Mis on autor?

Michel Foucault

'Autori' mõiste teke tähistab individualiseerimise algust ideede, teadmiste, kirjanduse, filosoofia ja loodusteaduste ajaloos. Isegi tänapäeval, kui me rekonstrueerime mingit mõistet, kirjanduszhanri, filosoofia koolkonna ajalugu, näivad needsamad kategooriad suhteliselt nõrgad, teisejärgulised ning väljastpoolt pealesurutud, võrreldes konkreetse ning fundamentaalse seosega autori ja teose vahel.

Ma ei paku siinkohal mingit autori isiku ühiskondlik-ajaloolist analüüsi. Kindlasti oleks huvitav uurida, kuidas muutus autor indiviidiks sellises kultuuris, nagu seda on meie oma, milline roll on talle omistatud, kunas algas teose autentsuse uurimine ja kellelegi omistamine, millisesse idealiseerimise süsteemi ta kuulus, millal me hakkasime kangelaste elulugude asemel kirjeldama autorite omi, kuidas sai alguse 'inimene-ja-tema-teose-kriitika' kategooria. Siinkohal tahan aga tegeleda ainuüksi teksti ja autori vahelise seosega ja sel moel, et tekst osutaks teatud 'kujule', mis vähemalt väliselt on sellest väljaspool asuv ja sellele eelnev.

Teema, millega nüüd alustan, on kenasti sõnastanud Beckett: ' "Mis tähtsust on sellel, kes räägib", ütles keegi, "mis tähtsust on sellel, kes räägib." ' Siin sisalduvas ükskõiksuses ilmneb tänapäeva kirjutiste (écriture) üks tähtsamaid eetilisi põhimõtteid. Ma nimetan seda 'eetiliseks', sest see ükskõiksus ei ole tegelikult omadus, mis iseloomustaks kellegi rääkimise või kirjutamise laadi, vaid teatud siseomane reegel, mis võetakse tarvitusele ikka ja jälle, kuid mida kunagi täielikult ei kasutata; mis ei tähista kirjutamist kui midagi lõpuleviidut, vaid valitseb seda kui tegevust. Kuna see on pikaks ja põhjalikuks analüüsiks juba liiga tuttav, siis võib immanentset reeglit adekvaatselt illustreerida siinkohal kahe selle peateema selgitamisega.

Kõigepealt võime öelda, et tänapäeva kirjutamine on end vabastanud väljenduse dimensioonist. Viidates vaid iseendale, kuid seejuures ilma enese sisemuse kütkeisse vangistamiseta, on kirjutamist samastatud temast lahtilaotuva välisega. See tähendab, et kirjutamine on märkidevaheline mäng, mis järgib mitte niivõrd tähistatavat sisu kuivõrd tähistaja põhiloomust. Kirjutamine laotub lahti kui mäng (jeu), mis pidevalt astub üle oma reeglitest ja piiridest. Kirjutamise mõte ei seisne mitte kirjutamistegevuse näitamises ja ülistamises, ega ka mitte aine panemises keelde; pigem on see ruumi loomine, kuhu kirjutamise aine pidevalt kaob.

Teine teema, kirjutise seos surmaga, on veelgi tuttavam. See seos õõnestab vana traditsiooni, mille näiteks võib tuua kreeka eepose, milles taheti säilitada kangelase surematust: kui ta tahtis noorena surra, siis tema elu pühitseti ja tähtsustati tema surma läbi ning ta muutus surematuks; narratiiv lunastas nii tema aktsepteeritud surma. Sama võib leida ka araabia juttudes (nt "Tuhande ja ühe öö muinasjutt"), kus nii motivatsioon kui teema ja ettekääne samuti lükkas edasi surma: keegi rääkis jutte varahommikuni, et takistada surma ning edasi lükata arveteklaarimise päeva, mis sunnib jutustaja vaikima. Scheherazade jutt on püüe - mida uuendatakse iga öö - hoida surma väljaspool eluringi.

Meie kultuur on moonutanud selle narratiivi või kirjutise idee millekski, mis loodi selleks, et surma eemale tõrjuda. Kirjutis on seotud ohvritoomisega, isegi eluohverdamisega: nüüd on see vabatahtlik kustutamine, mis ei pea raamatutes tingimata esindatud olema, kuna see tekib koos kirjaniku enese eksistentsiga. Teos, mille ülesandeks oli kunagi luua surematust, omab nüüd õigust tappa, olla oma autori mõrvar, nt Flaubert'i, Prousti ja Kafka puhul. Kuigi see ei ole kõik: seos kirjutise ja surma vahel ilmutab end samuti kirjutise aine individuaalsete omaduste kustutamises. Kasutades kõiki vahendeid, mis ta seab enese ja kirjutatava vahele, tühistab kirjutamiseaine teatud individuaalsuse märgid. Selle tulemusena taandatakse kirjaniku olemasolu mitte millekski enamaks kui tema puudumise ainulaadsuseks; ta peab kirjutamise mängus eelduseks seadma surnud mehe rolli.

Mitte ükski neist ideedest ei ole hiljutine; kriitika ja filosoofia märkisid autori kadumist - või surma - juba tükk aega tagasi. Kuid selle avastuse tagajärgi ei ole piisavalt uuritud, samuti ei ole selle sissetoomist täpselt mõõdetud. Teatud arusaamad, mille eesmärgiks on asendada autori privilegeeritud positsiooni, näivad tegelikult seda privileegi säilitavat ja tema kaotamise tegelikku tähendust alla suruvat. Uurin järgnevalt kahte neist arusaamadest, millest nii üks kui teine on tänapäeval suure tähtsusega.

Esimene on teose mõiste. On teada-tuntud, et kriitika ülesanne ei ole mitte välja tuua teose seos autoriga või mõtte või kogemuse rekonstrueerimine teksti kaudu, vaid hoopis teose analüüsimine selle struktuuri, arhitektuuri, sisemise vormi kaudu ning nende seesmiste seoste vahelise mängu uurimine. Siinkohal aga tekib probleem: 'Mis on teos? Mis on see kummaline üksus, millega me tähistame teost? Millistest elementidest see koosneb? Kas teos pole siis see, mida autor on kirjutanud?' Koheselt tekivad takistused. Kui isik ei oleks autor, kas me saame siis öelda, et seda, mida ta kirjutas, ütles, jättis maha oma kirjutistes, või seda, mis on kokku pandud tema märkmetest, võib nimetada 'teoseks'? Kui Sade'i ei peetaks autoriks, mis on siis tema kirjutiste staatus? Kas nad on siis paljalt paberirullid, millele ta oma vangistuse ajal lõppematult fantaasiaid lahti keris?

Isegi kui isik on tunnustatud kui autor, peame me ikkagi küsima, kas kõik see, mida ta kirjutas, ütles või jättis endast maha, on osa tema tööst. Probleem on nii teoreetiline kui tehniline. Kui me tahame näiteks Nietzsche töid avaldada, kus peaks me siis lõpetama? Kindlasti tuleb avaldada kõik, kuid mis on see 'kõik'? Kõik, mis Nietzsche ise avaldas - kindlasti. Kas avaldada ka mustandi järgus olevad tööd? Loomulikult. Tema aforismide plaanid? Jah. Väljajäetud lõigud ja lehekülje lõppu tehtud märkmed? Jah. Aga mis siis, kui keset aforismidega täidetud märkmeraamatut on äkitselt üles märgitud aadress, kohtumine või nimekiri: kas see on teos või ei ole? Miks ei ole? Ja nii edasi, lõputuseni. Kuidas suudab keegi määratleda teosed kõigi nende miljonite mahajäetud märkmete hulgast? Teose teooriat ei ole olemas ning ka need, kes teoste toimetamise naiivselt ette võtavad, ei suuda seda enamasti luua.

Peaksime aga minema veelgi kaugemale: kas "Tuhande ja ühe öö muinasjutt" on teos? Või siis Alexandria Clementi "Kogud" või Diogenes Laertiose "Elud"? Teose mõistega tekib hulk küsimusi. Järelikult ei piisa vaid teadustamisest, et me peaks läbi ajama ilma kirjanikuta (autorita) ning uurima vaid tööd ennast. Sõna 'teos' ja üksus, mida see tähistab, on arvatavasti sama problemaatilised kui autori individuaalsuse staatus.

Teine arusaam, mis takistab autori kadumist täielikult hindamast, ähmastades ja varjates tema kustumise momenti ning peenelt säilitades autori olemasolu, on kirjutamise (écriture) mõiste. Täpselt rakendatuna peaks see mõiste lubama meil mitte ainult autorile viitamisest mööda hiilida, vaid ka määrama tema äsjase kadumise. Kirjutamise mõiste tänapäevases kasutuses ei puuduta ei kirjutamisakti ega viitamist tähendusele - olgu see siis sümptom või märk -, mida keegi tahtnuks väljendada. Me proovime suurte jõupingutustega kujutleda iga teksti üldisi tingimusi, nii ruumilisi, millesse see on hajutatud, kui ka ajalisi, milles see lahti laotub.

Praeguses kasutuses näib kirjutamise mõiste aga autori empiirilisi omadusi ümber asetavat transtsendentaalseks anonüümsuseks. Me rahuldume kõige nähtavamate autori empiirilisuse jälgede kustutamisega, asetades vastamisi kaks viisi kirjutamise iseloomustamiseks, nimelt kriitilise ning religioosse lähenemise. Kirjutamisele põhilise staatuse andmine näib olevat üheaegselt nii oma pühitsetud karakteri teoloogilise kinnituse kui oma loodud karakteri kriitilise kinnituse tagasitõlkimine transtsendentaalseks. Mööndus, et kirjutamine peab - tänu ajaloolisele situatsioonile, mis selle võimalikuks tegi - läbi tegema unustuse ja summutamise proovi, näib esindavat - transtsedentaalselt - religioossest põhimõttest lähtuvat varjatud tähendust (mis nõuab tõlgendamist) ning kriitilisest põhimõttest lähtuvat implitsiitset tähendust, sõnatut otsustust ning ähmastatud sisu (mis tekitavad kommentaare).

Kujutleda kirjutamist kui puudumist näib lihtsalt kordavat - transtsendentaalselt - nii religioossest põhimõttest lähtuvat muutumatut ja siiski igavesti täitumatut traditsiooni ning esteetilisest põhimõttest lähtuvat teose säilimist, selle jätkumist autori surma järel ja selle mõistatuslikku ohjeldamatust autori suhtes.

Kirjutamise mõiste kasutamine selliselt riskeerib kirjutamise a priori staatuse kaitsmise sildi all autori privileegide säilitamisega: ta hoiab elus - neutralisatsiooni hämaras valguses - nende representatsioonide vahelist mängu, mis kujundasid autori kindla kuju. Autori kadumine, mis on alates Mallarmé'st olnud pidevalt korduv sündmus, on allutatud reale transtsendentaalsetele takistustele. Tähtis piir näib lahutavat neid, kes usuvad, et nad ikkagi suudavad asetada tänapäeva katkestusi rebestusi 19. sajandi ajaloolis-transtsendentaalsesse traditsiooni, ning neid, kes püüavad endid lõplikult vabastada sellest traditsioonist.

Sellegipoolest ei piisa sellest, kui vaid korrata tühja kinnitust, et autor on kadunud. Seda samal põhjusel, miks ei piisa pidevast korrutamisest (peale Nietzschet), et Jumal ja inimene on surnud sama surma. Selle asemel peame me kindlaks tegema ruumi, mis jäi tühjaks pärast autori kadumist, jälgima tühimike ning lünkade asetumist ja valvel olema avauste pärast, mis see kadumine katteta jättis.

Esiteks peame lühidalt selgitama probleeme, mis tekivad autori nime kasutamisest. Mis on autori nimi? Kuidas see funktsioneerib? Jäädes kaugele igasuguse lahenduse pakkumisest, osutan siinkohal vaid mõnedele raskustele, mida see tekitab. Autori nimi on pärisnimi, ja seega tekivad samad probleemid, mis esinevad kõikide pärisnimede puhul. (Viitan siin teiste seas Searle'i analüüsidele.) Silmanähtavalt ei saa pärisnime muuta puhtaks ja lihtsaks viiteks. Tema funktsioonid on enamad kui vaid viitavad: rohkem kui osutuse, zhesti, kellelegi suunatud näpuga, on ta võrdne kirjeldusega. Kui keegi ütleb 'Aristoteles', kasutab ta sõna, mis on võrdne ühe või rea täpsete kirjeldustega, nagu "Analüütika autor", "ontoloogia rajaja" jne. Siin ei saa aga veel peatuda, sest pärisnimedel ei ole vaid üks tähendus. Kui avastame, et Rimbaud ei kirjutanudki La Chasse spirituelle (Hingeline püüdlus), pole võimalik teeselda, et luuletuse pärisnimi või autori nimi on muutunud. Pärisnimi ja autori nimi asetsevad kirjelduse ning tähistuse kahe pooluse vahel: neil peab olema kindel seos sellega, mida nad nimetavad, kuid selline, mis pole täielikult ei kirjeldav ega tähistav; seos peab olema spetsiifiline. Kuid - ja siinkohal tekivadki erilised probleemid autori nimega - seosed pärisnime ning isikunime vahel ühelt poolt ning autorinime ja selle vahel, mida ta nimetab, ei ole samakujulised ning ei funktsioneeri samamoodi. On mitmeid erinevusi.

Kui näiteks Pierre Dupont'l ei ole siniseid silmi ning ta ei sündinud Pariisis või ta pole arst, viitab nimi Pierre Dupont ikkagi samale inimesele; need asjad ei muuda seost tähistatuga. Autori nimega tekkivad probleemid on aga palju keerulisemad. Kui ma avastan, et Shakespeare ei sündinud majas, mida me tänapäeval külastame, on see muutus, mis ilmselt ei muuda autori nime funktsioneerimist. Kuid kui me tõestaksime, et Shakespeare ei kirjutanud neid sonette, mis talle omistatakse, siis tekitaks see märgatava muutuse ja mõjutaks autori nime funktsioneerimise viisi. Kui me tõestaksime, et Shakespeare kirjutas Baconi "Loogika", näidates, et sama autor kirjutas nii Baconi kui Shakespeare'i tööd, oleks see kolmandat tüüpi muutus, mis muudaks täielikult autori nime funktsioneerimist. Autori nimi ei ole seega lihtsalt samasugune pärisnimi nagu teised.

Mitmed teised tõsiasjad osutavad autori nime paradoksaalsele ainulaadsusele. Kui öelda, et Pierre Dupont'i pole olemas, ei ole see sama, mis öelda, et Homerost või Hermes Trismegistust polnud olemas. Esimesel juhul tähendab see seda, et kellegi nimeks pole pandud Pierre Dupont; teisel juhul tähendab see, et mitu inimest pandi kokku ühe nime alla või et tegelikul autoril ei olnud ühtegi sellist omadust, mida traditsiooniliselt omistatakse Homerose või Hermese isikutele. Öeldes, et X-i tegelik nimi on Pierre Dupont'i asemel hoopis Jacques Durand, ei ole sama, mis öelda, et Stendhali nimi oli Henri Beyle. Samuti saab küsitavaks pidada selliste propositsioonide tähendust ja funktsioneerimist nagu "Bourbaki on selline ja selline, selline ja selline jne" ning "Victor Eremita, Climacus, Anticlimacus, Frater Taciturnus, Constantine Constantius - nad kõik olid Kierkegaard."

Selliseid erinevusi võib põhjustada tõsiasi, et autori nimi ei ole lihtsalt diskursuse element (võimeline olema nii subjekt kui objekt, võimalik asendada asesõnaga jne); tal on kindel roll seoses narratiivi diskursusega, täites liigitavat funktsiooni. Selline nimi võimaldab kokku siduda teatud hulga tekste, neid defineerida, eristada ja teistele vastandada. Lisaks määrab see kindlaks tekstide-vahelised seosed. Hermes Trismegistust ei eksisteerinud, nagu ka Hippokratest samas mõttes, nagu Balzac eksisteeris.

Aga tõsiasi, et mitmed tekstid on paigutatud sama nime alla, osutab, et nende vahel on kindel homogeenne seos, 'veresugulus', ühtede tekstide ehtsuse tõestamine teiste abil, vastastikune seletus või üksteise rakendamine. Autori nimi iseloomustab diskursuse teatud olemise viisi: tõsiasi, et diskursusel on autori nimi; kui öeldakse, et 'selle kirjutas see-ja-see' või 'see-ja-see on selle autor' näitab, et antud diskursus ei ole tavaline igapäevane kõnelus, mis lihtsalt tuleb ja läheb, ning seda, et diskursust pole võimalik koheselt tarbida. Tegemist on hoopis kõnega, mis võetakse vastu kindlal viisil ja mis saab antud kultuuris kindla staatuse.

Näib, et erinevalt teistest pärisnimedest, ei kandu autori nimi diskursuse sisemusest tegelikku, välisesse isikusse, kes selle esitas; selle asemel näib nimi olevat alati olemas, lahutades teksti piire, paljastades või vähemalt iseloomustades selle olemise viise. Autori nimi toob ilmsiks teatud diskursiivse asetuse ja osutab selle diskursuse staatusele ühiskonnas ja kultuuris. Sellel ei ole seaduslikku staatust, samuti ei asu see töö fiktsioonis; pigem asub see avauses, mis rajab teatud diskursiivse konstrukti ja selle erilise olemise viisi. Järelikult võime öelda, et sellisel tsivilisatsioonil nagu meie oma on kindel arv diskursuseid, mis on varustatud 'autori-funktsiooniga', samas kui teistel neid ei ole. Isiklikul kirjal võib küll olla allakirjutaja - tal ei ole autorit; lepingul võib küll olla garant - tal ei ole autorit. Seinale kleebitud anonüümsel tekstil arvatavasti on kirjutaja - aga ei ole autorit. Autori-funktsioon iseloomustab seega teatud diskursuste eksisteerimisviise, ringlust ja funktsioneerimist ühiskonnas.

Analüüsigem seda 'autori-funktsiooni' nii, nagu me seda äsja kirjeldasime. Kuidas iseloomustatakse meie kultuuris diskursust, mis sisaldab autori-funktsiooni? Mil viisil erineb see diskursus teistest diskursustest? Kui me piirame oma tähelepanekud raamatu või teksti autoriga, siis saame eraldada neli erinevat omadust.

Esiteks on diskursused omastamise objektid. Omamise viis, millest nad lähtuvad, on üsna erilist tüüpi - selline, mis on olnud kodifitseeritud aastaid. Siinkohal peame märkima, et ajalooliselt on sellist tüüpi omamine olnud järgnev sellele, mida võiks nimetada karistuslikuks omastamiseks. Tekstid, raamatud ja diskursused hakkasid tegelikult omama autoreid (erinevaid müütilistest, 'pühitsetud' ja 'pühitsevatest' kujudest) sel määral, mil määral autorid muutusid karistamisalusteks, s.t sel määral, mil määral diskursused said olla patustavad. Meie kultuuris (ja kahtlemata ka paljudes teistes) ei olnud diskursus algselt produkt, ese, kaubaliik; ta oli eelkõige tegevus - tegevus, mis asetus kahepooluselisele pühale ja ilmalikule, seaduslikule ja ebaseaduslikule, religioossele ja jumalat teotavale tegevusväljale. Ajalooliselt kätkes see zhest endas ohte - enne, kui muutus omandustes ringlevaks kaubaks.

Samast hetkest, kui tekstide omamise süsteem sündis, kui autoriõigusi puudutavad ranged reeglid, autori ja avaldaja vahelised suhted, taasavaldamise õigused jm sellega seonduv seadustatuks said (18. saj lõpul ja 19. saj algul), võttis kirjutamistegevusega seotud patustamisvõimalus üha enam kirjandusele omast käskivat vormi. Autor, alates hetkest, mil ta asetub meie ühiskonda iseloomustavasse omandisüsteemi, justkui kompenseeriks nii omandatud staatuse, taasavastades vana kahepooluselise diskursuse tegevusvälja, süsteemselt patustades ja seeläbi taastades kirjutamisega kaasnevat ohtu, mis nüüd garanteeriti omamise kasudega.

Autori-funktsioon ei mõjuta aga kõiki diskursusi universaalselt ja pidevalt. See on teine omadus. Meie tsivilistatsioonis pole autorile omistamist nõudnud alati sarnast tüüpi tekstid. Oli aeg, mil tekstid, mida tänapäeval kutsutakse 'kirjanduslikeks' (narratiivid, jutud, eeposed, tragöödiad, komöödiad), võeti vastu, saadeti ringlusesse ja idealiseeriti ilma igasuguse küsimuseta nende autori kohta; nende anonüümsus ei põhjustanud mitte mingisuguseid raskusi, kuna nende antiiksust - olgu see reaalne või kujuteldav - peeti piisavaks staatuse garantiiks. Teiselt poolt need tekstid, mida praegu nimetatakse teaduslikeks - need, mis tegelesid kosmoloogia ja taevastega, meditsiini ja haigustega, loodusteaduste ja geograafiaga -, tunnustati keskajal 'õigeteks' vaid siis, kui nad olid märgistatud autori nimega. 'Hippokrates ütles', 'Plinius jutustab', ei olnud lihtsalt autoriteedil põhinevad argumendivormelid; nad olid diskursusesse sissetoodud tähistajad, mida pidi võetama kui demonstreeritud tõde.

Vastupidiseks muutus see 17. sajandil. Teaduslikke diskursuseid hakati võtma eneste eest rääkivaina kindlaks tehtud ning alati taasdemonstreerimist võimaldava tõe anonüümsuses; nende garantiiks oli osalemine süsteemses ansamblis, mitte viide neid valmistanud isikule. Autori-funktsioon kadus, leiutaja nimel polnud muud tähtsust kui teoreemile, teesile, teatud efektile, omadusele, kehale, elementide grupile või patoloogilisele sündroomile nimi anda. Samas hakati kirjanduslikke diskursusi tunnustama vaid autori-funktsiooniga varustatult. Praegu küsime iga poeetilise või ilukirjandusliku teksti puhul: kust see tuleb, kes selle kirjutas, kunas, millistes tingimustes, millise visandiga alustades? Sellele omistatud tähendus, sellega kaasnev staatus või väärtus sõltub viisist, kuidas me neile küsimustele vastame. Ja kui tekst avastatakse anonüümsena - kas siis juhuse või autori sihiliku soovi tulemusena -, hakkab mäng käima autori taasavastamise ümber. Kuna kirjanduslik anonüümsus ei ole sallitav, siis suudame seda tunnustada ainult mõistatuse ettekäändel. Järelikult mängib autori-funktsioon tänapäeval tähtsat rolli meie suhtumises kirjanduslikesse töödesse. (Need on mõistagi üldistused, mida on võimalik rafineerida vaid niivõrd, kuivõrd need puudutavad viimase aja kriitikategevust.)

Kolmas autori-funktsiooni omadus on see, et ta ei arene diskursuse omistamiseks isikule iseeneslikult. Pigem on ta teatud keeruliste operatsioonide tagajärg, mis konstrueerivad kindla mõistusliku olevuse, kelle nimetame 'autoriks'. Kriitikud kahtlemata püüavad anda sellele arusaadavale olevusele realistlikku staatust, eristades isikut, 'sügavat' motiivi, 'loovat' jõudu või 'ülesehitust', miljööd, millest kirjutamine pärineb. Vaatamata sellele on need isiku aspektid, millega me tema autoriks muutumist määrame, - psühholoogiliselt öelduna - vaid nende operatsioonide projektsioon, mida tekst on sunnitud läbi tegema, meie loodud seosed, meie poolt tähenduslikeks tunnistatud omadused, meie poolt äratuntavad järjepidevused või meie poolt läbiviidud välistamised. Kõik need operatsioonid varieeruvad olenevalt ajajärgust ja diskursuse tüübist. Me ei konstrueeri 'filosoofilist autorit' samamoodi kui 'luuletajat', täpselt nagu 18. sajandil ei konstrueeritud romaanikirjanikku samamoodi kui tänapäeval. Siiski võime leida läbi aegade autori-konstruktsioonis kindlaid reeglilisi järjepidevusi.

Näiteks võib öelda, et viis, kuidas kirjanduslik kriitika kunagi autorit defineeris - või pigem autori kuju konstrueeris, alustades olemasolevate tekstide ja diskursustega, - tuleneb otseselt viisist, kuidas kristlik traditsioon tõestas (või välistas) oma käsutuses olevate tekstide ehtsust. Selleks et 'taasavastada' töö autor, kasutab modernne kriitik sarnaseid meetodeid, mida kristlikud eksegeesid rakendasid, kui proovisid tõestada autori pühaklikkuse kaudu teksti väärtust. De viris illustribus'is (Illusoorsetest inimestest), selgitab pühak Jerome, et homonüümsus ei ole piisav selleks, et seaduslikult identifitseerida rohkem kui ühe töö kirjutanud autoreid: erinevad isikud võisid kasutada sama nime või siis üks inimene võis ebaseaduslikult laenata teise patronüümi. Nimi kui isiku kaubamärk ei ole piisav, kui töötatakse tekstilises traditsioonis.

Kuidas on võimalik omistada mitut diskursust ühele ja samale autorile? Kuidas on võimalik autori-funktsiooni abil otsustada, kas tegemist on ühe või mitme isikuga? Pühak Jerome soovitab nelja kriteeriumi: (1) kui ühele autorile omistatava mitme raamatu hulgas on üks, mis jääb teistele alla, siis peab selle autori tööde nimekirjast kõrvale jätma (autorit defineeritakse seega kui konstantset väärtusetaset); (2) sama peab tegema, kui teatud tekstid räägivad vastu õpetusele, mida autor on üksikasjalikult kirjeldanud teistes töödes (autorit defineeritakse seega kui kontseptuaalselt ja teoreetiliselt järjepidevat); (3) välistama peab tööd, mis on kirjutatud teises stiilis, sisaldades sõnu ja väljendeid, mida selle kirjaniku töödest enamasti ei leia (autor on siin kujutletud stilistiliselt ühtsena; (4) viimaks peab pidama vahelekiilututeks neid lõike, mis tsiteerivad avaldusi või mainivad sündmusi, mis leidsid aset peale autori surma (autorit nähakse siin kui ajaloolist kuju teatud sündmuste ristteel). Isegi kui modernne kriitika ei puuduta autentsuse küsimusi - mis on praegu kombeks -, defineerib ta autorit ikkagi samamoodi:

autor loob aluse, mille põhjal seletatakse mitte ainult teoses olevate sündmuste kohalolekut, vaid ka nende teisendusi, moonutusi ja erinevaid modifikatsioone (tema biograafia, individuaalse vaatenurga, ühiskondliku positsiooni analüüsi ja põhivisandi avaldamise kaudu). Autor on ka printsiip, mis loob kooskõla kirjutamises - kõik erinevused peavad olema lahendatud vähemalt osaliselt arengu, küpsemise või mõjutuste põhimõtetel. Autori ülesandeks on samuti neutraliseerida vastukäivused, mis võivad erinevates tekstides esile kerkida: teatud mõtte- või soovi-, teadvuse või teadvustamatuse tasandil peab olema punkt, kus vastukäivused lahendatakse, kus kokkusobimatud elemendid viimaks kokku seotakse või fundamentaalseks ning lähtealuseks olevaks vastukäivuseks ümber organiseeritakse. Viimaks on autor kindel väljenduse allikas, mis kas rohkem või vähem viimistletud vormis avaldub võrdselt hästi ja sarnase kehtivusega tema teostes, sketšides, kirjades, fragmentides jne. Pühak Jerome'i neli autentsuse kriteeriumi (kriteeriumid, mis näivad absoluutselt ebapiisavad tänapäeva eksegeetidele) defineerivad selgelt neli modaalsust, mille järgi modernne kriitika autori-funktsiooni mängu toob.

Sellegipoolest pole autori-funktsioon puhas ja lihtne teksti kui passiivse materjali vahendusel saadav rekonstruktsioon. Tekst sisaldab alati teatud arvu märke, mis viitavad autorile. Need grammatikutele hästi tuntud märgid on isikulised asesõnad, aja- ning kohamäärused ja verbi pöördevormid. Selliste elementide roll ei ole sama diskursustes, millel on autori-funktsioon, ja neis, millel ei ole. Viimastes viitavad need 'nihutajad' tegelikule kõnelejale ning tema diskursuse ruumilis-ajalistele koordinaatidele (siiski on olemas teatud modifikatsioonid, nt mina-vormis diskursuseid ühendades). Esimestes on aga nende roll keerulisem ning varieeruvam. Kõik teavad, et mina-vormis jutustatud romaanis ei viita ei esimeses pöördes olev asesõna ega oleviku indikatiiv üksüheselt kirjanikule ega kirjutamishetkele, vaid hoopis alter ego'le, kelle distants autorist varieerub, tihti teose käigus muutudes. Autori võrdsustamine tegeliku kirjutajaga oleks sama vale kui tema võrdsustamine fiktiivse kõnelejaga; autori-funktsioon ise teostatakse ning tegutseb lõhestunult selles jaotuses ning distantsis.

Siin võib vaielda, et antud omadus on eriomane ainult romaanilikule ning luulelisele diskursusele, 'mängule', kus osalevad ainult 'pool-diskursused'. Tegelikult omavad mina mitmuslikkust aga kõik diskursused, mis on varustatud autori-funktsiooniga. Mina, kes räägib matemaatilise uurimuse eessõnas - ning kes seletab uurimuse kompositsiooni - pole samane ei oma positsioonilt ega funktsioneerimiselt minaga, kes räägib tõestamise jooksul ja kes ilmub 'ma järeldan'- või 'ma oletan'-vormis. Esimesel juhul viitab 'mina' ilma vasteta isikule, kes kindlaksmääratud ajal ning kohas viis lõpule teatud ülesande; teisel juhul osutab 'mina' näitele või tõestamise tasemele, mida võib läbi viia iga inimene, kui ta tunnustab sama sümbolitesüsteemi, aksioomide mängu ja sellele eelnevaid tõestusi. Samas uurimuses on võimalik eristada veel ka kolmandat mina - see, kes räägib, et selgitada töö mõtet, ületatud takistusi, saadud tulemusi ja siiani lahendamata probleeme; see mina asetseb juba olemasoleval ning veel mitte eksisteerival matemaatilise diskursuse väljal. Autori-funktsiooni ei saa eeldada vaid esimesest minast teise kahe arvel - see oleks ei midagi muud kui kahe esimese mina kunstlik lõhestamine. Vastupidi, autori-funktsioon tegutseb neis diskursustes selleks, et saavutada kolme mina üheaegset hajutamist.

Kahtlemata saaks analüüsi tulemusel avastada veel autori-funktsioonile omaseid jooni. Ma piirdun nende neljaga vaid seepärast, et need paistavad olevat kõige nähtavamad ja tähtsamad. Kokku võib neid võtta järgnevalt: (1) autori-funktsioon on seotud juriidilise ja institutsioonilise süsteemiga, mis ümbritseb, määrab ning artikuleerib diskursuste maailma; (2) ta ei mõjuta kõiki diskursusi igal ajal ja kõigis tsivilisatsioonides ühtmoodi; (3) teda ei saa määratleda diskursuse iseenesliku omistamisena tema loojale, vaid kui spetsiifiliste ja keeruliste operatsioonide jada; (4) ta ei viita puhtalt ja lihtsalt reaalsele isikule, kuna ta tekitab üheaegselt mitu mina, mitu isikut-positsiooni, mida saavad omandada erinevad indiviidideklassid.

Siiani olen õigustamatult oma teemat piiranud. Kindlasti peaks arutama autori-funktsiooni ka maalimises, muusikas ja teistes kunstides. Kuid isegi eeldades, et jääme diskursuste maailma - nagu ma ka teha tahan -, näib, et olen andnud terminile 'autor' liiga kitsa tähenduse. Olen autori käsitlust piiranud isikule, kellele teksti, raamatu või teose loomine seaduslikult omistatakse. On lihtne näha, et diskursuste alal saab autoriks olla palju rohkemale kui raamatule - autoriks saab olla teooriale, traditsioonile, distsipliinile, milles omakorda teised raamatud ja autorid oma koha leiavad. Neil autoreil on positsioon, mida kutsume siinkohal 'transdiskursiivseks'. See on korduv fenomen - kindlasti sama vana kui meie tsivilisatsioon. Homeros, Aristoteles, kirikuisad nagu ka matemaatikud ja hippokraatliku traditsiooni algatajad omasid kõik sellist rolli.

Veelgi enam, 19. saj jooksul tõusis Euroopas pinnale veelgi ebatavalisem autoritüüp, keda ei tohiks segi ajada 'suurte' kirjandusteoste või religioossete tekstide autoritega ega teaduse rajajatega. Pisut meelevaldselt nimetame need, kes kuuluvad viimasesse gruppi, siinkohal 'diskursiivsuse rajajateks'. Nad on unikaalsed selle poolest, et nad pole lihtsalt oma tööde autorid. Nad on loonud midagi muud: võimalused ja reeglid teiste tekstide loomiseks. Selles mõttes on nad väga erinevad näiteks romaanikirjanikust, kes ei ole tegelikult midagi enamat kui oma teksti autor. Freud ei ole lihtsalt raamatute Unenägude tõlgendamine ja Naljad ja nende seosed mitteteadvusega autor; Marx ei ole vaid Kommunistliku manifesti ja Kapitali autor: nad mõlemad on rajanud lõpmatu hulga diskursuse võimalusi.

Loomulikult on sellele lihtne vastu vaielda. Võib öelda, et pole õige nimetada romaani autorit ainult oma teksti autoriks; selles mõttes, et ta, juhul, kui saavutab mõningase 'tähtsuse', valitseb rohkem kui ainult seda. Näiteks võib öelda, et Ann Radcliffe ei kirjutanud mitte ainult Athlini ja Dunbayne kindlused jt romaane, vaid tegi samuti võimalikuks Gooti õudusromaanide ilmumise 19. saj alguses; selles mõttes ületab autori-funktsioon tema enese teosed. Kuid arvan, et sellele vastuväitele on vastus. Diskursiivsuse rajajad (kasutan Marxi ja Freudi näidetena, sest usun neid olevat esimesi ja kõige tähtsamaid näiteid) teevad võimalikuks midagi täiesti erinevat sellest, mida teeb võimalikuks romaanikirjanik. Ann Radcliffe'i tekstid avasid võimaluse teatud hulgale sarnasustele ja analoogiatele, millel on oma töös kindel mudel või põhimõte. Viimane sisaldab iseloomulikke märke, kujusid, seoseid ja struktuure, mida on teiste poolt võimalik uuesti kasutada. Teiste sõnadega: öeldes, et Ann Radcliffe rajas Gooti õudusromaani, tähendab see, et 19. saj romaanis võib sarnaselt Ann Radcliffe'i töödega leida teema omaenese süütuse lõksu langenud kangelannast, varjatud kindlusest, mustast neetud kangelasest, kes tahab maailma panna lunastama kogu talle osaks langenud halba ja kõike muud.

Teiselt poolt, rääkides Marxist või Freudist kui diskursiivsuse rajajatest, pean silmas seda, et nad ei teinud võimalikuks mitte ainult teatud arvu analoogiaid, vaid ka (ja sama oluliselt) teatud arvu erinevusi. Nad on loonud võimaluse millekski erinevaks nende diskursusest, kuid mis siiski kuulub kokku sellega, mille nad rajasid. Öeldes, et Freud rajas psühhoanalüüsi, ei tähenda (lihtsalt) seda, et leiame libiido kontseptsiooni või unenägude analüüsi tehnika Karl Abrahami või Melanie Kleini töödest; see tähendab, et Freud tegi võimalikuks teatud hulga kõrvalekaldeid - tema enda tekstidest, kontseptsioonidest ja hüpoteesidest -, mis kõik saavad alguse psühhoanalüütilisest diskursusest.

Siiski näib see esitavat uue probleemi: kas eelnev ei ole tõene iga teaduse rajaja või teadusesse tähtsa muutuse toonud autori kohta? Galileo tegi ju võimalikuks mitte ainult need diskursused, mis kordasid tema formuleeritud seadusi, vaid ka seisukohad, mis erinesid tunduvalt sellest, mida tema ütles. Kui Cuvier on bioloogia rajaja või Saussure lingvistika rajaja, siis mitte sellepärast, et neid imiteeriti, ega ka sellepärast, et inimesed on sellest alates uuesti kasutanud organismi või märgi kontseptsioone; vaid hoopis sellepärast, et Cuvier tegi teatud määral võimalikuks evolutsiooni teooria, mis on risti vastupidine tema fiksismile; vaid hoopis sellepärast, et Saussure tegi võimalikuks generatiivse grammatika, mis erineb radikaalselt tema strukturaalsest analüüsist. Pealtnäha on diskursiivse tava algatus sarnane igasuguse teadusliku katse rajamisega.

Siiski on nende vahel märgatav ja märkimisväärne erinevus. Teaduse puhul on tegevus, mis teaduse rajab, samal alusel tema tulevaste transformatsioonidega; see tegevus muutub mõnes mõttes nende modifikatsioonide osaks, mille ta võimalikuks teeb. Muidugi võib selline kuuluvus võtta erinevaid vorme. Edasises teaduse arengus võib välja tulla, et rajav tegevus ei ole midagi enamat kui lihtsalt üks näide üldisemast fenomenist, mis hiljem saladuskattest vabaneb. Samuti võib ta osutuda intuitsiooni ja kogemusliku eelarvamuse poolt moonutatuks; siis peab selle ümber formuleerima, muutes selle teatud hulga täiendavate teoreetiliste operatsioonide objektiks, mis selle täpsemalt määratlevad jne. Lõpuks võib see paista ka kui järelemõtlematu üldistus, mida tuleb piirata ja mille piiratud kehtivusala tuleb kontrollida. Teiste sõnadega võib teadust rajavat tegevust alati uuesti tutvustada nende transformatsioonide sees, mis temast tulenevad.

Vastupidiselt sellele on diskursiivse tava algatamine endale järgnevate transformatsioonide suhtes heterogeenne. Diskursiivsuse tüübi - nt Freudi poolt rajatud psühhoanalüüsi - laiendamine ei ole sellele välise - algselt võimatuna tundunud – üldkehtivuse andmine, vaid hoopis selle avamine teatud arvule võimalikele rakendustele. Reaalsuses on psühhoanalüüsi piiramine diskursiivsuse tüübiks püüe eraldada rajavas tegevuses neid lõpuks piiratud arvu seisukohti ja väiteid, millele saab omistada rajavat väärtust ja millega seoses teatud Freudi poolt tunnustatud kontseptsioone või teooriaid võib pidada derivatsioonideks, teisejärgulisteks või täiendavaiks. Lisaks sellele ei saa teisi nende rajajate töödes esinevaid väiteid kuulutada valedeks: rajavat tegevust mõista püüdes, jäetakse kõrvale need väited, mis ei kuulu asja juurde, kas siis sellepärast, et neid arvatakse olevat ebaolulised, või sellepärast, et neid peetakse 'esiajaloolisteks' ja tulenevaiks teistest diskursiivsuse tüüpidest. Teiste sõnadega: erinevalt teaduserajamisest ei osale diskursiivse tava algatus oma hilisemates transformatsioonides.

Selle tulemusena saab väite teoreetilist kehtivust määratleda rajajate tööde suhtes - samas kui Galileo ja Newtoni puhul saab iga nende poolt väljapakutud väite kehtivust tõendada selle suhtes, mis füüsika või kosmoloogia on (oma sisemises struktuuris ja 'normatiivsuses'). Skemaatiliselt öeldes ei asetse diskursiivsuse algatajate tööd teaduse poolt määratletud ruumis; hoopis teadus või diskursiivsus on see, mis viitab tagasi algatajate töödele kui esmastele koordinaatidele.

Sel moel saame aru paratamatust vajadusest neil diskursiivsuse väljadel 'pöörduda tagasi algallika juurde'. Tagasipöördumine, mis on ise osa diskursiivsuse väljast, ei lõpeta kunagi tema modifitseerimist. Tagasipöördumine ei ole ainult ajalooline täiendus, mis lisatakse diskursiivsusele, või paljas ornament; vastupidi, see täidab mõjukat ja vajalikku ülesannet transformeerida diskursiivset tava ennast. Galileo tekstide taasuurimine võib vabalt muuta meie teadmisi mehhaanika ajaloost, aga see ei saa kunagi muuta mehhaanikat ennast. Freudi tekstide taasuurimine see-eest modifitseerib psühhoanalüüsi ennast, nagu ka Marxi taasuurimine modifitseerib marksismi.

See, mis ma siin olen seoses diskursiivsete tavade algatusega visandanud, on loomulikult väga skemaatiline; see on üksikasjus õige minu enda poolt välja toodud diskursiivse algatuse ja teadusliku rajamise opositsiooni korral. Alati ei ole lihtne nende kahe vahel vahet teha; veelgi enam, pole midagi, mis tõestaks, et need kaks on teineteist välistavad protsessid. Olen püüdnud neid eraldada vaid ühel põhjusel: selleks, et näidata, et autori-funktsioon, mis on juba siis piisavalt keeruline, kui see asetada allkirjastatud raamatu või tekstiseeria tasemele, hõlmab suuremate ühikute, nagu teostegruppide või tervete distsipliinide analüüsimisel veelgi suuremat hulka otsustavaid faktoreid.

Lõpetuseks tahaksin anda ülevaate põhjustest, miks ma omistan siinöeldule tähtsust.

Esiteks teoreetilistel põhjustel. Ühelt poolt võib analüüs sellises suunas, nagu mina selle visandasin, anda lähenemise diskursuse tüpoloogiale. Vähemalt esmapilgul näib mulle, et sellist tüpoloogiat ei ole võimalik konstrueerida ainuüksi grammatilistest omadustest, vormilistest struktuuridest ja diskursuse objektidest lähtudes: tõenäolisemalt on olemas diskursusele eriomased jooned ja seosed (mida pole võimalik taandada grammatika- ja loogikareeglitele) ja neid tuleb kasutada selleks, et eristada diskursuse põhikategooriad. Seosed (või mitteseosed) autoriga ja selle seose erinevad vormid määravad - küllaltki nähtaval viisil - ühe neist diskursiivsetest joontest.

Teiselt poolt usun, et siit võib leida sissejuhatuse diskursuse ajaloolisse analüüsi. Arvatavasti on aeg hakata uurima diskursuseid mitte ainult nende väljendusliku väärtuse või vormilise transformatsiooniga seoses, vaid lähtudes nende eksistentsi viisidest. Diskursuse ringluse, idealiseerimise, omistamise ja omastamise viisid erinevad igas kultuuris ja modifitseeritakse kultuurisiseselt. Viis, kuidas neid artikuleeritakse vastavalt ühiskondlikele suhetele, on minu meelest paremini mõistetav autori-funktsiooni ja selle modifikatsioonide tegevuse kaudu kui nende teemade või kontseptsioonide kaudu, mida diskursused liikuma panevad.

Näib, et alustades sellist tüüpi analüüsidega, on võimalik samuti uurida teema privileege. Saan aru, et töö sisemist ja arhitektoonilist analüüsi ette võttes, jättes kõrvale biograafilised ja psühholoogilised viited, on juba iseenesest tagasi jõutud absoluutse karakteri ja ainese rajava rolli küsimusteni. Siiski peab nende küsimuste juurde tagasi pöörduma; mitte selleks, et uuesti algatava ainese teema luua, vaid selleks, et mõista ainese sissetuleku kohti, funktsioneerimise viise ja sõltuvussüsteemi. Nii tehes lahendatakse traditsiooniline probleem; ei esitata enam küsimust: "Kuidas saab vaba aines tungida asjade olemusse ja sellele tähendust anda? Kuidas ta saab keele reegleid seestpoolt aktiveerida ja tekitada nii kujundeid, mis on tegelikult tema enda omad?" Selle asemel tekivad küsimused: "Kuidas, millistes tingimustes ja millises vormis saab midagi sellist nagu aines ilmuda diskursusesse? Mis koha hõlmab see erinevates diskursuse tüüpides, mis funktsioone saab see omastada, millistele reeglitele alludes?" Lühidalt puudutab see ainese (või tema aseaine) ilmajätmist tema algataja rollist ja ainese kui muutuja ja kui diskursuse keerulise funktsiooni analüüsimist.

Teiseks põhjuseks on autori 'ideoloogiline' staatus. Küsimus siin on: kuidas on võimalik vähendada seda suurt riski, suurt ohtu, millega ilukirjandus meie maailma ähvardab? Vastus: ohtu saab vähendada autoriga. Autor lubab tähenduste kasvajaliku ja ohtliku vohamise piiramist maailmas, kus peab olema kokkuhoidlik mitte ainult ressursside ja rikkustega, vaid ka diskursuste ja nende tähendustega. Autor on tähenduse vohamises kokkuhoidlikkuse põhimõte. Selle tulemusena peame täielikult ümber pöörama traditsioonilise ettekujutuse autorist. Oleme harjunud - nagu eespool näha - sellega, et autor loob geniaalselt teose, kus ta hoiustab lõpmatu rohkuse ja lahkusega tähenduste ammendamatut maailma. Oleme harjunud mõtlema, et autor on väga erinev kõigist teistest inimestest ja transtsendentaalne selles suhtes, mis puudutab keeli, et niipea, kui ta hakkab rääkima, hakkab tähendus vohama, lõppematult vohama.

Tõde on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu tähenduste allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui geeniust, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.

Seda öeldes tundun pooldavat sellist kultuurivormi, milles ilukirjandus ei oleks autorikujuga piiratud. Oleks aga puhas romantilisus kujutleda kultuuri, kus kõik fiktiivne tegutseks absoluutselt vabalt, kus ilukirjandus oleks antud kõigi käsutusse ja areneks ilma mingit vajalikku või piiravat kuju läbimata. Ehkki alates 18. sajandist on autor omanud kõige fiktiivse reguleerija rolli - roll, mis on üsna iseloomulik meie industriaal- ja kodanliku ühiskonna ning eraomanduse ajastule -, näib ikkagi, arvesse võttes aset leidvaid modifikatsioone, et autori-funktsiooni vormiline ja 'keerulisuse' püsivus ning isegi olemasolu pole vajalik.Arvan, et koos ühiskonna muutumisega - just nüüd on ta läbimas muutusi - kaob autori-funktsioon ja sel moel, et ilukirjandus ja selle mitmetähenduslikud tekstid hakkavad taas funktsioneerima teistmoodi, siiski allutatuna piiravale süsteemile - sellisele, mis pole enam autor, vaid mida peab määrama või siis hoopis kogema.

Kõik diskursused, ükskõik, mis staatuse, vormi, väärtusega ning ükskõik, millele allutatud, areneks siis sumisevas anonüümsuses. Enam ei kuuleks me küsimusi, mida on kaua üles soojendatud: 'Kes seda ütles? Oli see kindlasti tema ega mitte keegi teine? Millise autentsuse ja originaalsusega? Ja millist osa oma sügavaimast minast ta oma diskursuses väljendas?' Selle asemel tekiksid sellised küsimused, nagu: 'Millised on selle diskursuse olemisviisid? Kus on seda kasutatud, kuidas ta saab ringelda ja kes saab seda endale omastada? Kus on selles kohad, kuhu mahuvad võimalikud ainesed? Kes saab omistada neid erinevaid ainese-funktsioone?' Ja kõigi nende küsimuste taga kuuleksime vaevalt midagi muud kui liikuvat ükskõiksust: 'Mis tähtsust on sellel, kes räägib?'

Tõlkinud Kairika Kärsna