Genotekst on (Kristeva järgi) see tungiliste energiate ülekanne, mis organiseerib, st loob ja
sisustab teksti sees ja teksti kaudu teatava subjekteelse ruumi, milles subjekt („inimene“
kõige laiemas tähenduses) veel ei ole lõhestatud sümboolne üksus nagu fenotekstis,
— milles veel ei toimi sotsiaalsus, subjekti/objekti vaheline eristus; genotekst loob ja sisustab
ruumi, kus subjekt on alles tekkimas. Kristeva. La revolution du langage poetique.
Paris, 1973, 83 ja edasi. Krull 61 [vt Vikerkaar 1989/5]

Genotekst pole süvastruktuur, vaid see (negatiivsus), mis lakkamatult nihutab paigast nii
pind- kui süvastruktuuri, kogu aeg teisendades nendevahelisi suhteid: genoteksti jaoks on ka
kõige põhjaniulatuvam „tähenduslik sügavus“ ikkagi ainult pind, fenotekst. Mistõttu iga kord,
kui tuleme tõlgitsuse juurest tagasi teksti juurde, osutub see kuidagi liiga katkendlikuks,
pulseerivaks, ebagrammatiliseks, et teda alistada denotatsioonile. Kujunema hakanud
semantiline universum nakkab taas negatiivsusse. Sügavuse „põhi“ kerkib „pinnale", „all“
on uuesti „peal“, ja vastupidi. 63