KULTUURI FENOMEN

Üldkasutatavat rahuldavat määratlust mõistetele “intellekt” ja “intellektuaalne käitumine” ei ole olemas. Ei saa olla vastuvõetav ühelt poolt mõistete “intellektuaalne” (mõistuslik) ja “inimesetaoline” ja teisalt “intellektuaalne” ning “loogiline” samastamine. Esimese näiteks võib pidada Turingi * määratlust, kes kaldub liigitama intellektuaalsete reaktsioonide hulka need, mida me kauaaegse suhtluse käigus ei suuda eristada inimese omadest. Teise näiteks võivad olla katsed konstrueerida tehisintellekti mudeleid, keerukustades teatud lihtsaid loogilisi algakte (näiteks ülesannete lahendamine või teoreemide tõestused).

Püstitamata ülesannet anda ammendav või täpne määratlus ja piirdudes eesmärgiga töötada välja praktikas mugav valem, võiks mõtleva objekti määratleda millenagi, mis võib:

• säilitada ja edasi anda informatsiooni (omab kommunikatsioonimehhanisme ja mälu), omab keelt ja võib moodustada “õigeid” teateid;
• viia läbi algoritmilisi operatsioone nende teadete “õigeks”, reeglipäraseks transformeerimiseks;
• moodustada uusi teateid.

Operatsioonide tulemusena moodustuvad teated, millest on juttu teises punktis, ei ole uued, vaid kõigest lähtetekstide seaduspärased transformatsioonid, loodud vastavalt teatud reeglitele. Teatud mõttes võib kõiki mingi lähteteksti seaduspäraste ümberkujunduste tulemusena saadud teateid vaadelda kui ühte ja sama teksti.

Seega on uuteks “mitteseaduspärased” ja juba eksisteerivate reeglite seisukohast “mitteõiged” tekstid. Kuid üldises kultuuriperspektiivis esinevad nad kui kasulikud ja vajalikud. Nende alusel saab edaspidi formuleerida tulevasi ütluste moodustamise reegleid. Võib oletada, et koos tekstide moodustamisega vastavalt teatud kindlatele reeglitele eksisteerib ka reeglite formuleerimine teatud universaalsete tekstide põhjal (selles rollis võivad esineda juhuslikult tekkinud või teistest kultuuridest pärit tekstid, aga ka luuletekstid). Sel juhul on meil tegu “valede” või arusaamatute tekstidega, millede suhtes eeldatakse mõtestatuse presumptsiooni.

Esimeses punktis iseloomustatud mõtteoperatsioonide ja nende vahel, millest on juttu kolmandas punktis, on vastuolu. Kommunikatiivsed seosed realiseeruvad teatud süsteemis mingi teate edasiandmise vormis. Sellise üleandmise eesmärgiks on teate edastamine adressandilt adressaadile. Optimaalseks peetakse, et ülekande käigus ei toimuks mingit tähenduse kaotust või nihet ja saadetud tekst oleks täiesti identne saadud tekstiga. Kõik muutused, mis tekstiga toimuvad ülekande käigus, loetakse moonutusteks — sidekanali tehnilise ebatäiuslikkuse ja mürade tagajärjeks. Kodeerimis- ja dekodeerimisoperatsioonid on sümmeetrilised ja kõik muutused puudutavad vaid väljendussfääri.

Teadete transformeerimise operatsioonid, mis on ette nähtud teises punktis, viiakse läbi vastavalt kindlatele algoritmilistele reeglitele. See viib selleni, et kui muuta operatsiooni suunda, saame lähteteksti. Teksti transformatsioonid on tagasipööratavad.

Uue teate saamiseks on vajalik põhimõtteliselt uut tüüpi seadet. Uuteks teadeteks nimetame me selliseid, mis ei teki ühetähenduslike transformatsioonide tulemusena ja seega ei saa olla automaatselt, etteantud transformatsioonireeglite põhjal teatud algtekstist tulenevad. Süsteem nagu:

Väline objekt (tegelikkuse tekst) → Automaatselt fotografeeriv seadeldis → Tekst (foto)

ei loo meie väite kohaselt uut teadet ja ei ole iseseisvalt, ükskõik kui palju me teda ei keerukustaks, võimeline modelleerima mõtteakti, isegi kui lisada talle süsteem “impulss — tegevus”.

Ainult loominguline teadvus on võimeline välja töötama uusi mõtteid. Aga loomingulise teadvuse rekonstruktsiooniks on vaja põhimõtteliselt teistsugust mudelit.

Kujutagem ette kahte keelt, L 1 ja L 2, mis on ülesehitatud sedavõrd erineva põhimõtte järgi et täpne tõlge ühest teise näib täiesti võimatu. Oletame, et üks neist on keel stabiilseid tähendusi omavate diskreetsete keelühikute ja teksti lineaarse süntagmaatilise organisatsiooniga, teist aga iseloomustab adiskreetsus ja ruumiline (kontinuaalne) elementide organiseeritus. Vastavalt on ka selle keele sisuplaanid põhimõtteliselt erineval moel üles ehitatud. Juhul, kui osutub vajalikuks anda keeles L 1 loodud tekst edasi keele L 2 vahenditega, ei saa mingist täpsest tõlkest juttugi olla. Parimal juhul tekib tekst, mida teatud kultuurikonteksti suhtes võib vaadelda kui esimesega adekvaatset.

 

 

Oletame, et jutt on tõlkest loomulikust sõnalisest keelest XIX saj maalikunsti ikoonilisse keelde. Kui teostada hiljem tagasitõlge L 1-te, siis me loomulikult ei saa lähteteksti. Saadud tekst on suhtes lähteteksti uueks teateks.

Tinglikult adekvaatsete tõlgete struktuuri võib käsitleda ühena loomingulise intellektuaalse protsessi lihtsustatud mudelitest.

Öeldust lähtub, et mitte mingi mõtlev seadeldis ei saa olla ühestruktuurne ja ühekeelne: ta peab tingimata sisaldama erikeelseid ja vastastikku tõlkimatuid semiootilisi moodustisi. Igasuguse intellektuaalse struktuuri hädavajalikuks tingimuseks on tema sisemine semiootiline eripalgelisus.

Monokeelne struktuur võib seletada kommunikatiivsete seoste süsteemi, mõnede juba formuleeritud teadete tsirkulatsiooniprotsessi, kuid hoopiski mitte uute tekkimist. Selle seaduspärase ja otstarbekohase mitteõigsuse tekkimiseks, mis ongi uue teate või vana uutmoodi lugemise (mis annab võimaluse uue keele tekkimiseks) olemuseks, on vajalik vähemalt kakskeelne struktuur. See seletab muidu salapärast inimkultuuri, aga ka igasuguse intellektuaalse seadeldise heterogeensuse ja polüglotismi fakti. Inimkultuuride struktuurse dualismi kõige universaalsemaks jooneks on sõnalis-diskreetsete ja ikooniliste keelte kooseksisteerimine, kus viimastes süsteemi erinevad märgid ei moodusta järgnevusi, vaid on homöomorfsetes seostes, esinedes vastastiksarnaste sümbolitena (vrd mütoloogiline ettekujutus inimkeha, ühiskondliku ja kosmilise struktuuride homöomorfismist). Kuigi inimajaloo erinevatel etappidel esitab üks või teine neist universaalsetest keelesüsteemidest pretensioone globaalsusele ja võib tõepoolest saavutada valitseva seisundi1, kultuuri kahepooluseline ülesehitus seejuures ei hävine, vaid võtab keerulisemad ja sekundaarsed vormid. Enamgi veel, kõikidel mõtleva mehhanismi tasanditel — alates inimaju kahepoolkeralisest struktuurist kuni kultuurini igal tema organiseerituse tasandil — võime me leida bipolaarsuse kui semiootilise organisatsiooni minimaalse struktuuri.

Vaatame seda näite varal. Mütoloogilist teadvust iseloomustab suletud-tsükliline arusaam ajast. Aastatsükkel on sarnane ööpäevasega, inimelu — taimsega, sündimise — surma — ülestõusmise seadus valitseb kõige üle. Sellise maailma universaalseks seaduseks on kõige sarnasus kõigega, peamine organiseeriv struktuurne suhe — homöomorfism. Sügis ~ õhtu ~ vanadus; eostamine ~ seemne külvamine maasse ~ igasugune sisenemine pimedasse ja suletusse ruumi ~ surnu matmine ~ söömine. Järelikult, “surnu ~ seeme ~ tera” (märki “~” loetakse “nagu”), ja surm on sama hädavajalik ülestõusmiseks, nagu külv tärkamiseks. Analoogilise mõtlemisega on seletatav ettekujutust sellest, et piinamine, keha tükeldamine ja tükkide paiskamine mööda maad — või tükkideks rebimine ja söömine — on sama, mis külv ja seetõttu aitab kaasa ülestõusmisele ja taassünnile. See võimas samastamine, mis on seda tüüpi teadvuse aluseks, sunnib reaalse maailma erinevates nähtustes nägema Ühe nähtuse märke ja ühe klassi objektide mitmekesisuses Ühtset Objekti. Kogu inimkollisioonide mitmekesisus taandatakse põhipaari — Mehe ja Naise — loole. Naine, olles ainus, on nii Ema kui ka Abikaasa ainukesele Mehele. Mees aga läbib tsükli, surres eostumisaktis ja taassündides sündimisaktis, osutudes seega iseenda pojaks.

Tuleb silmas pidada, et kõik meile tuntud müütide tekstid jõuavad meieni kui transformatsioonid — mütoloogilise teadvuse tõlked sõnalis-lineaarsesse keelde (elav müüt on ikoonilis–ruumiline ja realiseerub märgiliselt tegevustes ja joonistuste pankroonilises olemises, milledes, nagu näiteks kalju- või koopajoonistes, ei ole lineaarset järjestust) ja lineaar-ajalise ajaloolise teadvuse teljele. Siit ettekujutus põlvkondadest ja etappidest, kõik need “enne” ja “pärast”, mis organiseerivad meile tuntud üleskirjutisi ja ümberjutustusi, kuid kuuluvad mitte müüdi enda, vaid tema tõlke juurde mittemütoloogilisse keelde. See, mis ümberjutustatult lineaarse mõtlemise keelde muutub järgnevuseks, esitab mütoloogilises maailmas olemist, mis asetub kontsentrilistes ringides, millede vahel on homöomorfne seos. Sellele ei räägi vastu see, et tegelane, kes on ühtne ühe ringi raames, võib teises laguneda antagonistlikeks ja teineteisega võitlevateks tegelasteks. Kuid mütoloogiline maailm ei saanud ühelgi inimühiskonna eksisteerimise staadiumil olla ainukeseks inimteadvuse organiseerijaks (nagu ka ühelgi staadiumil ei saanud inimesed kasutada ainult luulet või üldse mitte teada selle olemasolust). Tsüklilistes süvaseadustes paralleele mitte omavate ekstsesside, juhuslike (müüdi seisukohalt) sündmuste, inimese tegude maailm talletus sõnalises vormis jutustuste, ajalis-lineaarses järjestuses organiseeritud tekstide näol. Erinevalt müüdist, mis jutustab sellest, mis peab toimuma, rääkis ta sellest, mis tõepoolest toimus, vastandades müüdi pankroonilisusele reaalse mineviku. Müüt käsitas kui olematuid neid reaalsete sündmuste jooni, mis ei omanud vastavusi tsüklilises maailmas: kroonikalis-ajalooline maailm heitis eemale need süvaseaduspärasused, mis rääkisid vaadeldavatele sündmustele vastu. Lineaar-ajalisel teljel kasvasid välja kroonika, olmejutustus, ajalugu.

Nende kahe modelleeriva keele tuntavale antagonismile ja pidevale võitlusele vaatamata ehitub maailma struktuuri reaalne inimlik üleelamine kui pidev sisemiste tõlgete süsteem ja tekstide ümberpaigutamine nende kahe pooluse vahelisel struktuursel pingeväljal. Ühtedel juhtudel tuleb erinevatena näivate nähtuste vahel ilmsiks võime sarnastuda, avanevad analoogiad, homöo- ja isomorfismid, mis on olulised poeetilise, osaliselt matemaatilise ja filosoofilise mõtlemise jaoks; ilmnevad järjestused, põhjuse ja tagajärje, kronoloogilised ja loogilised seosed, mis on iseloomulikud jutustavatele tekstidele, loogiliste ja eksperimentaalteaduste tsüklile. Nii näiteks lapse teadvuse maailm — enamjaolt mütoloogiline — ei kao ega peagi kaduma täiskasvanud inimese mentaalses struktuuris, vaid jätkab funktsioneerimist kui assotsiatsioonide generaator ja üks aktiivsetest modelleerivatest mehhanismidest, mida ignoreerides ei ole võimalik mõista täiskasvanud inimese käitumist.

Jälgides bipolaarset ülesehitust inimese intellektuaalse tegevuse kõige erinevamatel tasanditel, võib välja tuua opositsioonilised paarid, kus ühel poolusel on ülekaalus lineaar–diskreetne, teisel — kontinuaal–homöomorfne organiseeriv alge, ja määratleda teatud paralleel inimese individuaalse mõtlemise vasak- ja paremajupoolkeraliste printsiipide vahel.

Lapse teadvus ↔ täiskasvanu teadvus

Mütoloogiline teadvus ↔ ajalooline teadvus

Ikooniline mõtlemine ↔ sõnaline mõtlemine

Tegevus ↔ jutustus

Luule ↔ proosa

Selliste opositsioonide süsteemi võib jätkata. On oluline rõhutada, et niipea kui maailma semiootilise omandamise mingi tasand eristub, tärkab tema raames koheselt opositsioon, mille võib lülitada toodud ritta. Ilma selleta on antud semiootiline mehhanism sisemise dünaamikata ja võimeline informatsiooni vaid edastama, mitte looma.

Võimatus täpselt tõlkida tekste diskreetsetest keeltest mittediskreetsetesse-kontinuaalsetesse ja tagasi tuleneb nende põhimõtteliselt erinevast ehitusest: diskreetsetes keelelistes süsteemides on tekst märgi suhtes sekundaarne, st jaguneb selgelt märkideks. Ei ole raske eristada märki kui teatud algset elementaarset ühikut. Kontinuaalsetes keeltes on esmane tekst, mis ei lagune märkideks, vaid on ise märk ja märgiga isomorfne. Siin on aktiivsed mitte märkide ühendamise reeglid, vaid rütm ja sümmeetria (vastavalt arütmia ja asümmeetria). Kui eristatakse mingi elementaarne ühik, siis see ei jagune diferentsiaaltunnusteks. Nii näiteks kui me tahame tuvastada mingi meile tundmatu isiku (näiteks identifitseerida kaks meile tundmatu isiku fotot), siis me hakkame eristama sarnaseid näojooni. Kuid mittediskreetsed tekstid (näiteks meile tuttav nägu) tuntakse ära tervikliku mittediferentseeritud teadmisega. Võib ka viidata unenäos esinevate kujundite tähenduse äratundmisele, kus ükski transformatsioon ei sega eksimatut teadmist, missugune tähendus tuleb omistada ühele või teisele nähtusele 2. Vrd Pushkini “Loits”:

Заклинание

Явись, возлюбленная тень,

Как ты была перед разлукой,

Бледна, хладна, как зимний день,

Искажена последней мукой.

Приди, как дальная звезда,

Как легкой звук иль дуновенье,

Иль как ужасное виденье,

Мне все равно: сюда, сюда!..

/Ilmu, armastatud vari,/nagu sa olid enne lahkuminekut,/ kahvatu, külm kui talvepäev/ viimsest piinast moonutatud./ Tule kui kauge täht,/ kui õrn heli või puhang,/ või kui hirmus nägemus,/ mul ükskõik: siia, siia!.. /

Seejuures ei ole jutt mitte tinglikust märgist, mille puhul “kauge täht”, “õrn heli”, “puhang” või “hirmus nägemus” oleksid „sina” sisuga vaid konventsionaalselt seotud väljendid. Kõik need väliskujud on hüpostaasid, mille välimus on vahetult seotud sisuga. Kuid nagu topoloogias kuup on kera, kuigi ei ole tema moodi, nii on ka siin kõik need väljendused “sina”. Diskreetsetes keeltes seostub märk märgiga, kontinuaalsetes aga transformeerub oma teiseks ilminguks või sarnastub vastava mõttelise laiguga teisel tasandil.

Loomulikult asendub niivõrd suure lahknevuse puhul keelte struktuuris tõlke täpsuse mõiste tähendusliku ekvivalentsuse probleemiga.

Kuid tendents keelte spetsialiseerumisele ja nendevaheliste tõlgete äärmisele raskendatusele moodustab ainult ühe aspekti neist keerulistest protsessidest, mille kogum moodustab intellektuaalse terviku. Mõtlev struktuur peab moodustama isiksuse, st integreerima vastandlikud semiootilised struktuurid üheks tervikuks. Vastandlikud tendentsid peavad kaduma mingis ühtses struktuurilises tervikus. See ühtsus on vajalik selleks, et vaatamata näilisele tõlke L 1← → (NB! nooled peavad olema üksteise peal) L 2 võimatusele, see tõlge pidevalt teostuks ja annaks positiivseid tulemusi. Sel hetkel, kui suhtlus antud keelte vahel osutub tõepoolest võimatuks, toimub antud tasandi kultuurilise isiksuse lagunemine ja ta lakkab semiootiliselt (ja vahel ka füüsiliselt) eksisteerimast.

Integratsioonimehhanisme on kahte liiki.

Esiteks on see metakeele plokk. Metakeelelised kirjeldused on “intellektuaalse terviku” hädavajalikuks elemendiks. Ühelt poolt, kirjeldades kahte erinevat keelt ühena, sunnivad nad kogu süsteemi subjektiivsest vaatepunktist vastu võtma kui teatud ühtsust. Süsteem iseorganiseerub, orienteerudes antud metakirjeldusele, heites kõrvale oma need elemendid, mis metakirjelduse vaatepunktist ei pea eksisteerima ja rõhutades seda, mis sellises kirjelduses on välja toodud. Metakirjelduse loomise hetkel eksisteerib see reeglina kui tulevane ja soovitav, kuid järgneva evolutsioonilise arengu käigus muutub reaalsuseks, saades antud semiootilise kompleksi jaoks normiks.

Samaaegselt sunnivad autometakirjeldused antud kompleksi välisest vaatepunktist vastu võtma kui ühtsust, omistama talle teatud tegevusühtsuse ja vaatlema laiemas kultuurikontekstis kui tervikut. Selline ootus omakorda stimuleerib antud kompleksi enesevastuvõtu ja käitumise ühtsust.

Teiseks võib leida aset nende keelte kaugeleulatuv kreolisatsioon. Ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist, vaatamata grammatikate täiesti erinevale loomusele. Reaalses funktsioneerimises võib esineda kahe keele segu, mis aga tavaliselt jääb rääkiva subjekti tähelepanu alt välja, kuna ta ise võtab oma keelt vastu läbi metakirjelduste prisma, need aga tekivad sagedamini ühe keel-komponendi baasil, ignoreerides teist (teisi). Nii funktsioneerib tänapäeva vene keel kui segu suulisest ja kirjakeelest, mis oma olemuselt on erinevad keeled; see segatus jääb aga märkamata, sest keeleline metateadvus samastab keele kirjaliku vormi keele kui niisugusega.

Äärmiselt huvitav on filmikunsti näide. Algusest peale realiseerub see kui kakskeelne fenomen (liikuv foto + kirjalik sõnaline tekst = tummfilm; liikuv foto + heliline sõnaline kõne = helifilm; fakultatiivse, kuigi laialt levinud elemendina eksisteerib ka kolmas keel — muusika). Kuid vastuvõtvas teadvuses funktsioneerib see kui ükskeelne. Selles suhtes on iseloomulik, et kuigi filmikunst ja teatri dramaturgia on põhimõtteliselt ühte tüüpi, kujutades endast segu sõnalisest tekstist ja tekstist žesti, poosi ja tegevuse keeles, võetakse teatrit vaataja poolt vastu kui enamjaolt sõnu, filmi aga — kui tegevust par excellence. On iseloomulik, et etenduse “partituur” — näidend — fikseerib põhiliselt sõnad, jättes tegevuse ja žestid ettekandja kompetentsi (st sõnaline tekst on invariantne, aga žestide-tegevuse oma variatiivne), aga filmi partituur — stsenaarium — fikseerib eelkõige tegevused, sündmused, žestid, st silmaga vastu võetavad kujundid, jättes sõnad enamikul juhtudel “dialoogi spetsialistidele”, “tekstitegijatele” või üldse võimaldades selles osas režissööril tegutseda oma äranägemise järgi. Vastavalt uurivad teatri metakirjeldused eelkõige sõnu, filmi omad aga keele nähtavaid elemente. Teater kaldub kirjanduse kui metakeele aluse, kino aga foto poole.

Kuid antud seoses huvitab meid muu — filmi moodustavate osakeelte kaugeleulatuv kreolisatsioon. Montaažilise tummfilmi ajastul ilmnes sõnalise keele mõju filmimaterjali ranges jaotuses “sõnadeks” ja “fraasideks”, ikooniliste märkide sfääri kanti üle väljenduse ja sisu vahelise suhte tinglikkuse printsiip. See sünnitas montaažipoeetika, mis on futurismiajastu sõnakunsti printsiipide ülekandmine kujutiste valda. Liikuva foto keel, võttes enda kanda talle struktuuriliselt võõrad sõnalise luulekeele elemendid, sai filmikunsti keeleks.

Helifilmi perioodil toimus filmikeele aktiivne “vabastamine” sõnalise kõne printsiipidest. Kuid samaaegselt toimus ka liikumine vastassuunas: filmilindi tehnilised tingimused nõudsid lühikesi tekste, aga nihe filmiesteetikas, lahtiütlemine miimilise žesti poeetikast tõi kaasa suunatuse kõnekeelele, mitte teatraalsele või kirjalik-kirjanduslikule keelele. Filmilindi loomus mõjutas filmikeele struktuuri, valides kogu tema massiivist välja ühe kindla kihi. Kõige “kinematograafilisemaks” osutus släng, aga samuti lühendatud, elliptiline kõnekeel. Samal ajal tõstis selle kõnekihi sisseviimine filmikunsti tema prestiiži kultuuris tervikuna, andis talle vajaliku fikseerituse, mis oli kultuuriliselt ekvivalentne kirjaga. (Selles mõttes erineb filmikunst põhimõtteliselt kirjandusest: iga kirjandusteos kujutab kõnekeelt, st annab selle kirjaliku, stiliseeritud kuju, film aga võib selle kinnistada ja rehabiliteerida “loomulikus” olekus.) See viis ulatuslike tagajärgedeni juba filmikunstipiirest väljaspool: tärkas teadlik orientatsioon “mitteõigele” kõnele. Kui varem tähendas “rääkida nagu raamatus” või “nagu teatris” (“nagu kunstis”) oskust rääkida õigesti, kunstlikult, “nagu kirjutatud”, siis nüüd hakkas “rääkida nagu kinos” (“nagu kunstis”) tähendama “rääkida nagu räägitakse” — rõhutatud kidakeelsuse, valesti ütlemiste, ellipsite, slängi elementidega. Kõne tahtlik “mittekirjakeelsus” muutus “kaasaegse” stiili osaks. Suuline rääkimine on sel juhul orienteeritud oma rõhutatud eripärale kui ideaalsele kultuurinormile. Võib tuua ka teisi näiteid mitmekesistest keelelistest interferentsidest, mis viivad selleni, et enamik reaalselt funktsioneerivaid keeli (mitte nende mudelid või metakirjeldused) osutuvad keelte seguks ja neid võib jagada kaheks või enamaks semiootiliseks komponendiks (keeleks).

Niisiis võib kultuuri kihistustes jälgida kahte vastassuunalist protsessi. Käivitatud duaalsuse mehhanism viib pidevalt iga kultuuriliselt aktiivse keele lagunemisele kaheks, mille tulemusena kultuuri keelte üldarv kasvab laviinina. Iga sel moel tekkinud keel kujutab endast iseseisvat, immanentselt endassesulgunud tervikut. Kuid samal ajal toimub ka vastassuunaline protsess. Keelte paarid integreeruvad terviklikesse semiootilistesse moodustistesse. Seega on töötav keel üheaegselt nii iseseisev keel kui ka allkeel, mis sisaldub üldisemas kultuurikontekstis kui tervik ja terviku osa. Kui kõrgema järgu terviku osa saab keel täiendava spetsifikatsiooni kultuuri aluseks oleva algse asümmeetria valguses. Toome järgmiste opositsioonide näite:

Ilukirjanduslik proosa ←→ Luule

Mitteilukirjanduslik proosa ←→ Ilukirjanduslik proosa

On ilmne, et “ilukirjanduslik proosa” esimeses paaris ei ole võrdne iseendaga teises paaris, sest esimesel juhul aktualiseeritakse temas segmenteeritus, diskreetsus, lineaarsus — see, mis on omane igale sõnalisele kõnele ja seisab vastu luule tendentsile integreerida tekst. Teisel juhul realiseerub ilukirjanduslik proosa nagu ka luule kui ilukirjandusliku kõne osa ja ainult sellisena, tänu oma erinevusele mitteilukirjanduslikust proosast, võib integreeruda koos selle viimasega struktuuri “proosakõne antud keeles”. Ainult erinev võib integreeruda. Semiootilise spetsifikatsiooni kasv, mis on jälgitav kui püsiv tendents kultuuri ajaloos, on stiimuliks üksikute keelte integreerumisel ühtseks kultuuriks.

Me oleme juba märkinud, et iga integreeritud semiootiline keeltepaar, mis omab võimalust kommunikeeruda, säilitada informatsiooni ja, mis eriti oluline, töötada välja uut, on mõtlev seadeldis ja teatud mõttes esineb kui “kultuuriline individuaalsus” . Integreerudes üha kõrgematel tasanditel omavahel, moodustavad need “kultuurilised individuaalsused” tipus kultuuri individuaalsuse.

*

Kultuuri olemus on arusaamatu väljaspool indiviidide füüsikalis-psühholoogilise erinevuse fakti. Arvukad teooriad, mis viivad sisse „inimese” mõiste mingi abstraktse kontseptuaalse ühikuna, lähtuvad ettekujutusest, et see (mõiste) on invariantne mudel, mis sisaldab kõike olulist sotsiokultuurilise mudeli ehitamiseks. Seda, mis eristab ühte inimest teisest, nagu ka nende erinevuste olemust, reeglina ignoreeritakse. Taolise nägemuse aluseks on ettekujutus, et inimestevahelised erinevused kuuluvad variatiivse, süsteemivälise ja teadvustava mudeli vaatepunktist ebaolulise valdkonda. Nii näiteks tundub elementaarse kommunikatsiooniskeemi vaatlemisel täiesti loomulik olevat eeldada, et adressaat ja adressant on oma koodiliselt olemuselt täiesti identsed. Eeldatakse, et seda tüüpi skeem modelleerib kõige täpsemalt reaalse kommunikatsiooniakti olemust. Muidugi, iga kultuuriuurija teab, et ükski inimene ei ole teise koopia, erinedes psühhofüsioloogilistelt omadustelt, individuaalselt kogemuselt, välimuselt, iseloomult jne. Kuid samal ajal eeldatakse, et antud juhul on tegemist looduse “tehniliste möödalaskmistega”, mis sõltuvalt oma “tootmisvõimalustest” ei ole suuteline käivitama seeriatootmist, et kõik, mis kuulub individuaalsete variantide sfääri, ei puuduta inimese kui sotsiaalse ja kultuurilise nähtuse olemust. Taoline vaatepunkt pärineb antiikajast, kuid formuleeriti eriti selgelt XVIII saj sotsioloogide poolt. Sellest ajast on seda korduvalt kritiseeritud, kuid püsib siiski vaikiva eeldusena kuni tänapäevani.

Me lähtume vastupidisest oletusest, arvates, et individuaalsed erinevused (ja neile asetuvad kultuurilis-psühholoogilised grupilised erinevused) kuuluvad inimese kui kultuurilis-semiootilise objekti eksistentsi juurde. Just inimisiksuse variatiivsus, arendatud ja stimuleeritud kogu kultuuri ajaloo vältel, on inimese arvukate kommunikatiivsete ja kultuuriliste tegevuste aluseks.

Kujutagem ette mingit organismi (seadeldist), millel on kõikidele välisärritajatele vastuseks ainult kaks reaktsiooni. Oletame, näiteks, et tal on võime fikseerida valgustatuseastme järgi kas tegu on öö või päevaga. Eristades kahte situatsiooni, on meie seadeldis võimeline ka teostama kahte operatsiooni: signaali “öö” puhul lülitama lambi sisse ja signaali “päev” puhul välja. Ühendame antud seadeldise sidekanali kaudu teise samasugusega sel moel, et ta saaks edastada adressaadile signaale “öö” ja “päev”, sõltuvalt millest ka seal lülitub lamp sisse või välja.

Taolisele seadeldisele on omane:

1. Kõigeteadmine. Teadmine on vaene ja ebatõhus, kuna ta ei suuda kindlustada ümbritseva keskkonna kohta antava teabe isegi suhtelist täielikkust. Kuid etteantud alfabeedi piires on see teadmine absoluutne. Meie seadeldis on alati võimeline vastama sellele ühele tema konstruktsiooni poolt ette antud küsimisele. Vastus: “Ei tea” on tema jaoks võimatu. Igas situatsioonis eristab ta parameetri “valgus ↔valguse puudumine” ja, heites kõrvale kõik ülejäänu kui ebaolulise, reageerib sellele.
2. Kahtluste ja kõhkluste puudumine . Et ümbritseva keskkonna seisundi analüüs ja reaktsioon on seotud automaatselt, siis ei saa antud seadeldisel olla mingeid kõhklusi käitumise valikul. Käitumine võib olla ebaefektiivne, ei taga antud organismi ellujäämist, kuid ta on usaldatavalt garanteeritud. Keskkonna seisundi ühene määratlus toob endaga kaasa ühese tegevuse.
3. Täielik teineteisemõistmine signaali saatja ja vastuvõtja vahel . Ühesugune kodeeriv-dekodeeriv süsteem, mis seob edastava ja vastuvõtva seadeldise, kindlustab edastatud ja vastuvõetud tekstide täieliku identsuse. Mittemõistmine on võimalik ainult sidekanali tehnilise rikke tulemusena.

Kujutagem aga ette, et meie seadeldis peab evolutsioneeruma ellujäämisvõime suurendamise suunas. Oleks loomulik kõigepealt suurendada väliskeskkonna parameetrite hulka, millele ta on võimeline reageerima, püüdes viia see maksimumini. Kuid on selge, et sel moel kvalitatiivset nihet, mis muudaks reageeriva seadeldise teadvuseks, ei toimu.

Teadvuse fakti võib tuvastada siis, kui välismaailma peegeldamise seadeldises on alfabeedis, mille abil antud organism identifitseerib välismaailma seisundeid sisemise koodiga, reserveeritud tühi pesa tulevaste, veel eristamatute ja nimetamata seisundite tarvis. Välismaailma jaotus, tema seisundite dešifreerimine ja nende tõlge oma koodi keelde lakkab olemast üks kord ja alatiseks antu, ja igas seesuguste klassifikatsioonide uues süsteemis jääb varu selle tunnetamatu tarvis, mida veel peab teada saama, määratlema ja mõtestama.

Taoliste “tühjade pesade” sisseviimisega omandab meie seadeldise reageeriv mehhanism teadvuse tunnused: paindlikkuse, isearenemisvõime, tõstes omaenda efektiivsust, luues välissituatsioonide paremini töötavad mudelid (peegeldused). Kuid samal ajal ta kaotab kõigeteadmise — automaatse vastuse olemasolu igale küsimusele — ja kõhkluste puudumise — sama automaatse seose väljast tuleva informatsiooni ja tegevuse vahel. Viimane asjaolu on seotud teise otsustava sammuga üleminekul mehhaaniliselt automatismilt teadlikule käitumisele: kui enne vastas igale välisele ärritajale üks ja ainult üks automaatselt temaga seotud reaktsioon, siis nüüd on ta seotud vähemalt kahe teatud mõttes samaväärse reaktsiooniga, mis teeb vajalikuks hinnangu ja valiku mehhanismi olemasolu, st annab reaktsioonile mitte automaatse, vaid informatsiooniliselt sisuka iseloomu, muutes ta teoks.

Tõstes mõõtmatult meie seadeldise tõhusust, mis sellest momendist omandab isikupärase käitumise, sisaldab valikuvõimalus reaktsioonide vahel endas vältimatult ka kõhkluse momenti.

Seega, sel hetkel, kui me keerukustasime meie poolt jälgitava seadeldist niivõrd, et seda võib kvalifitseerida kui intellekti omavat, see, omandades võime paindlikult ja efektiivselt reageerida välismaailma muutusele ja selles orienteeruda, ehitades oma mõistuse üha tegusamaid mudeleid, osutus samaaegselt olevat vahetpidamatult kasvava teadmatuse ja ebakindluse seisundis. Need, kes tegelevad tehisintellekti küsimustega, ei tohiks unustada, et nende poolt loodud mõtlev seadeldis (muidugi, kui mitte nimetada nii mehhaanilisi lisandeid inimintellektile, mis on ilma jäetud mõistuslikust iseseisvusest), juhul, kui seesugune saab loodud, osutub kohe neurooside ohvriks, mis lähtuvad kaitsetuse tundest, informeerimatusest ja kahtlustest käitumisstrateegia valikul.

Mõtte fenomen ei saa oma olemuselt olla eneseküllane. Nagu kõik suured täiustused ja avastused, on ka see leiutis, mis kõrvaldab olemasolevad raskused, ise uute, veel suuremate raskuste allikaks ja nõuab uusi leiutisi. Kolossaalne hüpe mõtte valda, mida saadab järsk stabiilsuse ja ümbritsevas keskkonnas ellujäämise võime tõus, nõudis uusi avastusi, mis võimaldaksid hakkama saada raskustega, mida tekitab teadlik eksistents.

Ühelt poolt oleks loomulik korvata ebakindluse ja teadmatuse kasv pöördumisega kaitsvate olevuste poole, kes omavad kõigeteadmist. Religiooni teke mõtte fenomeniga ühes staadiumis ei ole kahtlemata juhuslik. See on täiesti omaette küsimus ja jääb kõrvale käesoleva käsitluse teemast. Teiseks üleskerkinud raskuste ületamise vahendiks oli apelleerimine kollektiivsele mõistusele, st kultuurile. Kultuur — üliindividuaalne intellekt — kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on ses suhtes tema vältimatuks täienduseks.

Selles mõttes võib kultuuri mehhanismi kirjeldada järgnevalt: mõtleva individuaalsuse käsutuses oleva informatsiooni ebapiisavus teeb hädavajalikuks tema pöördumise teise samasuguse üksuse poole. Kui me suudaks endale ette kujutada olevust, kes tegutseb täieliku informeerituse olukorras, siis oleks loomulik eeldada, et ta ei vaja otsuste vastuvõtmiseks endasugust olevust. Inimese jaoks on normaalseks olukorraks aga tegevus ebapiisava informatsiooni tingimustes. Kui palju me ka ei laiendaks oma teadmiste ringi, vajadus informatsiooni järele kasvab kiiremini meie teadusprogressi tempost. Järelikult ei hakka teadmise kasvades teadmatus mitte kahanema, vaid kasvama, tegevus, muutudes üha efektiivsemaks, mitte kergenema, vaid raskenema. Sellistes tingimustes kompenseerib info vajakajäämist selle stereoskoopilisus — võimalus saada sama reaalsuse täiesti erinev projektsioon, tema tõlge täiesti teise keelde. Kommunikatsioonipartneri kasulikkus seisneb selles, et ta on teine. Kommunikatsiooniaktis osalejate kollektiivne kasu on nende mudelite, mille vormis peegeldatakse välismaailma nende teadvuses, mittesamasuse arendamises. See saavutatakse nende teadvuses moodustuvate koodide mittekokkulangevusega. Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima eri keeli”. Seega, kultuuri arenguga kaotame lihtsa süsteemi kolmanda eelise — kommunikatsioonis osalejate teineteisemõistmise adekvaatsuse. Enamgi veel, kogu kultuurimehhanism, mis teeb ühe individuaalsuse teise jaoks hädavajalikuks, hakkab töötama iga osalise eripära suurendamise suunas, mis toob endaga kaasa loomuliku takistuse suhtluses.

Selle uue tekkinud raskuse kompenseerimiseks on ühelt poolt vajalik metakeeleliste mehhanismide loomine ja teisalt ühise keele — segu kahest lahknevast ja spetsialiseeruvast allkeelest — tekkimine. Isiklikud individuaalsused, säilitades oma üksikuse ja iseseisvuse, lülituvad keerulisemasse teise järgu individuaalsusesse — kultuuri.

On selge, et seesama suhete süsteem, mis seob erinevad keeled (semiootilised struktuurid) kõrgemasse ühtsusesse, seob ka erinevad individuaalsused mõtlevasse tervikusse. Nende kahe, struktuurilt ühetüübiliste mehhanismide kogum moodustabki indiviidiülese intellekti — Kultuuri.

 

* * *

 

Kultuuri kui indiviidiülese ühtsuse erinevus madalama järgu indiviidiülestest ühtsustest (nagu “sipelgapesa”) seisneb selles, et sisenedes tervikusse kui osa, ei lakka üksikindiviid olemast tervik. Seetõttu ei ole suhtel osade vahel mitte automaatset iseloomu, vaid see eeldab iga kord semiootilist pinget kollisioonis, mis vahel omandab dramaatilise iseloomu. Ülalpool kirjeldatud struktuurimoodustav printsiip töötab mõlemas suunas. Ühelt poolt viib see selleni, et kultuuri arengu käigus osutub võimalikuks inimese individuaalse teadvuse siseselt psühholoogiliste “isiksuste”, koos kõigi kommunikatiivsete seoste keerulisusega, tekkimine, teisalt — üksikud isiksused integreeruvad äärmiselt jõuliselt semiootilistesse ühtsustesse.

Sisemiste konfliktide rikkus kindlustab Kultuuri kui kollektiivse mõistuse äärmise paindlikkuse ja dünaamilisuse.

1978

* Alan Mathison Turing (1912–1954), inglise matemaatik, matemaatilise loogika ja arvutusmatemaatika-alaste tööde autor, esitanud algoritmi kirjelduse abstraktse arvutina (nn Turingi masin). Toim.

1 Nii domineerib Euroopa XVII – XIX saj kultuuris ilmselgelt sõnalis-diskreetne süsteem. Loomulik keel ja loogilised metakeeled saavad kultuuri kui niisuguse mudeliteks. Kuid just ühe või teise süsteemi domineerimise ajastutel saab silmnähtavaks võimatus muuta ta ainukeseks.

2 Vrd unenäo kirjeldust L. N. Tolstoil: “Kuid taadike peksab peaga lumehangest läbi: ta pole nii võrd taadike kui jänes ja putkab meie juurest minema. Kõik koerad kihutavad talle järele. Nõuandja, kes on Fjodor Filippõtš, ütleb, et kõik peavad istuma ühtekokku <…>kuid taadike pole taadike, vai uppunu” (L. N. Tolstoi. Kogutud teosed 14s köites. II k. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus 1955, 263–264). “ Kujud-märgid siin ei ole mitte konventsionaalsed, kuna nende väljendus on seotud sisuga vahetult, ja ka mitte ikoonilised (sel juhul tähendaks väliskuju muutumine hüppelist üleminekut teisele märgile: „jänes”, „uppunu” ja „taadike”, „nõuandja” ja „Fjodor Filippovitš”, kui lugeda neid ikooniliste märkidena, on erinevad märgid; kuid antud juhul tuvastatakse „jänes – taadike – uppunu” kui üks). Konventsionaalsete ja ikooniliste märkide olemasolu ise on dualismi “diskreetsus/mittediskreetsus” peegeldus diskreetses süsteemis. Sellisel kultuuri põhilise semiootilise dualismi transponeerumisel üheks tema osaks topelduvad sõnalist tüüpi märgid (diskreetsuse diskreetne kujutamine), mis viib selleni, et nad saavad faktiliselt metaühikuteks, aga ikoonilised märgid muutuvad hübriidseks moodustiseks — diskreetseks mittediskreetsuse kujutiseks.