Rõivad kui märk

Kätlin Arras

Sissejuhatus

Meie elu on märkide võrk, mis seab meile tingimusi, mida me võime ignoreerida, samas oleme kohustatud neid märkama. Vôôrast keelest ei pruugi me aru saada, viipe- ja kehakeelest rääkimata; erinevatel gruppidel on omad iseloomujooned, kultuurid on nagu öö ja päev… Nii suures süsteemis on kerge eksida ja valesti mõista, appi aga tõttab semiootika - ta kirjeldab koode, tõlgendab märke ja seletab märgilises universumis kehtivate ootuste süsteeme.

Riided on küll igapäevased ja lihtsad, kuid neist saab välja lugeda nii mõndagi sotsiaalse tausta, muusikaeelistuste kui ka iseloomujoonte kohta. Töö on koostatud pigem noorema põlvkonna eelistustele ja kogemustele tuginedes, kuna tegu on kontingendiga, kes väljendub radikaalsemalt, selgemalt ja eristuvamalt. Järgnevalt püüangi vaadelda rõivaid kui tähendust omavaid märke.

 

Rõivad kui märk

Märgi roll on esindada ja võtta mingi teise asja koht asendaja nime all (Benveniste). Antud juhul on siis riided märk, mis esindavad mingit staatust, gruppi, stereotüüpi. Benveniste’i kohaselt on rôivad “välised märgid”, mis viitavad sotsiaalsetele tingimustele, Fawcett’i koodide jaotuse järgi on aga tegu eneseesituse (self-presentation) süsteemidega, mis hõlmavad maja, riietuse, auto jne valikute semiootilisi aspekte (semiootika algkursuse konspekt, 2003). See, kuidas me riides käime, moodustab oma süsteemi, mida saab kirjeldada, tõlgendada ja jagada osadeks.

 

Stereotüübid

Paratamatult me kleebime iga päev meid ümbritsevatele inimestele külge silte, mida nad võibolla enda teada ei omagi – sõber, tuttav, sugulane, kursaôde või –vend, ôppejôud, nohik, tibi, matcho, pugeja, luuser, rullnokk, boheemlane, parm jne. Sellised tiitlid on kahjutud, kui aga hakatakse klassifitseerima juba sotsiaalse tausta või välimuse järgi, on tegemist lahterdamisega ehk oma stereotüüpsete nägemuste elluviimisega. Stereotüübid on aga pildid meie peas, nad on ebaõiged, paindumatud ja tulenevad ebaloogilisest mõtlemisest (Lippmann, 1922) või kujutlused, kus üks karakterisikute kogum, positiivne või negatiivne, on omistatud tervele grupile, nad on üleüldistused, mis takistavad meid nägemast teisi inimesi isiksustena (Hess, Markson, Stein, 2000). Nii on tekkinud sellised üldised nimetused nagu rullnokk, trendiinimesed, punkarid, lillelapsed, boheemlased, räpparid, rokkarid, beibed jne.

Tänaval käies jagad just riiete järgi inimesed sinna klassi, kuhu sa arvad, et nad kuuluvad, samal ajal neid inimesi tundmata: poisil on kottpüksid ja blondeeritud siilipea - kindlasti on ta Eminemi fänn; noormees sõidab BMW-ga ja kannab dresse - hull rullnokk; neiul on pikad blondid juuksed ning ta on üleni valges või roosas- beibe mis beibe! Samuti piisab sellest, kui märkad kellegi pluusil või pükstel firmamärki Nike ja juba eeldad, et tegu on rikka või vanemate poolt ärahellitatud inimesega. Eelarvamused surevad raskesti, eriti kui neid veel pidevalt toita ja neist kinni hoida.

 

Välimäärajad

Kindel firmamärk, riietusese või stiil määrab ära selle, millise grupiga sind samastatakse. Laias laastus võib eristada järgmisi stereotüüpe ja neid iseloomustavaid riideid:

 

• Trendiinimesed – ajavad taga vaid marke, märke ja nimesid. Kui tootel on nimi peal, siis hinda ei vaadata, kokku hoitakse ükskõik mille arvelt, peaasi et saaks osta uued Versaci teksased, Dolce & Gabbana käekoti või pluusi mõne disaineri erakogust. Üks trendiinimene tunneb ära teise, tänaval on nad võimelised juba kaugelt ära ütlema, mis firma pükste, kingade või jakiga vastu tullakse. Nimi on oluline ka muudes asjades, alates kosmeetikast ja lõpetades klubidega, kus käiakse oma uusimaid oste demonstreerimas. Suhteliselt kitsarinnalised, vaatavad lihtinimestele ülevalt alla. Tahavad olla kordumatud, silmapaistvad, unikaalsed. Trendikad riided esindavad tavaliselt rikaste vanemate last, kes on harjunud saama, mida ta tahab. Esindab ka snooblust, ülbust, kõrkust, üleolekut, pugemist. Võib kasutada sôimusônana.
• Rullnokad – kindlasti on tal seljas Nike’i dressid, peas soovitavalt ka rullikeeratud nokaga müts (sealt ka nimi), kaelas paksud kullast või hõbedast ketid. Talvel on tüüpiline vaatepilt, kui noormehel on nahktagi all dressid ja tossud. Oluline on mark – rullnokk oma piiratud teadmistega suudab välja lugeda vaid sõnad Nike, Adidas, Reebok, Puma, Kappa, Converse. Ka sportlastel pole nii palju erinevaid dresse kapis kui ühel korralikul rullnokal. Väga olulist rolli mängivad auto, millest kostuvat muusikat on kuulda ka kaks tänavat eemal, naised, raha ja tuusa mängimine. Nahktagi, dressid, nokamüts ja sinna juurde kuuluv BMW esindavad ülbet, rumalat, eputavat, raha tuulde loopivat ja ajuvaba noormeest, kes on piiratud maailmavaatega. Samuti kasutusel sôimusônana.
• Tibid – käivad kaasas rullnokkadega. Lemmikvärvid on roosa, valge, beež ja see, mis parajasti moes on. Tibidel on pikad juuksed ja kunstküüned, kôige ebapraktilisemates kohtades kannavad nad seelikuid ja tikkkontsi, samuti käivad ööklubides oma kumerusi näitamas. Mida paljastavam, seda parem. Mitte kunagi ei välju tibi kodust meigita, kasvôi poodi minnes värvib ta end ära ja tômbab selga Nike’i dressid, millega ta pole ealeski sporti teinud. Blondeeritud, ülisale, kaldub anoreksiale. Samuti kannab seda, mis moes, läheb massipsühhoosiga kaasa, firmamärkide poolest jääb alla siiski trendiinimestele, tal lihtsalt pole piisavalt raha. Igal teisel neiul jalas olevad moodsad kingad, liibuvad püksid ja paljastav pluus esindavad rumalust, blondiinianekdoote, raha, ärahellitatust, ülbust ja maailma, kus jutt käib kehakaalu, juuksevärvi ja meeste ümber. Sôimusôna.
• Boheemlased ja lillelapsed – suvel kannavad neiud maani seelikuid, ei riietu mitte teiste, vaid enda jaoks. Tavalised on laiad lõiked, sallid, rätikud, paelad, narmad, mütsid, lodevad kudumid. Nende seljas ei näe riideid, milles keegi teine võib vastu tulla, kuna oma mugavaimad ja räbalateks kantud püksid-pluusid leiavad nad nurgatagustest second-handidest, kust keegi teine ei oska otsida. Isetehtud asju kannavad palju, seda nii kottide, ehete kui ka riiete näol. Domineerivad tumedamad ja ebatavalised toonid, kõik on omavahel kooskôlas ja harmooniline. Lihtsuse taga võib olla ka majanduslik olukord, kauplustes müüdavad rôivad on vabade hingede jaoks liiga kallid, viimsed kroonid kuluvad niigi kiirnuudlitele ja kondenspiimale. Loeb mugavus, mitte väljanägemine. Lihtsaid ja teistest erinevaid riideid kandev neiu või noormees esindab looduslähedat, loomulikku, unikaalset, iseendaks jäävat, julget, vastuvoolu ujuvat inimest, teda ei huvita teiste arvamused.
• Punkarid tunneb ära igal pool – kas mingit pidi turrituvad ebaloomulikku värvi juuksed või sabasse kammitud hari (juuksed on vaid triibuna otsaeest kuklasse), kulunud ja päevinäinud nahktagi, mida ilustavad needid, ketid, haaknõelad, rõngad ja isetehtud joonistused või lausungid. Tagi all on tavaliselt natuke määrdunud T-särk, mille all on omakorda pikkade varrukatega särk. Õigetel punkaritel on jalas omamoodi püksid, mis võivad olla erkrohelised, punased, oranžid või hoopis ruudulised. Jalanõudeks on kas mustad nööritavad tankerid või vanad ketsid. Nimetus tuleneb muusikast, mida nad kuulavad, nad hoiavad omaette ega lase vôōraid naljalt oma seltskonda. Nii radikaalselt riietub inimene, kes ei allu reeglitele, kes on ühe subkultuuri esindaja ning ta on uhke selle üle, kes sôdib vastu kôigele trendikale ja materiaalsete väärtustega seotule. Pimedal tänaval on targem neist eemale hoida, samas vôivad nad ka ise langeda rullnokkade ohvriteks.
• Rokkarid ehk rockmuusika ja heavy-metal’i fännid on samuti selgelt eristuvad – kannavad musta nahka nii seljas, jalas kui peas. Tüüpilised on pikad juuksed, jôukamad sôidavad ringi mootorrataste seljas. Mujal maailmas moodustavad nad kampu, millel pole muusikaga suurt midagi pistmist, nad kalduvad vägivaldsusele ning hoiavad samuti omaette, näiteks Pôrguinglid. Ka tagasihoidlikumad punkarid käivad ringi mustas, rokkarid aga ei kanna nii palju haaknôelu ja muid vidinaid, pigem ehivad nad end tätoveeringute ja neile olulise sümboolikaga. Kerge on neid segi ajada gooti stiili esindajatega, kes samuti käivad ainult mustas, kuid kel kontrastiks on lumivalge nahk ning nad kalduvad morbiidsusele. Must nahk, tätoveeringud ja pikad juuksed tähistavad inimest, kes soovib väljendada oma muusikaeelistusi – ta vôib elada normaalset pereelu, omada head tööd ning olla rahumeelne kodanik, kuid talle lihtsalt meeldib raju muusika.
• Käsitöölised ehk inimesed, kes ise endale riideid ômblevad, on need, kes nagu kuuluvad halli massi ja ei kuulu ka. Kangapoodide pidevad külastajad tunnevad ka tänaval ära riided, mis on ise tehtud, nende vahel on respekt, kadedus ja kurbus, et niru valikuvôimaluse tôttu vôivad samast kangast ômmeldud riietega tüdrukud kokku pôrgata. Trendiinimesed on neutraalsed, kuna ei suuda riiete marki tuvastada, boheemlastel ja teistel subkultuuride esindajatel on niikuinii ükskôik, mis sul seljas on ning rullnokad näevad vaid ihu riiete alt vôi pealetrükitud firmamärki. Seega tähistavad lihtsad, natuke omamoodi, kordumatud ja huvitavad riided inimest, kes soovib erineda, kuid kes ei kuulu ühtegi subkultuuri, oma muusikalisi eelistusi ta ei soovi vôi ei julge väljendada ning kes tunneb end kôige paremini varju jäädes.

Nagu eelnevast osast näha, on riietusest vôimalik välja lugeda, millist muusikat keegi kuulab. See pole küll sajaprotsendiliselt kindel, kuid umbkaudseid järeldusi saab teha küll, eriti subkultuuride esindajate kohta – rütmid ja sônad kerkivad heliloojate ja esitajate vahetust kogemusest ning peegeldavad just subkultuurilisi erinevusi.

Saussure’i kohaselt ei seo märk mitte objekti ja nime, vaid môistet ja akustilist kujundit. Seega järgnevas tabelis olen ära toonud tähistatava môiste ja seda tähistava kujundi:

 

 

Nagu tabelist näha, dikteerib muusikastiil selle austajate riietuse. Kontsertidel käies kannavad inimesed ka vastavaid rôivaid – kui sa lähed drum’n’bassi peole miniseelikus ja kôrgetel kontsadel, oled sa nagu elevant lambakarjas, igapäevastes riietes punki kuulama minna pole samuti soovitav, räpp ja harjased ei sobi kohe kuidagi omavahel, rääkimata siis üleni musta nahka riietatud pikkade juustega noormees ja diskoteegis kôlav Britney Spears.

 

Trendid ja mood

Moenarrus on lühiajaline, kuid laialdase baasiga ootamatu vallatu käitumise purse, näiteks juuste roheliseks, siniseks ja triibuliseks värvimine. Kaasa lähevad eksperimenteerijad ja subkultuuride esindajad. Mood seevastu on kestvam ja sotsiaalselt tähtsam. Erinevatel aegadel on olnud just riided need, mis näitasid majanduslikku olukorda, lähiminevikust vôib näideteks tuua haruldase teksa kaheksakümnendatel, Marati velvetpusad, 90-ndate alguses välismaalt toodud kasutatud riided ja uudsed dressid – just siis algaski tendents, et soengu ja meigiga tüdruk kannab dresse, see polnud midagi haruldast, pigem oma jôukuse demonstreerimine. Praegu on see rohkem omane venelannadele, margiks aga ikkagi Nike. Moega kaasaskäijad näitavad oma majanduslikku suutlikkust ning üritavad oma sotsiaalset staatust parandada. Juba ainuüksi firmamärgi olemasolu vôi puudumine lahterdavad inimesed kas rikkaks vôi keskklassi ja madalamale kuuluvaks, seetôttu on paarisaja protsendiste juurdehindlustega nimekat kaupa valmis ostma ka need, kes tahavad näida kellegi teisena. Vabanduseks tuuakse see, et kvaliteetne kaup peabki kallis olema, kuid unustatakse ära fakt, et firmamärki kandvalt tootelt vaid eeldatakse vastupidavust - ta on ju mainekas!

Kokkuvõte

Mida siis tähistavad erinevad rôivad? Riietuse järgi käib esmane stereotüpiseerimine, kus tundmatud inimesed jagatakse kas ülem-, alam- vôi keskklassi, samuti toimub sildistamine, mille käigus omistatakse igaühele vastav tiitel – BMW roolis istuv dressides noormees on rullnokk, isegi kui ta tavaliselt käib viigipükstes ja ôpib eeskujulikult; end üleslööv sale neiu on üldjuhul tibi, isegi kui ta pole blond, rumal ja ärahellitatud; musta nahka kandev mees kuulab vaid rockmuusikat jne. Kôik riided esindavad mingisugust maailmavaadet, môttelaadi, sotsiaalset staatust ja muusikaeelistust. Erinevatel aegadel on erinevad rôivad olnud eesrindlikkuse kehastusteks, trendiloojaid järgitakse küsimusi esitamata ning raha lugemata. Mida see kôik aga tähendab? See annab märku sellest, et vaatamata demokraatiale ja isikuvabadustele oleme me ikkagi ära jagatud rühmadesse, me kôik kanname silte, mis on omistatud meile tänu meie riietusele, môttelaadile ja muusikamaitsele. Môned on paremad kui teised, meilt eeldatakse ja oodatakse erinevaid asju meie “klassifikatsiooni” tôttu. Nii et rôivaid ei tasu alahinnata, nad räägivad meist lugusid juba enne, kui me jôuame oma suugi avada. Rôivad kui märk on väga mahukas ala ja seda tasub edasigi uurida, loodetavasti andis aga eelnev töö aimu sellest, millist vôimu see märk omab.

 

Kasutatud kirjandus

Hess, B. B., Markson, E. W., Stein, P. J. (2000) “Sotsioloogia”, kirjastus “Külim”, Tallinn

Salupere, S. (2003) Semiootika algkursuse loengumaterjalid, www.ut.ee

 

 

Salupere, S. (2003) Semiootika algkursuse loengumaterjalid, www.ut.ee