Summa hvolkloristika õppejõudude killud hoolsa semiootikatudengi poolt kokku korjatud
Väljavõtted sisseastujate (2003) eseedest teemal “Semiootiku ülesanded globaliseeruvas ühiskonnas”
Märgid ja sümbolid
Isegi nii ülemaailmne tegevus nagu noogutus omab kuskil piirkonnas hoopis teist tähendust, mis siis veel rääkida pisikestest arusaamade erinevustest.
Sümboleid ja märke tundes saab ühiskond täieliku ühtsuse. Kõik eripärad saavad loogilise põhjenduse ja ei teki mingisuguseid arusaamatusi.
Siin maailmas on väga äratuntavalt eestlaslikke asju, hoolimata nende hämarast minevikust.
Enne, kui tekkisid keeled, suheldigi märkide abil. Selle jaoks ei olnud vaja ühtegi (mõistlikku) häälitsust ega ka kirjutisi.
Kuna märgid on olnud inimkonna ajaloo vältel väga tähtsas rollis, siis võib kindel olla, et ka tulevikus omavad nad suurt tähtsust. Ja seal, kus leidub märke, leidub ka semiootikuid.
Semiootiku ülesandedSemiootik peab oskama orienteeruda erinevates semiosfäärides, et hoida ära erinevate kultuuride kokkupõrkeid.
Teadus /semiootika/ peab inimesele selgelt mõista andma, et tühjas gaseeritud vee purgis ei ole mingit tarkust peidetud, ja et teadmist tuleb otsida absoluutselt teisest kohast.
On vaja luua sümboleid, mida mõistaks nii ameeriklane kui pakistanlane. Semiootikuil on oma “mission impossible” — luua hiinlastele ja jaapanlastele inimlik klaviatuur.
Semiootikud lahkasid kunsti, kuni see lakkas olemast.
Isegi semiootiline analüüs ei ravi lollust.
Semiootika on niivõrd mitmekülgne, et semiootika ülesandeid on võimatu piiritleda,. Neid saab vaid jagada.
Ühiskond tähendab süsteemi. See on ämblikuvõrk, mille igas liitekohas on oma paiga leidnud osake materiaalsest või mittemateriaalsest. Mida aeg edasi, seda ühtlasemaks muutub võrgumuster. /…/
Semiootikud selles võrgus ei esine ämblikena, kes kangast laiemaks venitavad ja seda siluda püüavad, vaid pigem kuivatuspaberina, mis igast hetkest jäljendi võtab.Globaliseeruvas ühiskonnas esineb semiootikat kolmes vormis: universaalsümboolikana (rahvaste, inimgruppide kollektiivses mälus ja maailmanägemises), individuaalsümboolikana (üksikisiku poolt loodud tähendustekogum) ning tekstisümboolika (tekst tervikuna kujutab ühte märki).
Semiootika ülesandeks saab olema teatud universaalse keele välja töötamine, mille abil saab Tshukotka avarustesse eksinud näljane välismaalane raskusteta kohalikust külapoest osta kimbu kuivatatud kala.
Primaarne tundub olevat ikka ja jälle kaardistava tutvustamine e globaalse teadvuse suurendamine e “freudilik” teadmiste järelkasvu tagamine.
Vaatleb globaliseeruvas ühiskonnas enese ümber, mõistatab ja lahendab. Heal juhul ka naeratab sealhulgas.
Seega meenutab semiootiku roll maatarga, shamaani, vaimse juhi ja teiste taoliste sotsiaalses hierarhias üsna kõrge staatusega inimeste rolli, kes peavad oma rahvale (kogukonna liikmetele) selgitama nende võimalusi ja teid nende saavutamiseks.
Semiootik /…/ peaks/võiks olla nö turvapadi, kes pehmendab erinevate kultuuride ja arusaamiste kokkupõrget, mis paratamatult tekkivad globaliseeruvas ühiskonnas.
Valgustaja, kes suudab/üritab globaliseeruvas ühiskonnas avada inimeste silmad.
Aitaja ja suunaja, keegi, kes suudaks õigel hetkel vajutada õigele nupule, juhtida tähelepanu hetkel olulisele — ning sellega lükata edasi või sootuks ära hoida üht sõda või pommiplahvatust.
Kokkuvõtlikult — vähem semiootikuid, rohkem semiootikat!
Semiootiku isikuomadused
Teadmistes peitub jõud, ning seetõttu on seda alati ka semiootikutel.
Semiootiku silmaring on kindlasti avaram kui tavainimesel, tema ülesandeks on julgeda käia silmaklappideta, liikuda täiuslikkuse, täieliku mõistmise poole, mida loodetavasti pole olemas.Semiootik peab olema see imeinimene, kes suudab Kesk-Indias elavale hindule selgeks teha, miks ja mida mõtles Koplist pärit Aleksei, kui ta ütles hindule, et too on lehm.
Keskmiselt informeeritud kodanikele paistavad semiootikud tühikargajate või paremal juhul kaasaegsete maagidena, kelle kohta ei tea, millega ta tegeleb, kuid kahtlemata teeb ta midagi tähtsat.
Näeksingi semiootikus osaliselt tüüpi, kes laseks julmalt põhja suure protsendisisaldusega pateetikat ja häma. /…/ Isegi kui lastakse põhja mingi osa elujõulist stuffi, on sel ikka puhastav mõju kogu kvantiteeti arvestades.Nõnda võib täiesti tõenäoline olla, et kõige parem kirjanik on tänapäeval semiootik nagu ka parim muusik, kunstnik, luuletaja või muu selline, sest tema teab, kuidas sõnumit edastada, et see kohale
jõuaks.Selgesti eristuvaim ja minu arust tähtsaim oleks võtta endale julgustnõudev kohustus hoolida ja hoolitseda sind ümbritseva eest. See sõltub muidugi kohustuste valija vaimsetest ja füüsilistest võimetest.
Ka semiootik on inimene
Aitavad meil mõista nii meid ümbritsevat maailma kui ka teisi inimesi, aga arusaamist meil vaid vaja ongi. Peale selle on iga semiootiku ülesandeks olla ka hea lapsevanem, ustav sõber ja laia silmaringiga maailmakodanik.
Lõpuks on ka semiootik kõigest inimlik inimene ja tema esmaseks ülesandeks on teha oma tööd nii hästi ja ausalt, nagu mistahes muu ameti esindajadki.
Väljavõtteid semiootika erialale õppima pürgijate esseedest teemal "Kas eesti ühiskond vajab filosoofe ja semiootikuid?" (2002)
Ma ei arva, et väike riik Eesti tingimata vajab “filosoofe ja semiootikuid”. Inimene ei vaja ka Jumalat, aga on hea, kui ta olemas on.
Vastates “ei” teemaks olevale küsimusele ütleme me “jah” metsistumisele ning peata ja mõtlemiseta masinaks muutumisele. Vastates “jah” teadvustame endale iseseisva abstraktse mõtlemise vajalikkust ning astume suure sammu oma nääpsukese kultuuri säilitamise suunas.
“Lähme hoopis semiootikasse”, ütles Pühvel, tulevane arvutiteadlane säärase irooniaga, nagu räägiks ta Seewaldisse minekust.
Muidugi saan ma aru, et meie riik ei vaja semiootikuid ega filosoofe, isegi rahvaluule uurijaid ei ole vaja. Ükski korralikult töötav masinavärk ei vaja mutreid ja hammasrattaid, mis ei võta osa ülejäänud süsteemi tööst, vaid unistavad niisama, või siis “toodavad” midagi, mis segab ülejäänud masina tööd — mõtteid, mis panevad kellegi teise omakorda mõtlema; või siis lihtsalt “raiskavad” väärtuslikku aega, mida saaks paremini kasutada enda aeglaseks tapmiseks.
Kui küsimus on juba esitatud, saab hakata andma uusi definitsioone ning vastuseid. Taolist asja võib juba nimetada semiootikaks. Nii lihtne see ongi.
Umbses kultuuriruumis võib ju isegi vaimust vaesel paha olla.
Semiootikud ja filosoofid ON mõtlejad ja nende mõtteid on Eesti riigile vaja kasvõi siis, kui iga haridusminister mõelda ei oska.
Eesti riik vajab semiootikuid, kes on õppinud Tartu Ülikoolis, sest need on inimesed, kes löövad elus läbi. Ja riik peaks neid isegi rohkem vajama, sest mina ei taha enam vastata küsimusele, mis on semiootika.
Arvan, et filosoofid ja semiootikud on vajalikud, hoidmaks vaimu ärkvel. Küllap ei tunne kõik selles puudust.
Ma ei tea küll semiootika ajaloost midagi, kuid lõhna järgi ütleks, et see võiks kusagil kahekümne viie aasta paiku olla, mis tähendaks, et semiootika on sada (!) korda filosoofiast noorem.
Tegelikult vajab Eesti riik ju kõiki, kes makse maksavad, st. ka filosoofe ja semiootikuid.
Semiootikute ja filosoofide kasuks räägib ajalugu. Juba Vana-Kreekas olid eelnimetatud väga austatud ja ka vajalikud. Paljuski just tänu neile on Vana-Kreeka ka nüüd tuntud.
Filosoofid ja semiootikud astuvad üldisest rabelevast rahvast sammu kaugemale ning vaatavad teoreetilist pilti. Neil on avaram maailmapilt ning nad püüavad seda teistelegi näidata.
Kaudses mõttes on nii semiootik kui ka filosoof tööturul konkurentsivõimetud. Samas pole see mitte antud erialade, vaid lünkliku hariduspoliitika süü.
“Tädi Maali jaoks Kapa-Kohilast” on filosoofid täiesti mõttetud, sest nad tegelevad vaid oma kummaliste teooriatega ning “jahuvad niisama”, kuid mingit kasu nendest tegelikult pole.
Siin tulevad appi filosoofid ja semiootikud, kes lubavad inimestel kõiki protsesse pisut laiemas kontekstis näha ning näha ka võimalikke strateegilisemaid kultuuristsenaariumeid.
Aga — ilma semiootikat tundmata, ilma oskuseta mõtelda semiosfäärilises paradigmas ei pruugi riigil üldse tulevikku olla.
Semiootika on tulevikumuusika. Semiootikud ei ole ühiskonna poolt kehtestatud normide vangid. Nad näevad seda, mis võib-olla pole nö sobiv; kuulevad seda, mida kuulda tahavad.
Mõtted tahavad lennata ja hing vajab midagi enamat, mis sest, et tundub, et kõik oleks nagu olemas.
Üldiselt tundub, et Eesti riik filosoofe ja semiootikuid ei vaja, küll aga võib neist riigile kasu olla, nii lihtsalt haritud ja tähelepanelikest kodanikest kui ka filosoofia- semiootikaalase kõrgharidusega literaatidest, kultuuritegelastest või kosmonautidest.
Eesti riik kui terviklik ja hästitoimiv süsteem ei vajagi otseselt just filosoofe ja semiootikuid ametilt, vaid neid just hingelt — ideoloogiat, õhkkonda ning mõttelaadi, mis omakorda koolitaks ka enesele järglasi, kes oleksid võimelised aru saama, mõistma, analüüsima ning ka seeläbi muutma ühiskonnas toimuvaid protsesse, inimesi endid ning nende suhteid ümbritsevaga.
Meie keel, mis nõnda palju erineb Indo-Euroopa keeltest, võib tekitada takistusi suhtlemisel. Et seda ei juhtuks, tuleb seda mõista, harutada lahti keeles peituvad sügavamad lahendused, seosed.