Abjekt on see „objekt“, mida hakatakse tajuma enne igasugust tegelikku objektisuhet,
mis ei saa veel eksisteerida lahus subjekti enese tungidest. Ta on ülim
kahevahelolek; ambivalentsus, kehastades subjekti „isiklikus arheoloogias“
tema kõige varasemaid püüdeid iseseisvuda emast, — veel enne, kui see
tänu keeleoskusele tegelikult võimalikuks saab. Kõik abjektne on ühtaegu
ülev ja alatu, ehtne ja võlts, valmis tühistama iga identsust ja eitama
iga reeglit, kuid olema järjekindluseta, ilma rangelt läbiviidud antimoraalita.
Sest ta on püsitu, pidetu. Abjekt on võlts ja õudne, läbinisti ebaeetiline,
„täiuslikult ebatäiuslik“, kuid ometi saab just abjektist alguse subjekti
iseendaks saamine, emantsipatsioon. Kristeva arvates on abjekt ühtlasi
ka nartsissismi eeltingimuseks. Krull143
- on põlastusväärne ja alandav. Pisarad, väljaheited, uriin jne. Omakorda
tähistavad kehaosi, mis hiljem muutuvad keha erogeenseteks tsoonideks, mis
omakorda on aga „avaused“, mis konstitueerivad sisemise ja välimise piiri.
Abjekt on sees ja väljas, surnud ja elus, markeerides nii elu ja surma paika. A.on täielik tähendus ja tähendusetus, kõik ja mitte midagi. Sitt, olles alati kohal, ei tähenda mitte midagi, tähistades ometi kõike. Saab reageerida ainult põlgusega.