Deterritorialisatsiooni hirm “Hilja Novembris”

Indrek Grigor

Nagu Tove Janssoni raamatu “Hilja Novembris” pealkirjast oodata võib, käsitleb kogu raamat immigratsiooni e. territorialisatsiooni probleemi. Kõik tegelased tunnevad vajadust lahkuda, samas suutmata lahkuda. Nii korraldavad nad kõik omamoodi palverännaku Muumiorgu, lootuses sealt leida suur ema Muumimamma, kes annaks vastused nende küsimustele, õndsa r a h u e. reterritorialisatsiooni kindluse nende hingele. Kõik tegelased on vaevatud väljendamatust rahutuks tegevast ihast. Kummastav tüdimus ja saamatus oma senise elu ja tegevuse osas, mis põhjustab mõnedel juhtudel paranoilisi hirmuhooge, sunnib neid lahkuma oma territooriumilt, oma kohast pühale maale Muumiorgu Muumimaja templisse, et leida seal taas oma koht – et taas reterritorialiseeruda.

Püüe reterritorialiseeruda on olulisim tunnus mis eristab Tove Janssoni romaani tegelasi Kafka või Prousti romaanide personaažist. Erinevalt Kafkast ei tekitata “takistuste topograafiat” mis kaitseks voolu katkemast. Vastupidi kõigi tegelaste peamine mure on kuidas takistada deterritorialisatsiooni joont paljunemast. Loodetakse Muumimammale, koduvana puhul Muumipapale. Kusjuures keegi tegelastest ei tea täpselt mida ta otsib, või kui, siis on tegemist millegi väga abstraktsega. Nii otsib Nuuskmõmmik 5 takti, mis jäid Muumiorgu (kuhu). Ja see ongi määrav. Muumiorg on KUS. Muumiorg on immigrandi müütiline kodumaa, kuhu ta järsku mingi imeliku meelevääratuse tõttu otsustab tagasi pöörduda, lootes seal end taas leida.

Lootus osutub petlikuks ja esivanemaid – muumiperekonda kelle juures loodeti leida kaduma läinud stabiilsus – ei olegi kohal. Lahenduse reterritoialisatsiooni ja stabiilsuse toobki lõpuks igatsus nende järele ja püüe nendega samastuda. Mälestus muumiperekonnast muutub müütiliseks tekstiks millest lähtudes lõpuks tõesti õnnestub reterritorialiseeruda.

Eelneva näitlikustamiseks vaadelgem lähemalt Filifjonka paranoia teket ja taandumist. Paranoia definitsiooni osas usaldan Hasso Krulli:

“Kui teine ehk nn. “suur Teine” tähistab Lacani terminoloogias kogu subjekti väljaspool olevat teadmist, olles ühtlasi seaduse asupaik ja tõe garantii, siis Teise Teine on psühhootiline konstruktsioon, mille järgi kujutletakse kõige subjektivälise taga asuvat veel üht salapärast niiditõmbajat, kes oma kurikavala plaani järgi asju tegelikult juhib”

Ühel Novembrikuu neljapäeval otsustas Filifjonka pesta puhtaks pööningukorruse aknad. Juhtub õnnetus ja Filifjonka kukub aknast alla. Tal õnnestub siiski katuse äärele pidama saada ja suure vaevaga aknast jälle sisse saada. See dramaatiline sündmus käivitab Filifjonka paranoiade ahela.

“Ta lamas põrandal, kõik ümberringi keerles ja tal oli kohutavalt paha. Kõrgel Filifjonka pea kohal õõtsus tuuletõmbuses laelamp, kõik selle tutid liikusid, nad olid teineteisest võrdsetel kaugustel, viimasel kui ühel pärl otsas. Ta uuris neid tähelepanelikult, imestades endamisi, et ta neid kunagi ei olnud märganud. Samuti polnud ta õieti näinud, et selle siidkate oli punane, väga ilusat punast värvi, mis meenutas päikeseloojangut. Isegi konks laes tundus kuidagi uudne ning ebatavalise kujuga…

Filifjonka hakkas mõtisklema, kuivõrd veider see on, et kõik konksu otsas asetsev ripub tegelikult alati just allapoole ja mitte üheski teises suunas, ning millest see küll tingitud võis olla. Kogu tuba oli muutunud, kõik oli uus. Filifjonka läks peegli juurde ning vaatas ennast… Silmad paistsid teistsugused.

Ja mõeldavaid vaid, et on olemas silmad millega vaadata,” mõtles Filifjonka, “ja kuidas üleüldse nii juhtub, et nendega saab näha…”

Kui Filifjonka avas köögikapi, avastas ta esimest korda, et tal on liiga palju portselani. …Ja kes need kõik saab kui too ükskord ära sureb?

“Ma ei kavatsegi surra,” pomises Filifjonka ning lõi kapiukse pauguga kinni. … Filifjonka … avas kapiukse kus seisis tema reisikott, ning teadis äkitselt, mida ta pidi tegema. Ta pidi sõitma külla. Ta tahtis rahvast näha. Rahvast, kes lobises ja oli mõnus ja käis sisse ja välja, ja täitis kogu päeva nii, et ei jäänud vähimatki ruumi õudsetele mõtetele”

Traumaatiline vapustus paiskab Filifjonka kummastavate paranoiade keerisesse. Järsku “oli kogu tuba muutunud, kõik oli uus”, kõik tuttav teine oli asendunud uue, tundmatu teisega. Teise Teine oli kogu maailma ümber struktureerinud millekski õudseks. Kodu ei ole enam kodu, kodu on muutunud võõraks. Mille tõttu ei ole enam võimalik kuskil kodus olla. Trauma tagajärjel langes Filifjonka psühhoosi, mis ta deterritorialiseeris. Kus juures oluline on see, et Filifjonka tajub seda kui midagi negatiivset vastupidiselt Kafkale, kelle puhul deterritorialisatsioon on vabanemise püüd. Püüd igast deterritorialisatsioonist deterritorialiseeruda. Kahekordne deterritorialisatsioon, mis viib Teise Teise ületamisele. Vabalangemine, kihutamine ilma ajata, ruumita, ilma teiseta. Filifjonka tahab tagasi oma teist, kelles ta kahtlema lõi. Kuna ta seda kodust põhimõtteliselt leida ei saa – kodu on deterritorialiseerunud. Kuigi toibumine esmasest šokist on nähtav: ““Mis mulle küll sisse läks,” mõtles Filifjonka, “see lambivari ei ole üldsegi punane. Ainult veidi pruunikas…””, on kogemus siiski nii õudne, et koju jäämine ei ole mõeldav: ““…Aga nüüd ma lähen igal juhul reisima.”” Toibumise näilisust ilmestab Filifjonka teele asumise stseen. Filifjonkadele on iseloomulik koristamine, pidev ja lakkamatu koristamine. Võimetus koristada, paaniline paranoiasid produtseeriv hirm, mis tekib ainuüksi koristamisele mõeldes, näitab hingevapustuse tegelikku sügavust: “Aga paljast põrandalapi kättevõtmisest hakkas tal paha ning meeletu hirm ronis kõhust üles, nöörides kinni ta kõri. Ta ei suutnud koristada. Igatahes mitte pärast seda mis juhtus aknaid pestes.” Tavapäraste toimetiste mitteläbiviimine põhjustab paralleelse hirmude jada, mis teineteist täiendades üha kiirendavad ja süvendavad deterritorialisatsiooni:

“…koju saabudes kubisevad kõik riided koidest ja ühtegi karusnaha riba pole enam järel. Õudusega kujutas ta ette nende väikesi lõugu riideid ning vaipu järamas ja nende õelat rõõmu rebasenahkse boa avastamise puhul.

Lõpuks väsis Filifjonka täielikult, ning kaotanud igasuguse võime midagi otsustada, võttis kohvri, heitis boa õlgadele, lukustas ukse ja asus teele.”

Filifjonkat vaevab hirm taas deterritorialiseeruda ja kuivõrd esmase deterritorialisatsiooni kogemusega seondub koristamine ei ole ta enam võimeline koristama. Tavapärase tegevuse mitteläbiviimine põhjustab omakorda deterritorialisatsiooni, tekitades nõnda pidevalt progresseeruva endasse sulgunud deterritorrialisatsiooni ahela.

Muumiorgu jõudes saab Filifjonka järjekordse vapustuse osaliseks, kui selgub, et Muumiperekonda ei olegi kohal, see paiskab ta veelgi sügavamale psühhoosi. Tähenduslikud on esimesed märgid muumiperekonna st. ühtlasi “juurte” ja reterritorialisatsiooni võimaluse puudumisest:

“Filifjonka pani kohe tähele, et tuba oli juba pikemat aega koristamata. Ta võttis puuvillase kinda käest ning vedas näpuga üle ahjusimsi. Halli tolmu sisse tekkis valge triip.

“See pole võimalik,” sosistas Filifjonka ja tema keha läbis värin. “Lihtsalt jätta koristamata, vabatahtlikult…” Ta pani kohvri käest ja astus akna juurde. Ka see oli määrdunud, vihmast oli klaasile jäänud pikki nukraid niresid. Alles allalastud kardinaid nähes sai Filifjonka aru, et perekond polegi kodus.”

Muumiperekonna puudumine annab Filifjonkale viimase lükke ja ta kaotab peaaegu igasuguse kontakti ümbritsevaga:

““Tere,” ütles koduvana [Mylale], “või siis sinagi oled siia jõudnud!”

“Kes see seal on?” küsis Mymla.

“Mul oli isegi kingitus kaasas,” ütles Filifjonka ta selja taga.

“Pumps,” selgitas koduvana. “Ta aitab mind veidike aiatöödel.”

“Üks väga ilus portselanvaas” Muumimammale,” sõnas Filifjonka teravalt.

“Ahsoo,” lausus Mymla. “Ja sina siis rehitsed lehti.”

“Ma teen seda meeleldi,” nõustus koduvana.

Äkki hüüdis Filifjonka: “Ei tohi käia vanade lehtede sees. Nad on ohtlikud! Nad on kõdunemist täis!”

Ta jooksis veranda poole, tekid ümberringi järel lohisemas.

“Bakterid” karjus ta. “Tõugud! Vastsed! Ussid! Ärge käige nende sees!”

Koduvana jätkas rehitsemist. Ta krimpsutas oma jonnakat ning süütut näolappi ja pasundas : “Ma teen seda meeleldi Muumipapa heaks”

“Ma tean millest ma räägin,” ütles Filifjonka ähvardavalt ja nihkus ligemale. Mymla silmitses neid. Vanad lehed? Milline veider rahvas siin küll elab. Ta sisenes majja ja ronis pööningukorrusele.”

Filifjonka kontakt ümbritsevaga ei ole ilmselgelt adekvaatne. Samas ei jäta ka ülejäänud seltskond just täiesti tervet muljet. Kuivõrd keegi ei pane ta juttu imeks. Filifjonka sonimine on nagu täiesti normaalne nähtus, mida keegi tähele ei pane. Kogu stseen jätab filmidest tuttava hullumaja argipäeva mulje. Kõik elaksid nagu oma maailmas. Seda rõhutab veelgi Tove Janssoni jutustamise viis, kus igale tegelasele pööratakse maksimaalne individuaalne tähelepanu – esitatakse igaühe “haiguslugu”. Ei ole võimalik öelda kes on peategelane, kuna kõigi tegelaste varjatud siseelule pööratakse võrdset tähelepanu. Ühtsus ei saabu tegelikult ka raamatu lõpuks, kui kõik tegelased on reterritorialiseerunud, kuna kõik pöörduvad tagasi sinna kust nad tulid ja mingit seost nende vahel ei teki.

Filifjonka hingelist eelmise näite aegset vaimset seisundit iseloomustab ja ühtlasi annab märku paranemisest õhtune magamaminek: ““Kuidas võib ühes tühjas majas olla nii palju kära?” Alles siis tuli talle meelde, et maja oli tegelikult rahvast täis. Aga mingil kombel arvas ta endiselt, et see on tühi.”

Hommikuks ei ole asi siiski oluliselt paranenud. Filifjonka ei ole küll enam psühhoosis, aga kannatab alateadlike paranoiade ja depressiooni all. Kõigepealt aknad: “Talle ei meeldinud aknad, need on liiga ebakindlad, nendest ei või kunagi teada: kord paiskuvad lahti, kord jälle löövad kinni.” Hirmust tekitatud psühhoos mis pärsib senise elu jätkamist, võimendub eksistentsialistlikuks hirmuks: “Kuid kohe kui Filifjonka oli mõelnud korraldada suurpuhastuse, voogas temast läbi peapööritus- ja iivelduslaine ning ühe õudse silmapilgu rippus ta põhjatu kuristiku kohal. Ta teadis: “Ma ei ole enam võimeline koristama. Kuidas ma küll elama hakkan, kui ma ei saa koristada ega süüa teha? Midagi muud teha ei tasu ju ära.”” Filifjonka on võimetu jätkama oma senist elu, samas tundub kõik muu mõttetu. Ta on deterritorialiseerunud, reterritorialiseerumine on traumaatilise kogemuse tõttu võimatu, reterritorialiseerumine “kuskil mujal” tundub aga mõttetu.

Filifjonka paranoiade tipp on algselt talle lukustatuna tundunud kapiukse avali olek:

“Keegi oli kapis olnud ning nüüd väljapääsenud. Kõik need kes roomavad ümberkeeratud kivi alt esile, ja need, kes peituvad kõdunenud taimede all. Teadis – nüüd olid nad kõik välja tulnud. Nad olid välja tulnud oma sahisevail jalul, krigisevate selja koorikutega ning kobavate tundlatega või vingerdava pehme valge kõhu peal…

Sammhaaval ronis Filifjonka trepist alla. Ta kartis, et need õudused ei olnud ära kadunud ohutusse kaugusse. Oli tõenäolisem, et nad hoidsid kokku ühte massi, mis ootas mõnes rõskes nurgas. … Või äkki vastupidi! Võib-olla leidus neid voodite all, kummutilaegastes, kingades – ükskõik kus!”

Täielikust hullumeelsusest päästab Filifjonka Nuuskmõmmik: “Nuuskmõmmik vaatas talle otsa ning lausus: “On olemas üks koht, kuhu nad ei saa kunagi minna. See on köök. Nad ei lähe kunagi kööki.”” Ja sinna Filifjonka end päästab. Nuuskmõmmik suutis teda veenda, et kui seal ka ei ole taas leitav elu mõte, siis on ta vähemalt kindel Teise Teise eest. Järgmiseks veenab Nuuskmõmmik kavalusega Filifjonka Krõbivana püütud kala valmistama, mis viib Filifjonka enesegi jaoks üllatavatele tulemustele: ““Au ja kiitus,” mõtles Filifjonka. “Ma ei või enam koristada, kuid ma saan vähemalt süüa teha. On lootust.””

Mõningad muumimammastumise katsed mis Filifjonka teeb – söögi valmistamine, peo dekoratsioonid, Muumimamma toas käimine, emaliku hoolitsuse püüded Pumps Tofti vastu; viimast ise kommenteerides: ““Pole tänu väärt! Muumimamma oleks täpselt seda sama teinud,”” ei vii siiski soovitud reterritorialisatsioonile, mis saabub alles muusika terapeudilise toime abil.

Deleuze ja Guattari kirjutavad artikuleerimata helist kui deterritorialisatsiooni vahendist. Heli selles funktsioonis esineb “Hilja Novembris” kapist välja ronivate olevuste kirjelduse juures (vaata näide ülal). Kuivõrd “Hilja Novembris” tegelaste põhipüüe on aga reterritorialiseerumine, näeme me heli Deleuze ja Guattari käsitlusele vastupidises funktsioonis. Me näeme hoopis vastupidist artikuleeritud, struktureeritud heli, mis viib deterritorialisatsiooni asemel reterritorialisatsioonile. Nuuskmõmmiku deterritorialisatsiooni põhjustab viie Muumiorgu mahajäänud takti puudumine, mis tingib suutmatuse vihmast laulu luua: “Vihma ning voolava vee mühin ei olnud kadunud, sel oli sama üksilduse ning lõpmatuse mahe toon. Aga mis oli temal sellega pistmist, kui ta ei suutnud vihmast ühtainsamatki laulu teha.” Ümberringi on mühin, mida Nuuskmõmmik ei suuda struktureerida.

Muusika hüpnootiliselt rahustav mõju Filifjonkale avaldub esmalt kui ta juhuslikult juhtub kuulma Nuuskmõmmikut mängimas:

“Ei leidu midagi hullemat täielikust pimedusest. See on nagu minek otse lõpmatusse, ilma et keegi su kõrval käiks. Seepärast asetas ta solgiämbri välgukiirusel köögitrepile ning tõmbus jälle sisse tagasi. Nii oli ta alati teinud.

Kuid täna õhtul seisis Filifjonka trepil ning kuulatas pimedust. Nuuskmõmmik mängis oma telgis kaunist ja ebamäärast meloodiat. Filifjonka oli musikaalne, ehkki tema ega keegi teine seda ei teadnud. Ta kuulas hinge kinni pidades, unustades oma õudused.”

Lõplikule reterritorialisatsioonile viib muusika Filifjonka peojärgsel ööl, mil ta pärast kõigi teiste magamaminekut mängib Nuuskmõmmiku suupillil, mille viimane lauale oli unustanud:

“Filifjonka tõstis suupillil huultele ning puhus, liigutas seda edasi-tagasi ja kuulas toone. Siis istus ta köögilaua äärde. Kuidas see nüüd kõlaski, “tidelo tidelo…” Oli raske leida õigeid helisid, ta proovis veelkord, otsides väga ettevaatlikult toone. Ta leidis esimese, teine tuli juba iseenesest. Meloodia hiilis temast mööda, kuid tuli tagasi…

Tund tunni järel istus Filifjonka köögilaua ääres ning mängis arglikult ja hardalt suupilli. Toonid hakkasid meloodiale sarnanema sellest sai muusika. Ta mängis Nuuskmõmmiku viise ja ka enda omi, ta oli armutu ning täis kindlust. Ta ei mõelnud kas teised teda kuulevad. Aias valitses vaikus, kõik, kes roomasid, olid ära läinud, alles jäi vaid tavaline pime sügis koos järjest tugevneva tuulega.”

Üldistavalt võiks väita, et struktureerimata puhas kaootiline helimaterjal on see mis on võimeline tungima Teise Teise taha ja tekitama selle pidurdamatu kihutamise mille järele Kafka nii väga igatses. Struktureeritud heli, meloodia, muusika seevastu suudab Teise Teise täiesti tasa lülitada, deterritorialisatsiooni ahela lõpetada, inimese paranoiadest päästa ja tagasi normaalsusse tuua.

Tagasi