METAFOOR 226-228

( métaphore, metaphore)

1. Retoorika valda kuuluva terminina tähistas metafoor üht „sõnade tähendust muutvat“ figuuri (nim. troopideks*). Nüüd kasutatakse seda terminit leksikaalses ja fraasilises semantikas antud kontekstis ühe lekseemi asendamisel* (substitution) teisega semantilise ekvivalentsuse* baasil. Kuna metafoorile pühendatud uurimustest võiks terve raamatukogu koostada, ei proovi me siin isegi sellekohase kirjanduse ülevaadet anda, vaid piiritleme endid mõne märkusega, mis puudutab metafoori rolli ja funktsioneerimist diskursiivse semiootika raamistikus.

2. Vastuvõtustruktuuride seisukohalt paistab metafoor võõrkehana (generativistlikus perspektiivis „anomaaliana“). Tema loetavus on alati taotluslikult mitmetähenduslik, isegi siis kui ta on garanteeritud diskursiivse trajektoori poolt, kuhu metafoor sisse kirjutatud on (kontekstuaalsed* seemid, integreerides seda diskursiivsesse trajektoori, muudavad selle semeemiks). Tõepoolest, metafooriline lekseem esitab end mitmekordse loetavusega ( lecture*) virtuaalsusena, mis on katkestatud/peatatud ( suspendues) diskursiivse distsipliini poolt. See virtuaalsus, see katkestatud lugemiste arv on see, mis tekitab semantilise „rikkuse“ või „tiheduse“ efekti. (Näiteks roosi, mis on asendatud „noore naisega“, loetakse loomulikult kui „noort naist“, ent ta ilmutab hetkeks ometi värvi, vormi, lõhna jmt. virtuaalsusi.)

3. Oma päritolu seisukohalt ei ole metafoor muud kui tavaline lekseem. Eraldatuna oma kontekstist, peaks teda vaatlema kui „nukleaarset“* figuuri*, mis ülekande käigus võib mõnesid, mitte tingimata kõiki, algsesse konteksti kuuluvaid seeme endaga kaasa võtta. Näiteks ülaltoodud „roosi“ ülekande käigus kaotab lekseem algse kontekstuaalse seemi taim. Selline lekseemiliste figuuride ülekanne selgitab, miks diskursus, kuhu metafoor sisestatakse, kaldub figuratiivseks* diskursuseks arenema.

4. Diskursuse generatiivse* trajektoori perspektiivist oleme peamiselt huvitatud mitte metafoorist, vaid metaforisatsioonist kui diskursiivse loomingu protseduurist. R. Jakobson on õigusega rõhutanud selle protseduuri paradigmaatilist* iseloomu. Tõesti, metaforisatsioon kui ühe semiootilise entiteedi asendamine teisega, /227/ eeldab asenduse paradigma olemasolu. Selles tähenduses võib öelda, et kõik loomuliku keele semeemid, mis jagavad vähemalt üht ühist (identset) seemi, moodustavad asendatavate terminite/termide paradigma. (See lubaski F. Rastieril öelda, et see iteratiivne seem moodustas isotoopia.*) Siiski – ja siin muutub Jakobsoni tees kaheldavaks – paradigmaatilised suhted on tähenduslikud ainult seni, kuni nad loovad tähendust, teisisõnu, kuni nad loovad iga paradigma raamistikus opositsioonide abil erinevusi* selle vahel, mida diskursus säilitab ja mida ta välja jätab. Erinevuste loomine on F. de Saussure`ist saati olnud ainus viis kujutleda signifikatsiooni produktsiooni ja/või pertseptsiooni. Jakobsoni „poeetiline funktsioon“ seevastu aga kasutab asendusprotseduuril ära mitte erinevuste, vaid sarnasuste* paradigmasid. Tegelikult küündib see tähenduse tühistamiseni (Kas Baudelaire`i „vastavused“ mitte sellesama tähenduse totaliseerimise ja algtähenduse artikuleeritud signifikatsiooni tagasituleku poole ei kaldu?). On võimalik, et poeetiline diskursus on oma liiasuse kaudu suunatud tähenduse tühistamisele. Seda ta tänu süntagmaatilisele teljele (või selle tõttu), mis läbi figuratiivsete isotoopiate välja töötamise säilitab signifikatsiooni muutumatuna, teha ei saa.

5. Metaforisatsiooni võib seega interpreteerida kui figuuride paradigmaatilist asendust, milles asendus on saavutatud ühisel seemilisel baasil sama figuuri teiste seemide neutraliseerimise kaudu. See metaforisatsiooni interpretatsioon lubab võtta arvesse teisigi lausungite semantilise funktsiooni „anomaaliaid“. Nagu hästi teada, pole seem mitte tähenduse aatom, vaid seemilise kategooria* term*. Järelikult asendusprotseduur, mis selmet tegeleda sama seemiga, rakendab vastandseemi (või vasturääkivat), mis kuulub samasse seemilisse kategooriasse, annab tulemuseks antifraasi. Näiteks ütleb keegi „Suur asi!“, et väljendada oma põlgust kellegi teise väiklase uhkustamise üle. Sarnaselt osalevad seemid hüpotaktilistes* konstruktides, mida nimetatakse semeemideks. Kui asendusprotseduuri käigus asenduse operaatoriks valitud seem asendatakse samasse semeemi kuuluva hüpotaktilise (või hüpertaktilise) seemiga, võib operatsiooni tulemit nimetada metonüümiks* (teatud hälbeline metafoor). Loomulikult pole need „päris“ vastused, vaid semantika pakutud soovitused retoorika figuuride poolt tõstatatud küsimuste lahenduste formuleerimiseks.

6. Diskursiivse semiootika vaatenurgast pakuvad need semantiliste asenduste protseduurid meile huvi peamiselt isotoopide ühendajad* (connecteurs). Kui metafoor toimib tavaliselt lause raamistikus ning on tajutud ja kirjeldatud selle kontekstis, muutub ta diskursiivseks faktiks ainult siis, kui ta on ajaliselt pikendatud, s.t. kui ta moodustab fraasiülese figuratiivse isotoopia. Sellisel juhul esinevad ülalkirjeldatud paradigmaatiliste asenduste protseduurid isotoopiate algatajatena, ning seejärel, regulaarsete intervallide tagant säilitajatena või /228/ isotoopsete ühendajatena, ühendades isotoopiaid omavahel. Figuratiivsed isotoopiad viitavad kas teistele figuratiivsetele või abstraktsematele temaatilistele isotoopiatele. Kui alustada semantilisest kui põhilisest isotoopiast, võib vastavalt ühenduse iseloomule – metafoor, antifraas, metonüüm etc. – diskursuse teisi isotoopiaid tähistada kui metafoorilisi, antifaasilisi, metonüümilisi etc.

- FIGUUR; ANALOOGIA; POEETIKA; ANTIFRAAS; ISOTOOPIA; ÜHENDAJA ISOTOOPNE