METAKEEL (224–226)

Métalangage , metalanguage

 

1. Terminit metakeel tutvustati esmakordselt Viini koolkonna (R. Carnap) loogikute   ja osaliselt Poola koolkonna poolt, mis olid näidanud vajadust „eristada keel, millest me räägime, keelest, mida me räägime” (Tarski). Järgnevalt adapteeriti selliselt loodud kontsept semiootiku L. Hjelmslevi ja lingvisti Z. S. Harrise poolt. Morfeem „meta“ tähendab seega eristust kahe lingvistilise tasandi*, objektkeele ja metakeele vahel.

2. Sellest piisab, et: vaadelda loomulike keelte* funktsioone, avastada nende omapärast võimet rääkida mitte ainult „asjadest“, vaid ka nendest endast, näha, et Roman Jakobsoni järgi on neil metalingvistline funktsioon*.Metalingvistiliste väljendite paljususe olemasolu loomulikes keeltes tõstatab vähemalt kahte tüüpi probleeme:

(a) Ühest küljest, kui on kokku võetud kogum väljendeid, kas see siis konstitueeribki metakeele? Teisisõnu, kas see omab fundamentaalseid tunnuseid, mis defineerivad semiootika?

(b) Teisalt, kas kõikide metalingvistliste lausete välja jätmine lubab meil saavutada puhtdenotatiivse keele?

Neile küsimustele on keeruline anda jaatavat vastust. Mõningase kindlusega saame väita, et loomulike keelte iseloom on ekstreemselt kompleksne: nad võivad hõlmata suurt hulka mikrouni versume*, mis toodavad mitmekülgseid ja kvasiau tonoomseid* diskursuseid.

3. Kui Z. S. Harris mõistis metalingvistiliste elementide rikkalikkust ja tähtsust loomulikele keeltele, postuleeris ta võimalused, et antud keel suudab ennast kirjeldada ja et lingvist saab konstrueerida grammatika* kui metakeele objektkeeles leitud materjali abiga. Selline suhtumine on kahtlusteta avaldanud mõju Ameerika lingvistidele ja seletab generatiivse semantika teatud ükskõiksust, /225/ näiteks, kasutatava kirjelduskeele range kontseptualiseerimise osas.

4. Ka Beneviste peab metakeelt grammatika keeleks, aga sellise kinnituse tagajärjed on mõnevõrra erinevad. Kui me tahtsime võtta üle tervet võrdleva grammatika* pärandit, selmet konstrueerida uut lingvistilist teooriat ex nihilo, siis mõtisklused võrreldavuse tingimuste üle nendes keeltes sunniks meid tunnistama, et   kasutatav grammatiline kontsept peab kindlasti asuma väljaspool neid loomulikke keeli, mida võrreldakse. Võimalus võrdluseks tõstatab siinkohal probleemi keele universaalide* olemasolust. Sellel juhul saab metakeel objektkeele suhtes olla ainult väline; see peab olema kavandatud kunstliku keelena, mis sisaldab omaenda konstruktsioonireegleid. Siinkohal peame interpreteerima L. Hjelmslevi teoreetilisi saavutusi, kelle jaoks metakeel on semiootika, mis on hierarhia* — mitte sõnade või lausete, vaid definitsioonide*, mis võivad võtta semiootilise süsteemi* või semiootilise protsessi* vormi. Hierarhiline konstruktsioon, milles järgnev tuletatakse mittedefineeritavatest kontseptidest (mida võime hinnata hüpoteetiliste* universaalidena), võimaldab meil konstrueerida aksiomaatilise* süsteemi, milles   tuletub lingvistika kui formaalne* keel, kui „puhas algebra”.

5. Kavandatud metakeel paistab olevat kirjelduse keel (laiemas ja neutraalsemas mõistes). Sellisena võib seda representeerida paljudel metalingvistlistel tasanditel. Iga tasandi puhul peaks (Poola koolkonna traditsioonides) küsima ja leidma sellest vahetult allpool asuva tasandi. Minevikus on välja pakutud kolme tasandi eristus: kirjeldav*, metodoloogiline* ja epistemoloogiline*. Epistemoloogiline tasand kontrollib protseduuride väljatöötamist* ja mudelite* konstrueerimist; metodoloogiline tasand valvab selle järele, et kontseptuaalseid tööriistu kasutataks kirjeldamiseks stricto sensu.

6. On võrdselt sobilik säilitada eristus metakeele ja esitluskeele* vahel, mida me kasutame metakeele manifesteerimiseks. Me teame, et erinevad representeerimise viisid  nagu parenteeside* kasutamine, tüvidiagrammid ja ülekirjutamised* on homoloogilised — nad lihtsalt pakuvad erinevaid võimalusi sama fenomeni või „reaalsuse“ esitamiseks. Võib öelda, et nende representatsioonikeelte suhe metakeeltesse on võrreldav ladina, kreeka või araabia tähestike suhtega loomuliku   keele kirjutisse, mida nad tõlgivad.

7. Metakeelt puudutavate probleemide kogum, nagu ülal sai näidatud, on mahutatav kitsastesse raamidesse: see puudutab ainult objektkeeltena võetud loomulikke keeli. Metakeel, millega siin tegeleme, on vähem või rohkem ko ekstensiivne grammatikaga (või grammatilise teooriaga). Semiootikal* kui teoorial „ signifikatsioonisüsteemide” kogumist pole muud võimalust kui minna selle raamistuse taha (/kohale). On kahtlemata  /226/ banaalsus öelda, näiteks,  et loomulikest keeltest rääkides on võimalik rääkida mitte ainult nendest enestest, vaid ka teistest semiootikatest (maalimine, muusika jne). On ilmne, et teatud loomulike keele tsoone peab pidama metalingvistlisteks või pigem metasemiootilisteks, suhtes semiootikatesse, millest nad räägivad. Mitteteaduslike metakeelte  probleem tõstatub semiootikas samaaegselt  vajadusega töötada välja   teaduslik* metakeel. Suhete kogum lingvistilise ja üldsemiootika (või semioloogia*) vahel on seega veelkord küsimusena püstitatud..

-TASAND; REPRESENTATSIOON; SEMIOOTIKA; UNIVERSAALID