A. A. MILNE´I “KARUPOEG PUHH” LACANI PSÜHHOANALÜÜSI VALGUSES

Danica Kubi

“Nii, siin ta siis nüüd ongi, see meie Puhh.
Tuleb teine, nagu näete, parajasti oma sõbra Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid…(7)

… nii algab A.A. Milne’i ülipopulaarne teos “Karupoeg Puhh”, mida püüaks siinkohal analüüsida Lacani psühhoanalüüsi silmas pidades. Lacani psühhoanalüüs on ehk rakendamatu Winnie Puhhi muinasjutulisele maailmale, kuna nii Karupoeg Puhh kui ka tema sõbrad eksisteerivad kui väljamõeldised kellegi kujutluses. Tundub võimatuna analüüsida muinasjututegelasi Lacani teooriast lähtudes, kuid ehk pole seda vajagi ning ole omamoodi julmgi lapsemaailma lõhkuda keerukate ja segadusseajavate terminite tekstisse toomise läbi.

Analüüsi aluseks pole võetud peatükk teosest “Karupoeg Puhh”, vaid fragmentidena tuuakse näiteid erinevatest lugudest, püüdes sel viisil interpreteerida tegelaskujude omanäolisi käitumismalle ja mõttemaailma.

Sündides kukume androgüünsest täiuslikkusest seksuaalsesse erinevuste süsteemi, (See on poiss!) kus kaotatakse potentsiaalne androgüünsus, võimalus olla nii mees- kui naissoost. See on tõeline kaotus, püsima jääb vaid mälestus sellest suuremast kõiksusest, mille osaks subjekt on; kogu elu püütakse seda puuduvat, täiendavat minasust otsida. Sugupoolte erinevust Puhhi lugudes rõhutatud pole, kuid vaatamata sellele püüab lugeja, kelle keelelise- ja mõttemaailma lahutamatuks osaks on binaarne opositsioon mees-naine vahel, kindlaks määrata sugu. Bioloogiliselt on sugu sündides määratud, edasi kujundab seda vaid ühiskond, mis ootab oma indiviididelt soorolli täitmist.

Loomade puhul on asi keerulisem, kuna nende sood pole nii markeeritud kui inimestel. Teatud loomaliikide, näiteks kasside, koerte puhul pole esmapilgul võimalik öelda, kas tegu on isase või emase loomaga, sest neid ei ehi ei soengud ega riided, mis on peaaegu alati esmaseks informatsiooniallikaks inimese soo määramisel. Puhhi lugude tegelastel pole sugu, väide, nagu oleksid nad täiesti sootud, oleks siinkohal julm, kuid “Karupoeg Puhhis” põhineb sugude määramine vaid oletustel. Kui loomade sugudest ei räägita, siis pole see ilmselt antud kontekstis ka oluline, sest laste jaoks ei eksisteeri enne Sümboolset faasi mõisteid naissoost-meessoost, milleni jõutakse vaid läbi keele. Erinevusi ei eksisteeri Reaalses faasis, kus pole jagunemist poiss-tüdruk veel toimunud. Ehk on tegemist Sümboolsuse eelse maailmaga, Imaginaarse faasiga, kus kõik on enamjaolt sootu, kuhu kuuluvad mänguasjad, millele pole antud sugu. Näitena võiks tuua pehme karu, mida inglisekeelses ühiskonnas ikkagi Teddyks kutsutakse; mängikannile omistatud nimi kinnistab seda soota olekut veelgi. Sugudega mänguasjad tulevad sisse vanemaks saades Barbie ja Keni näol, mis saab olema Sümboolses faasis, kus osatakse nende erinevustele ka tähendus anda. Võib aga tuua vastuväite lausungile, angu oleks teoses tegemist Imaginaarse maailmaga, sest tegelased kasutavad ju suhtlemiseks keelt. Aga võib olla jääb Winnie Puhhi ja tema kaaslate maailm sinna kuhugi Imaginaarse-Sümboolse, reaalse-ebareaalse, teadvuse-mitteteadvuse vahele.

Karupoeg Puhh on karu, kes on veel poeg, see tähendab laps, kellel aga pole lugeja teada vanemaid. Kui võtta arvesse, et tegelikkuses on karu vaid mänguasi, siis ei saagi tal reaalselt vanemaid olla. Ainsaks vanema aseaineks on Puhhile Christopher Robin, kes antud kontekstis täidab vaid isa rolli. Kanga ja Ruu on ainus näide lapse-vanema vahelisest suhtest, milles on ka tegemist üksnes ühe vanema eksistentsiga. Tiiger, Notsu, Iiah ja Öökull on lugemismaterjali alusel vanemateta, kuigi kaugeltki kõik pole “täiskasvanu” ikka jõudnud. Üheks ühendavaks jooneks “loomade” vahel on nende võime rääkida inimkeelt, mis lahutab neid reaalses maailmas eksisteerivatest loomadest. Lisaks kõnevõimele on neile antud ka aju, mis võimaldab mõtelda, analüüsida, kujutleda, tajuda minevikku, olevikku ja tulevikku. Tegu on täiesti erinevate loomadega, kellel on kaasas liigilised erinevused, omandatud kogemused, mis on neid kujundanud füüsiliselt ja psühhiliselt erinevateks, määrates ära nende erinevad ihad, soovid ja vajadused.

Karupoeg on subjekt, kelle arengut on algusest peale kujundanud ilmaolek, momendil on ta ilma oma vanematest, emahoolitsusest. Seega püüab karupoeg seda ilmaolekut kompenseerida objektidega. Näib, et Puhhi suur armastus Christopher Robini vastu korvab ilmaoleku kellestki lähedasest, samastudes subjekti puuduva osaga. Tema juuresolek mõjub kindlustavalt nii Notsule kui ka Puhhile. Puhh on läbinud Reaalse ja Imaginaarse faasi, ta on omandanud keele, mis juhatab subjekti Sümboolsesse faasi, mille algstaadiumisse näib Puhh igaveseks jäävat- Puhh kui igavene laps.

Lapse areng ühest faasist teise graafiliselt kujundatuna, on järgmine:
Reaalne Imaginaarne Sümboolne faas
Peeglifaas tekib aasta-pooleteise vanustel lastel, mil hakatakse märkama erinevust enda ja teise vahel, seistes esmakordselt peegli ees, näeb laps iseennast kellegi teisena. Lapse seni fragmentidena kogetud keha, üksnes jäsemete, kõhu nägemine näitab ennast nüüd imelise tervikliku kogumina, ideaalpildina. See väärsamastamine on alguseks illusoorse ühtse ego tekkimisele. Illustratsiooniks võib tuua Tiigri enese esmakordse nägemise peegelpildis:

Kui Puhh “hommikul ärkas, siis esimene asi, mis ta nägi, oli see, et tiiger istus peegli ees ja uuris sealt iseennast. … “Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid pole olemas,” vastas Tiiger” (129).

Tiigri mittesamastamine end selle peegli pinnal nähtuga tuleneb faktist, et Tiigril puudus igasugune varasem kokkupuude peegli kui peegeldavat funktsiooni omava objektiga. Teisalt aga viitab see suutmatusele peeglist oma peegelpilti vaadates kokku panna fragmenteeritud pilti endast, mis peaks olema võimalik oma teiste kehaosade nägemise kaudu. Puhhi väide aga, et Tiiger uuris iseennast, pole tegelikult õige, kuna subjekt ei saa iseennast peeglist näha, vaid üksnes oma kujundit. Vanemad sisendavad lastele, neile oma peegelpilti näidates, et seal oled sina, ajades lapse sellest veelgi rohkem segadusse, põhjustades kahestunud subjekti, mille puhul hakatakse püüdlema selle täiusliku kujundi poole, mida peeglist nähti.

Fragmenteeritud imik identifitseerib end ja ihaldab olla nagu täiuslik kujutluspilt. Isegi kui täiuslikkuse kujutlus peeglis annab meie enda peegelpildi, meie enda kujutluse, ei kujuta nad meid iialgi perfektselt.

Veepind võib täita peegli funktsiooni, nagu Iiahi puhul:

Vana hall eesel Iiah konutas jõekaldal ja uuris ennast veepeeglist. “Lihtsalt haletsusväärne,” pomises ta. “Jah, just nii see on: lihtsalt haletsusväärne.” Ta pööras otsa ringi ning loivas laisalt piki kallast paarkümmend meetrit allavoolu, pladistas siin läbi vee ja tatsas siis teist kallast pidi pikkamööda tagasi. Ning hakkas jälle vette vahtima. “Täpipealt nii, nagu ma arvasin,” lausus ta. “Mitte karvavõrdki parem kui sealt kaldalt. Aga kellele sa kurdad, kellele see korda läheb…” (54)

Iiah oma kurbuse ja rahulolematusega püüdlebki selle täiuslikkuse poole, lootes esmalt peegelpildi ja siis iseendagi muutumist perfektsemaks.
Kuid peegliks ei pruugi olla üksnes peegel või veepind, selleks võivad olla vanemad, mängukaaslased, mille najal hakkab laps projitseerima oma keha välismaailmas eksisteerivatele objektidele, matkides kaaslasi. Teistelt õppides ja teisi matkides püüab Tiigergi süüa seda, mida söövad teised tema ümber, teha seda, mida teevad teised loomaliigid, ronida puu otsa kui karu, hüpata kui känguru. Omistades teiste loomade elutegevusi endale, mis aga tegelikult antud loomaliigi juurde ei kuulu, püüab tiiger luua täielikku pilti, identiteeti endast kui liigist, kuna ühtegi temasarnast Saja Aakri Metsas ei eksisteeri. Metsas elab kõiki liike vaid üks, kellelgi pole oma liiki kaaslast, olgu siis lapsevanem või sõber. Känguru puhul on küll ema-laps, kuid mänguasjade maailmaski on alati kujutatud känguru koos taskus oleva lapsega. Kui Puhh, Notsu, Iiah ja teised olid vaid Christopher Robini mänguasjad, siis arusaadavatel põhjustel oli neid kõiki vaid üks, sest lastele tavatsetakse osta ühest liigist vaid üks mänguasi, mitte aga ema ja isa, liiati veel, kui need on täiesti identsed.

Karupoeg Puhhist on saanud Sümboolse faasi subjekt, kuna ta esindab lihtsat grammatilist ütlust “Mina” näiteks, “Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab”, “Mina”, vastas selle peale Puhh (11). Või näiteks Puhhi vestlus Christopher Robiniga “Ma siin arutasin praegu seda asja…” (15). Subjekti all mõistetakse minasust, mis on tingitud välismaailmast. Ühele indiviidile on omane kahene süsteem: teadvus ja mitte-teadvus. Puhh ja teised, kes on leidnud oma minasuse, sisenenud sümboolsesse olemisvormi, on saavutanud selle üksnes keelelise, mitte aga indiviidi eksisteerimise funktsiooni läbi. Keeleline kompetents nii Puhhi kui tema sõprade – loomade – puhul annab teavet sellest, et kui neile poleks antud inimkeelt, poleks nad kunagi selle minasuse subjektini välja jõudnud. Saja Aakri Metsa elanikud eksisteerivad keelelises maailmas, milles keel on konstrueerinud nende subjekti, ideoloogia seda kujunemist aga mõjutanud. Kõnevõimega antakse Metsa elanikele võimalus oma soove verbaalselt esitada, kuid seejuures poleks täpne öelda, et inimkeel üksinda toob keelde tähenduse ja mõtte. Esitatud peab saama see, mis on huviobjektiks. Puhhil pidev meeotsimine, meest mõtlemine, sõna “mesi” tähendusest karupojale. Segaduses on üksnes Tiiger, kes ei oska märkidega ringi käia, sest tema jaoks on tähistajad “mesi”, “tõrud”, “ohakad” tundmatud üksused, mis ei loo ühtset seost tähistaja ja tähistatava vahel, nagu seda esitas Saussure.

Sõnu õppides märkab laps, et iga märgi identiteet sünnib tema erinevuses teistest märkidest. See on sotsialiseerumine, milles tajutakse, et sõnaline sümbol eeldab samaaegselt selle viidatava objekti äraolekut, muutes sõna objekti aseaineks. Keeleline tähistamine on seega kahekordne: teiste märkide ja objekti enda puudumine. Väljendudes saame antud objekti enda valdusesse, kuid mitte füüsiliselt. Kuigi Puhh on võimeline meest kui antud objektist keele abil mõtlema, ei vii see ihaldatud objektini ega täida kõhtu. Keele omandamine on esialgses sümboolses korratuses viinud keele tühja, lõputu äraoleku protsessi.

“Tore küll, “ arutas Puhh. “Ma ju ometi tean, et mul oli seal veel terve purk mett. Terve purk ääreni täis ehtsalt mett, ja peale oli veel kirjutatud MESI, et ma teaksin, mis see on…” Imelik! Siin o l i mesi, hoidsin seda salakesi; lugedagi sildil ju oli MESI…” (47-48).

Ettekujutus meest kasutades selleks lingvistilist sümbolit “mesi” ei muuda mett kättesaadavamaks, pigem suurendab seda ilmaolekutunnet, mille all Puhh kannatab. Isegi sõna “mesi” lõputu korrutamine ei too rahuldavat lahendust. Mesi, millest Puhh näib lohutust otsivat, on omamoodi tinglik väike a-objekt, mis pole küll üks-üheselt võrreldav ema rinnaga Reaalses faasis, kuid väike elulise tähtsusega objekt, mida esindab juba lingvistiline märk.

Sümboolse keelelise faasi juurde käib ka nimede nimetamine. Läbi keelelise akti, nimetamise kaudu on taas võimalik saada iseendaks, mina-subjektiks: mina on seotud olemisega. Näiteks:

“”Kas te oleksite nii lahke ja ütleksite, kus see Jänes praegu on?” “Läks oma sõpra Puhhi vaatama, sest Puhh on ta sõber.” “Aga see olen ju mina!” hüüatas Winnie Puhh suure imestusega. “Missugune “mina”?” “Puhh, Winnie Puhh.” (22)
“Mina olen Puhh,” tutvustas end Puhh. “Mina olen Tiiger ,” teatas Tiiger (128).

Mina kui Puhh või mina kui Tiiger saan läbi selle nime nimetamise vastavalt Puhhiks või Tiigriks. Ideoloogia nimetab meid meie eksistentsi, ja ütleb meile mitte ainult seda, kes me oleme, vaid et me oleme olemas. Nimetamine peab toimuma millegi sees, süsteemisiseselt, näiteks ühiskondliku süsteemi sees; väljaspool mida pole meil eksistentsi.

Lapse arenguga kaasnevad ka mitmesugused ihad. Iha pole vajadus (need) mingi objekti järele – mesi, iha pole iha olla armastatud – passiivne nartsissistlik ihalus – või iha teise inimese tähelepanu järele, mis oleks nõue (demand). Iha on midagi suuremat, iha on olla keegi Teine, saada süsteemi keskpunktiks, milleks on keele tsentrum, isa on see tsentrum, Isa-Nimi on tähistaja, mis valitseb kogu süsteemi.
Lapsest saab keele subjekt, subjekt keeles. Skemaatiliselt kujutatuna alistub laps sellele Teisele, kes omab võimu ning kes valitseb süsteemide üle.

Teine Teine Isakaru-Nimi
laps karupoeg karupoeg

Subjekt on alati Teise loodud, elab Teise alluvuses, vanemate, keele, kogu sotsiaalse süsteemi tingimustes, mis teevad temast subjekti ja reguleerivad tema ihasid. “Karupoeg Puhhi” maailma puhul on raske rääkida mingi Teise olemasolust, kuna nihestunud on perekonnasuhted ja puudub otsene võimalus analüüsida loomade arengut samaväärselt inimlapse omale. Teiseks võiks olla autor ise, kes valitseb kõige üle: tema teha on tegelaste ja nende keele, ihade kujundamine ning reeglite määramine. Ilmselt pole vale ka öelda, et Christopher Robin sobiks täitma Teise funktsiooni, kuid piiratumate võimalustega.
Armastusel on objekt, mis seostub subjekti korduva nõudlusega selle armastusobjekti järele. Armastusobjektideks karupoeg Puhhi puhul on esmalt mesi, siis Christopher Robin ja Notsu. Puhh vajab pidevat tähelepanu Christopher Robinilt, kelle tunnustuse, tähelepanu ning armastuse vajaduses, ootuses ja lootuses Puhh elabki.

Iiahi erakordne armastus oma saba vastu on näide mingi objekti armastusest, kuigi tegelikult ei saa me kindlaks määrata, kas Iiah oma sabasse tõepoolest nii kiindunud oli. Väide põhineb Puhhi ja Öökulli vahelisel vestlusel:

“Iahil. Minu armsal sõbral Iiahil. Tema…ta armastas seda nii väga.” “Armastas seda?” küsis Öökull. “Jaa, see rippus tema küljes,” lausus Winnie Puhh nukralt. (40)

Usume, et Puhh rääkis tõtt ning Iiah tõepoolest armastas oma saba. Teame vaid seda, et Puhh, aga ka teised Saja Aakri Metsa elanikud olid kiindunud Christopher Robinisse. Christopher kui loomi edasiviiv jõud armastas eelkõige Puhhi, kuid ka teisi Metsa elanikke, väga.

“Oi, Karuke,” ütles Christopher Robin, “kuidas ma sind küll armastan!”
“Mina sind kah!” vastas Puhh. (52)

Ja meie, lugejad, armastame Puhhi.

Kokkuvõtteks on need lõbusad lood Christopher Robini fantaasia vili kõnelevatest ja mõtlevatest loomadest. Lacan ilmselt ei võtaks analüüsida muinaslugu, kuna selles on keeruline psühhoanalüüsi rakendada, liiati veel kui on tegemist reaalsusest nõnda kaugel asetseva kõnelevate loomade maailmaga. Ehk olnuks Freudi psühhoanalüüs antud kontekstis paremini rakendatav kui Lacan, kuid see jääb juba järgmiste analüüside aineks.

 

Kasutatud kirjandus:
Milne, A. A. 1974. Karupoeg Puhh. “Eesti Raamat”, Tallinn.

Fink, B. 1997. The Lacanian Subject. Between Language and Jouissance. Princeton University Press.
Hietala, V. “Jacques Lacani psühhoanalüüs ja filmiteooria I”. Teater. Muusika. Kino. 1994, 6, 78-81.

 

Tagasi