Michel Foucault ”Tõde ja võim”

INTERVJUU ALESSANDRO FONTANA JA PASQUALE PASQUINOGA

KÜSIMUS. Kas te võiksite lühidalt visandada liikumistee, mis tõi teid uusaja alguse hullumeelsuse-probleemide juurest uurima kriminaalsust ja seaduserikkumist?

MICHEL FOUCAULT: Viiekümnendate aastate esimesel poolel, kui ma alles õppisin, kerkis ühe suurema probleemina üles küsimus teaduse poliitilisest staatusest ja neist ideoloogilistest funktsioonidest, mis tal võivad olla. Asi polnud päriselt Lõssenko-probleemis, mis parajasti domineeris, aga minu meelest keerutas see vastik, pikka aega mahamaetud ja hoolega varjatud afäär pinnale terve hulga põnevaid küsimusi. Need kõik saab kokku võtta kahe sõnaga: võim ja teadmised. Enda meelest kirjutasin ma "Hullumeelsuse ajaloo" mõneti neid küsimusi silmas pidades. Minu jaoks oli oluline öelda seda: kui me mõne teaduse puhul, nagu teoreetiline füüsika või orgaaniline keemia, üles seame küsimuse tema seostest ühiskonna poliitiliste ja majanduslike struktuuridega, kas ei püstita me sellega liiga keerulist probleemi? Kas ei seata siin latt võimaliku seletuse jaoks liiga kõrgele? Kui aga, vastupidi, võtta niisugune teadmisliik nagu psühhiaatria, kas ei ole see küsimus siin palju hõlpsamini lahendatav, kuivõrd psühhiaatria epistemoloogiline profiil on palju madalam ja kuivõrd psühhiaatriline praktika on seotud terve institutsioonide, vahetute majanduslike nõudmiste ja sotsiaalse regulatsiooni poliitiliste tõukejõudude seeriaga? Kas ei võida ühe niivõrd "kahtlase" teaduse puhul nagu psühhiaatria hoopis paremini haarata kogu võimu ja teadmiste koosmõju sasipundart? Sama küsimust tahtsin ma "Kliiniku sünnis" üles võtta meditsiini osas: muidugi on meditsiini teaduslik struktuur palju tugevam kui psühhiaatria oma, kuid ka tema on sügavalt kaasosaline sotsiaalsetes struktuurides. Mis mind tollal natuke "ummikusse" jättis, oli see, et minu ülesseatud küsimus üldse ei huvitanud neid, kellele mõeldes ma olin ta üles seadnud. Nad arvasid, et see probleem on poliitiliselt ebaoluline ja epistemoloogiliselt labane.

Minu meelest oli selleks kolm põhjust. Esiteks see, et prantsuse marxistlike intellektuaalide probleemiks oli — ja selles ajas mängisid nad KP poolt ettekirjutatud rolli — saada tunnustatud ülikooliinstitutsiooni ja establishment'i poolt; nad pidid seega püstitama samu küsimusi kui need, käsitlema samu probleeme ja ainevaldkondi: "Võib küll olla, et me oleme marxistid, aga seepärast pole teie huvikeskmesse kuuluvad asjad meile veel võõrad; tegelikult oleme meie ainsad, kes teie vanadele muredele võivad pakkuda uusi lahendusi." Marxism tahtis saada aktsepteeritud kui liberaalse ülikoolitraditsiooni uuendamine (nii nagu kommunistid end samal ajal ja laiemas plaanis esitasid ainsatena, kes olid altid üles võtma ja taaselustama rahvuslikku traditsiooni). Siit ka tõsiasi, et nad meie kõnealuses valdkonnas on tahtnud üles võtta kõige akadeemilisemaid ja "õilsamaid" teadusloolisi probleeme: niisuguseid, mis puudutavad matemaatikat ja füüsikat, ühesõnaga teemasid, millest pidasid lugu Duhem, Husserl ja Koyré. Meditsiin ja psühhiaatria polnud nende kõrval ei küllalt õilsad ega k üllalt tõsised, neil polnud klassikalise ratsionalismi suurvormide ülevust.

Teine põhjus oli, et poststalinistlik stalinism tahtis marxistlikust diskursusest välja sulgeda kõik, mis ei olnud juba varemöeldu hirmunud järelekordamine, ega lubanud seepärast mingit tegelemist läbiuurimata valdkondadega. Ei olnud aga olemas mingeid valmismõisteid, mingit üldkehtivat sõnavara niisugustes küsimustes nagu psühhiaatria toimimine või meditsiini poliitiline funktsioneerimine; samal ajal olid loendamatud vahetustehingud ülikooliõpetlaste ja marxistide vahel alates Marxist, läbi Engelsi ja Lenini kuni tänapäevani toitnud juba tervet traditsiooni diskursusi, mis käibisid "teaduse" kohta 19. sajandi mõistes. Oma truuduse eest vanale positivismile pidid marxistid maksma radikaalse kurtusega terve seeria küsimuste ees, mis teadus nende ette asetas.

Lõpuks on võib-olla olemas veel kolmaski põhjus, kuigi ma ei ole absoluutselt kindel, kas see kaasa mängis. Ometi mõtlen ma, kas mitte ei keeldunud KP intellektuaalid (või neile lähedal seisjad) meelega üles tõstmast interneerimise ja psühhiaatria poliitilise kasutamise probleemi, laiemas mõttes ühiskonna distsiplinaarset võrgustamist üldse. Muidugi, viiekümnendate aastate teisel poolel tundsid kahtlemata ainult vähesed GULAGi reaalset ulatust, aga ma usun, et paljud siiski aimasid seda; igal juhul oli paljudel tunne, et neist asjadest on targem mitte rääkida: ohutsoon, punane tuli. Selge, et tagantjärele on väga raske hinnata nende teadlikkuse määra. Kuid igal juhul teate te ju hästi, kui lihtsalt võis Partei juhtkond — kes muidugi ei saanud alla teadmatuses — ringlema saata märgukirju, mis keelasid rääkida sellest või teisest ja mõistsid hukka need, kes seda tegid. Igatahes, kui mõned KP lähedal seisnud arstid vahel arutasidki Pavlovi psühhiaatriat, ei loetud psühhiaatrilist poliitikat ja psühhiaatriat kui poliitikat kindlasti mitte väärikateks teemadeks.

Kõik, mida mina omalt poolt neis valdkondades teha püüdsin, võeti prantsuse vasakpoolsete intellektuaalide seas vastu sügava vaikimisega. Ning alles 1968. aasta paiku, marxistliku traditsiooni kiuste ja hoolimata KP-st, said need küsimused viimaks ka poliitilise tähenduse, ja sedavõrd terava, et see tuli mulle ootamatult ja näitas, kuivõrd arglikud ja kõhklevad olid minu varasemad raamatud. Ilma poliitilise avanguta, mis neil aastatel teoks sai, ei oleks ma kindlasti kunagi kogunud nii palju julgust, et võtta taas üles nende probleemide lõim ja jätkata karistussüsteemide, vanglate ja kinnipidamisdistsipliinide uurimist.

Teie teoreetilises liikumistees on niisiis oma "diskontinuiteet". Muide, mida te praegu arvate sellest diskontinuiteedi (pidevusetuse) mõistest, mille põhjal teid veidi liiga kiiresti ja varmalt tembeldati "strukturalistlikuks" ajaloolaseks?

Kogu see diskontinuiteedi-värk on mind ikka segadusse ajanud. Äsja ilmunud Väikese Larousse'i uus väljaanne ütleb: "Foucault: filosoof, kes oma ajalooteooria rajab diskontinuiteedile." See lööb mind tummaks. Päris ilmselt olen ma "Sõnades ja asjades" jaganud liiga vähe selgitusi, kuigi rääkisin sellest seal päris palju. Nimelt tundus mulle, et mõnedes empiiriliste teadmiste vormides, nagu bioloogia, poliitiline ökonoomia, psühhiaatria, meditsiin jne ei järgi ümberkujunemiste rütm neid sujuvaid kontinuistlikke skeeme, mis tavaliselt omaks võetakse. Praegu annab ajaloolistele analüüsidele ikka veel kõvasti seesmist tuge suur bioloogiline võrdpilt teaduse küpsemisest; minu meelest ei ole see ajalooliselt paikapidav. Näiteks niisuguse teaduse puhul nagu meditsiin leiate eest teatavat tüüpi diskursuse, mille aeglased ümberkujundamised — 25, 30 aastat — mitte ainult ei ole purustanud kõiki varem formuleeritud "tõeseid" lauseid, vaid on koguni kõrvale heitnud kõik kõnepruugid, kõik nägemisviisid, terve selle praktikate kogumi, mis eelmise arstiteaduse vormi aluseks oli: ja siin pole tegu lihtsalt uute avastustega, vaid terve uue "režiimiga" diskursuses ja teadmistes. Ning kõik see toimub mõne aasta jooksul. See on asi, mida ei saa eitada, kui ainult ollakse tekste piisava tähelepanuga puurinud. Minu probleemiks ei olnud mitte öelda: näete nüüd, elagu diskontinuiteet, me elame diskontinuitiivsuses ja jäämegi siis sinna, vaid pigem püstitada küsimus: kuidas juhtub, et teatavatel momentidel ja teatavates teadmisvaldades leiavad aset need äkilised vallandumised, evolutsioonilised edasisööstud, ümberkujunemised, mis sugugi ei vasta nende kohta harilikult käibivale rahulikule kontinuistlikule ettekujutusele? Niisuguste muutumiste juures pole tähtis mitte see, kuivõrd nad on kiired või laiaulatuslikud või kuivõrd see kiirus ja laiaulatuslikkus on hoopiski märk millestki muust: teisenemisest reeglites, kuidas moodustada lausungeid, mida aktsepteeritakse kui teaduslikult tõeseid. Asi pole seega ei sisu muutumises (vanade vigade õiendamine, uute tõdede päevavalgele toomine) ega teoreetilise vormi vahetumises (paradigma uuendamine, süstemaatiliste kogumite teisendamine); oluline on hoopiski see, mis neid lausungeid valitseb, ja see viis kuidas lausungid valitsevad üksteist, ehitades üles teaduslikult aktsepteeritavate lausete kogumi, kus iga lause võib saada tõestatud või tühistatud teaduslike protseduuride kaudu. Sel tasandil ei ole otsustavaks mitte see, missugune võim teadusele survet avaldab väljastpoolt, vaid see, missugused võimu avaldused ringlevad teaduslike lausungite vahel; milline on nende omamoodi seesmine võimurežiim; kuidas ja miks ta teatavatel momentidel globaalselt teiseneb.

Just neid erinevaid režiime ma püüdsingi üles leida ja kirjeldada "Sõnades ja asjades". Ühtlasi ka ära öeldes, et ma neid veel ei kavatse seletada. Ja et seda ma kavatsen proovida mõnes edaspidises töös. Tegelikult oli minu töös tollal puudu "diskursiivse režiimi" probleem, see, mis puudutab lausumise mängule eriomaseid võimuavaldusi. Ajasin ta liialt segi süstemaatilisusega, teoreetiliste vormidega või millegi umbes sellisega, nagu on paradigma. "Hullumeelsuse ajaloo" ning "Sõnade ja asjade" ühispunktiks oligi see keskne võimu probleem, mida ma ei olnud veel õieti isoleerinud.

Meil tuleb niisiis asetada diskontinuiteedi mõiste tagasi terna õigele kohale. Võib-olla on temast palju sundivam ja teie mõtte seisukohalt kesksem üks teine, nimelt sündmuse mõiste. On ju sündmus midagi, mille suhtes juba terve põlvkond kaua aega on olnud ummikus, sest et paljude etnoloogide, isegi suurte etnoloogide töödes on kehtestatud dihhotoomia, kus ühele poole jäävad struktuurid (kui midagi mõeldavat) ja teisele poole sündmus kui irratsionaalse ja mõeldamatu asupaik, siis niisugune, mis ei sisene ega saagi siseneda analüüsi mängu ja mehhaanikasse, vähemalt mitte nende selles vormis, mis nad endale on saanud strukturalismi sees. Ühes hiljutises mõttevahetuses, mille avaldas ajakiri "L´Homme", on kolm silmapaistvat antropoloogi jälle üles seadnud küsimuse, mis mõiste on sündmus, ning nad väidavad: sündmus on miski, mis alati lipsab välja meie mõistuslikust haardest, olles "absoluutse sattumuslikkuse" vald; meie oleme mõtlejad, kes analüüsivad struktuure, ja ajalugu ei kuulu meie huviringi, ärgu oodatagu, et me üldse võiksimegi midagi ajaloo kohta ütelda jne. Niisiis on vastandus sündmuse ja struktuuri vahel teatavat sorti antropoloogia produkt ja asupaik. Ütleksin, et see on avaldanud muserdavat mõju ajaloolastele, kes nüüd viimaks ongi jõudnud punktini, kus nad püüavad mööda vaadata sündmustest ja sündmuslikkusest kui ajaloo madalamast valdkonnast, milles tegeldakse trivaalsete faktidega, juhuslike kokkusattumustega jne. Ometi on täiesti selge, et ajaloos leidub sõlmprobleeme, mis ei puutu ei triviaalsetesse asjaoludesse ega ka neisse kaunitesse struktuuridesse, mis on nii korrapärased, intelligiiblid ja analüüsile läbipaistvad. Võib-olla esindab just see "suur interneerimine ", mida te kirjeldasite "Hullumeelsuse ajaloos", üht nendest sõlmpunktidest, mis lipsavad käest struktuuri ja sündmuse dihhotoomial. Kas te võiksite praegu sellest seisukohast selgitada, mismoodi olete uuendanud ja reformuleerinud sündmuse mõistet?

Nõus, et strukturalism oli kõige süstemaatilisem katse heita sündmuse mõiste välja mitte üksi etnoloogiast, vaid veel tervest reast teistestki teadustest, lõpuks äärmuslikul juhul ka ajaloost. Ses mõttes ei näe ma praegu kedagi, kes võiks olla rohkem antistrukturalist kui mina. Tähtis on nüüd aga, et sündmustega ei tehtaks sedasama, mida kord juba tehti struktuuriga. Asi pole ju selles, et peaks kõik viima ühele samale, nimelt sündmuse tasandile, vaid arusaamises, et on olemas terve korrustik eri tüüpi sündmusi, mille kaalukus, kronoloogiline ulatus ja võime anda tagajärgi ei ole üks ja seesama.

Probleemiks on ühtaegu see, kuidas sündmused teineteisest eraldada, kuidas diferentseerida võrgustikud ja nivood, kuhu nad kuuluvad, ja see, kuidas taandada neid omavahel kokkusiduvad ja teineteisest sündima panevad lõimed. Seepärast tuleb ära öelda analüüsidest, mis viitavad sümboolsele väljale või tähistavate struktuuride valdkonnale; ja pöörduda analüüside poole, mida tehakse jõuvahekordade, strateegiliste arengute, taktikate genealoogia terminites. Arvan, et selleks suureks mudeliks, millele viidata, ei pea olema mitte keel ja tema märgid, vaid sõda ja lahing. Ajaloolisus, mis meid endaga kaasa kisub ja määratleb, on sõja sarnane; ta ei ole keele sarnane. Ajalool pole "tähendust" — sellega ei ole veel öeldud, et ta oleks absurdne või seosetu. Vastupidi, ta on intelligiibel ja teda tuleb analüüsida kuni tema pisimate detailideni: kuid arvestades, et see on võitluse, strateegiate ja taktikate intelligiiblus. Ei dialektika (kui vasturääkivuse loogika) ega semiootika (kui kommunikatsiooni struktuur) ei võimalda seletada kokkupõrgetele seesmiselt omast intelligiiblust. Õieti on "dialektika" üks viis põigata kõrvale alati riskantse ja avatud reaalsuse eest, taandades ta hegellikule luustikule; "semioloogia" omakorda viis põigelda selle reaalsuse vägivaldse, verise, surmava karakteri eest, taandades ta keele ja dialoogi mahedasse ning platonlikku vormi.

Selle diskursiivsusprobleemi kontekstis võib nüüd ehk rahulikult öelda, et te olite esimene, kes diskursuse ette püstitas võimu küsimuse, ja seda ajal , mil valitsevaks moejooneks olid "teksti" kui mõiste või objekti terminites teostatud analüüsid koos sinna juurde kuuluva strukturalistliku, semioloogilise jm metodoloogiaga. Püstitada diskursuse jaoks võimu küsimus, see tähendab õieti küsida, kelle huvisid diskursus teenib. Asi pole ju mitte selles, et peaks diskursuse analüüsi viima tema väljaütlemata, implitsiitse tähenduseni, sest (nagu te tihti olete korranud) diskursused on läbipaistvad, nad ei vaja tõlgendamist, kedagi, kes neile omistaks tõlgenduse. Kui "tekste" teataval viisil lugeda, hakatakse tajuma, et nad räägivad meiega selgelt ega vaja enam lisatähendust või tõlgendust. Sellel võimuküsimusel, mille te diskursusele adresseerisite, on muidugi oma tagajärjed ja implikatsioonid metodoloogia ja tänapäevaste ajaloo-uuringute jaoks. Kas võiksite nüüd lühidalt ära näidata selle püstitatud küsimuse asukoha oma töödes, — juhul kui te ta tõesti olete püstitanud?

Ma ei arva, et oleksin selle küsimuse esimene püstitaja. Vastupidi, ma olen hämmelduses sellest, missugust vaeva minult tollal tema formuleerimine nõudis. Kui nüüd sellele tagasi mõtlen, küsin endalt, millest ma siis veel oleksin pidanud rääkima, näiteks "Hullumeelsuse ajaloos" või "Kliiniku sünnis", kui mitte võimust? Tõsi, ma olen täiesti teadlik, et ma seda sõna praktiliselt ei kasutanudki ja et see analüüsiala jäi minu haardeulatusest välja. Võin öelda, et arusaadavalt oli tegu võimetusega, mis päris kindlasti oli seotud poliitilise situatsiooniga, kus me asusime. Võimatu on näha, kummalt tiivalt — kas paremalt või vasakult — seda võimu-probleemi üldse oleks võidud püstitada. Parem tiib püstitas ta ainult konstitutsiooni, suveräänsuse jne terminites, seega puht juriidiliselt; marxistlik tiib riigiaparaadi terminites. Keegi ei hakanudki uurima, mil viisil võim teostub konkreetselt ja üksikasjades, kogu oma eripära, oma tehnikate ja taktikatega; jäädi rahule, kui võis ta kätte näidata "teise", vastaspoole juures, ühtaegu poleemiliselt ja globaalselt: nii nimetati võimu nõukoguliku sotsialismi juures tema vastaste poolt totalitarismiks, läänelikku kapitalismi aga nägid marxistid ühe klassi valitsemisena teise üle. Võimu mehhaanikat ei analüüsitud kunagi. Selle tööga võidi algust teha alles pärast 1968. aastat, tähendab, lähtudes igapäevastest ja põhjani välja viidud võitlustest, koos nendega, kes pidid siplema võimuvõrgustiku kõige peenemates lülides. Just seal sai nähtavaks võim konkreetsena ning ühtlasi ka nende võimuanalüüside tõenäoline viljakus, seletamaks asju, mis senimaani olid jäänud poliitilise analüüsi alt välja. Väga lihtsalt öeldes on psühhiaatriline interneerimine, indiviidide mentaalne normaliseerimine ja karistusasutused kahtlemata äärmiselt piiratud tähtsusega niikaua kuni uuritakse ainult nende majanduslikku tähtsust. See-eest aga on nad olemuslikud võimu masinavärgi üldise funktsioneerimise jaoks. Kuni võimu küsimus püstitati üksnes majanduslikule küljele allutatuna, silmas pidades temaga tagatud huvide süsteemi, peeti neid probleeme paratamatult tähtsusetuks.

Kas on siis nii, et teatav marxism ja teatav fenomenoloogia kujutasid endast objektiivset takistust problemaatika formuleerimise ees?

Jah, kui soovite, sedavõrd kui minu põlvkonda kuuluvad inimesed üliõpilastena üles kasvasid just nende kahe analüüsivormi peal: üks, mis asjad tagasi viis moodustavale subjektile ja teine, mis nad viis majandusele kui lõppastmele, ideoloogiale ja baasi ning pealisehituse mängule.

Kuidas te sellesse metodoloogilisse raamistikku asetate genealoogilise lähenemise? Miks on teda vaja, uurimaks nende "objektide" ja valdkondade, mida te kordamööda analüüsite, võimalikkuse ja modaalsuste ja ülesehituse tingimusi?

Mis ülesehituse probleemidesse puutub, siis tahtsin ma näha, kuidas neid oleks võimalik lahendada ajaloolise koe enese sees, ilma et neid peaks tagasi viima moodustavale objektile (hullumeelsus, kuritegevus või mis tahes). Aga see ajalooline kontekstualiseerimine pidi olema midagi enarnat kui lihtsalt fenomenoloogilise subjekti relatiivseks tegemine. Ma ei usu, et seda probleemi võidaks lahendada fenomenoloogide kehtestatud subjekti historiseerimisega, valmistades niisuguse subjekti, mis alles ajaloo käigus välja areneb. On tarvis, et saadaks hakkama ka ilma moodustava subjektita, et vabanetaks subjektist enesest, see tähendab, jõutaks analüüsini, mis suudab seletada seda, kuidas subjekt ajaloolise koe sees üles ehitatakse. Seda tahangi ma nimetada genealoogiaks, see tähendab niisuguseks ajaloo tegemise vormiks, mis suudab seletada teadmiste, diskursuste, objektivaldkondade jne ülesehitamist, ilma et ta seejuures peaks viitama subjektile, mis kas on sündmuste välja suhtes transtsendentne või siis kulgeb tühja samasusena läbi terve ajaloo käigu.

Kahtlemata on marxistlik fenomenoloogia, üldse teatavat liiki marxism toiminud sirmi ja tõkkena; on kaks mõistet, mis ka tänapäeval sellise sirmi ja tõkkena toimivad: üks on "ideoloogia" ja teine "repressioon". Kogu ajalugu tuleb mõtestada nendes kategooriates, nad peavad andma tähenduse niivõrd erisugustele ilmingutele nagu normide kehtestamine, seksuaalsus ja võim. Ning ükskõik, kas neid mõisteid kasutatakse otse välja öelduna või mitte, lõpuks jõutakse alati tagasi ühelt poolt ideoloogia juurde — kust on hõlpus viidata Marxile — ja teiselt poolt repressiooni juurde, kusjuures viimane on mõiste, mida kogu oma karjääri jooksul tihti ja meelsasti kasutas Freud. Seepärast tahaksin välja pakkuda järgmise mõttekäigu. Nimelt on neile mõistetele ja kõigile neile, kes neid kasutavad (olgu õigesti või ebaõigesti), omane teatav peidetud nostalgia; nii on ideoloogia-mõiste taga nostalgia justnagu-läbipaistva teadmisvormi järele, mis oleks vaba kõikidest vigadest ja illusioonidest, ning repressiooni-mõiste taga igatsus võimuvormi järele, mis jääks puhtaks igasugusest sundusest, järelvalvest ja normide kehtestamisest. Ühel pool võim ilma kaikata, teisel pool teadmine pettuseta. Neid kaht mõistet, ideoloogiat ja repressiooni, olete te nimetanud negatiivseteks, "psühholoogilisteks", ebapiisavalt analüütilisteks. Eriti märkab seda "Järelevalves ja karistamises", kus isegi kui kummagi üle neist mõistetest laiemalt ei arutata, ometi on leida teatavat analüüsi, mis lubab minna teispoole traditsioonilise seletuse ja arusaadavuse vorme, sest et need vormid oma lõplikul kujul (ja mitte ainult lõplikul) põhinevad ideoloogia ja repressiooni mõistetel. Vahest võiksite te praegust võimalust kasutades veidi üksikasjalikumalt seigitada oma mõttekäike selles ainevallas? "Järelevalves ja karistamises" näib esile kerkivat teatav positiivne ajalugu, mis on vaba kogu nende kahe universaalse võtme-luustiku implitsiitsest negatiivsusest ja psühhologismist.

Ideoloogia mõiste näib raskesti kasutatav kolmel põhjusel. Esimene neist on, et ta tahestahtmata alati on virtuaalses opositsioonis millegagi, mis peaks olema tõde. Minu arvates ei seisa probleem aga mitte selles, kuidas lüüa diskursuse sees lahku see, mis kuulub tõe ja teadlikkuse alla, ning see, mis kuulub mujale, vaid et näha ajalooliselt, kuidas diskursuse sees tekivad tõe avaldumised [des effets de vérité ], mis iseenesest ei ole tõesed ega väärad. Teine ebamugavus on, et see mõiste minu meelest paratamatult viitab mingile subjekti moodi asjale. Ja kolmandaks on ideoloogia teisejärgulises asendis millegi suhtes, mis peab funktsioneerima tema infrastruktuurina või majandusliku, materiaalse jne määrajana. Nende kolme põhjuse pärast ma arvangi, et seda mõistet võib kasutada ainult suure ettevaatusega.

Mis puutub repressiooni mõistesse, siis see on veel palju salakavalam või vähemalt on mul olnud palju rohkem tegu temast lahtisaamisega, kuivõrd ta tõepoolest näib imehästi klappivat terve seeria fenomenidega, mis olenevad võimu avaldustest. Kui ma kirjutasin "Hullumeelsuse ajalugu", kasutasin vähemalt varjatud kujul seda repressiooni mõistet. Arvan küll, et ma tollal oletasin mingisuguse elava, sõnaohtra ja rahutu hullumeelsuse olemasolu, mida siis võimu mehhaanika ja psühhiaatria on tulnud ära keelama ning vaikima sundima. Tegelikutl tundub mulle, et repressiooni mõiste on täiesti ebarahuldav seletama seda, mis võimus on produktiivset sõna otseses mõttes. Kui võimu avaldusi defineerida repressiooni kaudu, võetakse sellega omaks puht juriidiline võimukontseptsioon; võim samastatakse seadusega, mis ütleb ei, tema jõud oleks siis eelkõige keelav. Arvan nüüd, et niisugune kontseptsioon on täiesti negatiivne, kitsas, luukerelik, ja on kummaline, miks ta nii laialt on levinud. Kui võim alati oleks ainult repressiivne, kui ta kunagi ei teeks midagi muud, kui ainult ütleks ei, kas te tõesti arvate, et siis kedagi saaks panna talle kuuletuma? See, mis võimu tugevaks teeb, mis ta vastuvõetavaks muudab, on lihtne tõsiasi, et ta kunagi ei rõhu peale paljalt ei-ütleva jõuna, vaid et ta tegelikult on kõikeläbiv, et ta loob asju, tekitab naudingut, vormib teadmisi, toodab diskursust; teda peaks hoopis rohkem võtma produktiivse võrgustikuna, mis läheb läbi terve sotsiaalse korpuse, kui negatiivse instantsina, mille funktsiooniks on ärakeelamine. "Järelevalves ja karistamises" tahtsingi näidata, kuidasmoodi on 17.-18. sajandist peale toimunud võimu produktiivsuse tehnoloogiline vallalepaiskumine. Mitte ainult see, et uusaja alguse monarhiad arendasid välja suure riigiaparaadi — armee, politsei, riigikassa halduse —, vaid ennekõike, et me just sel ajajärgul näeme tekkimas midagi, mida võiks nimetada võimu uueks "ökonoomiaks", tähendab, niisuguseid menetlusi, mis lubavad panna võimu avalduse ringlema läbi kogu sotsiaalse korpuse ühtaegu pidevate, katkematute, kohandatute ja "individualiseeritutena". Need uued tehnikad on ühtaegu palju efektiivsemad ja palju vähem kulukad (vähem kallid majanduslikult, vähem liisualuste tulemustega, vähem soodsad kõrvalepõikamise või vastuhaku jaoks) kui need tehnikad, mida oli kasutatud senimaani ja mis olid põhinenud omamoodi sulamil enam-vähem pealesunnitud sallivusest (ulatudes tunnustatud privileegidest endeemilise kuritegevuseni) ja kulukast jõunäitamisest (võimu silmapaistvad ja järjepidevuseta sekkumised, mille kõige vägivaldsem kuju oli "näitlik", sest et erandlik nuhtlus).

Repressioon on mõiste, mida ennekõike kasutatakse seoses seksuaalsusega. Oli levinud seisukoht, et kodanlik ühiskond represseerib seksuaalsust, lämmatab seksuaalset iha jne. Ja tõepoolest, kui näiteks mõelda masturbatsioonivastasele kampaaniale 18. sajandil või homoseksuaalsust puudutavale meditsiinidiskursusele 19. sajandi teisel poolel või ka üldse seksuaalsuse kohta käivale diskursusele, jääbki mulje, et me seisame siin silmitsi repressioonidiskursusega. Tegelikult aga teeb just see diskursus võimalikuks terve seeria taktikalisi ja positiivseid sekkumisi järelevalve, ringluse, kontrolli jne vallas ning kõik need sekkumised näivad olevat lähedalt seotud nendesamade tehnikatega, mis loovad mulje repressioonist või vähemalt lubavad end sedasi tõlgendada. Minu meelest on masturbatsioonivastane ristisõda tüüpiline näide just selle kohta.

Muidugi. On väga harjumuspärane öelda, et kodanlik ühiskond represseeris lapse seksuaalsust sellise määrani, kus ta viimaks üldse keeldus sellest rääkimast või isegi selle olemasolu tunnistamast. Tuli oodata kuni Freudi tulekuni, et siis teha avastus, et lastel on seksuaalsus. Kui nüüd aga lugeda kõiki neid raamatuid pedagoogika ja lastemeditsiini alalt, mis 18. sajandil avaldati käsiraamatutena lapsevanemaile, leiame, et laste seksist tehakse seal juttu pidevalt ja igas võimalikus kontekstis. Võidakse küll väita, et nende diskursuste eesmärgiks just oligi hoida ära laste osasaamist seksuaalsusest. Kuid nende tegelik toime oli, et lapsevanemale taoti pähe, kuidas nende laste seks moodustab põhiprobleemi vanemliku haridusvastutuse vallas, ja et lastele taoti pähe, kuidas nende suhe omaenese kehaga ja omaenese sooga on põhiprobleem kõikides nendesse puutuvates asjades; selle tagajärjel ärritati laste kehad seksuaalselt üles, kuna aga vanemate pilgud ja valvsus klammerdusid laste seksuaalsuse hädaohu külge. Kõige selle tulemusena seksualiseeriti kogu lapsekeha, seksualiseeriti kehaline suhe vanema ja lapse vahel, seksualiseeriti kogu perekonnaelu. Niisiis on "seksuaalsus" ise hoopis suuremal määral võimu positiivne produkt; kui võim kunagi on olnud seksuaalsuse represseerija. Minu meelest tuleb uurida just neid positiivseid mehhanisme, ja siin peab end vabaks tegema kogu juriidilisest skematismist, mis oli omane kõikidele senistele võimu iseloomu karakteriseeringutele. Nii kerkib ka üks ajalooline probleem, nimelt selle päevavalgele toomine, miks on Lääs omaenese praktiseeritavat võimu nii kaua kangekaelselt näinud pigem juriidilise ja negatiivse kui tehnilise ja positiivsena.

Võib-olla on asi nõnda, kuna alati on arvatud, et võimu vahendavad need vormid, mis kirjutatakse ette suurtes juriidilistes ja filosoofilistes teooriates, ja et on olemas põhjapanev, äramuudetamatu kuristik nende vahel, kes võimu teostavad, ja nende vahel, kes selle all kannatavad.

Mõtlen, kas see asi mitte ei ole seotud monarhia institutsiooniga. See arenes ju keskajal välja vastukaaluks senistele endeemilistele võitlustele feodaalsete võimutegijate vahel. Monarhia pakkus enda välja kui vahekohtuniku, kui võimu, mis suudab teha lõpu sõjale, vägivallale ja rüüstamisele ning öelda ei neile võitlustele ja feodaalide verivaenule. Ta muutis enda vastuvõetavaks sellega, et võttis enda peale juriidilise ja negatiivse funktsiooni, mis siis, et ta selle piiridest kohe ka ise loomulikult üle hakkas astuma. Suverään, seadus ja ärakeelamine moodustasid kokku võimuesinduse süsteemi, mida sellele järgneval ajajärgul hakati veelgi laiendama õigusteooriate varal: poliitiline teooria pole kunagi lahti saanud suverääni isiku painajast. Kõik need teooriad on ka tänapäeval ikka usinasti ametis suveräänsuseprobleemidega. Vaja on meil hoopis niisugust poliitilist filosoofiat, mis ei oleks püsti pandud selle suveräänsuse probleemi ümber, ja seega ka mitte seaduse ja ärakeelamise probleemi ümber. On tarvis maha lüüa kuninga pea: poliitilises teoorias on see ikka veel alles tegemata.

Kuninga pea on ikka alles maha löömata, aga juba püüavad inimesed seda asendada diststpliiniga, tolle 17. sajandil rajatud suure süsteemiga, mis võttis endasse kokku järelevalve, normide kehtestamise ja kontrolli funktsioonid ning, veidi hiljem, ka karistamise, parandusliku ümberkäimise, hariduse jne funktsioonid. Võiks mõelda, kust see süsteem õieti tuleb, miks ta esile kerkib ja mis on tema otstarve. Ja siis on veel tänapäeval märgatav tendents omistada talle subjekti, üht suurt, moraalset, totalitaarset subjekti, nimelt moodsat riiki, mis ehitati üles 16. ja 17. sajandil ja mis tõi endaga kaasa (vastavalt klassikalistele teooriatele) professionaalse armee, politsei ja administratiivse bürokraatia.

Püstitada probleem riigi mõistetes, tähendab püstitada see jätkuvalt suverääni ja suveräänsuse mõistetes, see tähendab seaduse mõistetes. Kui kõiki neid võimuilminguid kirjeldada olenevatena riigiaparaadist, tähendab see nende mõistmist olemuslikult repressiivsetena: armee kui surmavõim, politsei ja õigusmõistmine kui karistamisinstantsid jne. Ma ei taha mitte öelda, nagu polekski riik oluline: tahan öelda, et võimusuhted ja järelikult ka see analüüs, mis neist tuleb teha, ulatuvad paratamatult teispoole riigi piire. Seda kahes mõttes: kõigepealt sellepärast, et riik, hoolimata kogu oma aparaadi kõikvõimsusest, kaugeltki ei suuda hõlmata tervet võimusuhete välja, ja siis veel sellepärast, et riik saab toimida ainult teiste, juba olemasolevate võimusuhete alusel. Riik on pindstruktuuriline terve seeria võimuvõrgustike suhtes, mis täidavad ja valdavad [investirent] keha, seksuaalsust, perekonda, sugulust, teadmisi, tehnoloogiat jne. Tõsi, need võrgustikud jäävad tingivasse-tingitud suhtesse teatavat liiki metavõimuga, mis on olemuslikult struktureeritud ümber teatava hulga suurte ärakeelamisfunktsioonide; aga see metavõim kõigi oma keeldudega saab hõivata ja kindlustada oma jalgealuse ainult seal, kus ta on juurdunud tervesse mitmekordsete ja määratlemata võimusuhete seeriasse, kuna need loo­vad vajaliku aluse suurtele negatiivsetele võimuvormidele. Just seda püüdsingi ma oma raamatus ilmsiks tuua.

Kas ei ava see mitte võimalust saada üle dualismist poliitilistes võitlustes, mis ikka ja alati on toitunud vastandusest ühelt poolt riigi, teiselt poolt revolutsiooni vahel? Kas ei näita see kätte palju laiemat konfliktide välja kui see, kus vastaspooleks on riik?

Ütleksin, et riik kujutab endast terve hulga võimusuhete kodifitseerimist, mis tema funktsioneerimise võimalikuks teevad, ja et revolutsioon on nendesamade suhete kodifitseerimise teistsugune tüüp. See tähendab ka, et on olemas palju erisuguseid revolutsioone, jämedates joontes niisama palju, kui on olemas võimalikke õõnestavaid võimusuhete ümberkodifitseerimisi ja, peale selle, et võib suurepäraselt ette kujutada ka revolutsioone, mis jätaksid olemuslikult puutumata kõik need võimusuhted, mis moodustavad riigi funktsioneerimise aluse.

Olete võimu kui uurimisobjekti kohta öelnud, et tuleb ümber pöörata Clausewitzi vormel jõudmaks ideeni, et poliitika on sõja jätkamine teistsuguste vahenditega. Kas on sõjaline mudel teie meelest, toetudes teie viimase aja töödele, kõige parem võimu kirjeldamiseks; kas on sõda siin ainult metafooriline mudel või on ta võimu igapäevase toimimise tähttäheline, reeglipärane viis?

See on just see probleem, millega praegu leian end silmitsi seismas. Niipea kui hakata võimu kõigi tema tehnikate ja menetlustega lahutama sellest seadusevormist, millega teda teoreetiliselt seni on piiratud, tuleb peagi esitada see põhiküsimus: kas ei ole võim lihtsalt sõja sarnase ülevõimu üks vorme? Kas ei peaks siis kõiki võimuprobleeme ette kujutama sõjasuhete mõistetes? Kas ei ole võim mitte teatavat liiki üldistatud sõda, mis üksikutel momentidel võtab omaks rahu ja riigi vormid? Sel juhul oleks rahu üks sõja vorme ja riik selle pidamise vahend.

Siit ilmub välja terve rida probleeme. Kes peab sõda ja kelle vastu? Kas on need kaks klassi või rohkemgi? Kas on see kõikide sõda kõikide vastu? Missugune on armee ja sõjaväeliste institutsioonide roll selles tsiviilühiskonnas, kus peetakse pidevat sõda? Kuidas puutuvad asjasse taktika ja strateegia mõisted, kui analüüsida struktuure ja poliitilisi protsesse? Missugune on võimusuhete olemus ja nende teisenemise viis? Kõiki neid küsimusi on tarvis uurida. On igatahes jahmatav näha, missuguse kerguse ja enesestmõistetavusega võivad inimesed rääkida sarnastest võimusuhetest või klassivõitlusest, ilma et nad kunagi seletaksid, kas on mõeldud mõnd sõja vormi, ja kui, siis missugust vormi.

Tegime juba juttu sellest distsiplinaarsest võimust, mille avaldusi, reegleid ja ülesehitamise viisi te kirjeldate „Järelevalves ja karistamises". Siin võiks nüüd küsida: miks järelevalve? mis on järelevalve otstarve? On ka veel üks fenomen, mis ilmub 18. sajandil, nimelt rahvastiku kui teadusliku uurimise objekti avastamine; hakatakse järele uurima sündimust ja suremust, muutusi rahvastikus, ja nähtavasti esimest korda ka ütlema, et on võimatu valitseda riiki ilma tema rahvastikku tundmata. Näiteks Moheau, kes oli üks esimesi niisuguse järeleuurimise organiseerijaid administratiivsel alusel, paistab nägevat selle eesmärki rahvastiku poliitilise kontrolli probleemides. Kas siis see distsiplinaarne võim tegutseb üksi ja iseenesest või leiab ta hoopiski tuge millestki palju üldisemast, nimelt sellest kinnistunud kontseptsioonist, et on olemas rahvastik, mis ennast taastoodab kohasel viisil, koosnedes inimestest, kes abielluvad kohasel viisil ja käituvad kohasel viisil, vastavalt täpselt määratud normidele? Sel juhul oleks meil ühel pool teatav globaalne molaarne keha, rahvastikukeha, koos terve seeria seda puudutavate diskursustega ja teisel pool ning ühtlasi selle all väiksemad kehad, distsipliini mikrokehad. Isegi kui te siin vahest olete alles oma uurimistööde alguses, kas te ei võiks öelda, missugune on teie meelest nende suhete iseloom: ühel pool molaarne rahvastikukeha, teisel indiviidide mikrokehad?

Teie küsimus tabab otse märki. Leian, et mul on väga raske vastata, sest just selle probleemi kallal ma praegu töötangi. Arvan, et tuleb silmas pidada tõsiasja, et koos kõigi peamiste tehniliste leiutiste ja avastustega 17. ja 18. sajandil ilmus ka võimu teostamise uus tehnoloogia, mis tõenäoliselt oli isegi olulisem kui põhiseaduslikud reformid ja uued valitsemisvormid, mis loodi 18. sajandi lõpus. Vasakpoolsete leeris kuuleb inimesi tihti ütlevat, et võim olevat see, mis keha eitab, represseerib, maha rõhub jne. Ütleksin aga, et ma, vastupidi, leian nende uute 17. ja 18. sajandi jooksul sisseviidud võimutehnoloogiate juures kõige näkkulöövama olevat just selle, kui konkreetse ja täpse iseloomuga nad on ja kuidas neil on võime haarata mitmuslikku ja diferentseeritud reaalsust. Feodaalses ühiskonnas funktsioneeris võim põhiliselt märkide ja lõivude kaudu. Truudusemärgid lääniisandaile, rituaalid, tseremooniad jne ning lõivud maksude, rüüstamiste, jahi, sõja jne vormis. 17. ja 18. sajandil tekib nüüd üks võimuvorm, mis hakkab end teostama sotsiaalse produktsiooni ja sotsiaalsete teenuste kaudu. Oluliseks muutub, kuidas saada indiviididelt nende konkreetsetes eludes kätte tootlikke teenuseid. Selle tulemusena saigi vajalikuks võimu tegelik ja efektiivne "kehastamine" selles mõttes, et võim pidi saama võimeliseks leidma ligipääsu indiviidide kehadele, nende tegudele, hoiakutele ja igapäevase käitumise viisidele. Siit ka niisuguste meetodite tähtsus nagu koolidistsipliin, millel õnnestus muuta õpilaste kehad ülikeerukate manipuleerimis- ja kohastamissüsteemide objektideks. Samal ajal aga pidid need uued võimutehnikad maadlema rahvastiku fenomeniga, lühidalt, võtma käsile administreerimise, kontrolli, inimeste akumulatsiooni suunamise (see majandussüsteem, mis soodustab kapitali akumulatsiooni, ja see võimusüsteem, mis korraldab inimeste akumulatsiooni, on alates 17. sajandist teineteisest lahutamatud fenomenid): nii kerkivadki siin üles demograafia, rahva tervise, hügieeni, majapidamistingimuste, pikaealisuse ja viljakuse probleemid. Ja ma arvan, et seksiprobleemi poliitiline tähtsus tuleneb tõsiasjast, et seks asub kehalise distsipliini ja rahvastikukontrolli lõikumispunktis.

Lõpuks üks küsimus, mida teilt ka varem on küsitud: kas teie töö, kõik teie uurimisalused asjad ja tulemused, milleni olete jõudnud, võiks lõpuks kuidagi tulla kasuks ka igapäevastes poliitilistes võitlustes? Rääkisite äsja, et kohalikud võitlused on võimuga kokkupõrkamise eriomaseks paigaks, väljaspool ja teispool niisuguseid globaalseid, üldisi instantse nagu parteid või klassid. Mis tähendus võiks sellel olla intellektuaalide rollile? Kui enam ei olda "orgaaniline" intellektuaal, kes tegutseb üldhõlmava organisatsiooni eesträäkijana, kui enam ei seata sihiks funktsioneerida tõe tootja ning valdajana, mis positsiooni peaks intellektuaal siiski võtma?

Juba pikka aega on "vasakpoolseks" nimetatav intellektuaal võtnud sõna ja näinud oma sõnaõigust tunnustatavat kui tõe ja õigluse valdaja oma. Teda kuulati, või vähemalt tehti niisugune nägu, kuivõrd ta esindas universaalsust. Olla intellektuaal tähendas olla natuke kõigi südametunnistus. Minu arvates on meil siin tegemist marxismist, äranämmutatud marxismist ülekantud idee üleskorjamisega: niisamuti nagu proletariaat kannab endas universaalsust oma ajaloolise asendi paratamatuse tõttu (tehes seda aga vahetult, mõtlematult, vähe teadlikuna enesest), nii tahab intellektuaal tänu oma moraalsele, teoreetilisele ja poliitilisele valikule saada sellesama universaalsuse kandjaks juba tema teadlikus ja viimistletud vormis. Intellektuaal peaks siis olema selge ja individuaalne kuju sellelesamale universaalsusele, mille hämar ja kollektiivne vorm on proletariaat.

Nüüd juba hulk aastaid enam ei nõuta intellektuaalilt selle rolli mängimist. On loodud uut moodi "side teooria ja praktika vahel". Intellektuaali jaoks on saanud harjumuseks töötada mitte enam "universaalse", "eeskujuliku", "üldkehtivalt tõese ja õiglase" elemendis, vaid omaette kindlates lõikudes, täpselt nendes punktides, kuhu neid on asetanud nende töö- või elutingimused (elupaik, haigla, hullumaja, laboratoorium, ülikool, perekondlikud või seksuaalsed suhted). Nii on nad kindlasti jõudnud palju konkreetsema ja vahetuma arusaamiseni võitlustest. Ja nad on seal kokku puutunud probleemidega, mis on spetsiifilised, "mitteuniversaalsed", tihti täitsa erinevad proletariaadi või masside omadest. Ja ometi on nad tegelikult neile just lähenenud, ja seda minu arvates kahel põhjusel: kõigepealt seepärast, et seal on tegemist reaalsete, materiaalsete, igapäevaste võitlustega, teiseks aga seepärast, et nad seal tihti, olgugi teises vormis, kokku puutuvad sama vastasega kui proletariaat, talupoegkond vai massid (rahvusvahelised ettevõtted, kohtu- ja politseiaparaat, kinnisvaraspekulatsioonid jne); tulemuseks ongi see, mida ma nimetaksin "spetsiifiliseks" intellektuaaliks, vastandades seda "universaalsele".

Sellel uuel kujul on uus poliitiline tähendus: ta võimaldab kui mitte liita, siis vähemasti ümber liigendada terve hulga lähestikku seisvaid kategooriaid, mis seni olid jäänud lahku. Sest kuni kõige viimase ajani oli intellektuaaliks sõna tõsises mõttes alati kirjanik: universaalse teadvusena ja vaba subjektina vastandus ta neile, kes tema kõrval esindasid ainult riigi või kapitali teenistuses olevaid võimkondi (insenerid, riigiametnikud, õppejõud). Sestpeale kui politiseerimine on hakanud lähtuma igaühe enda erialasest tegevusest, on ära kadunud kirjutamine kui lävi, kui intellektuaali pühitsev märk; nii ongi võinud tekkida ülalt alla kulgevad sidemed, mis viivad ühe teadmisvormi juurest teiseni, ühest politiseerimise punktist teiseni: nii võivad riigiametnikud ja psühhiaatrid, arstid ja sotsiaaltöötajad, laborandid ja sotsioloogid kõik korraga osaleda intellektuaalide globaalses politisatsioonis, igaüks omaenda eriomasest paigast, läbi vastastikuste vahetuste ja toetuse. See protsess seletabki, miks on kadumas kirjanik kui käilakuju, samal ajal kui õppejõud ja ülikool kerkivad esile võib-olla mitte küll põhielementidena, kuid "teedesõlmedena mitmel tasandil", privilegeeritud kokkujooksmispunktidena. Just siin ongi kahtlemata põhjus, miks ülikool ja õpetamine on saanud poliitiliselt ülitundlikeks aladeks. Ja niinimetatud ülikooli kriisi ei peaks üldse tõlgendama kui jõukaotust, vaid vastupidi, kui nende võimuavalduste multiplitseerumist ja võimendumist keset seda paljuvormilist intellektuaalide kogumit, kes praktiliselt kõik temast läbi käivad. Kogu see meeleheitlik teoretiseerimine kirjutamise üle, mida võis näha kuuekümnendatel aastatel, polnud õieti midagi muud kui luigelaul: kirjanik heitles seal oma poliitiliste eesõiguste säilitamise eest; aga just see, et seal ikka oli tegemist " °teooriaga", et tal läks vaja teaduslikke ettevaatusabinõusid, mis toetusid lingvistikale, semioloogiale ja psühhoanalüüsile, et sel teoorial olid sees omad viited Saussure'i ja Chomsky suunas jne, ning et ta sünnitas nii keskpäraseid kirjandusteoseid, kõik see tõendab, et kirjaniku tegevus enam ei olnud elavaks koldeks.

Minu meelest on see "spetsiifilise" intellektuaali kuju välja arenenud pärast Teist maailmasõda. Ühendavaks lüliks universaalse intellektuaali ja spetsiifilise intellektuaali vahel oli võib­olla tuumafüüsik — kui öelda üldsõnaliselt, aga kui nimepidi: Oppenheimer. Just oma otsese ja lokaliseeritud seose pärast teadusliku teadmise ja institutsiooniga võiski tuumafüüsik sekkuda; kuna aga tuumaoht puudutas tervet inimsugu ja maailma saatust, võis tema diskursus samal ajal olla ka universaalne diskursus. Selle tervet maailma puudutava protestiavalduse varjus oskas tuumateadlane tööle panna tolle spetsiifilise asendi, mis tal teadmiste vallas oli. Ja ma arvan, et see oli esimene kord, kus poliitiline võim hakkas intellektuaali jälgima mitte tema jutlustatava üldise diskursuse pärast, vaid selle teadmise tõttu, mille valdajaks ta oli, sest just sellel tasandil kujutas ta endast poliitilist ohtu. Räägin siin praegu ainult läänemaistest intellektuaalidest. Nõukogude Liidus toimunu on muidugi teatavais punktides analoogiline, aga mõnes teises punktis erinev. Saaks teha terve uurimuse teaduslikust dissidendist nii Läänes kui sotsialistlikes maades pärast 1945. aastat.

Võib oletada, et "universaalne" intellektuaal, nii nagu ta funktsioneeris 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, õieti tuleb ühest kindlast ajaloolisest kujust: see on õigusenõudja, seadusemees, kes seab võimule, despotismile, kuritarvitusele ja ülbele rikkusele vastu õigluse universaalsuse ning ideaalse seaduse erapooletuse. 18. sajandil käisid suured poliitilised võitlused ümber seaduse, õiguse ja konstitutsiooni, ümber selle, mis oleks õiglane mõistuses ja looduses, mis võiks ja peaks kehtima universaalselt. Tänapäevane "intellektuaal" (mõtlen intellektuaali sõna poliitilises, mitte sotsioloogilises või professionaalses tähenduses, pidades silmas kedagi, kes kasutab oma teadmisi, oma pädevust ja oma suhet tõega poliitiliste võitluste vallas) on minu arvates sündinud juristist või igatahes kellestki, kes toetus õiglase seaduse universaalsusele, mõnikord ka vastu astudes õigusalastele professionaalidele (Prantsusmaal on niisuguste intellektuaalide prototüübiks Voltaire). "Universaalne" intellektuaal tuletub juristist-ühiskonnategelasest ja tema kõige täielikumaks väljenduseks on kirjanik, kes kannab neid tähendusi ja väärtusi, milles kõik võivad end ära tunda. "Spetsiifiline" intellektuaal tuletub hoopis teistsugusest kujust, mitte enam "juristist-ühiskonnategelasest", vaid "teadlasest-eksperdist". Ütlesin alles, et ta astus esiplaanile kõigepealt tuumateadlaste näol. Tegelikult küll oli ta selleks kulisside taga juba kaua valmistunud, ta oli koguni lava nurgas nähtav kuskil, ütleme, 19. sajandi lõpus. Kahtlemata algab tema selge esilekerkimine Darwinist või õieti postdarwinistlikest evolutsionistidest. Tormilised suhted evolutsionistide ja sotsialistide vahel ning evolutsionismi kaksipidised mõjud (näiteks sotsioloogiale, kriminoloogiale, psühhiaatriale, eugeenikale) märgivad seda olulist momenti, mil teadlane "lokaalse" teadusliku tõe nimel — ükskõik, kui oluline see oli — sekkus oma kaasaegsetesse poliitilistesse võitlustesse. Ajalooliselt esindab Darwin just seda pöördepunkti õhtumaise intellektuaali ajaloos (sellest vaatepunktist on väga oluline Zola: ta on tüübilt "universaalne" intellektuaal, seaduse kandja ja õigluse eest võitleja, ometi koormab ta oma diskursust terve hulga nosoloogiliste ja evolutsionistlike viidetega, mis tema arvates on teaduslikud ja mida ta tegelikult õieti halvasti valdab ning mille poliitilised tagajärjed tema enese diskursusele on väga kahemõttelised). Kui asja lähemalt uurida, peaks igatahes nähtama, kuidas füüsikud sajandivahetusel taas astuvad poliitilistesse väitlustesse. Vaidlused sotsialismi teoreetikute ja relatiivsuse teoreetikute vahel on selles asjakäigus peatähtsusega.

Igal juhul on bioloogia ja füüsika privilegeeritud viisil olnud selle uue tegelase, spetsiifilise intellektuaali väljakujunemise aladeks. Teaduslik-tehniliste struktuuride tungimine majanduse ja strateegia valdkonda on talle andnud tema tegeliku tähtsuse. Kujuks, kellesse nüüd koonduvad tolle uue intellektuaali funktsioonid ja mõjuvõim, ei ole enam "geniaalne kirjanik", vaid "absoluutne õpetlane", mitte enam see, kes endas üksi kannab kõikide väärtusi, vastandudes suveräänile või ebaõiglastele valitsejatele, ja kelle hüüd kaigub vägevasti surematuseni välja, — vaid keegi, kes koos mõnede teistega, olgu riigi teenistuses või talle vastu töötades, hoiab oma valduses jõude, mis kindlalt ja lõplikult võivad kas soodustada või tappa elu. Mitte enam igavikulaulik, vaid elu ja surma strateeg. Elame praegu "suure kirjaniku" kadumise kaasajal.

Tulgem nüüd tagasi täpsemate üksikasjade juurde. Võtkem omaks, et koos teaduslik-tehniliste struktuuride arendamisega tänapäeva ühiskonnas on spetsiifiline intellektuaal viimastel kümnenditel saanud aina olulisemaks, ja see liikumine on eriti kiirenenud kuuekümnendatel aastatel. Nüüd aga puutub spetsiifiline intellektuaal kokku takistusega ja teda hakkavad ähvardama ohud. On olemas oht jääda pidama konjuktuurivõitluste tasemele, üksikuid lõike puudutavate nõudmiste juurde. On risk saada manipuleeritavaks nende poliitiliste parteide või ametiühingute käes, mis neid kohalikke võitlusi juhivad. Ja ennekõike on risk, et neid võitlusi ei suudeta edasi arendada globaalse strateegia või välise toetuse puudumise pärast; ka risk et pole mitte kedagi, kes järgiks, või et seda teevad ainult mõned väga piiratud rühmad. Prantsusmaa pakub meile praegu just seesuguse näite. Võitlus vanglate, karistussüsteemi ja politsei- ning õigusmõistmise süsteemi ümber kaldub üha enam eralduma neist jõududest, mis oleksid suutnud teda laiendada, kuna seda võitlust peavad "üksi" ainult sotsiaaltöötajad ja endised vangid. Nii on ta nüüd läbi põimunud naiivsest arhailisest ideoloogiast, mille järgi kurjategija on korraga süütu ohver ja puhtakujuline mässaja — ühiskonna patuoinas — ning hundikutsikas kõigi tulevaste revolutsioonide jaoks. See tagasipöördumine 19. sajandist pärit anarhistlike teemade juurde võis juhtuda ainult seepärast, et ei suudetud integreerida ajakohaseid strateegiaid. Tulemuseks ongi sügav lõhe, mis lahutab selle kampaania ühetoonilist lüürilist laulukest, kuuldavat ainult vähestele väikestele rühmadele, ja masse, kellel on tõsiseid põhjusi seda mitte aktsepteerida kehtiva poliitilise käibe jaoks, aga kes ühtlasi — tänu hoolega kultiveeritavale hirmule kurjategijate ees — sallivad õigusemõistmis- ja politseiaparaadi säilitamist või õigemini koguni tugevdamist.

Mulle tundub, et me oleme jõudnud momendini, kus spetsiifilise intellektuaali funktsioon tuleb ümber töötada. Mitte et sellest peaks loobutama, hoolimata mõnede nostalgiast suurte "universaalsete" intellektuaalide järele ("meil on vaja filosoofiat, on vaja "maailmanägemist""); aitab, kui mõelda psühhiaatrias saavutatud olulistele tulemustele, mis tõendavad, et lokaalsed ja spetsiifilised võitlused ei olnud mingi viga ega viinud kuidagi ummikusse. Võiks koguni öelda, et spetsiifilise intellektuaati roll peab muutuma üha olulisemaks, kuivõrd kasvab see poliitiline vastutus, mille ta tahes-tahtmata peab enda peale võtma kui tuumafüüsik, kui geneetik, kui informaatik, kui farmakoloog jne. Oleks väga ohtlik diskvalifitseerida ta tema spetsiifilises seoses lokaalsete teadmistega, tuues ettekäändeks, et see on spetsialistide asi ega huvita masse (mis on kahekordselt vale: massid teavad sellest juba ja on ka ise igapidi sellesse kaasa kistud), või et ta teenib kapitali ja riigi huve (mis on küll tõsi, aga osutab ühtlasi tema hõivatud strateegilisele paigale), või siis et ta veab endaga kaasa saientistlikku ideoloogiat (mis ei ole sugugi alati õige, ja on kahtlemata teisejärgulise tähtsusega selle suhtes, mis on kõige põhilisem: nimelt tõestele diskursustele omane mõju).

Kõige olulisem on minu arvates see, et tõde ei ole mitte väljaspool võimu ega ilma võimuta (ta ei ole, hoolimata ühest müüdist, mille ajalugu ja funktsioonid tasuks üle vaadata, mitte vabade vaimude vaevatasu, pikkade üksinduste laps, privileeg nendele, kes on mõistnud ennast vabaks teha). Tõde on siit maailmast: ta luuakse siin tänu mitmesugustele sundustele. Ja ta hoiab siin enda käes võimu reeglipäraseid avaldusi. Igal ühiskonnal on oma tõerežiim, oma "üldine poliitika" tõe tarvis: see tähendab, on diskursused, mida ta vastuvõetavaks tunnistab ja nad tõestena funktsioneerima paneb; on mehhanismid ja instantsid, mis võimaldavad eraldada tõeseid või vääraid lausungeid, teatav talitusviis, kuidas jõustada nii ühtesid kui teisi; on tehnikad ja menetlused, mida peetakse väärilisteks, et nende kaudu tõde kätte saada; on staatus nende jaoks, kellel on voli öelda seda, mis funktsioneerib kui tõene.

Sellistes ühiskondades nagu meie oma iseloomustavad tõe "poliitilist ökonoomiat" viis ajalooliselt olulist tunnusjoont: "tõde" on keskendatud teadusliku diskursuse vormi ja nende institutsioonide ümber, mis seda toodavad; ta on allutatud pidevale majanduslikule ja poliitilisele takkakihutamisele (tõde vajab nii majanduslik tootmine kui poliitiline võim); ta on, erisugustes vormides, tohutu levitamistöö ja tarbimise objektiks (ta ringleb haridus- ja informatsiooniaparaatides, mille ulatus sotsiaalses korpuses on suhteliselt suur, hoolimata teatavatest rangetest piirangutest); teda toodetakse ja antakse edasi mõnede suurte poliitiliste või majanduslike aparaatide mitte küll väljasulgeva, aga domineeriva kontrolli all (ülikool, armee, kirjutamine, teabevahendid); ja lõpuks, ta on peapanuseks kõigis poliitilistes väitlustes ja kõigis sotsiaalsetes kokkupõrgetes ("ideoloogilised" võitlused).

Minu meelest tuleb nüüd kõigepealt arvestama hakata sellega, et intellektuaal ikkagi ei o le "universaalsete väärtuste kandja"; pigem on ta keegi, kellele kuulub oma spetsiifiline asend — aga siin on tegu niisuguse spetsiifikaga, mis on seotud tõe seatuse [ dispositif de vérité ] üldiste funktsioonidega sellises ühiskonnas nagu meie oma. Teiste sõnadega, intellektuaal on sõltuvuses kolmetisest spetsiifikast: tema klassipositsiooni spetsiifika (väikekodanlane kapitalismi teenistuses, proletaarne "orgaaniline" intellektuaal); tema elu- ja töötingimuste spetsiifika, omakorda seotud intellektuaalse tingitusega (uurimisvaldkond, koht laboratooriumis, majanduslikud või poliitilised nõuded, millele ta allub või mille vastu mässab ülikoolis, haiglas jne); lõpuks tõepoliitika spetsiifika meie ühiskondades. Ja just seal võib tema asend saada üldisema tähenduse, just seal toob tema peetav lokaalne või spetsiifiline võitlus endaga kaasa tagajärgi ja implikatsioone, mis pole enam lihtsalt ametialased või kitsasse lõiku kuuluvad. Ta funktsioneerib või võitleb sellel üldisel tõerežiimi tasapinnal, mis on nii olemuslik meie ühiskonna struktuuridele ja funktsioneerimisele. On olemas võitlus "tõe pärast", või vähemasti "tõe ümber" — olgu aga siin veel üks kord mõista antud, et tõde minu jaoks ei tähenda mitte "kogumit tõeseid asju, mis tuleb avastada või omaks võtta", vaid "kogumit reegleid, mille järgi tõene lahutatakse väärast ja liidetakse tõesele võimu spetsiifilised avaldused"; ja olgu ka mõista antud, et siin pole tegemist mitte võitlusega tõe "poolt", vaid lahinguga tõe staatuse ja tema mängitava majanduslik-poliitilise rolli pärast. Intellektuaalide poliitilistest probleemidest ei peaks siis mõeldama mitte "teaduse/ideoloogia" vahekordades, vaid "tõe/võimu" vahekordades. Just siin võib ka uuesti kõne alla tulla küsimus intellektuaali professionaliseerumisest ja kehalise/vaimse töö jaotusest.

Kõik see peab ilmselt tunduma üsna segane ja ebamäärane. Ebamäärane tõepoolest, kuna kõik, mis ma ütlen, on öeldud eelkõige hüpoteesi korras. Et see aga siiski oleks veidi vähem segane, pakun nüüd välja mõned "laused" — mis küll ei ole veel päris kindlad väited, aga võiksid sobida tulevaste katsete või proovide tarvis.

"Tõe" all tuleb mõista kogumit reeglipäraseid menetlusi tootmise, seaduse, jaotuse, ringlusselaskmise ja lausungite funktsioneerimise jaoks.

Ringluse kaudu on "tõde" seotud võimusüsteemidega, mis teda toodavad ja ülal peavad, ning nende võimuavaldustega, mille voolu ta tekitab ja mis teda omakorda saadavad ja uuendavad. Tõe "režiim".

See režiim pole mitte lihtsalt ideoloogiline või pindstruktuuriline; ta on olnud kapitalismi kujunemise ja arenemise tingimuseks. Ja samamoodi funktsioneerib ta ka enamikus sotsialistlikes maades, väikeste teisendustega (jätan lahtiseks Hiina küsimuse, mida ma ei tunne).

Intellektuaali jaoks pole olemuslikuks poliitiliseks probleemiks mitte see, kuidas kritiseerida ideoloogilisi sisusid, mis on seotud teadusega, või kuidas toimida nõnda, et tema teadusliku praktikaga käiks kaasas õige ideoloogia. Tähtis on teada saada, kas oleks võimalik üles ehitada uut tõepoliitikat. Probleemiks pole mitte, kuidas muuta inimeste "teadvust" või seda, mis neil on peas, vaid tõe loomise poliitiline, majanduslik ja institutsionaalne režiim.

Pole tarvis mitte kätte saada kõikide võimusüsteemide tõde — see oleks lummutis, sest tõde ise ongi võim — vaid rebida võim lahti neist hegemooniavormidest (ühiskondlikest, majanduslikest, kultuurilistest), mille sees ta antud hetkel funktsioneerib.

Kokkuvõttes, poliitiliseks peaküsimuseks pole mitte viga, illusioon, võõrandunud või ideoloogiline teadvus; selleks on tõde ise. Siit ka Nietzsche olulisus.

 

Tõlkija Hasso Krulli järelsõna

Ilmunud esmakordselt itaaliakeelsena raamatus: M. Foucault, Microfisica del potere. To­rino, 1977. Käesoleva tõlke aluseks on ajakirjas L'Arc ilmunud variant (no 70, Aix-en-Provence, 1977), kuna see aga on oluliste kärbetega, on prantsuskeelses tekstis puuduvad lõigud juurde tõlgitud ingliskeelsest täielikumast tõlkest raamatus: M. Foucault, Power/Knowledge. Brighton, 1980.

Peale selle, et Foucault'd hästi tuntakse hullumeelsuse, vanglasüsteemi ja mitmete seksuaalsusega seotud probleemide uuendusliku analüüsijana, seostub tema nimega kindlasti esimeses järgus veel see radikaalne ja õieti eelkäijateta võimukäsitlus, mis tema töödesse ilmub seitsmekümnendatel aastatel, andes uue värvingu ka kõigele varem kirjutatule. Nii on siinne intervjuu nopitud tegelikult ajalõigust, mis on üks Foucault' kõrgperioode — just paari aasta eest on ilmunud "Järelevalve ja karistamine. Vangla sünd" (Surveiller et punir , 1975) oma kuulsate analüüsidega Benthami panoptikumist, intervjuuga samal aastal aga esimene köide "Seksuaalsuse ajaloost", pealkirjaga "Teadmistahe" (La Volonté de savoir ). Eriti viimane oli väga edukas juba ilmudes, ja järgnevatel aastatel nende kahe raamatu mõju aina kasvab, ulatudes lähedale Foucault' kuuekümnendate aastate ühele suurteosele "Sõnad ja asjad" (Les Mots et les choses , 1966).

Vahest on niisugune loetelu siiski veidi meelevaldne, sest ühtki päris tähtsusetut raamatut Foucault'l ei olegi. Alates 1961. ilmunud "Hullumeelsuse ajaloost" (Histoire de la folie ), mida Foucault ise pidas oma tegelikuks debüüdiks, on kõik temalt ilmunud tööd olnud vaieldamatult olulised. Mitte ilmaasjata ei nimetata Prantsusmaal sel ajal esile kerkinud uut filosoofide põlvkonda teinekord Foucault'-põlvkonnaks. Mõned spetsiifilised märksõnad, mis omal ajal võttis kasutusele Foucault, nagu "episteme" või "arheoloogia", võivad ju aja jooksul moest minna, kuid see ei tähenda, et Foucault' ideed paari lühikese aastakümnega ammenduda võiksid. Igaüks, kes vähegi viitsib süüvida Foucault' analüüsidesse, peab märkama, et seal arutatavad probleemid ikka veel on kõige põletavamad, kõige näkkulöövamad ning mõned ehk intensiivsemaltki, kui nad olid filosoofi eluajal. Me ei pääse mööda Foucault'st, sest me ei pääse mööda tollest ühiskonnast ja nendest võimustruktuuridest, mida Foucault "teolt tabas" ja karakteriseeris.

Tõsi küll, on mõned mõisted, mida Foucault meie jaoks kasutab harjumatult, ja neid tuleb ette ka siinses intervjuus. Üks neist on kindlasti võimu mõiste ise. Kuid just seda seletab Foucault "Tões ja võimus" lahti ehk otsesõnalisemalt kui kusagil mujal, rünnates kõige levinumaid võimusse puutuvaid käibetõdesid eelkõige "ideoloogia" ning "repressiooni" mõistete näol. Kommentaari pole siin enam vaja. Foucault' öeldu ise ongi kommentaar. Natuke teine lugu on Foucault' kuulsa "diskursiivse analüüsiga". Mõiste diskursus omapärasemad nüansid Foucault' kasutuses lähevad suurelt jaolt kaotsi lugejale, kes tema 1969 ilmunud metoodilist põhiteost "Teadmiste arheoloogia" (L´Archeologie du savoir ) ei tunne. Siiski on kasulik vähemalt teada, et selle strukturaalsest lingvistikast (Emile Benveniste) ülevõetud termini ootamatult lai tarvitus on iseloomulik kogu Foucault' kaasaegsele uuele prantsuse filosoofiale ja annab märku teistsugusest, varasemaga võrreldes radikaalselt nihutatud suhtumisest filosoofilisse, humanitaarsesse ja lõpuks kogu sotsiaalsesse kõnepruuki üldse. Diskursus, see on "taevast maa peale" toodud keel, mis on saanud materiaalseks, kehaliseks, kombatavaks ja aistitavaks, sellega ühtlasi ka tarbitavaks, toodetavaks, jaotatavaks, ostetavaks ja müüdavaks (foucault'lik aspekt). Eelkõige on aga diskursus muidugi siiski selgelt taotluslik, eesmärgistatud kõne, millesse on sisse kirjutatud kõik kõneleja ängistused ja ihad, tema kuuluvus teatavasse kultuurilisse ja sotsiaalsesse konteksti koos vastavate koodimarkeritega jne. Mitte siis enam, et "stiil" olekski "inimene", vaid inimene on oma diskursuse nägu, kuulub selle juurde ja on õieti võimetu tema "enda" diskursuse anonüümsete ja tihti mitteteadlikult omaks võetud ettekirjutuse vastu. Just seda diskursuse anonüümsust, mitte-subjektiivsust, dehumaniseeritust ongi eriti rõhutanud Foucault. See teeb, et meil õieti päriselt kunagi ei olegi võimalik öelda, "kes räägib": see, mis räägib, on meie keelepruukide süsteem ise — diskursus räägib meid ja mitte meie teda. Foucault' spetsiifilises tarvituses implitseerib see veel teatavat paratamatut korduvust (diskursus moodustub lausungite kordumisest) ja reeglistatust (on teatavaid asju, mida diskursuses polegi võimalik öelda, ja teisi asju, mida seal peab ütlema kogu aeg, et üldse diskursusse kuulda ja mõju saavutada). Kogu sotsiaalne elu oma paljukihilisuses ja jaotuses seisab koos diskursustest, nende omavahelistest vahetustest, võitlustest ja aeg-ajalt ka katkemistest (Foucault' kuulus "diskontinuiteet"). Seejuures ei tähenda diskursuste ülim formaliseeritus veel sugugi nende nihkumist mingisse üldisemasse, ideaalsemasse, seesmisemasse ja vaimsemasse valda — vastupidi, nad jäävad endiselt täiesti käegakatsutavaks ja konkreetseks. Teatavas mõttes puudub diskursustes üksiku ja üldise dialektika, nt ajaleht on kahtlemata diskursus sõna kõige otsesemas mõttes — mitte mingil juhul siis ülekantus, ei ole aga mingit "ajalehte üldse", mis siis esindaks "diskursust üldse" ja millega võrreldes konkreetne ajalehenumber oleks midagi juhuslikku, üksikut, kordumatult individuaalset. Vastupidi, ajaleht on diskursus just seepärast, et ta allub teatavatele iga päev korduvatele tootmise, kirjutamise, jaotamise ja tarbimise protseduuridele, ning et tema tekst iga päev kordab ühtesid ja samu äratuntavaid ja hõivatud lausungeid, millesse olemasolevad võimuvahekorrad on juba sisse kirjutatud ja avalduvad seal selgel ning läbinähtaval kujul, igaühele kätte- ja arusaadavalt.

Võib-olla on meie kontekstis diskursust kui samade lausungite kordumist isegi lihtsam mõista; piisab ainult, kui meenutada sügava okupatsiooni aegset ajakirjandust ja ajalehekeelt Eestis. On ilmne, et üheparteilise sotsialismi tingimustes mõned diskursiivsed tehted said eriti silma­nähtavalt üle rõhutatud, nii et süsteemsus ja reeglipära sai omandada lihtsalt kalkeeritava mustri , peaaegu geomeetrilise ornamendi ilme (Brežnevi ajal ilmus tegelikult iga päev "sama" ajaleht "sama" sõnumiga). Teine võimalik näide on "uudiste" rubriik (täiesti teisejärguline küsimus, mis ühes või teises konkreetses "uudises" on uut, kuna aga erinevates diskursiivsetes formatsioonides "sama" "uudist" alati loetakse põhimõtteliselt erineva sõnumina, erineva võimutoiminguna — nt "uudis" Lahesõja puhkemisest, vastu võetuna vastavalt USAs, Prantsusmaal, Iraanis, Hiinas ja Eestis).

Arvestades nüüd, et "Tõde ja võim" peaaegu ikkagi ilmub ühena Foucault' "debüütidest" Eestis, võiks tekstile muidugi ehk ette heita liigset kirjusust, hüplikkust, liiga kiiret läbijooksmist probleemidest, mis lugejale võivad ilmuda alles täiesti üllatuslikena. Siiski on needsamad omadused teisest küljest ka just "Tõe ja võimu" eelisteks isegi esmatutvustuse korras. Ühelt poolt esitab Foucault siin oma mõtted suhteliselt valmiskujul, lihtsas sõnastuses, mis vastuvõttu hõlbustab isegi hoolimata sellest, et paratamatult jäävad lagedale toomata tema arutluste premissid; teiselt poolt jõuab "küps" Foucault siin lühikese ajaga üles lugeda ja läbi kommenteerida kõik oma põhilised võimuteemad ligi kahekümne tööaasta jooksul, mida, nagu hea lugeja märkab, ei ole sugugi vähe. "Tõde ja võim" on telgne ja kokkuvõtlik. Kiirel käigul ja mõistagi autori õiguse privileegi tarvitades kummutatakse mõned levinud eelarvamused (Foucault kui strukturalist, kui "diskontinuiteedi" mõtleja jne). Intervjuu viimane, kirjalikult antud küsimusevastus on õieti väike manifest "spetsiifilisele intellektuaalile", sellisena Foucault'l ainulaadne ja, mis tõlke puhul eriti rõhutamisväärt, praeguse Eesti tingimustes erakordselt aktuaalne. Meenutagem vaid hiljutist kirjanike invasiooni poliitikasse jne (pikalt ei tahaks seda hakata arutama, kuid paljud siit hargnevad mõttekäikude võimalused peaksid olema lausa silmaga näha). Omaette probleemi moodustasid tõlkides muidugi mõned eriomased prantsuskeelsed väljendid või terminid, mis filosoofilise teksti puhul ei ole sugugi pikemata ülekantavad. Mõnel kriitilisemal puhul tõin seepärast sulgudes ära tõlgitu prantsuskeelse algkuju (arvatava, kui lõik oli ingliskeelne). Jäägu need siin praegu siiski üksikasjalisemalt kommenteerimata, ruumi kokkuhoiu mõttes. Olgu mainitud siinkirjutaja pakutud problemaatiline vaste Foucault' iseloomulikule väljendile effets du pouvoir — "võimu avaldused" (tegemist on ühtaegu põhjuse-tagajärje ahela ühe lüliga ja võimu toimimise konkreetse materialisatsiooniga; igal pool mujal on effets tõlgitud harilike vastetega "tagajärjed", "mõju" vm, kuid samasse seeriasse kuuluvates foucaultlikes väljendustes alati kui "avaldused" (vrd analoogiaid eesti keeles: "eluavaldus", "armuavaldus", "auavaldus" jne).