Valimiseelne fotogeenia
Mõningate saadikukandidaatide valimiseelsed plakatid on kaunistatud nende portreedega. Seega eeldatakse, et fotol on teatud veenmisjõud, mida me püüamegi analüüsida. Kõigepealt, kandidaadi portree loob isikulise suhte tema ja valija vahel: kandidaat esitab neile mitte lihtsalt programmi, ta pakub välja erilise kehalise atmosfääri, oma olmeliste eelistuste kogumi, mis ilmnevad tema näojoontes, riietuses, poosis. Seega püüab foto taasluua valimiste paternalistlikku alget, nende „esindavat“ loomust, mis sai rikutud proportsionaalse valimissüsteemi ja poliitiliste parteide (parempoolsed kasutavad seda võtet ilmselt sagedamini, kui vasakpoolsed) domineerimise läbi. Kuna aga foto puhul elliptiliselt väheneb keele osa ja tiheneb igasugune sotsiaalne „väljendamatus“, siis on ta antiintellektualismi relvaks, püüdes varjata silma eest „poliitikat“ (st teatud rida probleeme ja lahendusi) ja pakkuda selle asemel välja mingi „olemise stiil“, sotsiaal-moraalne olemus. Nagu teada, on see opositsioon ühel aukohtadest puzhadismi mütoloogias (Poujade televisoonis: „Vaadake mind, ma olen samasugune, nagu teie !“).
Niisiis, valimiseelsed fotod on eelkõige mingi sügavuse, teatud irratsionaalse sfääri, mis väljub poliitika raamidest, tunnistuseks. Fotos väljendatakse mitte kandidaadi kavatsusi, vaid tema motiive — kõik need perekondlikud, psüühilised, isegi erootilised asjaolud, kogu see elustiil, mille produktiks ja ligitõmbavaks näiteks ta on. Enamus meie kandidaatidest püüab ilmselt oma portreedega demonstreerida oma sotsiaalse seisundi püsivust, oma nähtavat komfortset juurdumust perekondlikes, juriidilistes ja religioossetes normides, selliste kodanlike hüvede kindlat omamist nagu, näiteks, pühapäevane jumalateenistus, ksenofoobia, biifsteek kartuliga või anekdoodid sarvekandjatest, — ühe sõnaga, kõike seda, mida nimetatakse ideoloogiaks. Vaataja poolt, eeldatakse, loomulikult, teatud kaasaelamist: valimiseelne foto on tema peegliks, sellest loeb ta endale välja tuttavat ja harjunut, selles on valijale ilmutatud tema enda imago, hingestatud, idealiseeritud, uhkelt ülendatud kuni tüüpilisuseni. Tegelikult just sellise allakriipsutatusega määratletaksegi fotogeenia: valija on siin üheaegselt kujutatud ja heroiseeritud, talle justkui pakutakse anda hääl iseenda poolt, tehes saadikumandaadi tõeliseks psüühilise transferentsi/ülekande vahendiks; oma väljavalitule delegeerib ta enda „tõu“.
Need tüübid ei ole eriti mitmekesised. Ühest küljest, see on sotsiaalse püsivuse, respektaabluse tüüp — kas paks ja punasenäone („rahvuslikud“ nimekirjad) või siis kahvatu-peenetundeline (MRP nimekirjad). Teine tüüp — intellektuaalne (siin peetakse loomulikult silmas „märgistatud“ tüüpe, aga mitte looduslikke vaimuandeid). Rahvusliku ühtsuse puhul on see pedantlik intellektualism, kommunistide kandidaadil „läbinägelik“. Nii ühel kui teisel juhul püüeldakse väljapaistva mõtte ja tahte, refleksiooni ja tegevuse ühendust: poolsuletud laugude alt vaatab terav pilk, mis justkui ammutab jõudu hingestatud unistustes, kuid on pidevalt pööratud neile välistele takistustele, st et eeskujulik kandidaat seob endas suurepäraselt sotsialistliku idealismi ja kodanliku empirismi. Lõpuks viimane tüüp — see on lihtsalt „ilusa poisi“ tüüp, keda soovitatakse publikule tänu tema tervisele ja mehelikkusele. Kuigi kandidaadid mängivad veenvalt ka kahte rolli korraga: ühel pool lendlehte on kandidaat kujutatud noore kangelase-iludusena (sõjaväevormis), teisel — küpse mehe ja kodanikuna, kes on enda ette paigutanud kõik oma järeltulijad ja kodused. Tõepoolest, kõige sagedamini toetavad ühte või teist füüsilist tüüpi ka üheselt mõistetavad aksessuaarid/lisandid: isa lapsukeste keskel (hoolitsetud ja ehitud, nagu kõigil prantsuse fotodel lastest), noor langevarjur üleskääritud varrukatega, autasusid täisriputatud ohvitser. Foto lausa shantazheerib meid moraalsete väärtustega nagu isamaa, armee, perekond, au, võitluslikkus.
Peale selle on ka fotograafiline tinglikkus ise täis märke. Otsevaates pildiga kriipsutatakse alla kandidaadi realismi, eriti kui ta vaatab teravapilguliselt prillide alt. Läbinägelikkus, tõsidus, otsekohesus väljendub siin kõiges: tulevane saadik vaatab näkku vaenlasele, takistusele, „probleemile“. Levinum rakurss ¾ pöördes väljendab ideaali võimu: pilk on kõrgendatult suunatud tulevikku, see ei põrku millegi vastu, kuid valitseb maailma, heites uue külvi seemneid mingisse häbelikult määratlemata kaugusse. Peaaegu kõik taolised fotod on üles ehitatud tõusvale liikumisele: nägu on pööratud ebamaisele valgusele vastu, mis kutsub ja tõstab teda kõrgema sordi inimeste valda; kandidaat tõuseb üllaste tunnete Olümposele, kus on lahendatud igasugused vastuolud —olgu see siis sõda ja rahu Alzheerias, sotsiaalne areng või kapitalistide kasumid, „vaba“ haridus või peedikasvatajate subsiidiumid, vasak- või parempoolsed (pidevalt ületatav opositsioon!) — kõik see eksisteerib rahulikult koos kandidaadi mõtlikus pilgus, milles on suursugune võime näha eespool Korra saladuslikke eesmärke.