Inimlikud loomad
Meelis Kaldalu | Jean Baudrillard’i essee“Kui sa, Puhh, hommikul üles ärkad, mida sa siis kõigepealt endale ütled?” küsis Notsu viimaks.
“Mis hommikueineks on?” vastas Puhh. “Aga mida sina, Notsu, ütled?”
“Mina ütlen: ei tea, kas täna ka midagi põnevat peaks juhtuma?” vastas Notsu.
Puhh noogutas mõtlikult pead.
“See on ju seesama,” vastas ta.Kes on selle kummalise kahekõne kangelased? On nad ‘pigem loomad’, seega inimesed, kelle loomadega sarnanemisega flirtimine (ma pean siinkohas silmas nii anatoomilist kui psühholoogilist sarnasust) ületab meie taluvuspiiri, või ehk ‘pigem inimesed’, seega loomad, kes on vägivaldselt nende territoriaalsest ja loomalikust maailmapildist välja rebitud, väidetavalt heade, “valmilike” kavatsustega? Meie vaist käsib meil oletada Puhhi ja Notsu varju peidetud inimese olemasolu, valida teine variant. Autori mõte kangastub meile ainult inimlikkuse telgedel, mis tundub meile normaalsena või vähemalt süütuna. Kõige vähem tundub võimalik, et selline juba Piibli geneesisest tuttav käsitlus võiks olla puudulik. Infokadu? Ületades väina Inglismaale, põrkume ületamatute raskusega, kui meid vastandatakse sellega, mida kutsutakse hommikueineks, kuid sundides loomadele peale meie freudiliku mudeli, tundub see meile küllalt ohutuna, et pidada seda teravmeelseks.
“Inimlikustamise” protsess, mis kirjanduses kajastub pelgalt teksti vääriti mõistmises lugeja poolt, põhjustab elavatele loomadele hulgaliselt kannatusi, milles (kui kasutada seda levinud “humanifitseerivat” fraasi) nad ise kõige vähematki süüdi ei ole. Jurisdiktsiooni poolt legitimeeritud terror, mida kutsutakse lemmikloomanduseks on erakordselt häbiväärne, kuid huvipakkuv näide, kuidas bona fide inimlikustamine meid ümbritseva maailma raamimisel võib viia kõige haletsusväärsete väärititõlgendusteni. Iga päev topivad tuhanded armastatud pereinimesed oma lemmikutesse üha enam maiuspalasid, taipamata, et see ei saa asendada valestikujundatud või vähest territooriumi. Ma olen ise olnud tunnistajaks näitele, kus perenaine oma Pärsia kassi nuttes läbi peksis, väites, et too vahib teda põlastava näoga!
“Loomalikkuse” eelhierarhiliseks kastiks taandamine, kust väljumine on loomade jaoks läbi võimatuse seda ihaldusväärsem, tõstab meid küll meelepärasesse orjapidajate seisusesse, kuid ei rahulda nõudlikumaid vähimalgi määral.
Alles eelnevat arvesse võttes julgen ma asuda ülesande juurde interpreteerida seda dialoogi, mis on meile nii arusaadavalt inimkeelde pandud, kuid samas sellega kättesaamatumaks muudetud.
Puhh = Notsu
Harmoonia Puhhi ja Notsu vahel muudab selle väikese vestluse erakordselt nauditavaks. Konflikt asetub peategelastelt tekstile, s.o. loogiliselt mitteloogilisele. Puhkus neurootilisest reaalsusest on selle raamatu suur teene kogu ühiskonnale. “Eriti pika aruga karu” oli vist Puhhi hellitusnimi. Ta “noogutas mõtlikult pead” ja mul ei ole kõige pisematki kahtlust, et Notsu nõustus temaga ilma ratsionaalse kinnituseta, ilma seda vajamata.Kas motivatsioonil on üldse ratsionaalset põhjendust? Inimesed kipuvad sellesse meetodisse kooliplikalikult armuma, välistades teised, ise teades, et järgmine nädal, mis kultuuri mõistes võiks tähendada järgmist poolsajandit, kui mitte lausa dekaadi, toob kaasa uue armastuse, uue mõistuspärasuse.
Päev = Elu
Juba otsustades üldistada Puhhi ja Notsu vestlust eelistustelt motivatsioonile, tuleb meil järgmisena laiendada teda ühelt päevalt kogu elule. Sellega anname õiguse päevavalgele tulla ka kahele huvitavale nuance’ile. Puhh ütleb endale, mida ta päevast tahab, tehes seda esimese asjana peale ärkamist. Kuidas saab unine/vastsündinud Puhh teada, mida ta tahab? Selleks peab tahtmine olema tema terviklikkuse loomulik determineeritud komponent. Notsu omakorda mainib tänast päeva, mis laiendatud kontekstis sümboliseerib elu lakkamatut kulgu, horisondi taha kaduvat ringkäiku.2D = 3D
“See on seesama” toob esile veel ühe huvitava ebaloogilise võrdsuse. Notsu piltlik väljapoole suunatud kahedimensiooniline olemus vastandub/ühildub Karupoja ruumilise enesele suunatud vaatega. Toimub rõhu asetamine vaatenurgalt vaadeldavale, vaadeldava tähtsustamine vaatenurga arvelt, sildupõletav ja spiraali ühendav reterritorialisatsioon tagasi algpõhjuste juurde.Elu = Mäng
Mul ei ole vähimatki kavatsust seda mõttearendust pateetilisuses lõpetada. Ometigi on Christopher Robinilegi selge, et Puhh on maiasmokk, mitte õgard. Ka tema ootab päevast midagi põnevat. Kuid elu pisiasjade müstifitseerimise kunst on ju see, mille poole ma olen alati püüelnud ja jään alati püüdlema!
A.A. Milne “Karupoeg Puhhi” analüüs
Lelet-Katrin Pere
Raamat kui reaalsuse vastand. St. väljamõeldis, mittepäris, imaginaarne. Üks viis näidata, et kõik ülejäänud, see, kus me elame, on reaalne. Kas ikka on? Lähtudes Baudrillard’ist ei ole maailm, nn. reaalsus juba ammu enam reaalsus. Ta on omaenda simulaakrum, märk, millel pole osutust. See, mille märk ta peaks olema, on juba surnud, balsameeritud, tapetud. Järelikult raamat eksisteeribki ainult selleks, et pidevalt tõestada meile ümbritseva maailma reaalsust ja olemasolu (ilmselt tuleks analüüsida erinevaid raamatuid. Filosoofilised, teaduslikud ja ulme, fantastika, seiklus). Kuid jätame selle praegu kõrvale. Keskendugem ainult raamatule enesele, mitte tema raamatuks olemisele.
Raamatu sisus võib näha kahte plaani, millest ühe võime nimetada tinglikult reaalsuseks ja teise väljamõeldiseks.Esimese, reaalsuse plaani moodustab tavaline väike poiss, tema mänguasjad (mainitud on küll ainult karu, kuid võib oletada, et ka teised raamatus esinevad tegelased on pärit lastetoast) ning jutustaja.
Teine, väljamõeldise plaan: siin astub mängu jutustaja, kelle ülesandeks ongi rääkida erinevaid (une)jutte, mille tegelased on pärit esimesest plaanist, reaalsusest.
Kohe alguses võime näha, et need kaks plaani mingil määral segunevad üksteisega. Autoril on ehk vaja meelde tuletada, et see kõik on siiski raamat, imaginaarne. See võib olla ka kirjanduslik võte, et säilitada sidusus. Reaalses plaanis karu (vähemasti ühel korral) räägib ning talle omistatakse soove. Ja samal ajal rõhutatakse, et ta on mängukaru (“Tuleb teine /---/ Cristopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid”, lk 7).
Väljamõeldise puhul tegelased elavad nagu elusolendid – söövad, magavad, tegutsevad iseseisvalt. Kuid nad teevad seda kõike inimeste moodi: elavad nagu inimesed (tubades), magavad nagu inimesed (voodites), söövad kas nagu inimesed või vähemalt seda, mida me tahame/arvame, et nad söövad (Puhh sööb mett ja üleüldse kõike magusat). Lisaks viidatakse nende puhul korduvalt nende mitteelulisusele – Iiahi saba; pea, mis on saepuru täis jne. Poiss, Christopher Robin, on ainuke, kes jääb mõlemas plaanis selleks, kes ta on - inimolendiks. Tema liigub vabalt ühest plaanist teise, kaotamata midagi oma olemusest. Tema on “päris” mõlemas plaanis. Võib öelda, et poiss on mingis mõttes pidevaks kinnituseks, et tegemist on mängumaailmaga, jutustusega, et “tegelikult” karud ei söö mett ja saba ei saa naelaga tagasi lüüa, ja et mänguasjad ei ole elus, neil ei ole soove.“Karupoeg Puhhi” sisuks on seiklused, kus tegelasteks on erinevad loomad ja eelpool mainitud poiss Christopher Robin.
Jean Baudrillard’i järgi on loomad ohuks objektiivsuse, mõistuspärasuse printsiibile, mis on inimliku teaduse/teadmise alustala. Ja mis võimaldab tal üldse eksisteerida. Loomad ei tohi olla loomad, nad peavad olema allutatud teadusele, nad peavad olema seletatavad.Seiklused toimuvad teisel, väljamõeldise tasandil, kus kõik tegelased (ka loomad) peaksid olema elusad, “päris”. Kuid paraku ei saa seda öelda – loomad ei ole “päris”. Isegi need tunnused, mis peaksid kinnitama nende “päris”-olemist, rõhutavad, et nad seda ei ole. Või vähemalt, et nad ei ole võrdsed, täisväärtuslikud kaaslased.
Loomad on muudetud ohutuks, arusaadavaks, neist on kaotatud see, mis nad loomadeks teeb. Nad on muudetud ühest küljest inimlikeks (magavad, kasutavad tuld, söövad, elavad nagu inimesed. Söögiga seondub ka humaansuse printsiip – nagu tsiviliseeritud inimesed ei söö teisi inimesi, nii ei söö ka siin näiteks Tiiger teisi loomi) ja teisest küljest ei ole loomad siiski seejuures täisväärtuslikud. Nad on raamatu ainsast inimesest ( teine inimesest tegelane pole teoses oluline, ta ei osale üheski seikluses, ta ei puutu kokku ega suhtle loomadega) alamad. Selles mõttes, et nad ei suuda lahendada iseseisvalt ühtegi probleemi, nad ei suuda ilma Christopher Robinita hakkama saada. Ja veelgi enam, poiss – inimene -, on see, kes loomad elama paneb, kes annab nende eksistentsile mõtte. On loomulik, et nad ise hakkama ei saa, on loomulik, et nad pole milleski süüdi, sest, lõppkokkuvõttes – nad on ju loomad, neil ei ole mõistust (see on raamatus eriliselt välja toodud vihjetega täistopitud peadele, nende mänguasjaks olemisele, nagu loomalikkusest üksi oleks veel vähe). Inimene, Christopher Robin, tunneb loomade vastu ainult haletsusega segatud armastust - sentimentaalne suhtumine olenditesse, kes on oma olemuselt määratudki tühjadeks, sõltuvateks.
Loomade olemuse juurde (st. selle olemuse juurde, mis inimesed on neile loonud/andnud) kuulub ka nende metsikus, vabadus. Seda esindab raamatus Tiiger, kes on energiline, elavaloomuline ja suhteliselt kaootiline. Aga tema käitumine on kontrollitud kaootilisus, seaduslik, lubatud. Selline nagu üks “tõeline” metsikus peab olema. Ta on arusaadav oma mittemõistuslikkuses. Loomad ongi ebainimlikud ja seega mõistusepäratud (kaootilisus ei ole mõistusepärane). Kuid nende käitumine, olles küll mittemõistlik, on arusaadav inimesele, kes erinevalt loomadest on mõistusepärane olend. Loomade käitumine on seletatav ja põhjendatav läbi teaduse.
Ning just see loomade ebainimlikkus, süüdimatu olek muudab nad meie armastuse vääriliseks. Niivõrd kui nad ei ole enam meist kõrgemad olendid, sedavõrd rohkem on nad meie koduloomad. Asjad nagu kõik muu, millega me end ümbritseme, ja millesse me suhtume kiindumusega. Ühtlasi tähendab see, et neid asju ei tohi lõhkuda, neid loomi ei tohi tappa (ilmselt me ise siiski võime teatud tingimustel). Võibolla tuleb ka siit asjaolu, et Tiiger muutub taimetoitlaseks. Ka temal ei ole õigust hävitada meile kuuluvat.
Kui nüüd tulla loomade vaikimise probleemi juurde, siis selles teoses on see võluvalt lahendatud. Loomad räägivad, neis ei ole ohtu. Ja nad räägivad nagu inimesed, need inimesed, kes on samasuguses staatuses nagu loomad ise (Teise diskursus, marginaalsed kujud ühiskonnas, kes on seetõttu kõrvale tõrjutud, suletud kinnistesse asutustesse, ühiskonnast välja heidetud, sest nagu loomad, ei ole ka nemad teaduse loogikaga seletatavad). Nad ei räägi nagu võrdne võrdsega, nad räägivad küsides, oodates vastuseid, sest nemad ju ei tea. Inimene teab.
Ühiskonda mittesobivate inimeste jaoks leiutas teadus alateadvuse. See lubab jälle kõike (teaduslikult) seletada. Loomade jaoks on territoorium. Sest loomadel ei ole alateadvust. Ei saa olla alateadvust, kui ei ole teadvust. Ja teadvus, vähemalt sellises tähenduses nagu seda üldiselt mõistetakse, on ainult inimesel. Me ei saa seda anda ka loomadele, sest loomad on inimestest alamad. Ja alamatel olenditel ei saa olla teadvust, nad ei saa olla mõistuspärased olendid (nagu ka rassiteoorias on kõik alamad rassid rumalamad ja võimetumad, mida on kohati isegi teaduses võetud faktina, tänu millele on IQ skaalal keskmine vahemik näiteks mustadel madalam kui valgetel. Kuid IQ on vaid teaduslik konstruktsioon). Seega on loomadel territoorium. Ja inimestel alateadvus. Ühel ei ole teist.
Teoses ei ole territooriumi probleemi käsitletud. St kõigil loomadel on küll kodud, kuid seda on ka inimesel. Mingil määral võib seda territoriaalsust näha raamatus oleval kaardil. Inimeste kaardid on objektiivsed. Nimetused ei ole seotud emotsioonide, tegevusega, isiklike mälestusega. Või vähemalt on nad seda tänapäeval. Kuid teoses oleval kaardil on kõik nimetused seotud millegagi, nad viitavad mingile sündmusele, tegelasele või tegevusele, neil on osutus. Seda võib teatavas mõttes võrrelda loomade territoriaalsusega. Ja ühtlasi võib seda ka võrrelda laste maailmaga, kus toimub kaardistamine samal meetodil. Mitte Emajõgi vaid “see jõgi, kus me suvel ujumas käime”, mitte lihtsalt kivi vaid “kivi, mille taga me ennast Siis peitsime”. Võibolla tuleneb siit ka inimeste territooriumi kaotus. Sest, nagu öeldud, seesugune “objektiivne”, maailmanägemust mitte peegeldav kaardistamine, on üsna hiline nähtus. Keskajal oli see teisti, siis peegeldas kaart ka maailmanägemust. Ja tulles lähemale – veel eelmise põlvkonna jaoks oli vähemalt tema lähem kodu ümbrus kaardistatud sellisel moel, et võib öelda, et ta omas territooriumi, näiteks talude nimed, nendest tulenevad teede, põldude, metsade jne. nimetused.
“Karupoeg Puhhi” analüüsides võib jätta kõrvale asjaolu, et tegemist on väljamõeldisega ja seega juba iseenesest simulaakrumiga. Samuti ei pöörata antud essees edaspidi tähelepanu asjaolule, et juba teoses eneses on kaks plaani: tinglik reaalsus ja tinglik mittereaalsus. Raamatu tegevus toimub selles tinglikus mittereaalsuses. Seega võime kohelda seda kui tõelist maailma ning otsida simulaakrume ja simulatsiooni juba sealt.
Kohe alguses, esimeses peatükis võib leida ilusa simulaakrumi näite:
“... ja juba liugleski Puhh kenasti üles pilvede poole. Ja sinna ta jäigi – täpselt tamme ladva kõrgusele, ainult mõni meeter sellest eemale. /---/ “Ütle mismoodi ma välja näen?” “Sa näed välja nagu karu, kes õhupallist kinni hoiab,” kostis Robin talle vastu. “Noo!” sattus Puhh ärevusse. “Kas ... kas mitte Väikese Musta Pilve moodi, mis sinises taevas sõuab?” (lk 12)
See näide võiks kuuluda märgi arengu teise faasi, kus märk maskeerib ja moonutab reaalsust. Eesmärgiks on kedagi, antud juhul mesilind, (ära) petta ja neilt midagi saada/varastada. Märk (Puhh) püüab olla midagi, mis ta ei ole. Kuid nagu näha ka katkendist, ei õnnestu see tal just väga hästi. Seega ei õnnestu tal hästi simuleerimine, ta ei ole simulaakrum, sest ta on veel liiga äratuntavalt tema ise, ta ei suuda täita märgi ülesannet – olla miski muu, kui ta ise.
“... Noh, hea küll, kõnni siis nüüd pealegi oma vihmavarjuga edasi – tagasi ja ütle: “Tohoh, hakkab vist nagu vihma tulema,” ja mina katsun siin üht väikest pilvelaulukest jorutada – niisugust, nagu üks pilv võiks laulda ... Noh, las käia!” (lk 13)
Selleks, et märk funktsioneeriks märgina, peab ta olema osa süsteemist ning vajab konteksti. Põhimõtteliselt võiks antud hetkel kontekstina töötada ka mitte teine märk, vaid päris vihmasadu. Sel juhul seguneksid omavahel reaalsus ja mittereaalsus. Kuid nagu näha, seda ei juhtu. Nüüd tuleb luua ise kontekst, tuua mängu teised märgid, mis toetaksid esimest. Teiseks märgiks saab päikesepaistelisel päeval vihmavarjuga edasi – tagasi kõndiv Robin. Kuid tema ei mängi kedagi teist, ta lihtsalt simuleerib vihmasadu. Millest peaks piisama konteksti jaoks, vihmavari ongi märk vihmasajust (samal viisil nagu suits on märk tulest). Kolmandaks märgiks, mis lisandub, on teksti järgi pilvelaul. See võiks olla samasuguseks märgiks nagu eelmine, viidata pilve olemasolule. Iseasi, kui tõsiseltvõetav on arvamus, et pilved laulavad. Isegi “Karupoeg Puhhi” maailmas, sest ainuke, kes teoses laulab, on Puhh ise. See, mis peaks olema märk pilve kohalolust, viitab tegelikult vaid Puhhi enese kohalolule.
“Ma siin arutasin praegu seda asja ja jõudsin ühele väga tähtsale otsusele. Tead sa, need siin pole üldsegi õiged mesilased.” “Tõsi või?” “Ei ole jah. Ja ma arvan, et nad ei tee üldsegi õiget sorti mett.” (lk 15)
Meie objektiivne arvamus reaalsuse kohta on õige, meie ei eksi, meie süsteem peab paika – reaalsusel endal on midagi viga. Tegemist ei ole õigete mesilastega – st. kuna see, mille kohta me teooriad algselt püstitasime, osutus hoopis millekski muuks, siis ei ole meie eksinud. Meie loodud märgisüsteem ei ole ekslik ega ebaveenev. Põhjendused asjadele, mis muidu tunduvad meie järeldusi ümber lükkavat. (Seostub teaduse leiutatud alateadvusega.) Reaalsuse ümbersõnastamine, kui ta ei sobi väljatöötatud teooriaga, kui ta ähvardab ümber lükata juba kehtivat teadmist, arusaadava asendada arusaamatuga.
“Hei! On seal ka kedagi?” Urust kostis äkilist rabelemist, siis aga jäi kõik jälle vakka. /---/ “Pole siin kedagi,” vastas hääl /---/ “Aga seal peab ometi keegi olema, sest keegi ütles ju: “Pole siin kedagi,”” arutas ta. Niisiis pistis ta pea urgu tagasi ja küsis: “kuule, Jänes, oled see sina või?” “Ei ole,” vastas Jänes, seekord aga hoopis teistsuguse häälega. “Aga kas see pole siis Jänese hääl?” “Arvan, et mitte,” vastas Jänes. “Pole plaanis olla”” (lk 20)
Siin tekib küsimus, kas tühjusel on märk või kas seda saab simuleerida. Kui tal ei ole märki, siis ei tohiks ta olla märgisüsteemi osa. Ja kui tal on märk, siis milline see on? Kuidas simuleerida olemasolematust? Kõik, mida sa teed, vihjab sinu olemasolule. Kui ma simuleerin oma olemasolematust, siis kas see pole juba kontakti kaotamine reaalsusega, reaalsuse kadumine? Kas ma ei sisene sellega hüperreaalsusesse? Kas ei muutu minu olemasolu sellega tõeliseks simulaakrumiks? Juba ainuüksi sellise simulaatsiooni üritamisega?
Raamat on juba oma olemuselt simulaakrum. Tema ülesandeks on pidevalt tõestada reaalsuse reaalsust, olemasolu. Antud raamatu “Karupoeg Puhh” puhul võib ka teosest endast leida (tingliku) vastanduse reaalsuse – väljamõeldise. Ning väljamõeldist võib vaadata funktsioneerimas kui tegelikkust, mille taustal võib omakorda leida simulaakrume.
Lisaks võib siin näha ka meie endi reaalsuse kadumist. Õigemini – võib leida vihjeid sellele. Samuti võib leida tõestusi Baudrillard’i väidetele loomade ja inimeste suhetest.
PS:
Puhh: originaal ja tema hilisemad koopiad.
Originaalraamatus on Puhh väikese poisi mängukaru. Teose menukuse tõttu on loodud suurel arvul järgesid, kuid juba teiste autorite poolt ning Disney firmamärgi all.
Originaali Puhh, mängukaru, muutub iseseisvaks üksuseks, ta kaasajastatakse (Puhhi võimlemisharjutused näiteks: Milne’i Puhh ei võimleks). Puhhi, kui sellist, ei ole enam, on vaid tema koopia: parem, kaasaegsem, ilusam, täiuslikum ... elutum, steriilsem, tühjem.
Võibolla siin peitub tõeline simulaakrum, tõeline kurbmäng selle raamatu puhul. Originaali surm ja koopia sünd selle haual.