KÕNE /269–270/

( parole, speech)

1. Saussure’likus dihhotoomias vastandub kõne [loomulikule] keelele*, kuid ei ole hoolimata sellest hästi defineeritud kontsept. Tõepoolest, kui F. de Saussure postuleeris ja arendas selle dihhotoomia, et paremini piirata keele mõistet (mis on temale lingvistika ainuobjektiks), oli kõne alguses üldmõiste; kuid selle sugestiivne jõud ei ole sellegipoolest olnud arvestatav lingvistika hilisemas arengus. Aluseks olev problemaatika hargnes reaks kontseptsioonideks, varieerudes ühest teooriast teise, nii et nüüdseks on kõne kontsept lakanud olemast operatsionaalne.*

2. Järgnevaid kontsepte võib võtta kui kõne osalisi taas-interpretatsioone ( Saussure’likus mõttes): /270/

(a) Protsess (vastandub süsteemile*), mis on L. Hjelmselv’ile üks kahest struktureeritud (või struktureeritava) universumi olemisvõimalusest, ja süntagmaatika (vastand paradigmaatikale), defineeritud kui semiootiline protsess, mis katab üht kõne aspekti, kõne elementide korrastus, silmas pidades lausete konstruktsiooni;

(b) Teade* (vastandub koodile) peetakse kommunikatsiooniteoorias kõneks, mis on koodi produkti (kuid ilma osaluseta produtseerimise* protsessis);

(c) Diskursus (vastandub keelele) — E. Benveniste jaoks [loomulik] keel, mis on omastatud ja muudetud rääkiva subjekti poolt — vallutab tema analüüsis koha, mis on võrreldav kõne kohaga Saussure’i teoorias. Siiski, rõhumine subjektile, mis eeldab loomulikku keelt, tekitab uue dihhotoomia: enontsiatsioon/lausumine* ja lausung, mis on Saussure’i jaoks kaks kõne täiendavat aspekti;

(d) Esitus* (vastandub kompetentsusele) vastab generatiivses* teoorias kõne terminile selles mõttes, et nõuab temalt realiseerimist* (erinevalt keelest, mis on virtuaalne*). Liiatigi nõuab see aktiivsust, mis formuleerib laused kompetentsuse poolel;

(e) Kasutus* (vastandub skeemile*). Hjelmselvi järgi vastab see Saussure’i kõne „ psühho-füüsilisele mehhanismile“ ja on vastand lingvistilisele skeemile kui vormile, subsumeerides kõike, mis keeletegevuses kuulub substantsi juurde. Seega, süntagmaatika kui vorm on paigaldatud skeemi kõrvale;

(f) Stilistika* (vastandub lingvistikale) püüab kasutada kõike, mis kõnes puudutab individuaalset kasutust (ja mitte lausuja kui „rääkiva subjekti“ aktiivsust) ja isegi kollektiivset kasutust.

— ESITUS; KEEL