”. See hakkas tähistama kõrtsiteenijat, kes ei saanud peremehelt palka, vaid teenis jootraha eest. Vrd Vassili Puškini „Ohtlikku naabrit”, kus seda kasutab lõbumaja köögitüdruk: „Siin majas teenin ma üksi au pärast”. – Поэты 1790–1810-х годов. Л., 1971, lk 670.

31 Посошков И. Т. Книга о скудости и богатстве..., lk268.

32 Российское законодательство X–XX веков. В 9-ти т. М., 1987, lk 28.

33 Sealsamas, lk 15–16.

34 Sealsamas, kd 5, lk 16, viitega: Рабинович М. Д. Социальное происхождение и имущественное положение офицеров регулярной русской армии в конце Северной войны. — Rmt-s : Россия в период реформы Петра I . М., 1973, lk 171; Пуганов В. Л., Преображенский А. А., Тихонов Ю. А. Эволюция феодализма в России. Социально-экономические проблемы. М., 1980, lk 241.