Winnie Puhhi jälgedel koos Roland Barthes’iga
Alo Joosepson


Minu poolt esitatav Barthes’i analüüsipõhimõtete kokkuvõtlik “tõlge” ei püüdle rangele täpsusele. Seetõttu ei sisalda antav kokkuvõte täpseid, jutumärkides eraldatud tsitaatide tõlkeid Barthes’i töödest. Kaht esimest osa antud kirjutisest tuleks võtta kui referatiivset, valikuliselt ümberjutustavat mugandust, mille olen tekitanud nii-öelda ad hoc antud kirjutise kolmandas osas esitatava analüüsi tarvis.

1.Tekstuaalse analüüsi põhimõtted

Oma töös “Textual Analysis of a Tale by Edgar Allan Poe” (Barthes 1994: 261- 293) visandab R.Barthes eristuse strukturaalse analüüsi ja tekstuaalse analüüsi vahel. Need kaks lähenemisviisi pole vastandlikud, kuid esimest rakendatakse peamiselt suulistele narratiividele (müüdile), teist jälle eranditult kirjalikule narratiivile. Tekstuaalne analüüs ei püüa kirjeldada teksti struktuuri, tegu on pigem püüdega püsida teksti tähistusprotsessis [signifying process], strukturatsioonis. Teksti loetakse nii aeglaselt kui parajasti tarvis, et leida ja klassifitseerida ilma ranguseta mitte kõik teksti tähendused, vaid vormid, koodid, mis muudavad tähendused võimalikuks. “Meie eesmärgiks on lõpp-kokkuvõttes kujutleda ja kogeda teksti mitmuslikkust, tema tähistusprotsessi lõpu avatust” (Barthes 1994: 262).

Tekstuaalse analüüsi läbiviimiseks tuleb järgida teatud arvu elementaarseid manipulatsioonireegleid:

1.Tekst jaotatakse väikesteks fragmentideks, leksiateks (lugemisühikuteks), mis nummerdatakse. See jaotus on meelevaldne, kuid vajalik analüüsimugavuse tõttu. Analüüsiks sobib leksia, milles me eristame kas üht, kahte või kolme tähendust (tavaliselt fraas või lause, kõige enam kolm või neli lauset).

2. Iga leksia puhul teeme kindlaks tema (teisesed) tähendused ehk konnotatsioo-nid: assotsiatsioonid, mis tulenevad näiteks mõnest pikemast (tegelase, koha) kirjeldusest või suhted, mis tekivad kahe, vahel üsna erineva tekstikoha kõrvutamisel (siin alanud tegevus võib saada lõpetatud alles kuskil kaugemal).

3. Analüüs on järk-järguline: tekst läbitakse samm-sammult, “leksia-leksialt”. Ei püüta (taas)moodustada teksti üldist struktuuri. Püütakse järgida lugemise käigus toimuvat teksti strukturatsiooni.

4. Osade tähenduste “unustamine” analüüsi käigus on loomulik, sest teatud mõttes on tähenduse unustamine lugemise loomulik osa. Analüüsis ongi oluline näidata teatud tekstist väljuvaid vooge, tähenduse lahkumisi [departures]. Teksti loovaks pole mitte tema seesmine, suletud, seletatav struktuur, vaid tema avanemised teistesse tekstidesse, koodidesse, märkidesse. Teksti loob tema intertekstuaalsus (Samas, 263-265).


2.Koodid

Koodi ei tule mõista ranges teaduslikus tähenduses. Tegu on assotsiatiivse väljaga, reeglite kogumiga, mis on sedavõrd kulunud, et me võtame neid (klassikalise, mitte modernistliku) narratiivi loomulike omadustena. Kui aga narratiiv püüaks neist koodidest kaugeneda, muutuks ta üsna ruttu loetamatuks.(Samas, 288-289). Kõik koodid on kultuurilised, kujunenud/kujunemas kultuuri elavas praktikas, st. nad on juba-nähtu, juba-loetu, juba-tehtu teatud tüübid. Siiski on Barthes’i koodide üldiseimas jaotuses eraldi esile toodud n.-ö. “eriti” kultuurilised koodid. Jaotus on lühidalt järgmine:

I. Kultuurilised koodid viitavad kõigile kultuurilistele teadmistele kui ühiskonna poolt väljatöötatud reeglitekogumile. Siia kuuluvad näiteks: 1)teaduslik kood; 2)retooriline kood, mis koondab endas kõik kõnelemise sotsiaalsed reeglid (nt teatamine, kokkuvõtmine). Metalingvistiline lausung (lausung, mis kõneleb tekstist, mille osaks ta ise on) kuulub selle koodi juurde; 3) kronoloogiline kood. Ajalooline, kronoloogiline aeg ei ole sama, mis “müütiline aeg”, tegu on erinevate kultuuriliste aja-ideoloogiatega. Seetõttu moodustab kronoloogiliste viidete kogum (aastad, kuupäevad, kellaajad) tugeva kultuurilise koodi, st. ajaloolise viisi aja segmenteerimiseks dramatiseerimise, teadusliku usaldatavuse või eluläheduse efekti [effet de reel] tekitamise eesmärgil.

II. Kommunikatsiooni ehk määratud otstarbe kood
Kommunikatsiooni tuleb mõista piiratud, majanduslikus tähenduses, tarbekaupade ringluse mõttes. Kommunikatsioon osutab tekstis sellistele suhetele, mis väljenduvad pöördumise [adress](faatiline kood, jutustaja lugeja suhte rõhutamine) või vahetamisena [exchange], st. narratiivi lugemise pingutus saab vahetatud tõe või elu vastu.

III. Sümboolne väli (laiem kui “kood”). Sümbolit tuleb mõista kõige üldisemas võimalikus mõttes, mis on lähedane sümboli psühhoanalüütilisele tähendusele: sümbol on keele omadus, mis asendab/asetab ümber [displaces] keha ja lubab heita pilgu teisele stseenile kui see, mida me lausungit lugedes oletame. Näiteks E.A.Poe jutu sümboolseks armatuuriks on ilmselt Surma tabu rikkumine, klassifikatsiooni (elu/surm) häirimine.

IV. Tegevuste kood kannab narratiivi anekdootlikku armatuuri. Tegevused või neid tähistavad lausungid on organiseeritud jadadeks/liinideks/sarjadeks [sequence]. Tegevusliinide [actional sequence] piire ei saa rangelt määrata, kuid nende vaatlemine enam-vähem ühtsetena on õigustatav kahel põhjusel: me kaldume neile spontaanselt ühist nimetust andma; narratiivi jooksul üksteisele järgnevad terminid, väljendid seonduvad üksteisega nendevahelise loogika ilmnemise [appearance of logic] kaudu. See “ilmnemisloogika” tuleneb meie mõtlemis- ja jälgimisharjumustest ning on seega kultuuriline loogika. Kõnealune loogika samastatakse kronoloogiaga: hilisem näib meile olevat põhjustatud (varasema poolt).

V. Mõistatuse kood koondab tekstis need lausungid, mille seostamise kaudu esitatakse mõistatus ning pärast mõningaid “viivitusi”, mis on narratiivi vürtsiks, ka lahendus. Selle koodi väljendusviiside puhul tuleb eristada mõistatusele vihjamist (mistahes väljendid, mille tähenduseks on: “siin on mõistatus”) ja mõistatuse täpset sõnastamist. Iga narratiiv on huvitatud viivitustest enda poolt esitatud mõistatusele lahenduse andmisel, sest lahenduse ilmnemine annab märku narratiivi enda surmast (Samas 288-291).

Tekstis toimub koodide põimumine ja sageli ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada (Samas, 280).


3.Winnie-Puhhi esimese peatüki lugemine

3.1. Leksiad (1)-(9)(1) ESIMENE PEATÜKK, KUS ME ÕPIME TUNDMA PUHHI JA MÕNDA MESILINNUKEST JA MILLEGA ALGAVAD MEIE LOOD
a. Retooriline kood (RET). Kokkuvõtlik teatamine: pealkiri ütleb meile, millest järgnev lugu kõneleb ja märgib ära antud loo kuulumise lugude kogumisse (esimene peatükk).
b. Kommunikatiivne kood(KOM). “Õpime tundma” esitab varjatult väljakutse lugejale, lähtudes oletusest, et lugeja veel ei tunne (et eksisteerib “tundmatu”) ning soovib kogu tõde teada saada. Seetõttu toimib selline teadustamine meie tõe teada saamist väärtustavas (ja “tundmatut” tõrjuvas) kultuuris “isuäratavalt”, teksti tarbima kutsuvalt (loed narratiivi ja vastu saad tõe?vahetamine). Lisaks sisaldub pealkirjas ka pöördumine (faatiline alakood): “me õpime” on selgekujuline pöördu-mine lugeja poole, et haarata ta jutustajaga ühte intiimsesse “meie” ringi. Lisaks Barthes’ile on mitmed teisedki uurijad täheldanud faatilise (kontakti tekitamise ja hoidmise) funktsiooni kohustuslikkust ja määravat tähtsust pealkirjade puhul.
c. Hermeneutiline kood (HER). “Tundmatule” viitamine loob arusaama mõista-tuse olemasolust tekstis. Miks “Puhh”? Kes on “Puhh” ja miks on tal selline nimi? Pärisnimel on alati rikkad sotsiaalsed ja sümboolsed konnotatsioonid. Barthes toob esile sotsio-etnilise koodi (millisesse gruppi tegelane nime järgi võib kuuluda) ja sümboolse koodi (millisele sügavamale teemale võib nime etümoloogia viidata). (Barthes 1994: 268). “Puhhi” kuulumist mõnda sotsio-etnilisse gruppi pole ainult leksia (1)-ga tuttaval lugejal võimalik määrata. Kuid raamatu pealkiri on ilmselt sellele küsimusele juba vastanud: “karupoeg” (sugu: mees; sotsiaalne grupp: laps). Küsimusele, miks on karupojal selline nimi, antakse osaline vastus alles peatüki lõpuosas. Siin võib märgata viivitamisvõtet, mis on olemuslik klassikalisele narratiivile.
d. Sümboolne kood(SÜM). “Mesilinnukene” on äärmiselt rikaste kultuuriliste konnotatsioonidega tähistaja. Mesilased sümboliseerivad töökust, kuulekust, usinust, valvsust (usuti, et nad ei maga kunagi) ja puhtust, sest nad toituvad õitest. Lisaks usuti, et nad paljunevad partenogeneetiliselt (järglane areneb viljastamata munarakust). Viimase uskumuse tõttu seostatakse mesilast kristluses Neitsi Maarja-ga. Paljudes kultuurides peeti mesilasi olevusteks, kes edastavad sõnumeid jumala-tele ja nad elasid maailmapuu kõrgemates sfäärides. Piim ja mesi on jumalate toit ning (juutide) tõotatud maa külluslikkuse sümbol. Alates antiigist seostatakse mett kõneosavusega (nt.“mesi keelel”). Teatud ajastul usuti, et mesi võib toimida suguiha ergutavalt ja seega sümboliseerib surematust ja viljakust (Gibson 1996: 116). Mesilaste ja karupoja kõrvutamine pealkirjas loob vähegi karu toitumiseelistustega tuttavas lugejas eelaimduse mesilaste ja karu võimalikust konfliktist pealkirjale järgnevas jutus.

(2) Nii, siin ta siis nüüd ongi, see meie Puhh. Tuleb teine, nagu näete, parajasti oma sõbra Christopher Robini järel trepist alla
a. Tegevuste kood (TEG). Liikuma trepil 1: alla. Viitab ka vastupidisele liikumis-võimalusele. Lahkumine tagasi üles toimubki peatüki viimases lauses. Peatükki raamib liikumine trepil.
b. Faatiline kood. Väljendid “meie Puhh” ja “nagu näete, parajasti” on pöördumi-sed, mis tõmbavad lugejat narratiivi maailma just “siin” ja “parajasti”. Kontakti hoidmiseks ja tugevdamiseks aga ka lisainformatsiooni edastamiseks osutab antud narratiiv otseselt ka teda saatvatele illustratsioonidele. Tegemist on mitmemeedialise paralleeltekstiga, kus verbaalse narratiiviga kõrvuti kulgeb ka visuaalne lugu. Visuaalne paralleellugu on siiski suhteliselt fragmentaarne ja suudaks vaevalt iseseisva sidusa loona esineda. Seetõttu on ta eelkõige verbaalse narratiivi situatsioo-nide kujutlemise “kergendamise” funktsioonis. See “kergendamine” toimub läbi visuaalse kujutluse konkretiseerimise illustratsioonides. Samas edastavad pildid ka infot, mis tekstis puudub.
c. SÜM. “Cristopher Robin”. Eesnime järgi on tegu meessoost isikuga. “Robin” seostub legendaarse inglise salaküti ja seikleja Robin Hoodiga. “Robin” tähendab ka “punarindset lindu”, “rändrästast”. Selle nimega seostuvateks tegevusteks on: seiklemine, rändamine. CR-i kujutised illustratsioonidel tekitavad assotsiatsiooni terminiga androgüünsus. Nimi justkui eeldaks, et tegu on poisiga, kuid joonistustel on riietus, soeng ning ka nägu pigem tüdrukulik. Muidugi võib väita, et tegu on hoopis laste soolise väljakujunematuse esitusega (androgüünsuse loomulikkus teatud eas), kuid poisse kujutatakse tavaliselt ikka sootuks(!) teisiti.

(3) kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui ta vaid saaks kas või hetkekski selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle natuke järele mõelda. Aga kui ta siis mõtlema hakkab, kaovad jälle need teised võimalused kõik äkki kus seda ja teist.
a. SÜM. Heliline, onomatopoeetiline rütm (“põnt-põnt”), mis tekib järk-järgulisel alla liikumisel ja annab sellele liikumisele isegi nime (“kukal põntsumas”). See järk-järguline alla liikumine seostub ebameeldivusega, kuid millegipärast mitte valuga. Kontrastis teise leksiaga (ja ka edaspidi) osutub oluliseks vastandus: elus/elutu. Teine leksia viitab Puhhi elulisusele (“tuleb trepist alla”), samas kui kolmanda leksia algus ja ka illustratsioon sunnivad Puhhi elutute kategooriasse paigutama. Puhhile omistatav mäletamine ja eriti mõtlemine on jälle omased elus olenditele. Vastandite põimumine: Puhhi elus olek välistaks tema lohistamise trepist alla; samas ajendab tema elutust staatusest tulenev “põntsumine” teda mõtlema (“kui ta vaid saaks”), st. püüdma teostada elusale omaseid tegevusi. Samas, “kui ta siis mõtlema hakkab”, siis näib ainsaks lahenduseks ikka “põntsumine”--. See justkui jälle viitaks tagasilangusele elutu seisundisse, tegelik suutmatus mõelda. Mõtlemisüritus ja mõtlemise ebaõnnestumine seostatakse kohe alguses Puhhiga. Mäng elusa/elutu, mõtlemise/mõtlematuse piiril.
b. TEG. Puhh mõtleb: 1) “teine võimalus”. “Teine võimalus” osutub kättesaama-tuks, ometi “tundub”, et ta peaks olemas olema.

(4) Nii et olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Nii-siis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.
a. KOM. Lausungid “teile esitlema”, “saagem tuttavaks” on taas otsesed pöördu-mised, seega faatilise alakoodi väljendused.
b. Ajaline kood(AEG). Lausungid “nüüd”, “parajasti” teisest ja “praegu” neljandast leksiast loovad tugevdavad Puhhi kohalolu illusiooni lugemishetkel, toeta-des seega sarnaselt illustratsiooniga faatilise funktsiooni (pöördumise) realiseerumist.
c. SÜM. “Winnie” on tütarlapse nimi. Ometi peaks tegu olema karupojaga. Taas on alust assotsiatsiooniks androgüünsusega.

(5) Mõnikord, kui see meie Winnie Puhh alla tuleb, armastab ta midagi mängida, teinekord jälle meeldib talle niisama vaikselt kamina ees istuda ja mõnd juttu kuulata.
a. SÜM. Puhhi kuju väljajoonistumine jätkub. Taas kõneldakse temast kui elusast: “armastab ta”, “meeldib talle”. Puhh armastab: 1)mängimine 2)juttude kuulamine.
b. TEG. Selgub, et “alla tulemine” on korduv tegevus ning seostub mängimise ja juttude kuulamisega.

(6) Täna õhtul aga...
«Kuidas oleks ühe jutuga?» küsis Christopher Robin.
«Mis laadi jutuga?» pärisin mina.

a. AEG. Ajalise pidevuse fikseerimine eelnenud sündmusega (“alla tulek”).
b. TEG. “Täna õhtul” seostub “alla tulemine” “juttude kuulamisega”.
c. SÜM. Jutustaja kuju selginemine: juttu vestev “mina” on keegi vanem inimene, võimalik, et CR-i isa. Lood lähtuvad isakujust. Kuna Barthes sümboolset välja psühhoanalüütiliselt määratleb, siis võib siinkohal ehk samas suunas mõelda. Jutustaja võiks olla Isa Nimi, Seadus, Logos, kelle pärusmaaks on just sümboolne (Lacani tähenduses), st artikuleeritud kõne sfäär, millega ta korrastab, struktureerib. Jutustades lugusid korrastab ta oma rütmilise kõnega teose maailma aja (ruumi korrastatuse kaudu, kuivõrd tegu on tähtedega paberil). Lisaks sellele manipuleerib ta asjade korrastusega, kategooriatega (Puhhi elusa/elutu piiril balansseerimine) ning teiste tegelaste mäluga (tema lood organiseerivad seda). Ning mis kõige tähtsam tema kõneline, sümboolset korda loov tegevus pakub naudingut. Juttude kuulamine kui meeldiv, seda armastatakse, võib öelda, et isegi ihaldatakse. Ihaldusväärsuse mõttes võiks juttu kõrvutada meega (“mesi keelel”!!!).

(7) «Kas sa oleksid nii pai ja jutustaksid Puhhile midagi?»
«Seda ju võiks,» vastasin mina. «Ei tea ainult, mis laadi lugusid ta armastab?»
«Niisuguseid, kus on juttu temast endast. Sest tema on ju seda-sorti karu.»
«Oo, või siis sedasorti karu on ta. Vaata aga vaata.»

a. SÜM. Iha lugude järele, sümboolsele allumise naudingu järele väljendub, kuid CR kannab oma iha üle elutule Puhhile, kes seeläbi justkui elustub. CR varjatud soov olla sümboolse korrastuse osa, olla selle keskmes, väljendub peidetud kujul selles, et Puhh armastavat lugusid “kus on juttu temast endast”.
b. TEG. Puhh armastab: 3)lugusid endast

(8) «Jah, kas sa ei oleks nüüd nii hea ja …?»
«Noh, eks teeme proovi,» ütlesin mina seepeale.
Ja nii ma siis proovisingi.

a. SÜM. Iha lugude järgi väljendub taas paluvas küsimuses.
b. RET. Järgneva jutustuse alguse määratlemine.

(9) Ükskord ammu-ammu, nii umbes möödunud reede paiku, elas Winnie Puhh veel alles Sandersi nime all üksipäini laias laanes.
a. Muinasjutu kood. “Ükskord ammu-ammu” on muinasjutu žanrile tunnuslik väljend ning tekitab koheselt teatava ootuse järgneva teksti stiili kohta. Samas aga rikub kohe järgnev väljend (“möödunud reede paiku”) just tekkinud ootust ning tekitab sellega koomilise efekti.
b. AEG. Toimunu kronoloogiliselt täpne paigutamine jutustamise hetke suhtes tekitab vastupidiselt muinsjutulisusele hoopis eluläheduse efekti. Siin tasub meenutada, et lugeja on mitmete pöördumistega haaratud jutustamise hetkesse, mis on tema elulise “siin ja praegu”-ga ühte sobitatud.
c. HER. Nimi “Sanders” sisaldab sõna “sander”, mida tõlge võiks olla “liivataja”. Milleks on üksipäini laias laanes elades vaja sellise “nime all” elada?

(10) («Mida see «nime all» tähendab? » küsis Christopher Robin.
«See tähendab seda, et Puhhi maja ukse kohal seisis silt, millele oli kuldtähtedega kirjutatud «Mister Sanders», ja et Puhh elas selle sildi all.»
«Ega Puhh ise küll vist seda ei teadnud,» arvas Christopher Robin.
«Aga nüüd tean,» kostis nurgast jäme jorin.
«Noh, siis räägin ma edasi,» vastasin mina seepeale.)

a. HER. Väljend “nime all” põhjustab oma mõistatuslikkuse tõttu katkestuse loo jutustamises. Nime all elamise olulisust siiski lõpuni ei seletata. Miks “kuldtähtede-ga”? Minu jaoks jääb see mõistatuseks. Võib-olla ongi veel ühe nime esitamine lihtsalt viivitustaktika tõelise nime lahtiseletamisega venitamiseks. Igatahes põhjus-tab nimi segaduse.
b. RET. «Noh, siis räägin ma edasi,» juhib tähelepanu taas jutustamisele ja võimaldab loo jutustamisel jätkuda.


3.2. Tegevused ja sümbolid loo edaspidises kulus.

Loodan, et esimese kümne leksia lugemine andis aimduse sellest, milline on üks võimalik viis mõista ja selle mõistmise piires ka rakendada R.Barthes’i tekstuaalset analüüsi. Kuna analüüsi jätkamine sama detailses vormis pole aja ja ruumi piirangute tõttu selle kirjutise raames võimalik, siis püüan ülejäänud tekstist välja tuua oluliste tegevuste ja sümbolite armatuuri.
SÜM. “suur-suur tamm, tamme ladvast aga kostis valju suminat”. Tamm kui falloslik sümbol. “Sumin” kui pidev, onomatopoeetiline heliline voog (midagi Lacani reaalse sfäärist), mis sarnastub “põntsutamisega”, sest ajendab Puhhi pead kinni hoidma ja mõtlema.
TEG. Puhh mõtleb: 2) mesi. Liikumine : 1)järk-järguline, üles (puu otsa ronimine).
SÜM. Mesi kui ihaldatav objekt katkestab Puhhi hulkumise ja muudab tema käitumise sihipäraseks, fallosele suunatuks. See on kooskõlas Puhhi androgüünsusega nime tasandil (Winnie on naisenimi).
TEG. Liikumine: 2) järk-järguline, alla (puu otsast alla kukkumine). Sarnastub järk-järgulise trepist alla “põntsumisega”, sest stimuleerib taas mõtlemispüüet.
SÜM. “Õhupall”: vaginaalne sümbol, millega minnakse mett korjama. «Mesilinnukesi ei või iial teada…» Mesilaste seostamine tundmatu, ettearvamatu, ohtliku, samas aga ka meeldiva ja ihaldusväärsega.
TEG. Liikumine: 3) sujuv, üles (õhupalliga tamme ladva juurde tõusmine).
SÜM. “Vihmavari”: üldiselt sümboliseerib kaitset. Negatiivse võimalusena võib psühholoogilises plaanis sümboliseerida ka äärmist introvertsust, võimetust maailmaga hakkama saada, reaalse maailmaga vastastikku sattumisest hoidumist (Gibson 1996: 148). Antud loos kasutatakse vihmavarju tõepoolest äärmiselt “elu- kaugelt” ja just võimetuse tõttu maailmaga (nt. mesilastega) hakkama saada.
SÜM. Ihaldusväärse ümberdefineerimine mitte-ihaldusväärseks: Hirm valu (surma?) ees kaalub üles võimaliku, meest saadava naudingu. Iha objekt jäi kättesaamatuks ning see annab võimaluse narratiivil jätkuda.
TEG. Liikumine: 4) sujuv, alla (liuglemine aegamööda tühjeneva õhupalliga).
HER. “Puhhi” nimi saab onomatopoeetilise pärinemisseletuse (käpad jäid nädalaks üles asendisse ja karupoeg pidi ninapeale istuvaid kärbseid puhudes minema ajama).
TEG. Mäletamise ja jutustamise, mälu ja jutu seose tekitamine. Liikumine: 5) järk-järguliselt, trepist üles. Raamkompositsioon.

Neid väljatoodud tegevuslikke ja sümboolseid elemente tuleks loomulikult põhjalikumalt ja detailsemalt lugeda, kui seda praegu sai tehtud. Ometi annavad nad aimu mingitest suundadest, kuidas neid elemente tähendustada. Sümboolse armatuuri puhul tundub üheks selgust tuua võivaks võimaluseks olevat psühhoanalüütiline lähenemine. Kahjuks ei tunne ma seda lähenemist (veel) piisavalt, et ise seda teksti süstemaatiliselt psühhoanalüüsida.

Kirjutatud analüüsi üle vaadates olen sunnitud tunnistama, et osalt minu oskama-tuse tõttu, aga vahest ka analüüsitud materjali enda olemuse tõttu, ei tööta Barthes’i tekstianalüütiline lähenemine sellel materjalil kõige paremini. Antud tekst ei sõltu nii palju hermeneutilise koodi kasutamisest, kui sõltuvad need tekstid, mida Barthes on analüüsinud. Võimalik, et ka teine Barthes’i analüüsi jaoks oluline tingimus—teksti sümboliline tihedus—ei ole piisaval määral täidetud. Kuid kui mitte muud, siis loetud teksti mitmuslikkust, võimetust ühe tähenduse kasuks otsustada, kogesin ma analüüsides küll.


Kasutatud kirjandus
Barthes, R. (1994). The Semiotic Challenge. University of California Press.
Barthes, R. (2000). S/Z. Blackwell Publishers Ltd.
Gibson, C. (1996). Signs & Symbols. Grange Books.
Milne, A.A. (1968). Karupoeg Puhh. Eesti Raamat.

 

 

 

Essee Semiootika Ajaloos
Anu Haamer

Võtsin analüüsi alla A.A Milne raamatu “ Karupoeg Puhh” 2. peatükist osa .
Vaatlen seda R. Barthesi tekstianalüüsi meetodiga, mida ta rakendas oma teoses "S/Z" Balzaci novelli “Sarrazine" analüüsimisel poststrukturalistlike meetoditega. Barthesi üheks ülesandeks oli näidata kuidas ideoloogia, mis tekstis sisaldub, paneb lugeja looma konnotatiivseid tähendusi, mis samal ajal on varjatud, kuid suruvad end teksti lugedes agressiivselt lugejale peale. Mistõttu võib ideoloogia paigast nihestada tekstis sisalduva denotatiivsuse.

Barthes käsitles kirjandusteost kui kirja, milles on läbipõimunud ja üksteiseks muutunud erinevad koodid. Barthes vaatleb neid koode kui hääli, mis teoses korraga kõlavad ja millest igaüks domineerimisel võib saada valitsevaks. Ehk teisisõnu võib koodi mõista kui teatud lugemisviisi, vaatlusplatvormi, mille mõjusfääris olek mõjutab kogu terviku mõistmist.

Barthes eristab viit koodi. Neist kaks esimest esindavad traditsioonilist teksti süzheele omast. Nendeks on Hermeneutiline ja Prohereetiline kood, mis esindavad teksti denotatiivset olemust, teksti kui lõpetatud konstruktsiooni. Teist tüüpi, nn avatud tekstile iseloomulikud, konnotatiivse olemuse koodideks on Referentsiaalne, Sümboliline ja Seemiline kood. Vastavalt mingi tekstiosa kuulumise järgi teatud koodi alla jagas Barthes teksti leksiateks, e. teatud koodi esitavateks lõikudeks, mille pikkus võib olenevalt koodist varieeruda ühest sõnast mitme lauseni.

Olen antud teksti analüüsis püüdnud järgida sama põhimõtet, millles hermeneutiline kood on seotud tekstis peituva juba alguses vihjatava nn. saladuse v puändiga. Milleks selles tekstis on karupoeg Puhhi kinnijäämine Jänese uru sissepääsu.
Prohereetilise koodi all mõistan ma süzheed edasiviivat tegevust ja selle kirjeldust.
Keerukamaks osutus minu jaoks avatud teksti koodide määramine. Kultuuri. e. referentsiaalse koodi alla jaotusid enamasti teksti osad, mis kaudselt vihjasid kommetele või viisakusnormidele nimetatud tekstis.
Sümboli koodiga märgistasin need tekstiosad, kus oli tegemist ülekantud, varjatud või kaudse tähendusega, nagu seda olid paljud Jänese repliigid.
Seemilisteks klassifitseerisin leksiad, millede puhul oli tegemist kellegi kirjelduse või tegelasele iseloomuliku edasiandmisega.
Märkisin koodi leksia lõppu ning püüdsin koode omakorda vastavalt teemale klassifitseerida.

Teksti analüüsi tulemusel jõudsin järeldusele, mida kunagi varem, lapsena nimetatud teost lugedes ei olnud tähelepanu pööranud. Tekstis antakse järjekindluse ja loogikaga juba esimestest fraasidest peale vihjeid nn. puändile. Samuti kasutab kirjanik ohtralt allteksti ja varjatud tähendusi. Seda nii tegevuse kirjeldamisel kui repliikides. Teksti juhtivateks nn. häälteks on ühelt poolt hermeneutilise koodiga edasiantav Puhhi kehakaalu-kinnijäämise teema, teisalt sümboli koodi ja referentsiaalse koodi vaheldumisega näidatav suhe Puhhi ja Jänese vahel. Samade koodidega saab konnotatiivse nägemuse ka Jänese isiksusest. Seemiline kood loob pildi Puhhi tegelaskujust ning prohereetiline kood tutvustab sündmuste käiku.
Paraku tuleb nentida, et teksti ideoloogia ja konnotatsioonide analüüs jäi seekordses töös kõrvale.

“teine peatükk, kus Puhh läheb külla – prohereetiline kood, külastus
ja satub kitsikusse” hermeneutiline kood, kinnijäämine

1. Ühel päeval kõmpis meie karujõmpsikas, keda tema sõprade seas Winnie Puhhi või lühidalt Puhhi nime all tunti, jälle mööda Metsa ringi ja ümises uhkelt endamisi. -prohereetiline kood. Minek1

2. Selsamal hommikul oli ta peegli ees saledusharjutusi tehes -hermeneutiline kood, kehakaal1

3.ühe väikese ümina valmis meisterdanud:" Tral-lal-laa, Tral-lal-laa"- prohereetiline kood, laul1

4.( ja sirutus - nii kõrgele kui vähegi saab), ning edasi: " Tral-lal-laa. Tral-lal- oeh, appi! - laa" (varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa.) -Hermeneutiline kood, kehakaal 2

5.. Pärast hommikueinet - hermeneutiline kood, söömine1

6..oli ta oma uut üminat mitu ja mitu korda korranud, kuni see talle pähe jäi, ja nüüd ümises ta selle eksimatult algusest lõpuni läbi. See käis niimoodi:
Tral-lal-laaTral-lal-laa,
Tral-lal-laa:" Tral-lal-laa,
Ram, tam tidi- ram- pamm.
Tidi -ridi, Tidi -ridi
Tidi -ridi Tidi -ridi
Ram, tam, tai- ridi- pamm

Kui ta seal niiviisi seda oma üminat ümisedes rõõmsalt edasi tatsas ja ise endamisi aru pidas, mida küll kõik teised praegu teha võiksid- Prohereetiline kood minek2

7. ja mismoodi tunduks, kui karupoja asemel hoopis keegi teine olla, - sümboli kood, keegi teine1
8. jõudis ta äkki mingisugusele liivanõlvakule- Prohereetiline kood, minek3

9. Nõlvaku sees aga paistis suur auk.- sümboli kood, urg 1

10. "Ahaa!" hüüatas Puhh."(Ram, tam, tidi-ram-pamm.) Kui ma ülepea neist asjadest midagi tean, siis on see auk siin igatahes Jänese urg, " -seemiline kood , Jänes1

11. arutas ta. -prohereetiline kood

12. "Jänes aga tähendab ju seltskonda, Seltskond jällegi söömaaega, -hermeneutiline kood, söömine2

13. minu ümina kuulamist ja muud seesugust. (Ram, tam, tidi-ram-pamm. )" -seemiline kood, Karu1

14. Ja heitiski Puhh põlvili maha, pistis pea urgu ning hüüdis: -prohereetiline kood, külastus1

15. "Hei, on seal ka kedagi?"
Urust kostis äkilist rabelemist, siis aga jäi kõik jälle vakka.
"Ma küsisin, et on seal ka kedagi!" hõikas Puhh hästi valjusti.
."Pole siin kedagi," -hermeneutiline kood, tundmatu1

16.vastas kellegi hääl ja lisas siis: "Sul poleks vaja nii kõvasti karjuda, ma kuulsin sind juba esimeselgi korral küllalt hästi."- referentsiaalne kood, kombed

17."Vaat sulle, säh!" imestas Puhh. "On seal siis ülepea kedagi või ei ole?"
"Pole siin kedagi." -hermeneutiline kood, tundmatu 2

18. Selle jutu peale tõmbas Winnie Puhh pea august välja ja pidas veidi aega endamisi aru.
"Aga seal peab ometi keegi olema, sest keegi ütles ju :"Pole siin kedagi, ""arutas ta .- referentsiaalne kood, loogika1

19.Niisiis pistis ta pea urgu tagasi ja küsis:"Kuule, Jänes, oled see sina või?" - prohereetiline kood, külastus2

20."Ei ole," vastas Jänes, seekord aga hoopis teistsuguse häälega.- sümboli kood, vastumeelsus1
21."Aga kas see pole siis Jänese hääl?"seemiline kood, jänes2

22."Arvan, et mitte," vastas Jänes. "Pole plaanis olla." sümboli kood, keegi teine2

23. "Oo!" imestas Puhh. Ta tõmbas pea uuesti august välja, pidas veelkord mõttes veidi aega nõu, siis aga pistis pea jälle tagasi ja küsis:
"Kas te oleksite nii lahke ja ütleksite, kus see Jänes praegu on?"
"Läks,- prohereetiline kood, külastus3

24. oma sõpra Puhhi vaatama sest Puhh on ta suur sõber." - seemiline kood, Jänes 3

25. "Aga see olen ju mina!" hüüatas Winnie Puhh suure imestusega.
"Missugune "mina"?" - sümboli kood, keegi teine 3

26. Puhh, Winnie puhh."
"Ikka tõesti või?" küsis Jänes - seemiline kood, Karu 2

27.ja tema imestus paistis veel suurem olevat kui Puhhi oma .-sümboli kood, vastumeelsus 2

28. "Tõsi, mis tõsi, täitsa tõsi kohe," vastas Puhh
"Ah nii, no eks astu siis aga sisse."
Ja Puhh sikutas end - prohereetiline kood, külastus 4

29. läbi selle kitsukese augu, sikutas ja sikutas kuni oligi sees. -hermeneutiline kood, kinnijäämine1

30. "Päris õiget juttu rääkisid ikka, " lausus Jänes teda igast kandist uurides
"See oled tõepoolest sina. No tere. Rõõm sind näha." -seemiline kood, Karu3

31.. "Kelleks sa mind siis pidasid?" sümboli kood , keegi teine 4

32. "Noh, polnud ma siin isegi päris kindel, et kes või mis. Tead ju küll, kuidas siin Metsas nende asjadega on. Ei või ometi iga hulgust majja sisse lasta. Peab ettevaatlik olema -sümboli kood, sarkasm 1
.
33. Noh , aga kuidas oleks nüüd väikese kehakinnitusega?"
Kella üheteistkümne paiku hommikul armastas Puhh ikka midagi natuke põske pista, seepärast oli tal muidugi kangesti hea meel, kui ta nägi, et Jänes taldrikud ja kruusid lagedale tõi. Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline leiva peale soovib, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!" Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas juurde: "Leiva pärast, palun, ei tasu sul vaeva näha." -hermeneutiline kood, söömine3

34. Siis ei tulnud Puhhi suust enam tükk-tükk aega ei i-d ega a-d, kuni ta - prohereetiline kood, külastus5

35. viimaks üsna kleepuva häälega hermeneutiline kood, söömine3

36. midagi pomisedes end püsti ajas, armastusväärselt Jänese käppa raputas ja teatas, -prohereetiline kood, minek 4

37. et peab nüüd jälle edasi minema -.hermeneutiline kood, kinnijäämine 1

38. "Ikka tõesti või?" päris Jänes viisakalt. -sümboli kood, sarkasm2

39. "Noh, " kostis Puhh seepeale, "võiksin ju ehk veidi kauemakski jääda, kui sa just… kui sul seda…" ja ta katsus hästi terava pilgu toidukapi poole saata. hermeneutiline kood, söömine 4

40. "Tõtt öelda pidin ma ise kah kohe välja minema, " teatas Jänes. -sümboli kood, vastumeelsus 3
41. "Ah, nii, noh, siis lähen ma muidugi edasi. Head aega!"
"Noh olgu pealegi, head aega, kui sa just arvad, et enam midagi ei soovi." referentsiaalne kood, viisakus 1

42. "on sul siis veel midagi?" päris Puhh kähku -.hermeneutiline kood, söömine 5

43. Jänes kergitas oma kastruli ja purgikaasi ning teatas: "Ei, pole siia enam midagi jäänud." -sümboli kood, vastumeelsus 4

44. "Seda ma arvasin," lausus Puhh ja noogutas endamisi pead. " Noh head aega siis.prohereetiline kood, minek 5

45. "Vaja edasi minna."hermeneutiline kood, kinnijäämine 2

46. Ja ta hakkas urust välja ronima. Sikutas esimeste käppadega ja tõukas tagumistega, ja ennäe, veidi aja pärast oligi ninaots jälle värske õhu käes… siis kõrvad…siis käpad…turi ja …
"Oi, appi!" hüüatas Puhh. "Vist on targem tagasi minna … Ai, sa tont! Pean vist ikka edasi minema… Mh, nüüd ei saa ma enam ei edasi ega tagasi… Oi, Appi, pagan võtaks!" -prohereetiline kood, kinnijäämine1

47. Selle aja peale oli ka Jänes niikaugele saanud, et sättis välja minema; nähes aga, et esiuks on kinni, läks ta tagaukse kaudu, jõudis ringiga Puhhi juurde ja jäi teda vaatama prohereetiline kood, päästmine1
.
48."Kuule, oled sa õige kinni jäänud või?" küsis ta siis. -sümboli kood, iroonia

49. "E-ei, " vastas Puhh hästi muretu häälega, "puhkan niisama natuke … mõtlen ja ümisen siin endamisi." -referentsiaalne kood, viisakus2

50.. "Nonoh, anna aga käpp siia!"
Puhh sirutas käpa välja ja Jänes hakkas sikutama. Sikutas, sikutas, ja…
"Aih!" karjatas Puhh. "Sa teed ju haiget!" prohereetiline kood, päästmine2

51. "Selge, et oled kinni jäänud," märkis Jänes.
"Kõik see tuleb sellest, kui liiga palju süüakse, " vastas Jänes teravalt. "Ma juba laua taga mõtlesin aga ei tahtnud öelda. Ja et see üks mitte mina polnud, seda teadsin ma kah," -sümboli kood, sarkasm 3

52, lausus Jänes. "Noh, mis seal's ikka, tuleb Christopher Robini järele minna."
Christopher Robin elas Metsa teises otsas. Kui ta Jänesega uru juurde jõudis ja Puhhi esipoolt nägi, ütles ta ainult: prohereetiline kood, päästmine3

53. "Oh sind vana rumalat karu küll!" - aga nii hellitava häälega, et kõigil südames jälle lootuseidu tärkas.seemiline kood, Karu 4

54. "mina siin, "hermeneutiline kood, kinnijäämine 3

55. lausus Puhh natuke ninaga tõmmates, "mina siin hakkasin mõtlema, et Jänes võib-olla ei saagi enam oma ust kasutada. See poleks mulle põrmugi meeldinud." referentsiaalne kood, viisakus.3

56. "Mulle kah mitte, " nähvas Jänes., sümboli kood, vastumeelsus.5

57. "Mis asja? Ust või?" küsis Christopher Robin. "muidugi, et saab."
"noh siis on kõik korras," kostis Jänes seepeale.
"Kui me sind just välja tõmmata ei saa, Puhh, siis võime su lihtsalt tagasi lükata," arutas Christopher Robin. Selle jutu peale silus Jänes mõtlikult vurre ja tähendas, et kui Puhh juba kord urgu tagasi tõugata, prohereetiline kood , päästmine 4

58. siis sinna ta ka jääb. Ja, et kuigi temal, Jänesel, polevat muidugi suuremat rõõmu kui Puhhi enda pool näha, sümboli kood, sarkasm 3

59. olevat elu siiski kord juba niimoodi seatud, et ühel tuleb elada puu otsas, teisel aga maa all ja ... referentsiaalne kood, elukorraldus1

60. "Ka-kas sa tahad öelda, et ma ei saagi siit enam kunagi välja?" küsis Puhh. hermeneutiline kood, kinnijäämine

61. "Tahtsin vaid seda öelda," õiendas Jänes,"et kui sa enda juba nii kaugele sikutasid, siis oleks kahju kogu seda vaeva maha visata." sümboli kood, sarkasm 4

62. Christopher Robin noogutas pead.
"Siis ei jää midagi muud üle, kui peame lihtsalt ootama, prohereetiline kood,päästmine 5

63. kuni sa jälle kõhnaks lähed."
"Aga kui kaua see kõhnaks minemine aega võtab?" päris Puhh murelikult.
"Arvan, et umbes nädal läheb ära." hermeneutiline kood, kehakaal 3

63."Aga ma ei saa ju ometi terveks nädalaks siia jääda!" referentsiaalne kood, elukorraldus 2

63. "Saad küll, sa vana rumal Karu. seemiline kood, suhe 1

64. Ainult niimoodi pääsed sa siit välja sümboli kood, kahemõttelisus

65. muidu aga on see asi hoopis raskem."
"Me loeme sulle siin üht-teist ette, "lohutas Jänes.Prohereetiline kood,päästmine 6

66."kui ainult lund sadama ei hakka... sümboli kood, sarkasm 6

66. Ja siis veel üks asi, kulla sõber, "lisas ta."Nagu näha, võtad sa päris suure hulga ruumi mu majast enda alla...ega sa pahaks ei pane, kui ma oma käterätikud su tagumiste käppade peale riputan? Sest vaata, seal nad sul tolknevad niisama, asja eest, teist taga... päris parajad kohe rätikute nagiks." referentsiaalne kood,elukorraldus 3

67. "Terve nädal!" ohkas Puhh nukralt. Sümboli kood, aeg

68. " Aga... kuidas siis söömisega saab?"
"Söömisest, kullake tuleb sul küll vist loobuda” hermeneutiline kood, söömine 6

Tagasi