NARRATIIVI SKEEM /244–247/

( narratif schéma, narrative schema)

 

1.Mõtisklus narratiivse diskursuse organisatsiooni üle sai alguse analüüsidest, mida teostas vene imemuinasjuttude korpuse põhjal V. Propp. Sel ajal kui Nõukogude semiootika kuuekümnendatel püüdis eriti laiendada muinasjuttude sisemise toimimise mehhanisme puudutavaid teadmisi (E. Meletinsky ja tema töögrupp) ning ameerika (A. Dundes) ja prantsuse (D. Paulme) etnoloogid püüdsid interpreteerida propilikku skeemi tema kasutuse valguses erinevate etniliste rühmade (ameerika indiaanlased ja aafriklased) suulistele narratiividele, üritasid prantsuse semiootikud algusest peale välja arendada ning täiuslikkuseni viia semiootilist mudelit, mis võiks olla lähtepunktiks mõistmaks kõikide narratiivsete diskursuste organisatoorseid põhimõtteid. Hüpotees, et eksisteerivad universaalsed narratiivse organisatsiooni vormid, on asetanud Proppi uurimused tärkava semiootika probleemide keskmesse.

2. Olulisem kui nende kolmekümne ühe funktsiooni* järgnevus, mille kaudu Propp defineeris suulise narratiivi ja millest ei paista hästi välja need loogilised printsiibid, mis valitsevad selle korraldust, on kolme katsumuse* — kvalifikatsioon*, pettus* ja pühitsus* — kordus, mis ilmnesid süntagmaatilisel teljel paikneva regulaarsusena, tuues ilmsiks kanoonilise narratiivi skeemi olemasolu. Katsumust võiks siis pidada rekurrentseks narratiivi süntagmaks*, mis on formaalselt identifitseeritav; ainult semantiline investeering, mis on tulemusse* sisse kirjutatud, võimaldab meil neid eristada. Edasised analüüsid ja progress narratiivsete grammatikate konstrueerimisel on teinud võimalikuks katsumuse rolli olulisust vähendada, minnes niikaugele, /245/et seda vaadeldakse ainult pindstruktuuri* diskursiivse figuurina. See aga ei muuda fakti, et katsumuste järgnevust ennast, interpreteerituna kui loogilise presuppositsiooni pöördjärjekorda, näib valitsevat intentsionaalsus*, mis on a posteriori äratuntav ja võrreldav sellega, mis on geneetikas organismi areng. Tänapäeval näivad need katsumused küll olevat süvatasandi* loogiliste operatsioonide figuratiivsed kaunistused, siiski sisse kirjutatud kolme narratiivi trajektoori*, mis moodustavad väga üldise süntagmaatilise skeemi koe. Tõepoolest, narratiivne skeem moodustab teatud formaalse raamistiku, milles on salvestatud "elu tähendus" oma kolme olulise domeeniga: subjekti kvalifitseerimine, mis toob ta ellu; tema " realiseering*", mille abil ta "toimib"; ja lõpuks sanktsioon* — üheaegselt nii kättetasumine kui ka tunnustus — mis üksi kindlustab tegevuste tähenduse ja paneb ta paika kui olemise subjekti. See skeem on piisavalt üldine võimaldamaks kõiki variatsioone antud teemal: vaadelduna abstraktsemal tasemel ja lahutatuna trajektoorideks, aitab ta artikuleerida ja interpreteerida erinevaid tegevuse tüüpe, nii kognitiivseid kui pragmaatilisi.

3. Teisi regulaarsusi võib ära tunda, uurides Proppi skeeme, mis pole enam niivõrd süntagmaatilise kuivõrd pigem paradigmaatilise loomusega. Paradigmaatiliste kategooriate projektsioonidena süntagmaatilisel teljel võib neid esimeses lähenduses vaadelda mitte-pidevate narratiivsete süntagmadena. Kuigi süntagmaatilised korrapärasused mängivad samaste elementide rekurrentsusel, on paradigmaatilised korrapärasused ümberpööratud struktuuri või sisuga üksuste iteratsioonid/kordused/. Sama kehtib ka narratiivse skeemi kokkuleppelise organisatsiooni kohta. Subjekti kolme katsumust raamib hierarhiliselt kõrgemal tasandil kokkuleppe struktuur. Jälgides kokkuleppe* ülesehitust Saatja* ja Vastuvõtja-subjekti vahel, läbib viimane hulga katsumusi täitmaks neid nõudeid, mida ta on endale võtnud ja tasustatakse lõpuks Saatja poolt, kes täidab samuti oma poolt lepingust. Lähemal uurimisel tundub siiski, et taoline kokkuleppe ülesehitus esineb pärast paikapandud korra rikkumist (see tähendab implitsiitse sotsiaalse lepingu rikkumist). Narratiivne skeem on ilmselt rida lepinguliste kohustuste sõlmimisi, murdmisi, uuesti sõlmimisi jne.

4. Teisalt on aga mõistetud, et propilik narratiiv on selgelt ruumiliselt liigendatud ja et erinevad ruumid vastavad erinevatele narratiivi vormidele (ruum, milles katsumusi läbi viidi ei ole näiteks sama, kus kokkulepe sõlmitakse ja sanktsioneeritakse). Aktandid toetavad spetsiifilisi seoseid ruumide vahel, mis nendega seostuvad (näiteks subjekt ei saa ennast realiseerida utoopilises* ja üksikus ruumis). See narratiivi skeemi ruumiline artikulatsioon — mida me käsitlesime alguses kui mitte-pideva staatusega narratiivset süntagmat — on algatanud kahesuunalise uurimistegevuse: ühelt poolt sunnib ruumilise organisatsiooni süvauurimine /246/ meid käsitlema ruumistamist* suhteliselt autonoomse diskursiivsete struktuuride alamkomponendina; teiselt poolt paneb ruumide ja aktantide vastavuslike variatsioonide äratundmine meid üksteisele järgnevates disjunktsioonides* ja konjunktsioonides* nägema narratiivse organisatsiooni uut paradigmaatilist põhimõtet.

5. Lõplik ja võib-olla kõige nähtavam paradigmaatiline projektsioon vastab äratuntud seosele nende kahe Proopi funktsiooni —"puudumise*" ja "puudumise likvideerimise" — vahel, mis annab võimaluse tõlgendada narratiivi kui halvenemiste ja paranemiste järgnevust (C. Bremond'i tööd). Esimesel pilgul pole siin küsimuse all mitte edasine subjektide aktiivsuse vaid pigem väärtuse objektide* tsirkulatsiooni üle arutamine; tegevuse* subjektid ilmuvad siis ainult lihtsate operaatoritena, milledele on määratud teostada objektide üleviimiste etteantud skeem. Alles defineerides objekte kui investeeringute lookusi, kuhu väärtusi paigutatakse (need väärtused on sealjuures oleku* subjektide omadused ja määravad neid nende "olemise" suhtes), võime objekti üleminekute skeemi ümber tõlgendada kommunikatsiooni süntaksina subjektide vahel.

6. Sel viisil Proppi skeemi uuesti lugedes astuti petlik samm, tunnustades selle aluseks olevat poleemilise* struktuuri. Imemuinasjutt ei ole ainult lugu kangelasest või kangelannast ja nende püüdlustest, ta on enam või vähem varjatud viisil ka lugu pahalasest*. Kaks narratiivi trajektoori, subjekti ja antisubjekti oma, lähevad kahes eri suunas, mida iseloomustab muide fakt, et mõlemad subjektid püüdlevad ühe ja sama väärtusobjekti poole. Nii tuleb ilmsiks elementaarne narratiivi skeem, mis põhineb poleemilisel struktuuril. Lähemal uurimisel ei ole see konfliktne struktuur lõpuks muud kui üks vastandlikest poolustest — millest teine on kokkuleppeline struktuur — vastasseisus, mis iseloomustab kogu inimkommunikatsiooni. Isegi kõige rahulikum mõttevahetus vihjab kahe vastandliku tahtmise vastasseisule ja konflikt on sissekirjutatud vaikivate tavade võrgustiku raamistikku. Narratiivne diskursus näib sel juhul olevat inimkommunikatsiooni erinevate vormide figuratiivse representatsiooni lookus, mida on tekitanud pinged ja tagasipöördumised tasakaalu.

7. Subjekti narratiivset trajektoori, mis näib moodustavat narratiivse skeemi tuumiku, ümbritseb mõlemalt poolt transtsendentne* domeen, milles asub Saatja*, kelle ülesandeks on manipuleerida ja sanktsioneerida immanentse* tasandi subjekti (Vastuvõtjat). Seos Saatja ja Vastuvõtja vahel on kahemõtteline: ühelt poolt allub ta kommunikatsiooni printsiibile, millest just juttu oli; kokkuleppeline struktuur näib domineerivat kogu narratiivse skeemi üle. Subjekti käitumine vastab omaksvõetud kokkuleppeliste nõudmiste täitmisele ja nõuab vastusena sanktsiooni. Siiski, nii tekitatud sümmeetrilised seosed Saatja ja Vastuvõtja kui võrdsete vahel ja mis teevad võimalikuks neid kohelda süntaktilises arvutuses kui subjekte S1 ja S2, on osaliselt vasturääkiv nende vastavate staatuste asümmeetriaga. Pole olulist vahet, kas Saatja on manipuleerija, kelle ülesandeks on transformeerida /247/ Vastuvõtja kompetentseks subjektiks, või on ta kohtunik, kes sätestab seadusliku olemise ja tõelise teadmise. Mõlemal juhul teostab Saatja faktitiivset* tegevust, mis paneb ta hierarhiliselt kõrgemale positsioonile kui Vastuvõtja. Kuid see ei ole definitsiooni jaoks küllaldane. Näiteks diskursiivne konfiguratsioon* "meelitus" tekitab subjekti S1, mis manipuleerib subjektiga S2. Ei ole vähem õige, et S2 on definitsiooni järgi hierarhiliselt kõrgemal kui S1. Rohkem kui võime tegutseda, on see etteantud võime, mis iseloomustab Saatja hierarhilist staatust: läbi selle on võib-olla kõige parem defineerida transtsendentset domeeni, mille me oleme omistanud Saatjale.

8. Üksteisele järgnevate Proppi ettekirjutustes juurdunud üldistuste järglasena on niisiis narratiivi skeem ideoloogiline viitemudel, mis jätkab kogu narratiivsuse* refleksiooni stimuleerimist ka kaugemas tulevikus. Aga ta võimaldab meil juba eristada narratiivse süntaksi kolme iseseisvat segmenti: esineva subjekti, Saatja-manipulaatori ja Saatja-kohtuniku narratiivseid trajektoore; ja näha ette võimalust tegelda tegevuse, manipulatsiooni ja sanktsiooni semiootikatega. Oleks siiski vale ette kujutada, et lihtne nende kolme trajektoori ühendamine tekitab suuremamõõtmelise süntaktilise ühtsuse — samaloomulise kui on tema koostisosad — mis oleks narratiivi skeem. Ühelt poolt narratiivi skeemi ja teiselt poolt selles kohatava narratiivi trajektoori vahel eksisteerib — kõiki vastavaid proportsioone arvestades — sama vahemaa kui ütluse/lausungi aktantsiaalsete struktuuride ja süntagmaatiliste klasside vahel, mis täidavad üht või teist aktantsiaalset positsiooni. Nii võib manipulatsiooni trajektoorina identifitseeritud diskursiivne konfiguratsioon vastata Saatja-manipulaatori "funktsioonile", kuid teda leitakse samahästi ka esineva subjekti trajektooris (sedasorti rekursiivsuse* spetsiifilised reeglid pole kaugeltki paika pandud). Võiks öelda, et see on narratiivi strateegia*, mis korraldab narratiivsete trajektooride asetusi ja põimumisi, samal ajal kui narratiivi skeem on viidatava mudelina kanooniline, mille suhtes kõrvalekaldeid, laiendusi ja strateegilisi paiknemisi arvestada võib.

NARRATIIVNE TRAJEKTOOR; NARRATIIVSUS; MANIPULATSIOON; SANKTSIOON; ESINEMINE; KOMPETENTS; KOKKULEPE; KOMMUNIKATSIOON