KONNOTATSIOON (62-64)

connotation

1. Termin on konnotatiivne, kui nimetatud on mõiste üks tähenduselementidest, kuid termin osutab mõistele kui tervikule (J.S.Mill). Kuna vaatluse alla võetud elemendid on selekteeritud kas subjektiivse valiku või sotsiaalse kokkuleppe alusel, on konnotatsioon protsess, mida on keeruline täpselt defineerida. See seletab, miks sellele on antud nii mitmeid definitsioone ning miks selle termini kasutus on sageli segadusseajav.

2. Semantilisest vaatepunktist võib konnotatsiooni vaadelda kui suhet ühelt poolt ühe või rohkema pindmise* tasandi seemi ja teiselt poolt semeemi vahel, mille juurde need kuuluvad ning mida peab lugema süvatasandi*l. Nende konnotatsioon on lähedane metonüümiale*,/63/ tuntud retoorilisele figuurile. Konnotatsiooni poolt rajatud suhe võib olla kas hüpotaktiline* või hüponüümiline*. Seega võib see olla kaudne definitsioon*.

3. Semiootikate tüpoloogias lõi Hjelmslev spetsiifilise konnotatiivse semiootika klassi. Ainus ühine joon ’mõistete konnotatsiooni’ (mis asub lekseemide tasandil) ja ’konnotatsiooni keelte’ (mis määrab ära diskursuse) vahel on suhteliselt intuitiivses äratundmises, et primaarse, denotatiivse, tähistatava*, ja sekundaarse, konnotatiivse, tähistatava vahel on lõhe või kaudne seos.

Selleks, et postuleerida konnotatiivse sisu*plaani olemasolu, on vaja semiootilist funktsiooni (või semioosi*), mis ühendab sisuplaani väljendus*plaaniga. Viimane ei ole identne denotatiivse tähistatavaga suhestatud väljendusplaaniga, kuna nii jääks vaid üks sisuplaan. Seetõttu postuleerib Hjelmslev väljendusplaani, mis on juba ise semiootiline süsteem (näiteks tavaline keel). Konnotatiivne semiootika oleks sel juhul teatud eriline metasemiootika.

4. Peamised raskused ilmnevad, kui püüda sellist konnotatiivset semiootikat analüüsida. Et identifitseerida konnotatiivse tähistaja elemente, peab alustama objektsemiootika "denotatiivsena" kirjeldamisega: elemendid võivad osutuda bivalentseteks ning kuuluda samal ajal kahte semiootilisse süsteemi. Sel juhul peab arvesse võtma, et konnotatiivsete tähistajate rolli võivad täita nii objektsemiootika märgid* kui ka selle väljendus- ja/või sisuplaani figuurid*, samuti ka kaks substantsi*, mis moodustavad selle vormi* (näiteks lõuna aktsenti tuvastab selle foneetiline, mitte fonoloogiline eripära). Veelgi enam, kõigil erinevate plaanide ühikutel ei ole konnotatiivseid omadusi. Seega saab tähistaja-konnotaatoreid loetleda ainult ekstraheerimise* abil – protsess, mis Hjelmslevi järgi ei ole teaduslik. Seega klassifitseerib ta konnotatiivsed semiootikad mitteteaduslike* semiootikate hulka.

5. Semiootiliste konnotatsioonide olemasolus ei saa kahelda ning nende olulisus on tõestatud R. Barthes`i töödes, kelle jaoks „ideoloogia on konnotatsiooni tähistatavate vorm, retoorika aga konnotaatorite vorm“. Vajadus konnotatiivse semiootika teooria järele on seega ilmne.

6. Hjelmslevi järgi peab konnotatiivse semiootika kirjeldust alustama selle väljendusplaani uurimisest (selline uurimine peaks kommutatsiooniprintsiibi* abil progressiivselt selgitama välja konnotatiivse sisuvormi). Jääb küsimus, kas teoreetiline uurimine ei peaks esmalt olema suunatud selle sisu substantsile. See annaks meile võimaluse alustada peamiste konnotatiivse aktiivsuse avalduskohtade väljaselgitamisega. Sotsiosemiootiline lähenemine (või “ekstralingvistiline” F de Saussure’i järgi), mis töötaks välja esialgse mudeli konnotatsiooni manifestatsioonide võimalike /64/ avaldumiste kohta, aitaks paremini kirjeldada konnotatsiooni fenomeni ja näidata ka sotsiaalsete konnotatsioonide sisemisi suhteid. Selline uurimus peaks tegelema integreeritud probleemidega, mis puudutavad maailma kategoriseerimist* (Humboldt, Sapir, Whorf), keele funktsioone* (Jakobson), zhanride* tüpoloogiat jne. Paralleelselt peaks psühhosemiootika* tegelema individuaalsete konnotatsioonidega, nagu Hjelmslev soovitas. Vastupidine lähenemine, konnotatiivsete vormide väljaselgitamine, oleks uurimuse viimane osa.

— DENOTATSIOON; SEMIOOTIKA; SEMIOLOOGIA; PSÜHHOSEMIOOTIKA; SOTSIOSEMIOOTIKA