KOMPETENTSUS ( 52–55)

(compétence, competence)

1. Kompetentsuse (pädevuse) mõiste, lingvistikas kasutusele võetud N. Chomsky poolt, pärineb epistemoloogiliselt 17.sajandi võimete psühholoogiast, samas kui F. de Saussure’i poolt välja töötatud keele* mõiste (mida kompetentsus püüab asendada, laenates mõningaid teatavaid parameetreid) viitab tagasi 18. sajandi mõtisklustele „süsteemide” ja „mehhanismide” üle. Keelt ja kompetentsust loetakse omavat virtuaalset* eksistentsi ja need on vastandatud (ning loogiliselt eelnevad) vastavalt kõnele* ja esitusele/performansile*; mõlemat nähakse kui eel-eksisteerivate potentsiaalide aktualisatsiooni*. Nagu Saussure’i keel on ainus lingvistika objekt, nii on „kompetentsus”, lingvisti poolt kirjeldatuna, selle keele grammatika*. Erinevus vaatepunktis ilmneb siis, kui püüda sõnastada selle virtuaalse domeeni „sisu”. Saussure’i meelest on keel oma olemuselt paradigmaatiline* süsteem. Teisest küljest rõhub Chomsky oma kompetentsuse mõiste formuleeringus selle võimele luua ja mõista piiramatut hulka lausungeid, see on lähtub täielikult süntaktilisest* aspektist. Selline polariseerimine on siiski natuke /53/ kunstlik, kuna paljud rangelt Saussure’i lingvistika järgijad (Hjelmslev või Benveniste, mainides vaid kuulsamaid) olid juba integreerinud süntagmaatilise* protsessi „keele” sfääri. Chomsky rõhumine faktile, et kompetentsus koosneb „piiramatu hulga lausungite moodustamisest”, tundub meile liialdusena. Kombinatoorne* põhimõte on kauem teada olnud, kui vanasõna, mille kohaselt „kellelgi ei ole muid teadmisi peale üldteadmiste”. Võib tekkida küsimus, kas ei oleks mõistlikum süntaksi ambitsioone piirata, pidades seda kombinatoorsete klasside* hulgaks, — isegi kui see toob kaasa ettekujutuse, et teised komponendid peavad neid mingil hetkel asendama — pigem kui postuleerida, nagu teeb generatiivne grammatika*, süntaktilist imperialismi, millega semantilised komplitseeritused riskeerivad, seades selle pidevalt kahtluse alla. Chomsky uudne panus tundub meile olevat keele mõiste, mis jäi nii Saussure’i kui tema järglaste jaoks liiga staatiliseks, „dünamiseerimine”. Keel kui produtseeriv protsess — mitte enam kui seisund —, mille puhul kompetentsus on üks orienteeritud domeen, määrab kindlasti uue lähenemise. Kõik need teoreetilised võimalused, mis on sellise lähenemise poolt välja pakutud, on veel kaugel kasutusele võtmisest.

2. Siiski on selge, et lingvistilise kompetentsuse „sisu” uurimine ei too välja kompetentsuse mõistet. Vastupidiselt performansile, mis on lausungeid loov toiming*, on kompetentsus teadmine-kuidas-teha /savoir-faire/, see on „see midagi”, mis teeb toimingu võimalikuks. Pealegi, see teadmine-kuidas-teha, olles „potentsiaalne akt”, on lahutatav toimingust, millesse ta puutub. Peale teadmise-kuidas-teha, mis manipuleerib grammatikareeglitega, eksisteerib ka teine, mis näiteks manipuleerib etiketireeglitega. Teisisõnu, lingvistiline kompetentsus ei ole asi iseeneses, vaid palju laiema fenomeni erijuht, mis üldise kompetentsuse nimetuse all kuulub inimtegevuse uurimise alla ja asetab subjekti aktandi* positsiooni (ükskõik milline võib olla see domeen, milles seda kompetentsust kasutatakse). Teisest küljest, nagu on defineeritud Chomsky järgijate poolt, on kompetentsus implitsiitne teadmine, mida subjekt omab enda keele kohta (ja millele grammatikalisuse* mõiste baseerub). Tuleb siiski märkida, et see teadmine ei ole seotud teadmisega-kuidas-teha, kuid on vastav pidama-olema /devoir-être/, ehk kompetentsuse sisule, mida peetakse kitsenduste susteemiks (kogum negatiivseid ja positiivseid käske).

3. Eristus selle vahel, mis kompetentsus on ja millele ta vastab (mis lingvistilise kompetentsuse puhul pärast kirjeldamist on identifitseeritud grammatika abil) võimaldab meil kompetentsusesse suhtuda kui modaalstruktuuri. Nagu näha, jõuame siin suure hulga probleemideni, mis puudutab akte*. Kui akt on põhjustaja, siis kompetentsus on see, mis põhjustab ehk kõik tingimused ja eeldused, mis teevad tegevuse võimalikuks. Seega kui kompetentsuse probleem (laias, kuid siiski mitte piiramatus) lingvistilises domeenis on ümber asetatud semiootilisse, võib öelda, et iga mõistlik käitumine, või käitumiste jada eelneb ühelt poolt virtuaalsele narratiivsele programmile*, teisalt — teatud kompetentsusele, mis teeb ta teostamise võimalikuks. Selliselt sõnastatud kompetentsus /54/ on modaalne kompetentsus, mida võib kirjeldada kui modaalsuste* hierarhilist korraldust (see baseerub näiteks valmisolekul või sundlusel, mõjutab võimeline-olemist või teadmist-kuidas-teha). See peab olema eristatud semantilisest kompetentsusest (sõna semantika laiemas mõttes, näiteks see, mida kasutatakse lause puhul, et keele süvastruktuur on loomult loogilis-semantiline), mille lihtsaim vorm on virtuaalne narratiivne programm. Ühendatuna loovad need kaks kompetentsuse vormi selle, mida võime nimetada subjekti kompetentsuseks.

4. Sellisest definitsioonist tehtavad järeldused puudutavad kogu semiootilist teooriat. Narratiivsete diskursuste analüüs paneb meid igal hetkel vastakuti subjektidega, kes oma pragmaatilistes* ja kognitiivsetes* dimensioonides end esitavad (st realiseerivad vastavaid käitumisprogramme) ja kes selleks, et akti sooritada, peavad omama või alguses omandama vajaliku kompetentsuse. Seega on subjekti narratiivne trajektoor* moodustatud kahest süntagmast, mis kannavad nime kompetentsus ja esitus. Semiootika ülesandeks on konstrueerida modaalse kompetentsuse mudeleid, mis, baseerudes narratiivsete diskursuste analüüsile, on rakendatavad mitte-lingvistilise loomuliku maailma* semiootikatele („psühho-sotsiaalse reaalsuse” tasandil) ja peavad olema eelduseks tegevuse/action/* semiootikale. Sel juhul võib semantiliste kompetentsuste tüpoloogiat näha kui ühte võimalikku semantilise universumi* definitsiooni, olgu see siis kollektiivne või individuaalne.

5. Teisalt on näha, kuidas sellest perspektiivist võib kinnitada ja tugevdada kommunikatsiooni kompetentsuse mõistet, mis on välja toodud Dell Hymes'i poolt. Dell Hymes'i teooria psühholoogiliste, kultuuriliste ja ühiskondlike reeglite implitsiitse või eksplitsiitse teadmise kohta, mis on kommunikatsiooni* eelduseks, ei ole midagi muud kui kahe — lepingulise* või poleemilise* — kompetentse subjekti vastasseis. Nende kompetentsus — ebavõrdne, positiivne või negatiivne, — on ühelt poolt modaalne (ja oluliseks muutuvad manipulatsiooni* operatsioonid), teisalt semantiline (seletus teadmise ja selle arusaamatuste ning mitmetähenduslikkuse vastastikuse kommunikatsiooni kohta).

6. Soovides paigutada kompetentsust üldisesse signifikatsiooni* protsessi, peab see olema sõnastatud kui domeen, mis on asetatud kõrgemale kui lausumine* (énonciation). Lausumise subjekt modaliseerib semiootilisi ja narratiivseid struktuure*, andes neile pidama-olema /devoir-être/ staatuse (ehk teisisõnu kitsenduste süsteemide oma) ja teadmise-kuidas-teha/savoir-faire/, kui virtuaalse protsessi. Teisisõnu, modaalne kompetentsus manipuleerib semantilise kompetentsusega, andes talle teatud sorti „kompetentsuse” staatuse, nt transformeerides antud grammatika kui deskriptsiooni normatiivsesse süsteemi ja opereerivasse protsessi. Mis puutub semantilisse kompetentsusse, vaadelduna kui „sisu”, kui modaliseeritav ja modaliseeriv objekt, siis tema artikulatsioonid segunevad lõpuks tasandite /les niveaux/* ja moodustajatega /composantes/*, mida semiootiline teooria on eristanud oma otsingutes anda generatiivse trajektoori* koherentne esitus: miski ei keela meil eristamast semio-narratiivset kompetentsust, üle võetud lausumise poolt ning /54/ diskursiivset ja tekstuaalset kompetentsust, defineerides lausumist ennast kui vahetalituse domeeni, mis muudab esituse võimalikuks, ehk, teisisõnu, kui diskursus-lausungi realisatsiooni.

- KEEL, AKT, MODAALSUS, NARRATIIVNE TRAJEKTOOR, SÜNTAKS, PINDMINE NARRATIIV, GENERATIIVNE TRAJEKTOOR, DISKURSUS, NARRATIIVSUS.