Kristeva, Julia.
Séméiotiké:
Recherches pour une sémanalyse. Paris: Éditions du Seuil. 1969.
(Ptk. 2.)
Semiootika: kriitiline teadus ja/või teaduse kriitika
Tundes pakilist
vajadust eneseanalüüsi järele, pöördub tänapäeva teaduslik diskursus keelte
uurimise poole ja püüab välja tuua mudeleid, mis on nende (ja tema enda)
aluseks. Teiste sõnadega, sel määral, mil sotsiaalset praktikat (ökonoomika,
argiteadvus, „kunst” jmt) vaadeldakse märgisüsteemina, „mis on struktureeritud
kui keel”, allub iga taoline praktika (olles loomuliku keele suhtes
sekundaarseks mudeliks, olles modelleeritud tema eeskujul ja modelleerides teda
omakorda1
teaduslikule analüüsile.
Just siin konstitueerub, või, mis on praegusel hetkel õigem, otsib ennast
semiootika.
Püüamegi välja tuua mõned semiootika eripäradest, mis kindlustavad talle
konkreetse koha teadmise ja ideoloogia ajaloos, kuna me eeldame, et
semiootilises diskursuses peegeldus selle kultuurilise pöörde protsess, mida tänapäeval
elab üle meie tsivilisatsioon. Need iseärasused seletavad muuhulgas
ka seda halvasti varjatud vaenulikkust, mida kodanlik sõna („kodanlik teadvus”)
— kõikides oma variantides (esoteerilisest estetismist positivistliku
sientismini, „liberaalsest” ajakirjandusest kuni kitsalaubalise „angazheerituseni”)
— ilmutab semiootiliste uurimuste suhtes, nimetades neid „mõttetuteks”,
„tühipaljasteks”, „primitiivseteks” või „sisututeks” vaid selle eest, et
teisejärgulist kirjanduslikku toodangut ei kujutata neis kui midagi kahjutut,
vaid heidetakse lihtsalt kõrvale.
Semiootika kiire areng (ja vastuseis sellele) teeb hädavajalikuks sellise
teooria väljatöötamise, mis võimaldaks semiootikal leida oma koht mitte ainult
teaduse ajaloos, vaid ka teadusest reflekteerimise ajaloos; selline teooria
liituks semiootiliste uurimustega, millede kallal täna tõsiselt töötavad vaid
marksistid (Louis Althusseri ja tema järgijate näol). Alljärgnevad märkmed
kujutavad vaid selle vajalikkuse anafoori (näitav zhest). Just seetõttu me
hakkame rääkima mitte niivõrd sellest, mis on semiootika, kui sellest, mida ta
meie arvates võiks teha.
1. Semiootika kui
modelleerimine
Probleemi
keerulisus ilmneb juba katsel määratleda see uus uurimisssuund. Saussure, kes
tõi käibele termini semioloogia
(Üldlingvistika kursus 1916), kujutas endale seda distsipliini ette kui
laiahaardelist teadust märkidest, ja lingvistikat vaid kui üht osa sellest
üldisest teadusest. Hiljem aga pandi
tähele, et ükskõik millised olid need objektid-märgid, millega semioloogial tegemist
(zhestid, helid, kujutised jmt), on tunnetuslik juurdepääs neile võimalik vaid
keele kaudu. 2Siit
järeldub, et „lingvistika ei ole üldise märgiteaduse osa (olgu või
privilegeeritud); vastupidi, semioloogia ise on vaid üks lingvistika osa, ja
nimelt see osa, mis peaks hakkama uurima keele suuri tähenduslikke üksusi”. 3
Meil ei ole siin võimalust peatuda sellise rollide ümberpööramise4
kõigil voorustel ja puudustel. Meie arvates on selline lähenemine mitte ainult
viljakas, vaid võimaldab omakorda
modifikatsioone tänu neile samadel võimalustele, mis selle kaudu avanevad.
Viitame siinkohal (Derrida järel) vaid neile teaduslikele ja ideoloogilistele
kitsendustele, mis tulenevad fonoloogilise mudeli rakendamisest teadusele, mis
on oma eesmärgiks seadnud praktika translingvistiliste tüüpide modelleerimise.
Sellest hoolimata säilitame me semiootika algse suunitluse puutumatuna.
Semiootika — see on formalisatsioon, mudelite tootmine.5
Seetõttu peame me semiootikast rääkides silmas just nimelt mudelite, st formaliseeritud süsteemide, millede struktuur on
isomorfne ja analoogne6
mingi teise süsteemi (mis on uurimisobjektiks) struktuuriga, välja töötamist (alles eesseisvat).
Teiste sõnadega, oma arengu kolmandal etapil hakatakse semiootikat arendama
kui märgisüsteemide aksiomaatikat. Seejuures, piiramata ennast
epistemoloogilise sõltuvusega lingvistikast, pöördub ta formaliseeritud
teaduste (matemaatika ja loogika, mis sellega seoses muutuvad keelemudeleid
käsitleva üldteaduse harudeks) mudelite poole. Neid mudeleid saab kasutada ka
lingvistika, kui ta püüab uueneda.
Selles mõttes hakkame me rääkima mitte niivõrd semiootikast, kui
märgisüsteemide semiootilisest tasandist, mis kujutab endast ei midagi muud,
kui nende aksiomatisatsiooni (formalisatsiooni) tasandit.7
Määratledes semiootika kui mudelite tootmise, viitasime me mitte ainult
tema objektile, vaid puudutasime ka spetsiifilist eripära, mis teda teiste
„teaduste”8
seas esile tõstab. Nii nagu täppisteaduste mudelid, nii on ka semiootikas
loodavad mudelid oma olemuselt representatsioonid9
ja omavad nendena ajalis-ruumilisi koordinaate. Semiootika aga selle poolest
erinebki täppisteadustest, et ta toodab nimelt selle modelleerimise teooriat,
milleks ta ise on — teooriat, mida võib põhimõtteliselt rakendada objektidele,
mis ei ole representatiivsed oma olemuselt. Loomulikult sisaldub teooria
implitsiitselt iga teaduse mudelites. Kuid semiootika eksplitseerib selle
teooria, enamgi veel, ta lihtsalt ei eksisteeri ilma selleta: teooria loob
üheaegselt (kusjuures iga kord uuesti) nii semiootika objekti (uuritava
praktika tüübi semiootiline tasand), kui ka selle tööriista (mudeli tüüp, mis
vastab teatud semiootilisele struktuurile, mis on teooria poolt välja toodud).
Igal konkreetsele semiootilise analüüsi juhul
toome me teoreetilise refleksiooni abil välja teatud märgilise
funktsioneerimise viisi, mis on vaja aksiomatiseerida, samal ajal kui
formaliseerimise protseduur võimaldab representeerida kõike, mis on teooria
poolt avastatud. (Märgime ära, et jutt on sünkroonsetest ja dialektilistest
operatsioonidest, millest me räägime kui diakroonilistest vaid mugavuse
mõttes).
Niisiis, semiootika on selline mõtlemisviis, mille puhul teadus elab (omab
teadvust) tänu sellele, et on ise teooria. Igal enesetootmise hetkel mõtiskleb
semiootika oma objekti, oma tööriista ja nendevahelise seose üle. Seega mõtleb
ta iseennast ja tänu sellele eneserefleksioonile saab sellesama teaduse
teooriaks, milleks ta on. Aga see tähendab, et semiootika ei ole midagi muud,
kui katkematu omaenese objekti ja/või omaenese mudelite ümberhindamine, nende
mudelite (aga järelikult ka nende teaduste, kust nad üle on võetud) kriitika,
ja samuti iseenda (kui kindlakskujunenud tõdede süsteemi) kriitika. Tekkides
punktis, kus kõige erinevamad teadused astuvad kontakti katkematu teoreetilise
protsessiga, ei ole semiootika võimeline kivistuma mingi ühe konkreetse
teadusena, või, seda enam, teaduse kui niisugusena: semiootika — see on avatud
uurimuslik tee, see on kriitika, mis on pidevalt pööratud enda poole, teiste
sõnadega — enesekriitika. Olles iseenese teooria, on semiootika selline
mõtlemisviis, mis, muutumata süsteemiks, on võimeline iseennast modelleerima
(reflekseeruma).
See iseendal sulgumine aga ei sarnane ringiga. Semiootiline uurimus on
uurimus, mis tee lõpus ei avasta midagi („ei mingit võtit ei mingi saladuse
juurde” nagu oleks öelnud Lévi-Strauss), peale omaenda ideoloogilise zhesti,
mida ta konstateerib vaid selleks, et seda kõrvale heites minna teed mööda
edasi. Olles algusest peale püstitanud oma eesmärgina tunnetuse, jõuab
semiootika lõpuks sellise teooriani, mis, olles ise märgisüsteem, toob
semiootilise uurimuse tagasi tema algpunkti: semiootika, kui niisuguse mudeli,
mis kuulub kriitika ja ümberlükkamise alla, juurde. Öeldu tähendab, et
semiootika enesekonstrueerimine ei saa olla midagi muud peale semiootika kriitika, mis on suunatud
millelegi semiootikast erinevale — ideoloogiale.
Minnes mööda seda need, mida mööda esimesena käis Marx, saab semiootika
teadusliku teadmise ajaloo jaoks selleks punktiks, kus leiab aset lahtiütlemine
traditsioonist, mille järgi ja mille raames „teadust kujutatakse teatud
enesesse suletud ringina, mille
algusesse (lihtsasse alusesse) põimitakse vahenduse abil tema lõpp; kusjuures
see ring on ringide ring, kuna iga
üksik liige, kui meetodi poolt hingestatud, on refleksioon iseeneses, mis,
minnes tagasi algusesse, on samal ajal uue liikme alguseks. Selle ahela lülid
on üksikud teadused, milledest igaüks omab midagi enne ja midagi pärast
ennast, või, täpsemalt väljendudes, omab
ainult seda, mis talle eelneb ja oma
lõpetuses näitab oma järgmist”.10
Semiootiline praktika ütleb lahti teleoloogilisest ettekujutusest teadusest,
mis on alati allutatud teatud filosoofilisele süsteemile ja seetõttu määratud ise muutuma süsteemiks.11
Muutumata süsteemiks, kujutab semiootiline instants kui instants, mis töötab
välja mudeleid ja teooriaid, endast ümberlükkamise ja enese ümberlükkamise
instantsi — see on katkestatud ring, mille „lõpp” mitte ainult ei kattu
„algusega”, vaid tõukab selle eemale, heidab kõrvale ja lülitab end teise
diskursuse, st teise objekti ja teise meetodi külge. Täpsem on öelda, et
nüüdsest ei eksisteeri üldse ei algust ega lõppu, kuna igasugune algus osutub
lõpuks ja vastupidi.
Igasugune semiootika on seega võimeline konstitueeruma ainult kui
semiootika kriitika. Olles ruumiks, kus teadused ära kaotatakse, esitub
semiootika kui selle protsessi eneseteadvus
ja seega kui „teaduslikkuse” ümberhindamine; olles
midagi vähemat (või suuremat) kui teadus, on ta pigem agressiooni ja
illusioonide kaotamise ruumiks teadusdiskursuse sees. Võib öelda, et semiootika
ongi see „teadus ideoloogiatest”, mis oli ette kuulutatud veel
revolutsioonieelsel Venemaal12,
kuid samas on see ka teaduste ideoloogia.
Taoline ettekujutus semiootikast ei tohiks kuidagi viia ei relativismi ega
agnostilise skeptitsismini. Vastupidi, see liitub Marxi teadusliku praktikaga —
liitudes sel määral, mil hülgab igasugust absoluutset (sealhulgas teaduslikku)
süsteemi, kuid säilitab seejuures teadusliku mõtteviisi, teiste sõnadega,
mudelite, mis toetuvad teatud teooriale, välja töötamise protseduuri.
Konstrueerudes liikuvas ruumis teooria ja mudeli vahel ja samal ajal neist
distantseerudes (so lähenedes neile teatud positsioonilt, mis on võetud käibiva
sotsiaalse praktika siseselt), demonstreerib semiootiline mõte silmnähtavalt
seda Marxi poolt ellu viidud/tekitatud „epistemoloogilist lõhet”.
Selline semiootika staatus eeldab: 1. semiootika erilist suhet teiste
teadustega, sealhulgas lingvistika, matemaatika ja loogikaga, mille mudeleid ta
kasutab. 2. uue terminoloogia loomist ja vana lammutamist.
Taoline semiootika kasutab lingvistilisi, matemaatilisi ja loogilisi
mudeleid, rakendades neid
uuritavatele märgilistele praktikatele. See rakendus on mitte ainult
teadusliku, vaid ka teoreetilise, teiste sõnadega sügavalt ideoloogilise
iseloomuga: ta demüstifitseerib nn „humanitaarteaduste" pretensioonid täpsusele
ja „puhtusele”. Ta lammutab täpsed eeldused, mis on teadusliku lähenemise
aluseks; selle tulemusena lingvistika, matemaatika ja loogika, olles lülitatud
semiootikasse, ilmuvad kui „lammutatud eeldused”, millel ei ole midagi (või
vähe) ühist selle staatusega, mis on neil semiootika piirest väljaspool. Need
abiteadused mitte ainult moodustavad omalaadse lao, kust semiootika ammutab oma
mudeleid, vaid on tema jaoks ka eituse
objektiks: semiootika eitab seda objekti selleks, et eksplitsiitselt
vormuda kriitilise praktikana. Matemaatilised („olemise teoreem”, „valiku
aksioom”) füüsikalised („isotoopia”), lingvistilised („kompetentsus”,
„täitmine”, „genereerimine”, „anafoor”), loogilised („disjunktsioon”,
„ortotäienditega struktuur”) terminid on võimelised muutma oma tähendust juhul,
kui neid rakendatakse uuele ideoloogilisele objektile. Just selline on objekt,
mida töötab välja tänapäeva semiootika; ta erineb kontseptuaalsest ruumist,
mille raames esmakordselt tekkisid vastavad terminid. Mängides sellel „mitteuue
uudsel” tähenduste, mis üks ja sama termin on võimeline omandama erinevates
teoreetilistes kontekstides, erinevusel, näitab semiootika, mil moel teadus
sünnib ühest või teisest ideoloogiast. „Uus objekt võib säilitada seose vana
ideoloogilise objektiga, temas võib leida elemente,
mis kunagi kuulusid eelmisele objektile; kuid nende elementide tähendus muutub
just tänu sellele, et nad sisenevad uude struktuuri,
mis neile selle tähenduse annab. Isoleeritud elementide väline sarnasus võib
viia eksiteele pealiskaudse vaataja, kes ignoreerib struktuuri osa ühe või
teise objekti elementide tähenduse konstitueerimisel...”.13.Marx
just teostaski taolise vanade terminite lammutamise. Nii vaadeldi
merkantilistide terminoloogias „lisaväärtust” kui „produkti väärtuse kasvu
tulemust”. Marx aga, andes väljendile „lisaväärtus” uue tähenduse, tõi koos
sellega ilmsiks „mitteuue reaalsuse uudsuse, mis on kahe erineva lähenemise
objektiks, teiste sõnadega, tegi ilmseks kaks selle „reaalsuse”, mis on
lülitatud kahte erinevasse teoreetilisse diskursusesse, modaalsust”.14
Kuid kui semantiline lähenemine toob endaga kaasa taolise terminite tähenduse
segunemise, siis milleks sel juhul kasutada termineid, mis on juba kinnistunud
mingis kindlas kasutusviisis?
On teada, et teadusliku mõtte uuendamine toimub vaid terminoloogia
uuendamise tulemusena ja tänu sellele: tegelikult tekib uus teadmine vaid siis,
kui tekib uus termin, olgu selleks „hapnik” või „lõpmatult väikeste
loendamine”. „teaduses toob iga uus seisukoht endaga kaasa revolutsiooni selle
tehnilistes terminites (Fachausdrücken) /.../ Poliitiline ökonoomia võttis harilikult kaubandus- või tööstuselu termineid
sellistena, nagu ta need leidis, ta opereeris nendega ja hoopiski ei märganus, et
ta sulges end sellega kitsasse mõistete ringi, mida need terminid väljendavad”. 15
Tunnistades praegu kapitalistliku süsteemi ja sellega kaasneva diskursuse
mööduvat iseloomu, võtab semiootika
(kuna ta muudab märgilised praktikad kriitilise mõtte aineks)
tarvitusele teised terminid, kui need, mida kasutas endiste „humanitaarteaduste” diskursus. Just seetõttu, hüljates
humanitaar-subjektivistlikku terminoloogia, pöördub semiootika täppisteaduste
sõnastiku poole. Kuid, nagu varem märgitud, selles uues ideoloogilises
valdkonnas, mida semiootika on võimeline
looma oma uurimisobjektina, saavad need terminid teise tähenduse (selle erisuse poole pöördume allpool). Samal ajal
ei takista täppisteaduste terminite kasutamine täiesti uute terminite
sissetoomist semiootilise uurimuse sõlmpunktides.