Semiootika liigitus (üks võimalikest)

märgi semiootika Peirce, Sebeok ameerika
keelesemiootika /semioloogia/ Saussure, Bahtin keel ja ideoloogia, Barthes
deskriptiivne /Lotman — metasemiootika/. Peirce tervikuna. Katse luua abstraktseid teaduskeeli. Hjelmslev
kultuurisemiootika Eco /märgiloome, koodid/. Lotman

Thure von Uexküll 3 semioosi tüüpi (1997). Semioos kui eelkõige biosemioos, iseloomustab erinevusega saatja ja vastuvõtja rollides

 

1. informatsiooni või signifikatsiooni semioos: elutu keskkond, mis tegutseb kui „kvaasi-saatja“ ilma semiootilise funktsioonita. Vastuvõtja, st elusühik, elussüsteem, peab omama kõiki semiootilisi funktsioone
2. sümptomatisatsiooni semioos. Saatjaks elusolend, kes edastab signaale (mis ei ole suunatud otseselt vastuvõtjale ja ei oota vastust). oma käitumise või asendi kaudu. Vastuvõtja võtab neid signaale vastu kui sümptom-märke.
3. kommunikatsiooni semioos. Saatja edastab vastuvõtjale teatud tähendusega märke.

Kood ja struktuur

Kood on süsteem, mis määrab ära

1. üksteisele vastandatud sümbolite repertuaari
2. nende ühendamise/suhestamise reeglid
3. iga sümboli okasionaalne (juhuslik, suvaline) vastastikku ühene vastavus mingile tähistatavale.

1. kui adressaadiks on inimene (ehkki allikas võib olla ikka masin)
2. kui info allikas on inimene
3. eeldatakse, et nii saatja kui vastuvõtja võivad kahelda koodi õigsuses

sel juhul läheme üle signaali vallast mõtte/tähenduse valda.

Tähenduse maailm. Denotatiivne+konnotatiivne

Kui inimene saab teate ABC, lisandub denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne (ärevus). Masinaga seda ei juhtu. Küberneetikat huvitavad vaid signaalid. Kuid inimene võtab vastu eelkõige tähendusi.

Denotatsioon („koer“ määrab ära koerad kui klassi) kui mõiste ekstensiivsus (maht)ja konnotatsioon (omaduste hulk, mis koeraga seostuvad) kui intensiivsus (sisu).

Eco: struktuur kui sisemisel seosel põhinev süsteem, kui teoreetiline mudel.

Kriipsujuku kui inimese lihtsustus, on väljatoodud struktuur (omane kõigile inimestele). See struktuur on juba teatud kood: nõuete kogum, milledele peab vastama keha, millised ka ei oleks tema individuaalsed iseärasused, et ära tunda inimese keha.

Kuid struktuur pole mitte lihtsalt lihtsustus, vaid ka juba teatud vaatepunkt.

Struktuur — see on mudel, mis on ülesehitatud teatud lihtsustavate operatsioonide abil, mis võimaldavad vaadelda nähtust ühest ja ainsast vaatepunktist. Vajalik, et oleks võimalik nimetada sarnaselt erinevaid asju. Küsimus reaalsetest suhetest — erinevus ontoloogilise ja metodoloogilise strukturalismi vahel. Strukturalist unistab Koodide koodi (elementaarsed struktuurid, mis juhivad nii kultuurilist kui bioloogilist käitumist) leidmisest.

Just kõige seostamine kommunikatiivsete protsessidega ongi üks taoline: igasuguse kultuurilise või bioloogilise fakti viimine ühele tekkemehhanismile.

Kood — see on mudel, mis on rea tinglike lihtsustuste, mis on teostatud eesmärgiga kindlustada mingite teadete edastamine, tulemus.

Kood, see on struktuur, mis on esitatud mudelina ja on reegliks rea konkreetsete teadete formeerimisele, mis just tänu sellele omandavadki võime olla teatatavad.

Juri Lotman vaidles vastu koodi samastamisele keelega, väites, et keel = kood + ajalugu, st keel mäletab ja on võimeline ka “etteaimama” (diakroonia ja dünaamika), kood aga on eelkõige lihtsustus ja oluline on sünkrooniatelg.

Paradigmaatika (sümbolite repertuaar ja nende valiku reeglid, asendatavus) ja süntagmaatika (sümbolite kombineerimine, süntaktika) teljed. Jakobson vt Juhatus 17

Kommunikatsioonimudelid

Shannon ja Weaver 1949, kommunikatsioon tehismaailmas, küberneetiline mudel

Kodeerimis- ja dekodeerimisprotsessid

Infoallikas ---[sõnum]→ saatja ---[signaal] → kanal (koos müraga) -- [vastuvõetud signaal] → vastuvõtja--- [sõnum] → sihtpunkt

Info on kodeeritud signaalideks, mille vastuvõtja hiljem dekodeerib.

Kui me saame teada, missugune kahest võimalikust sündmusest leidis aset, saame me informatsiooni. Eeldatakse, et mõlemad sündmused on võrdselt tõenäosed.

Saussure 1916, teadvuse sisude vahetamine, all on indiaanlaste ettekujutus suhtlusest valge majaga

Jakobson 1968 artiklis “Lingvistika ja poeetika”

Jakobsoni kommunikatsioonimudeli osised (skeemil mustaga) ja neile vastavad keele funktsioonid (skeemil sinisega).

Igaüks neist kuuest faktorist määrab ära keele erineva funktsiooni. Kuigi me eristame keele kuut põhiaspekti, võime me paraku vaevalt leida verbaalseid teateid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni. Mitmekesisus seisneb mitte mõne funktsiooni monopoolsuses vaid funktsioonide erinevas hierarhilises korras. Teate verbaalne struktuur sõltub esmalt predominantsest funktsioonist. Kuid kuigi viite poole seatud (Einstellung), on orientatsioon KONTEKSTILE — lühidalt nn.VIITELINE (referential), "osutav", "kognitiivne" funktsioon — arvukate teadete põhiülesanne, peaks tähelepanelik keeleteadlane arvestama ka teiste funktsioonide lisaosalust sellistes teadetes.

Nn. EMOTSIOONE TEKITAV (emotive) või "ekspressiivne" funktsioon, mis keskendub ADRESSANDILE, püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole selle suhtes, millest ta räägib. See kaldub looma kindla, kas tõese või teeseldud emotsiooni muljet . Puht tundeline lade keeles on esindatud hüüdsõnade poolt. Need erinevad viitelise keele vahenditest nii oma helimustri (kummalised helijärgnevused või isegi helid, mis on muul juhul ebaharilikud) kui ka nende süntaktilise rolli poolest (need pole lause osad, vaid ekvivalendid). "Oot-oot! ütles McGinty": Conan Doyle'i tegelase täielik lausung koosneb kahest takistatud häälitsusest. Emotsioone tekitav funktsioon , mis seisneb vaid hüüdsõnades, vürtsitab mingil määral kõiki meie lausungeid, nende foonilisel, grammatilisel ja leksilisel tasandil. Kui me analüüsime keelt informatsiooni seisukohalt, mida see kannab, ei saa me piirata informatsiooni keele kognitiivse aspektiga. Inimene, kes kasutab ekspressiivseid jooni vihjamaks oma vihasele või iroonilisele suhtumisele, edastab näilist informatsiooni ning ilmselt ei saa seda verbaalset käitumist samastada selliste mittesemiootiliste toitumistoimingutega nagu "greibi söömine". Erinevus lihtsalt sõna [ suur ] ja selle empaatilise vokaalipikenduse [suuur] vahel on konventsionaalne, kodeeritud keeleline tunnus nagu erinevus lühikeste ja pikkade vokaalide vahel sellistes tšehhi keele paarides [vi]"teie" ja [vi:]"teab", kuid viimases paaris on eristav informatsioon foneemiline ning esimeses emotsioone tekitav.

Endine Stanislavski Moskva Teatri näitleja rääkis mulle, kuidas proovis palus üks kuulus lavastaja tal öelda nelikümmend korda fraasi Sevodnja vetšerom /"täna õhtul"/, mitmekesistades selle ekspressiivset varjundit. Ta koostas nimekirja umbes neljakümnest emotsionaalsest situatsioonist ja esitas siis antud fraasi kooskõlas iga antud situatsiooniga, mille tema kuulajaskond pidi ära tundma vaid muutusest kahe sõna häälikukujus. Näitlejal paluti Stanislavski testi korrata meie uurimistöö jaoks kaasaegse standardse vene keele kirjelduse ja analüüsi kohta (Rockefeller Foundation lahke toetusega).Ta kirjutas üles umbes viiskümmend situatsiooni, mis raamisid sama elliptilist lauset ning tegi neist viiskümmend vastavat teadet helilindistuseks. Enamus teadetest dekodeeriti moskvalastest kuulajate poolt korrektselt ja üksikasjalikult. Ma võin lisada, et kõik sellised emotsioone tekitavad märgusõnad alluvad kergesti lingvistilisele analüüsile.

Orientatsioon ADRESSAADI le, TUNGIV (conative ) funktsioon, leiab oma puhtaima grammatilise väljenduse vokatiivis ja imperatiivis, mis hälbivad süntaktiliselt, morfoloogiliselt ja sageli isegi foneemiliselt teistest nominaalsetest ja vebaalsetest kategooriatest. Imperatiivsed laused erinevad kardinaalselt deklaratiivsetest lausetest: viimased on ja esimesed ei kuulu tõelisuse testimisele . Kui O'Neill'i näidendis “The Fountain” ütleb Nano "(ägeda käsu toonil)" "Joo!" - ei saa imperatiivi vaidlustada küsimusega "kas see on tõsi või mitte?", mida võib aga täiesti küsida pärast selliseid lauseid nagu "joodi","joob", "jooks". Eristavas vastanduses käskivatele lausetele on jutustavad laused muudetavad küsilauseteks: "kas ta jõi?" "kas ta joob?" "kas ta jooks?"

On teateid, mis toimivad kehtestamaks, pikendamaks või katkestamaks kommunikatsiooni, kontrollimaks, kas kanal töötab ("Halloo, kas sa kuuled mind?"), tõmbamaks kaasvestleja tähelepanu või kinnitamaks tema jätkuvat tähelepanu ("Kas sa kuulad?" või Shakespeare'i öelduna "Kuula mind!" — ja teises toru otsas "Mh-mh!"). Seda KONTAKTI ehk Malinowski terminites FAATILIST (phatic) funktsiooni (264), võib esitada ritualiseeritud vormelite, tervete dialoogide ohtra vahetamisega, lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega. Dorothy Parker tabas ilukõnelisi näiteid :"'Noh!' ütles noormees. ' Nojah!" ütles naine . "Noh, siin me nüüd oleme', ütles mees. "Siin me oleme," ütles neiu, 'Kas pole?' 'Ma ütleksin, et oleme', ütles mees, 'Tjah! Siin me oleme.' 'Nojah!' ütles naine. 'Noh!' ütles mees, 'Nojah.'" Püüe alustada ja jätkata kommunikatsiooni on sarnane lindude kõnele . Nõnda on keele faatiline funktsioon ainus, mida nad jagavad inimolenditega. See on ka esimene laste poolt omandatav verbaalne funktsioon, nad on aldid suhtlema enne kui on valmis informatsiooni saatma või vastu võtma.

Kaasaegses loogikas tehakse vahet kahe keeletasandi vahel, "objektkeel", kõnelemine objektidest ja "metakeel", rääkimine keelest. Kuid metakeel pole mitte ainult vajalik teaduslik vahend, mida kasutavad loogikud ja keeleteadlased . See mängib olulist rolli ka meie igapäevakeeles. Nagu Molière'i Jourdain, kes kasutas proosat ise seda teadmata, kasutame meie metakeelt taipamata meie toimingute metakeelelist iseloomu. Millal iganes adressant ja/või adressaat tahab kontrollida, kas nad kasutavad sama koodi, koondub kõne KOODILE: see esitab METAKEELELIST (s.o.seletavat ) funktsiooni. "Ma ei jõua sind jälgida — mida sa silmas pead?" küsib adressaat või Shakespeare'i kõnemaneeris: "Mis see on millest sa räägid?" Ning sellises taaselustavas küsimuses osalev adressant nõuab : "Kas sa tead, mida ma mõtlen?" Kujutlege sellist ärritavat dialoogi :"Kutt põrus läbi ." "Aga mis tähendab põrus läbi ?" "Põrus läbi tähendab ei teinud ära." "Ja ei teinud ära ?""Ei teinud ära” tähendab ei sooritanud eksamit ." "Ja mis on kutt?" nõuab jätkuvalt kaasvestleja, kes ei tunne koolisõnavara. "Kutt on semu, noormees ." Kõik need võrdelised laused edastavad informatsiooni vaid antud keele leksilise koodi kohta; nende funktsioon on otseselt metakeeleline. Iga keeleõppimise protsess, eriti lapse emakeele omandamine, kasutab selliseid metakeelelisi operatsioone laialt ära ning afaasiat võib sageli defineerida kui metalingvistiliste operatsioonide võime kaotust.

Oleme kõne alla võtnud kõik kuus faktorit, mis on kaasatud verbaalsesse kommunikatsiooni v.a. teade ise. Sätestumus (Einstellung) TEATE kui sellise poole fokusseerub teatel selle enese pärast, see on keele POEETILINE funktsioon. Seda funktsiooni ei saa produktiivselt uurida puutumata kokku keele üldiste probleemidega ning, teiselt poolt, keele hoolikas uurimine nõuab selle poeetilise funktsiooni põhjalikku arutamist. Iga katse vähendada poeetilise funktsiooni sfääri poeesiale või poeesia piiramist poeetilise funktsiooniga oleks petlik ülelihtsustamine. Poeetiline funktsioon pole sõnakunsti ainus funktsioon vaid selle dominantne, määrav funktsioon, samas kui kõigis teistes verbaalsetes toimingutes toimib see teisejärgulise, lisaosisena. See funktsioon süvendab märkide käegakatsutavust propageerides märkide ja objektide fundamentaalset dihhotoomiat. Seega, tegeledes poeetilise funktsiooniga ei saa keeleteadus piirata end poeesia valdkonnaga .

"Miks sa ütled alati Joan ja Margery, kuid mitte kunagi Margery ja Joan? Kas sa eelistad Joani tema kaksikõele?" "Sugugi mitte, see lihtsalt kõlab sujuvamalt ." Kahe kooskõlas oleva nime järgnevuses, seni kui vahele ei sega järjestuse probleemid, sobib lühema nime esimesena mainimine kõneleja jaoks seletamatult kui teate hästikorraldatud kuju.

Tüdruk tavatses kõnelda "Õudsast Harry'st ." "Miks õudne?" "Kuna ma vihkan teda." "Aga miks mitte kohutav, hirmus, hirmuäratav, vastik?" "Ma ei tea miks, aga õudne sobib talle paremini." Ilma seda endale teadvustamata, klammerdub ta poeetilise vahendi, paronomaasia külge .

Poliitiline loosung "I like Ike"/ay layk ayk/, tihedalt struktureeritud, koosneb kolmest ühesilbilisest sõnast ja seal esineb kolm diftongi /ay/, millest igaühele järgneb sümmeetriliselt üks konsonandi foneem , /..l..k..k/. Kolme sõna ülesehitus esindab variatsiooni: esimeses sõnas mitte ühtegi konsonantset foneemi, teises kaks konsonanti diftongi ümber ja kolmandas üks konsonant lõpus. Sarnast dominantset tuuma /ay/ märkas Hymes mõnes Keatsi sonetis. Kolmesilbilise vormeli "I like/Ike" mõlemad tuumad riimuvad üksteisega ning teine kahest riimuvast sõnast sisaldub täielikult esimeses (kajariim), /layk/-/ayk/, paronomastiline tundekujund, mis sisaldab täielikult oma objekti. Mõlemad tuumad allitereeruvad üksteisega ning esimene kahest allitereeruvast sõnast sisaldub teises : /ay/-/ayk/, armastava subjekti paronomastiline kujund, sisaldub armastatud objektis. Selle valimispropaganda fraasi teisene, poeetiline funktsioon kinnistab selle mõjuvust ja tõhusust.

Nagu öeldud, tuleb poeetilise funktsiooni lingvistilisel uurimisel ületada poeesia piirid ning teiselt poolt ei saa poeesia keeleteaduslik uurimine end piirata poeetilise funktsiooniga. Erinevate poeetiliste ţanrite eripärad vihjavad teiste verbaalsete funktsioonide erinevatasemelist osalust koos dominantse poeetilise funktsiooniga . Eepiline poeesia, mis keskendub kolmandale isikule, kaasab tugevalt keele viitelist funktsiooni; lüürika, mis on orienteeritud esimesele isikule, on tihedalt seotud emotsioone tekitava funktsiooniga; teise isiku poeesia on küllastunud tungiva funktsiooniga ning kas paluv või manitsev, sõltuvalt sellest kas esimene isik on alluv teisele või teine esimesele.