Deleuze ja Guattari analüüsivad õhtuhämaruses Heinsaare „Liblikmeest” toetudes oma kogemusele Kafka loomingu käsitlemisel

Sündmuskohal kirja pannud Keidi Soots

Kafka „Metamorfoosis” kukub Gregori deterritorialisatsioonipüüe läbi ning skisoväljapääsu asemel lõpeb ta kurb teekond re-oidipalisatsiooniga, mis tema surmaga kulmineerub. Loomakssaamisega on küll tõmmatud pagemisjoon, kuid putuk-Gregor blokeerib selle lõplikult, kui eelistab skisointsestile õega oidipaalset intsesti karusnahkse daami portreega, klammerdudes selle kui viimase territorialiseeritud kujutise külge oma toas, see aga teeb õe kadedaks ning temagi hakkab Gregorit põlgama.

Mehis Heinsaare novellis „Liblikmees” leiame eest peategelase Anselmi, kelle kehast emotsionaalse erutuse või kehalise ekstaasi hetkedel eraldub ta seisundile vastava liblikaliigi isendeid. Tundub, et Anselm on juba oma algolemuselt deterritorialiseeritud olevus, siiski alati igatsemas reterritorialisatsiooni, väljapääsu igikestvast võõrandumisest, mis talle juba sünnipäraselt kaasa antud. „See on alati nii, et kui ma midagi väga sügavalt läbi elan, hakkab neid minu ihust lenduma, ning see viib mind alati endast välja. Juba koolis kiusati mind selle pärast taga ning mu lähimad sugulased ja isegi vanemad nägid minus potentsiaalset värdjat, kuigi mu mõistus oli ja on igati normaalne,” kõlavad deterritorialisatsioonipainest vaevatud Anselmi kaebesõnad. Näib, et erinevalt Kafka Gregorist ei püüdle ta deterritorialisatsiooni poole, vaid oleks igati nõus õdusa oidipalisatsiooniga perekonnakolmnurgas, mis võimaldaks elementaarsetki ühtsuskogemust. Libliklendumise fenomeni peab Anselm vaid palju kannatusi põhjustavaks ihuveaks, tarbetuks erisuseks, erinevuseks, mis pole mitte päästjaks vaid hukutajaks. Võiks arvata, et kui ta tsirkusesse peaesinejana tööle võetakse, leiab Liblikmees ometi endale koha kindlas struktuuris, kodu omasuguste seas. On seal ju ometi koos kõiksugu erisuguste tunnustega isendeid, kel siin on isegi oma haaremid ja teenrid. Kuid Anselm tunneb end sealgi ebakindlalt ja kõhklevalt, suutmata leida pidepunkti reterritorialiseerumiseks, pigem elab ta jällegi intensiivselt läbi temasse juba sügavalt juurdunud deterritorialisatsioonikogemust, isegi paranoiat, soovides olla pigem kuskil mujal: „/.../siin võtab kuidagi kõhedaks”. Anselmi julgustab tsirkuses kohatud hiiglaslik lõvitaltsutaja Irmgiird: „/.../ Just siin meie seas on su õige koht ja sa pead selle tõsiasjaga harjuma. Seal, nende hulgas elades, suhtutakse meisse kõigisse kui monstrumeisse või invaliididesse, ent siin rambivalgel imetlevad nad meid kui pooljumalaid neile kättesaamatust maailmast, ja nii see just olema peabki/.../”. Tsirkus tundub ju ometi olevat suurepärane reterritorialisatsioonisaareke võõrdunud olenditele, kollektiivne kodu, pelgupaik Teise, Maailma eest, kusjuures siin saab tsirkuseartistide salapärasest, teistsugusest, kättesaamatust ilmast produktiivne ihamasin, mille kõik liikmed leiavad endale suurepäraselt sobituvate mutritena koha masinavärgis. Tsirkuses pole nad mitte Värdjad vaid Jumalad, siin ei ela nad välja mitte ainult oma ihasid, siia tulevad ka tavainimesed, need veatud, sublimeerima oma iha erinevuse järele, tsirkuseartistidega samastudes ja sellises ajutises metamorfoosis ehk isegi endale üheks õhtuks pagemisjoont luues, astudes välja perekonna oidipaalsetest struktuuridest oma tsirkuseteisikute kaudu.

Enne esietendust tsirkuses jõuab Anselm läbida närvilise erutuse seisundi ja etteaste ajaks purjetab blaseerunud apaatsusstaadiumisse, mistõttu publik kannatlikult mitmeid tunde ta imetegusid ootab, kuni Liblikmees unne vajub ning unevallas lausa skisofreenilisse psühhoosiseisundisse suubub. Sesse unesegasesse ekstaasi jõuab Liblikmees ühe lapsepõlvekogemuse taaselustumise läbi talle kangastuvas nägemuses. Unnevajunult nägi Liblikmees „end väikese poisina lamamas kevadisel välul; käed kukla all, ning tal oli lihtne ja hea olla./.../ äkki oli liblikmehel kindel veendumus, et ei enne ega pärast seda päeva pole teda tegelikult olemas olnudki./.../ Anselm, olles oma unenäo kaudu äratundmisele jõudnud, et kogu ta hilisem elu, võrreldes tolle ainsama õhkkerge päevaga, on olnud vaid mõttetu varjuteater, langes nüüd sedavõrd kaootilisse meeleollu, et kaotas korraga igasuguse kontrolli enese üle.” Millega on tegu? Kas läbinisti oidipaalse lapsepõlvemälestusega, nägemusliku reterritorialisatsiooniga aega, mil väike Anselm veel oma paratamatut erinevust muust ilmast ei tajunud? On see seisund, mis tõkestab iha ja lõikab ta ära paljususest, pagemisjoontest ja konneksioonidest? Või on tegu hoopis lapsepõlveplokiga, mis on seotud lapse tegemistega oma kaaslaste, õdede jt seas, kelle peal ta oma vanemaid deterritorialiseerib, plokiga, mis on konneksioone paljundav ja iha käivitav? Unenägemuses ei kangastu Liblikmehele ei vanemad ega ükski teine inimolend, samas on tegemist romantilise naasmisega kevadise tärkava looduse rüppe, mis ilmselgelt viitab sidemele maaga ja seega reterritorialisatsiooni kogemusele maas, mis iseseisva tervikliku entiteedina ühendab iha ja tootmise metsiku ühtsuse oma sigitamata seisaku pinnal lasuvasse megamasinlikku toimimisse. Üldiselt on raske või pea võimatu määratleda, millistes majanduslikes süsteemides Heinsaare tegelased opereerivad. Antud juhul võime oletada, et tegu on kapitalismiga, vähemalt rahamaailmaga, Anselmile antakse esietenduse eest koguni ootamatult suur summa avanssi ning lubatakse kolmekordset töötasu. Seega naasmisega looduse rüppe liigub Anselm kapitalistliku ühiskonna dekodeeritud ja vabalt liikuvate voolude juurest prekapitalistlikult ohutute kodeeritud voolude embusse ning mis veel olulisem, tema seni deterritorialiseeritud-privatiseeritud keha saavutab uuesti immanentse ja transtsendentse ühtsuse maaga ning kollektiivse libiidoga.

Tundub, et juba sünnipäraselt muundunud, teatud kraadini metamorfoseerunud olekuga Anselm viib lõpuni oma justkui poolelijäänud metamorfoosi, kui ta esietenduse kulminatsioonina uudishimuliku tavapubliku ja fanaatilise entomoloogidekarja ees ilmses skisofreenilises psühhoosiseisundis müriaadideks liblikateks lahustub, mis terve ruumi täidavad ning lõpuks pealtvaatajaile väljapääsu otsides suhu ja silma tikuvad. On see siis igatsetud reterritorialisatsioon ...või hoopiski täiesti ootamatu lahendus, oskuslik skisopagemine, risoomjas lahustumine liblikate paljususes? Tundub, et kui Kafka oma novellides, kaasa arvatud Gregor-putuka puhul jooksis ummikusse ja Gregor kurblikult resigneerus reoidipaliseerumisse, siis Heinsaare Liblikmees leiab vabanemise ja seda üllatuslikult veelkordses deterritorialisatsioonis, pagemises sellest ilmast, mis omakorda saab reterritorialisatsiooniks teise, liblikailma suhtes. Tema unenäoline reterritorialiseerumine ei päädi vagura reoidipalisatsiooniga vaid eksalteeritud psühhootilise skisolahustumisega, mille käigus esialgne ühtsus maaga lubab jällegi üle minna kiirele deterritorialisatsioonile. Erinevalt Gregorist, kes klammerdus karusnahkades daami emaliku portree külje ja seega ei kasutanud võimalust saada skisoloomaks, vaid jäi oidipaalseks loomaks, loomastub või antud juhul „putukastub” Anselm täielikult, temast saanud loendamatuid liblikaid võib nimetada täieõiguslikeks skisoliblikateks. Niisiis on Anselmi lugu leidnud lahenduse deterritorialisatsiooni (selle ilma suhtes) ja reterritorialisatsiooni simultaanses toimimises, ühtaegu reterritorialiseerudes mentaalselt lapsepõlvevälule ja somaatiliselt liblikailma ning samal ajal paradoksaalselt läbi viies postmodernistliku liblik-skisopagemise.

Anselmi elus on kaks olulist naist: maniakaalsest naisbioloogist armuke, kes ta vastu eelkõige professionaalset huvi ilmutas, ja lõvitaltsutaja Irmgiird, kes talle juba esimesel tsirkusesse jõudmise päeval silma heitis ning pärast oodatavat esietendust enesele külla kutsus. Võib oletada, et Heinsaarele millegipärast just punajuukselised ja rohesilmsed näitsikud meelepärased on. Tihtipeale meile novellide naistegelaste füüsilist kirjeldust ei anta, kuid kui antakse, on enamasti tegemist punajuukseliste ja rohesilmsetega. Kui härra Paul külaliste päeval sõpru külastab ning kedagi kodus pole, otsustab ta minna „Kuu tänavale, kus teadis elavat üht punapäist tütarlast” (keda küll samuti seekord kodus pole). Korduvas toas näeb ta „peegli ees üht alasti punapäist näitsikut juukseid sugemas”. Härra Pauli nähes „tõmbas neiu rohelised silmad vidukile”. Kui härra Paul jõuab Oktoobritoast läbi seinale kinnitatud repro Oktoobrimaale, Paljukannatanud Poeetide Arkaadiasse, näeb ta seal sügislehtede vahel ringi silkamas „metsikuid alasti tütarlapsi, pikad punased juuksed tuules lehvimas”. Meile küll ei öelda, kuid võib kihla vedada, et neil leekivpäistel nümfidel on ideaalis ka rohelised silmad. Nagu näeme pole pooltel kirjeldatud juhtudel neil näitsikutel ka riideid üll. Nagu arvata võis, on ka Anselmi Irmgiird sügavroheliste silmadega ning paksude punaste juustega, mis on küll hobusepatsi põimitud, pealegi hoovab temast „hullutavat muskuselõhna”. On Heinsaarel just selline punajuuksne-smaragdsilmne naine, on siin tegemist lihtsalt skisoidse obsessiooni või mõlemaga? Jättes kirjaniku salaellu tungimata, võime siiski küsida, kas on neil naistel ehk kanda konnektorite roll nagu Kafka puhul, mistõttu nad kiirendaksid skisointsesti funktsioonina üleminekut järgmisesse segmenti? Kahtlemata on neil erootiline varjund nagu Kafkagi naistegelastel, aga konnektorite rolli ei saa neile omistada, kuna nad ei ühenda erinevaid segmente, ei lõpeta ega alusta neid, nad ei esine piisavalt põhjendatud seeriatena ega lisa alati valentse või konneksioone. Siiski on vähemalt Liblikmehe puhul Irmgiirdil täita oluline roll. Naine pakub talle ilmset võimalust reterritorialisatsiooniks ja oleks nähtavasti nõus ka poissmehest Anselmi perekonnasidemetesse köitma. Irmgiird on hiiglaslik lõvitaltsutaja, tema side loomadega, nende alistamine viitab reterritorialisatsioonile, loomakssaamise sumbumisse oidipalisatsiooni, just nii nagu juhtus Gregoriga. Kuid ei, Anselm ei vali sellist reterritorialisatsiooni, samuti ei kavatse ta hakata praktiseerima epistolaarset vampirismi kirjade risoomja ämblikuvõrgu teel nagu seda tegi Kafka, ta ei vaevu ka leiutama takistuste topograafiat ega kasuta muid venitamistaktikaid, tema lugu kihutab otsejoones lõpplahenduseni.

Kafka loomingu puhul pole iva mitte vabaduses, vaid väljapääsus, kihutamises ükskõik kuhu poole, pagemisjoones, mis ei tähenda midagi peale ta enda. Kuidas on lugu Anselmiga? Tundub küll, et tema lõplik metamorfoos on metamorfoos vabadusse, kergusesse. Viimane lendutõusev liblikas oli harilik taevastiib, kes peatus korraks ka Irmgiirdi õlal. „Hiidnaine vaatles ta helesiniseid veiklevaid tiibu ning jäi siis mõtlema, et ehk on just selles liblikas peidus Anselmi pärismina, see miljondikosa mustkunstnikust, kes on ometi kord vaba kogu inimkeha eksitavast tunderägastikust.” Lahustudes liblikaiks kesk üleüldist laadapalagani, totaalselt kaost põgenevate inimhulkade ja hullunud entomoloogide keskel, leiab Anselmi lugu ka lõpu, sellega lämmatatakse suurejooneliselt ka kogu ihaldav produktsioon, katkevad pagemisjooned. Kui Gregor reoidipaliseerus ja suri, siis Anselmi keerukas pagemine ei lõpe mitte surma vaid ülestõusuga. Kui Kafka tapab armutult kõik metafoorid, siis tuleb meil möönda, et Heinsaar nähtavasti pole välistanud oma novelli lõpu sümbolilist tõlgendust (ja sümbol kuulub ka metafooriliste kõnekujundite hulka), lendumine õhkutõusvaiks liblikaiks kui vabaduse, vabanemise, ülestõusu, uue elu, kerguse sümbol.