Ludvig Wittgenstein 1889-1951biograafia
Loogiline positivism (LFT)
Analüütiline filosoofia (FU)
Kuulutas kogu eelneva spekulatiivse F. sisu pseudoprobleemseks
Lähtub formaal-loog. Kategooriatest, püüd luua orig. formaliseeritud keelt
Teoorialt kogemuse, “faktideni”
Aistingud on viimane kogemuse piir, kehad on aistingute kompleksid v. kombinatsioonid
Mõtete loogiline selgitamine
“Maailma pilt”
mitte filos. lausete kogum, vaid lausete selgekssaamine
Suhtumine metafüüsikasse
Suhtumine keelde
Keel ja tegelikkus
Filosoofia objekt
Keel kui
Filosoofia tulemus
Nägi pseudoprobleemide tekkimispõhjust tavakeele vales kasutamises
Inimkeel on keerulisem, peab analüüsima tavakeelt
Põhirõhk keele funktsionaalsetel aspektidel, keelelise tegevuse mõju tegelikkusele
Lingv. analüüs, semantiline keele ja mõtlemise selgitus
Vahend, maailma liigendamise ja mõtestamise instrument
Mõttetuste ja traumade avastamine, mis saab mõistus, püüdes peaga purustada keele piire
Maailma vaadeldakse mitte eksisteerivana sõltumatult tema kirjeldusest keeles (ja seega saab kujutada loomuliku keele loogilise struktuuri kaudu), vaid kui kättesaadavat ainult tänu keelele, läbi keelelise interpretatsiooni.
Russel: Selles leiduvat positiivset õpetust loen ma banaalseks, aga negatiivset — põhjendamatuks. W. Filosoofilistes uurimustes ei näe ma midagi huvitavat ja lihtsalt ei mõista, mis suurt tarkust leiab sealt terve koolkond.
Lahtiütlemine ühtsest keele loogilisest vormist. LFT logomorfismi asemel üleüldine polümorfism.
W. KEELEMÄNGUD
Tähendus kui kasutamine teatud keelesüsteemi raames.
Mäng on
- reeglite (mängu loogika) kogum, mis haldab käike
- reeglite all mõistetakse teatud tüüpi norme märkidega manipuleerimisel
- eeldatakse, et õige käik mängus või mäng tervikuna peavad omama võimalikku alternatiivi
- enamik mänge nõuab erinevate kategooriate märke (malelaud, väljad laual ja malefiguurid)
Erinevate kategooriate märkide segiajamine viib mõttetusteni. Kogu eelnev F. on seda täis.
Keelemängud
- tavakeele reaalse praktikaga võrreldes lihtsustatud sõnade ja väljendite kasutusmudelid
- emakeele algvormid, milledele toetudes inimene hakkab keelt kasutama
- eneseküllased ja lõpetatud
Ma hakkan nimetama kompleksi, mis koosneb keelest ja temaga põimunud tegevusest, keelemänguks.
Võrdlus malemänguga. Kasutamine — käik. Seeria käike, mida võimaldab mingi väljend, tema kasutuste kogum → väljendi tähendus.
Sotsiaalse tegevuse süsteem. Käitumismängud — tähtsaim on keel. Tavakeel — mitmete keelmängude kogum.
Keelt tuleb kasutada täpselt. Filos. ?? ei ole kasutud, vaid asendamatu meetod selgitamiseks. Nende mõju võib võrrelda psühhoanalüüsi ?? kliinilise mõjuga.
Luua ettekujutus keelest tähendab luua ettekujutus eluvormist.
LFT — ka keelemäng, faktide kirjeldamine.
Tradits. abstraktsiooni teooriale vastandab “perekondliku sarnasuse” teooria.
Wilhelm von Humboldt 1797–1835
Antropoloogia pragmaatika seisukohast
keele vastuolulisus:
antinoomiad
- keel ja mõtlemine
- märgi suvalisus ja keele elementide (keele struktuurist lähtuvalt) motiveeritus
sõna on üksikmõiste märk, kuid on raske ette kujutada, et keel sai alguse välismaailma esemete nimetamisest. Et sõna saaks sõnaks, peab ta omama mitte ainult helilist väljendust, vaid peab moodustama heli ja mõiste ühtsuse. Sõna kui märgi tähendus on motiveeritud "asja mõistmisega" (mõistega), heliline vorm on suvaline
- objektiivne ja subjektiivne keeles
- keel kui tegevus (energeia) ja kui tegevuse produkt (ergon) Keele eksist. vormiks on areng. Keel ei ole mitte tegevuse produkt, vaid tegevus ise. Keel on katkematu vaimutegevus, mis püüab heli muuta mõtte väljendajaks
- püsivus ja muutumine
- tervik ja üksik, individ. ja kollektiivne
- kõne ja keel, keel kui tema produktide kogum erineb keeletegevuse üksikaktidest. Uurida indiviidi keelt
- mõistmine/mittemõistmine need, kes võivad nii rääkida kui kuulata, ei saa alati endast ja teistest aru; just tähistamise võime puudumise või tema ebaõige kasutamise tõttu on seletatav, et inimesed, kes räägivad ühte ja sama keelt, on üksteisest lõpmata kaugel mõistetelt.
Keele olemus
Rahva maailmavaade ( sprachliche Weltansicht "rahva vaim") leiab väljenduse, peegeldub keeles. Keel on omamoodi vahemaailmaks (Zwishenwelt), mis asetseb rahva ja teda ümbritseva objektiivse maailma vahel (iga keel joonistab rahva ümber ringi, millest võib väljuda vaid siis, kui astud teise ringi)
Siit teeb järelduse, et meie suhtumine obj. maailma esemetesse ja nähtustesse on määratletud mitte nende esemete ja nähtuste omaduste, vaid keele poolt.
Vorm (puhas idee) — mateeria (substants), meeleline tunnetus.
Väline ja sisemine
Keele sisemine vorm (Innere Sprachform) eksisteerib kui struktuur, mille iga element eksisteerib tänu teisele
Keele vorm, vastandina mateeriale, on keele üksikel-de vastuvõtt nende vaimses ühtsuses.
Noorgrammatikud — koolkond keeleteaduses XIX saj. 70-80. a-tel. peamiselt Saksamaal.
Hermann Paul
Keeleajaloo printsiibid (1880). Mitte filosoofiline , vaid ajalooline põhi.
Psühhologism.
Kaks psüühika sfääri:
- teadvuse sfäär, millega on seotud rääkimine, kuulamine, aga samuti seejuures tekkivad ettekujutused ja teadvuses vahetuvad keelelised moodustised
- mitteteadvuse sfäär — kõik rääkija poolt kasutatavad keelelised vahendid on hoiul mitteteadvuses. Nende kahe sfääri vaheline seos kehtestatakse pidevalt muutuvate psüühiliste organismide abil/ poolt. Just need psüühilised organismid arenevad ajalooliselt, aga mitte kõne.
Tõeline reaalsus on vaid indiviidi keel.
Karl Bühler 1879–1963
"Keeleteooria" (Sprachteorie) 1934
Kõikide keelte põhimõtteliselt ühtse struktuuri teooria — 4 aksioomi
Joon 1
- Keele kui organoni mudel.
Platon "Kratylos" — keel on organon, mis on loodud selleks, et üks inimene saaks teisele midagi teatada asjast.
Ring keskel sümboliseerib konkreetset keelenähtust. Kolmnurk sisaldab endas veidi vähem kui ring — abstraktse relevantsuse printsiip (märgi tähendust ei moodusta mitte kogu ääretu kogum konkreetsete esemete v.situatsioonide tähistatavaid omadusi, vaid ainult "sematoloogiliselt relevantne" osa nendest omadustest).
3 muutujat-faktorit on kutsutud teda 3 erineval moel tõstma märgi staatusesse. Jooned sümboliseerivad keelelise märgi semantilisi funktsioone.
B.Keele märgiline olemus.
Aluseks skolastide printsiip aliquid stat pro aliquo + abstraktse relevantsuse printsiip. Keele fenomenid on mitmetasandilised.
C. Kõnetegevus ja keelestruktuur.
Süntees Humboldti ja Saussure'i kontseptsioonidest Husserli aktide teooria valguses.
H - Sprechhandlung(kõnetegevus) la parole
W - Sprachwerk (keeleline loodu) ergon
A - Sprechakt (kõneakt, tähendustav) energeia
G - Sprachgebilde (keeleline struktuur) la langue
Jaotatult neljaks väljaks, saame kaks ristuvat dihhotoomiat:
Keelelised nähtused: I seostatud subjektiga II abstraheeritud subjektist 1 tegevused ja väljendid formaliseerimise alumisel astmel 2 aktid ja struktuurid formaliseerimise ülemisel astmel Iga väli vastab ühele objekti "keel" vaatlemise aspektile
D. Keele struktuuriline mudel.
Ühe- (meresignaalid, üks signaal iga situatsiooni jaoks) ja kaheklassilised süsteemid, kus on leksikon (sõnade valik) ja süntaks (lause moodustamine).
Lause on sõna suhtes sümboliks.
Kahe välja teooria:
Näitav /deiktiline, situatsioon/
Sümbolite /abstraktne süntakt. ja semant. kontekst/
W. seos Bühleri ideedega:
- loogilise ja psühholoogilise atomismi kriitika
- atomismi asendamine kontekstualismi v. konfiguratsionismiga
- radikaalne lingv. konventsionalism
- “kujunditeta mõtlemise” kontseptsioon
Gestaltpsühh. — meeleliste andmete kriitika, terviku, konteksti prioriteet