Semiootika kui teadus

Semiootika on teadus märkidest, täpsemalt teadus semioosist või kommunikatsioonist — st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust.

Iga meie tegevus (ja selle tegevuse resultaat) edastab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid, kusjuures ise ei pruugi me seda tajuda ega oska pahatihti ka seletada, mida ja kuidas.

Semiootika puutub kõigesse, mida võib vaadelda kui märki. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema sel hetkel, mil märk teda asendab.

Seega on semiootika põhimõtteliselt teadus, mis uurib kõike seda, mida annab kasutada valetamise otstarbel. Kui midagi ei saa kasutada selleks, et väljendada valet, siis ei saa seda kasutada ka selleks, et väljendada tõtt, ja siis ei saa seda ülepea millegi väljendamiseks kasutada. Ma arvan, et määratlemist “valetamise teooriana” tuleks võtta ammendava programmina üldsemiootika jaoks. Umberto Eco

Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Seega ei ole üllatav, et palju algsest semiootika arengust meie ajal on leidnud aset tänapäeva mõistes klassikalise idealismi jälgedes, keskkonnas ja mõttekliimas, mille raames tekstide ja narratiivide struktuuranalüüs osutub eriti mugavaks. Deely

Semiootika kui “vihmavarjuteadus”.

semiootika, mis looks inimteadustele raamistiku taasmõtestamaks nende põhialuseid ja liikumaks edasi mööda rada, mis — nagu on võimalik tõestada — hoidub pea ees tormamast filosoofilisse teetupikusse, mille on püstitanud sunnitud valikud realismi ja idealismi vahel, justnagu selle kõiki muid võimalusi välistava dihhotoomia võimalused oleksid inimkogemuse tõlgendamisel ammendavad. Anderson jt

Mis on semiootiline uurimine ja milles on tema mõte?

Selline uurimine, kus kõiki kultuurifenomene vaadeldakse kui kommunikatsioonifakte ja üksikud teated organiseeritakse ja saavad mõistetavateks suhtes koodi.

Semiootiline uurimus püüab näidata, et igasugune kommunikatiivne akt on küllastatud sotsiaalselt ja ajalooliselt tingitud koodidega ja sõltub neist.

Semioloogia tähtsus, mis avardab meie ettekujutusi ajaloolisest ja sotsiaalsest maailmast, milles me elame, tõuseb radikaalselt seoses sellega, et ta, kirjeldades koode kui märgilises universumis kehtivate ootuste süsteeme, kavandab vastavate ootuste süsteemide kontuurid, mis on tähenduslikud psühholoogiliste fenomenide ja mõtteviiside universumis. Märkide maailmas avab semiootika ideoloogiate maailma, mis on leidnud väljenduse juba kindlakskujunenud suhtlusviisides Eco

Globaalsemiootika. Thomas Sebeok

Inimevolutsioon on mitte ainult enne inimese väljailmumist toimunud evolutsiooniliste protsesside veelkordne kinnitamine, vaid on jätkuvalt duaalne semiootiline järgnevus, mida praktikas on peaaegu võimatu lahutada: üks rida on keelevaba (ehk zoosemiootiline), teine keeletundlik (ehk inimsemiootiline). Semioosi tuleb mõista kui nii loodust kui kultuuri läbivat asjaolu.

Semiootika ei anna mitte meetodit kõigepealt, vaid lähenemise. Semiootika e semiootiline lähenemine põhineb seega arusaamisel, et looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos /Peirce’i termin). Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi.

Subjektiline suhtlus, füüsiline või psüühiline, on alati osaline märkide toimes, kuid ta ümbritseb semioosi kui selle kontekst ja tingimus. Dünaamiline suhtlus

Semioosi tasandid (John Deely järgi)

Inimeste ja teiste loomade vaheliste semiootiliste mooduste arengu, inimliigi keele ja siit ka ajalooliste traditsioonide ning kultuuri kaudu üldse: INIMSEMIOOS	Orgaanilises vallas kui sellises (sh endosemiootilised protsessid): BIOSEMIOOS	Märgitoime ehk SEMIOOS
Taimede ja loomade vaheliste, loomade seas esinevate ning loomade ja ümbritseva füüsilise keskkonna vaheliste semiootiliste mooduste arengu kaudu: ZOOSEMIOOTIKA
Taimeriigi siseste ning taimede ja ümbritseva füüsilise keskkonna vaheliste semiootiliste mooduste arengu kaudu: FÜTOSEMIOOTIKA
Algsete tähesüsteemide tihenemise kaudu Planetaarsete ja all-planetaarsete süsteemide hilisema arengu kaudu	Füüsilises keskkonnas kui sellises: FÜSIOSEMIOOS

SEMIOOSI KOLM MÕÕDET (Charles Morris)

Semantika. märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Loogika, Triviumis dialektika (vaatluskunst). Intensionaali (semantiliste tunnuste kogum) mõiste – tänap. semiootikas kui siduv lüli tavakeele semantika „võimalikkude maailmade“ ja ilukirj. maailmade semantika vahel. Ekstensionaal — välismaailma objektide kogum, kui rääkida mitte nende eksisteerimisest, vaid määratlemisest, on määrateldavad nende tunnuste kogumi (intensionaal) poolt. Oluline praktilises kõnes.

Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.

Süntaktika. Märk — märk. Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Grammatika. Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb märgi struktuuri, nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste. Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud.

Pragmaatika. Märk — subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad „minad“. Suhted rääkija — kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud, tendentsid. Retoorika. Pragmaatiline mõõde väljendab.

Morrise näide. Sõna „laud“ implitseerib (kuid ei tähista) horisontaalse pealispinnaga mööblieset, millele võib paigutada esemeid. Tähistab teatud objektide klassi (mööbliese), üldnimi, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna saab kasutada. Väljendab oma interpretaatorit (surnud keeltes see puudub). Singularia nominantur, universalia significantur.

Erinevatel ajastutel domineerib erinev mõõde, seotud nii filosoofia kui kunstiga (A. Stepanovi näide)

Semantiline paradigma — nime filosoofia Herakleitos, Platon/Aristoteles, Logos keel kui „asjade nimede“ kogum

Lõpeb skolastikaga XVII saj Subjekt, st eseme nimi, on eelkõige mõeldav ruumis, predikaat — ajas. Sümbolism

Süntaktiline XIX saj lõpp predikaadi filosoofia Bergson, impressionism

Oluline on suhe. Russell „Maailm koosneb mitte asjadest, vaid sündmustest, faktidest." Fakte võib kinnitada või eitada, aga mitte nimetada. Keeleline sümbol fakti jaoks — propositsioon, mille keskmes on predikaat

Fenomenoloogia II ja III vahelüli, paradigmade vaheline periood

Pragmaatiline XX 50ndad-60ndad egotsentriliste sõnade filosoofia kõik põhimõisted relativiseeruvad

Proust, Dostojevski, Brecht