Tuglas ja Derrida

Johannes Tralla

Tuglas oli prohvet. Praeguseks on kahtlusteta selgunud, et ta kuulutas ette „dekonstruktivistlikku mõtteviisi“, raius selle sügavale eesti kirjanduslukku, et ka kõige tõsiusklikum strukturalist kauges tulevikus saaks juba varajases koolipõlves kohustusliku kirjanduse näol vedeldava löögi oma kinnistunud maailmavaatele. Tuglas aimas poststrukturalismi möödapääsmatut tulevikku, mõistis traditsiooniliste hierarhiate purustamise vajalikkust ja kirjutas selle illustreeritud mudelina oma novelli Popi ja Huhuu.

On muidugi täiesti mõistetav, et Tuglas ei saanud teada kõike, mida teame meie praegu. Seega on antud teksti eesmärk näidata novelli „Popi ja Huhuu“ potentsiaali poststrukturalistliku tööna ning arendada ja korrigeerida Tuglase ideid.

Esmalt tooksin valikuliselt välja mõned fragmendid tekstist, mis on ühel või teisel viisil intrigeerivad. Olgu siis tegemist lihtsalt huvitavate mõtetega või otseste kõrvutustega Derrida põhiideedele.

Esimesed dekonstruktsiooni ilmingud esinevad Tuglasel juba pealkirjas, millega määratletakse tegelik domineerimise suhe. Popi ja Huhuu, mitte Huhuu ja Popi. Ent selleni jõuame hiljem.

„Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades.

   Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas.“

Siinkohal avaldub Popi olemus esmakordselt. Ta on veendunud, et peremehe ainuke funktsioon on tema teenimine - lõbustamine ja toitmine. Tegevus, mille eesmärgiks pole suurendada Popi heaolu, on kasutu. Isegi kui peremehel on ilmsed patoloogilised tunnused, mõtleb Popi ainult omakasust lähtudes. „Tsirkust ja (liha)leiba,“ nõuab koer.

„Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga.

   « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja.“

Ilmsete füüsiliste (tõenäoliselt ka vaimsete) kannatuste alla rusutud Isand püüab veel oma nõudlikule elukaaslasele meelt mööda olla, kostitades teda hellustega. Popil on sellest aga ükskõik – trafaretsele õrnuseavaldusele vastab ta tülpinud haigutusega.

„Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid miks ta ei too? Tal oleks see nii kerge.“

Illustreerib ainult ilmekamalt eelnevat interpretatsiooni. Võib arvata, et Popi mõtted sel hetkel olid vürtsitatud ka üksjagu vulgaarsete väljenditega, mis on ilmselt laia lugejate sihtgrupi tagamiseks kirjastuse poolt tsenseeritud.

„Otse Popi nina ees sulges Isand ukse. Ta kuulis, kuis Isand aeglaselt üle õue läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait.“

Ma arvan, et võime üpriski suure tõenäosusega nimetada isanda lahkumise põhjuseks tänamatut Popit, kes liigse nõudlikkuse ja tähelepanujanuga võttis peremehelt viimse elujõu.

„See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. Tema tarkusel pole piire. Ta läheb välja tühja korviga ja tuleb tagasi, korv täis liha. Kes võib seda teha peale Isanda!“

Isand esineb “transtsendentaalne tähistatavana ”. Talle omistatakse jumalikud omadused, otsimata põhjuseid, teatakse tagajärgi, mis sünnivad justkui iseenesest.

„Kuis oli ta nii hea Isanda saanud? mõtles ta. Ta oli ise hea, sellepärast oli tal nii hea Isand. Ta oli selle pälvinud. Tigedail tänavakoertel on ka tigedad tänavaisandad.“

Saanud ja ilma jäänud. Vastavaid eelteadmisi omades võime üheselt öelda, et Tuglas, teadmata ise veel midagi dekonstruktsioonist, annab selgelt mõista, et säärane opositsioon ei kehti. Seega võime ilma igasuguste süümepiinadeta vahetada binaarse opositsiooni polaarsused. Saadud tulemus, Popi ja Isand jäävad ilma oma hea olemise karakteristikast, tänavakoerad ja tänavaisandad ülendatakse headeks. Kuid vastav opositsioon muutub ebakindlaks, kui mõtleme etteantud teksti peale, suhete sõltuvusele. Miks peaksime Isandat halvaks pidama? Miks peaksime tänavakoeri headeks pidama? Meil pole selleks mingit alust. Seega on struktuur muudetud ebakindlaks, opositsiooni toimimine kahtluse alla seatud. Pigem võiks öelda, et Isand oli kurnatud. Popi-poolne pidev tähelepanujanu ja nõudlikkus oli ta väsitanud. See aga annab tervele tekstile sootuks uue tähenduse.

„Tema väikesed ajud olid segi minemas. Mingi uni, mingi jamps toimus ta ümber, tema aga lömitas kirstu all, koledusest värisedes. Mis oli juhtunud? Ta ei teadnud seda isegi. Kuid midagi õudset, midagi arusaamatut oli liikvel. /.../ Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal?

   Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas?“

Popi tajub erinewust, tema teadvuses on hakanud Isanda märk muutuma. “Transtsendentaalsest tähistatavast”, Isandast (köhahoogude vahendusel iseloomustatud vanataat), saab erinewuse läbi uus „transtsendentaalne tähistatav“ – Huhuu. Me ei saa Popile pahaks panna, et teda säärane dünaamika segadusse ajab. On ju tegu strukturalistliku vaimulaadiga koerlasega, kes oma ajale ja ideoloogiale kohaselt taunib säärast ebakindlat tähistajate liikumist. Isand kui erinewuse kaudu transformeerunud tähistaja-tähistatava vahekord võib õudust äratada küll.

„Sellest päevast algas nende ühine elu. See oli tõde, viirastuslikum kui uni, ja uni, hirmsam kui tõde.
   Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu. Ta ei usaldanud enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel.“

Ega vanale strukturalistile uusi trikke ei õpeta. Selle asemel, et olukorraga kohaneda, võtab Popi asja dramaatiliselt. Ei saa ta välja positivistliku metafüüsika nõiaringist, mis vastavalt paratamatule olukorrale on tema vastu pööranud, teda kahe äärmuse vahel väntsutab.

Kui aga Tuglas oleks lugenud Derrida’d, võinuks ta oma teksti ümber kirjutada näiteks selliseks.

Pärast Peremehe lahkumist jääb koer teda harjumuspäraselt ootama. Kui mööda on läinud teatav aeg, hakkab Popi nihelema. Võiks arvata, et ta justkui tajub peatset struktuuri lagunemist, ümberpööramisfaasi lähenemist. Noh, võibolla sügavas alateadvuses tajubki. Märksa tõenäolisemalt mõtleb ta aga seedetegevuse käigus akumuleerunud energiaressurssidele. Ühesõnaga, tal oli kõht tühi. Ahv nälgib ja jälgib oma lihatoidulise elukaaslase tegemisi hirmunult puurist. Jõudnud äratundmisele, et lihavarud on lõppenud, otsustab Popi konsumeerida Huhuu. Selleks loob ta teatavad ettekäänded. Esiteks, püüdes Huhuud identifitseerida, jõuab ta järeldusele, et ta pole ei Ise ega peremees. Järelikult on ta „võõras“ ja „võõras“ on teadupärast halb. Kuna me antud tekstis ei saa säärast logotsentristlikku labasust lubada, siis oletame, et teda tabab sel hetkel hoopis inspiratsioon ja ta mõistab vastava eelduse mõttetust. Dekonstrueerinud isuäratavana tundunud raamistiku, märkab ta Huhuu väetit füüsist. Tark loom mõistab, et lõunasöök tõotab tulla üürike. Selle asemel otsustab ta pikemas perspektiivis tulusama lahendi kasuks ja mängib vaimselt ebastabiilset. Oma ammuse unistuse, võimuiha rahuldamise eesmärgil, peab ta end hästi kontrollima. Erinevate manöövrite tulemusena, paranoikut teeseldes, veenab ta hirmunud ahvi puurist väljuma. Ahv väljubki, maitstes esmakordselt vabadust, millest tõenäoliselt said osa tema vanavanemate esivanemad aastaid tagasi Aafrikas. On vast igale lugejale mõistetav, et oma uuest ja ootamatust olukorrast haaratuna on Huhuu veidi „huhuu“. Ent see seisund katkestatakse peagi, kui Popi, olles peitunud astjakirstu alla, salvab pahaaimamatut ohvrit oma hüpnootilise pilguga. See oli pilk, millest voogasid toiduahela toimimisprintsiibid, see oli pilk, mis kehtestas vaikiva üleoleku ning reeglid Popi ja Huhuu parasiteerivas partnerlussuhtes. Ja rohkem polnudki Huhuu orjastamiseks vaja. Edaspidi peab ta igakülgselt Popit teenima. Vältimaks partnerlussuhte ühepoolset lõpetamist, varustab ahv majapidamist lihaga. Kuna Popil on veidrad seksuaalfantaasiad, siis peab muidu nii vaoshoitud ja tagasihoidlik Huhuu muuhulgas kandma kõige kentsakamaid kostüüme. On teada, et kohati katavad ta paljast keha vaid pitskrae ja kübar. Popi omanäolise lõbujanu rahuldamiseks peab väeti Huhuu kaasa tegema kõikvõimalikes aktides, olles sunnitud endal muuhulgas näiteks riideid seljast rebima. On selge, et säärane ahistamine viib ka kõige tugevamad vaimsesse kriisi, millest väljumine on pea võimatu. Huhuu leiab abi alkoholist. Abi on seda enam mitmekülgne, et leebub ka Popi, kes purjutamise ajaks minetab läbitungiva silmavaate. Kõik paistabki laabuvat, kuni ühe saatusliku hommikuni. Pärast tavapärast pummeldamist läheb usin Huhuu hommikuse pudeli järele, kui selgub, et joogivarud on lõppenud. Säästes oma Isandat, võtab ta vastu otsuse, mis on ränka pohmelli kannatavatele dekonstrueeritud mõttemalliga loomadele igati tüüpiline. Kuna elu on mõtte minetanud, viin lõppenud, liigub ta varmalt kapi juurde, kus ta teab peituvat eksistentsiaalsete piinade lõpetaja. Täis otsustavust, võtab ta paki lõhkeainega ning lajatab selle heleda laksuga keset elutoa põrandat.