OBJEKT (258-259)

(objet, object)

 

1. Epistemoloogilise refleksiooni raames võib öelda, et objektiks nimetatakse seda, millest mõeldakse või mida tajutakse rippumatuna mõtlemise või tajumise aktist endast ning subjektist, kes seda akti teostab. See definitsioon – mis tegelikult polegi mingi definitsioon – lubab väita, et üksnes tunnetava subjekti ja tunnetusobjekti vaheline seos* annab nondele osapooltele eritletud olemasolu ja piiritletuse üksteisest. Selline hoiak on täielikult vastavuses strukturaalse lähenemisega semiootikale. Just taolises tähenduses me räägimegi objektkeelest või semiootilisest entiteedist*, välistades igasuguse /259/ aprioorse objektimääratluse, mis ei põhine seosel subjektiga.

2. Teatud viisil nähtuna on objekt kõigest puhas formaalne positsioon, tunnetatav ainult enda määratluste kaudu, mis oma põhiolemuselt on jällegi relatsioonilised. Objekt konstitueeritakse läbi seoste asetamise (a) selle ning teiste objektide vahele; (b) objekti terviku ja tema osade vahele; (c) osade ja mõne eelnevalt püstitatud suhete kompleksi vahele. Tunnetava subjekti konstruktiivse tegevuse tulemina taandub semiootiline objekt seega, L. Hjelmslevi sõnu kasutades, “suhetevõrgustiku lõikumispunktiks”.

3. Hõlmamise protseduur võimaldab projekteerida väljapoole tunnetavat (või enontsiatsiooni/lausumise*) subjekti teatud, maailma kuuluvad fundamentaalsed inimestevahelised suhted ja neid siis “objektiveerida”. Semiootika võtab endale ülesandeks esitada* vastavaid relatsioone funktsioonidest* (ehk suhetest) ning aktantidest* (s.o subjektidest ja objektidest) koosneva ütluse/lausungi vormis. Süntaktilisi objekte kui aktante nähakse aktantsiaalsete positsioonidena, mis võivad leida rakendust kas subjektile kuuluvate eesmärkidena (ehk tegevuse objektidena) või nende kvalifikatsioonidena (ehk seisundi objektidena).

4. Irrutatud ja diskursusesse asetatud subjektid kujutavad endist tühje positsioone, mis saavad kvalifikatsiooni (ehk “semantilise investeeringu*”) osaliseks alles pärast lausuva või siis diskursusesse sisestatud ja selle läbi volitatud subjekti tegutsemist* [ faire] (esimesel juhul toimub see läbi predikatsiooni*). Kõnealuseid subjekte käsitatakse siin järelikult objektidena, mis ootavad enda kvalifikatsiooni – too aga võib olla kas positiivne või negatiivne (juhul kui ta on määratletud vastavate atribuutide puudumisena). Seda kõike võib formaalselt esitada kui seisundi* ütlust, mis signaliseerib ühenduse ehk junktsiooni* [ junction] (konjunktsiooni* või disjunktsiooni*) olemasolu subjekti ja objekti vahel. Objekt – väärtustamise objekt – on käesolevaga defineeritud kui koht, millesse väärtused* (ehk kvalifikatsioonid) on paigutatud, ja millega subjekt on kas seotud või millest lahutatud.

–SUBJEKT; ÜTLUS/LAUSUNG; AKTANT; VÄÄRTUS