Semiootika ajalugu I: kordamisküsimuste vastused.

Lekton (stoikud) – sõnaline esemelisus, teadvuse tüüp mis saadab sõna. Luuakse sõna poolt ei eelne talle. Ei asetse rääkija hinges vaid keeles endas. L-le tugineb mõte. L võimaldab helidel esemetega vahetult suhestuda. Eristatakse täielikku, lõpetatud lektonit (Sokrates kirjutab) ja mittetäielikku lektonit (kirjutab).

Lekton on lähedal tähistatavale. Tähistatav – semainomenon, tähistaja – semainon

Lekton on see, mida võib välja öelda.

Vastandub Platoni idee ja Aristotelese vormi kontseptsioonile

Püha Augustinus

Nomen on verbumi tüüp. Tähistab mingit eset. Nimi ja märk, aga ese ei ole märk. Märk on miski, mis ilmutab end meeleorganitele, samas ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Märkide tootmise ainus põhjus on vajadus suhelda. Märgi 4 koostisosa:

• sõna (verbum)
• väljendatav (dicible – stoikude lekton)
• väljendus (dictio)
• ese (res)

Verbum – sõna metalingv tähenduses. Verbum on sõna ja tähendab sõna.

Märkide klassifikatsioon:

1. sõltuvalt teate edastamise viisist (mis meelele)
2. päritolult ja teate edastamise viisist

• märgid loomult naturalia signa
• intentsionaalsed märgid (esemed, mis on loodud, et kasutada neid märgina – sõnad, loomade häälitsused, või liiklusmärk) data signa

• sõltuvalt sotsiaalsest staatusest: a) loomulikud, universaalsed (imiku kisa)

  b) institutsionaalsed – alati intentsionaalsed (õpitavad)

• sõltuvalt sümboolse seose olemasolust (kord on märk tähistatav, kord tähistaja):

  a) märgid ise — Tähed on helide märgid; tähe designaat (tähistatav) on heli.
  b) ülekantud (translata) märgid — Metalingvistiline: sõna kasutatakse, tähistamaks teist (või sedasama) sõna.

• Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või eseme loomusest

Universaalide küsimus: nominalism/realism/kontseptualism

Keskajal kerkis küsimus: milline on universaalide, st soo – ja liigimõiste vahekord neile vastavate tegelike esemetega (res). Üldmõistete kujutlus pärineb platonismis (idee – muutumatu ja igavene antus, võrreldes teda peegeldava, kopeeriva esemega). Aristoteles polemiseeris Platoniga, kuid ka tema käsitluses võisid küll esemed olla meie tunnetusele primaarsed, kuid nende olemuse tuuma moodustas nende sisemuses olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja realistide vaidlus.

Realism: omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas realist. Eriugena ka.

Nominalism: Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist.

1. Üldmõisted, olles primaarsed, muutumatud ja igavesed, on esemetest reaalselt lahus, ürgsemad ja tõelisemad. Universalia ante res (realistid)
2. Üldmõisted on vaid tuletised olemasolevaist esemetest, nendest abstraktsiooni teel saadud, tegelikkuses esinevad vaid nimetustena (nomena). Ese on ürgsem kui tema mõiste. Universalia post res (nominalistid).

Nende äärmuste vahel kujunes kolmas vool, kontseptualistid, mis tunnistas:

1. üldmõiste moodustab iga eseme olemusliku tuuma. (realistide idee)
2. Üldmõiste on esemega paratamatult seostatud (nominalistide idee)

Kontseptualistid: üldmõisted asuvad esemeis (universalia in rebus)

Pierre Abelard 1079-1142

mõõdukas nominalist või kontseptualist. Roscelinuse õpilane.

Kontsepti (conceptio — tabamine, haaramine) olemus.

Kontsept ei võrdu mõistega, kuna ta ei ole objektiivne. Mõiste erinevate momentide ühtsus. Mõiste on loodud mõistuse reeglite abil, ta on avatud ja kiretu igasuguse subjekti suhtes. Mõiste on vahetult seotud märgiliste ja tähenduslike grammatiliste struktuuridega, mis ei sõltu suhtlemisest.

Kontsepti aga formeerib kõne, mis eksisteerib "sealpool grammatikat" — inimhinge ruumis koos rütmide, energia, sisemise zhestikulatsiooni ja intonatsiooniga. On äärmuseni subjektiivne. Tema kujunemiseks on vajalik ka teine subjekt (kuulaja v. lugeja). Mälu ja kujutlusvõime on K. puhul hädavajalikud omadused kuna K. on ühelt poolt suunatud mõistmisele siin ja praegu, oleviku hetkel, teisalt — sünteesib endas hinge kolme võimet ja on:

• orienteeritud minevikule (mälu akt)
• tulevikule (kujutlusvõime akt)
• olevikule (arutluse akt)

Kontsept on seega isikustatud mõiste!

Abelard universaalid. Üldine, see ei ole ei inimene ega loom, ega nimi "inimene", "loom". See on nende üleüldine helis väljendatud seos. Mõistuse konstruktsioon. Universaalid eksisteerivad loomulikul moel Jumala mõistuses (nagu Platoni ideed). Nihkes mitteolemiselt olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi. Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis tekivad rääkija hinges, on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad mõistmist. Jumalikud ideed è helilised kujundid è mõisted è ütluse mõtted <kontseptid>, mis viivad tagasi algsete ideede juurde.

 Thomas Aquinas 1225 – 1274

Summa contra gentiles /Summa paganate vastu, osa En ente et essentia /olemisest ja olemusest/.

On kolm võimalust, kuidas substantsides võib väljenduda olemus (essentia).

1. Jumal. Tema olemus (essentia) ei ole midagi muud kui tema eksistents. Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem)
2. Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem)
3. Olemus on substantsides, mis on mateeria ja võrmi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Asjas (in re) Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena.

Olev pluss olemus on oleva olemus ehk substants

Olemisest rääkides tuleb tõestada olemise olemasolemine.

Ockham keeleuniversaalidest:

Mingeid reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid (nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade “sarnasusele”, mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel — esmane intuitiivne eseme ettekujutus mõistuses (intentio prima) è mõistuse suunatus nendele ettekujutustele kui objektidele (intentio secunda), teisene aktè esemeline olemine teadvuses. Seda teisest akti nimetab O. prima cognitio abstractiva /esmane kognitiivne abstraktsioon/ ja see on juba üldine ning on välise olemise märgiks.

Universaale nimetas terminiteks, mis tähistavad paljusid objekte ja suhteid (mitte vaimseid olemusi, nagu väitsid realistid). Need terminid on vaid tinglikud tähised ja neile ei vasta mingid vaimsed olemused ja mingid erilised omadused.

 Port-Royal'i grammatika 1660

Antoine Arnauld ja Claude Lancelot

Toetuvad mitte ainult loogika seadustele ja ühele klassikalisele keelele, vaid võrdlevad mitmeid keeli.

Püstitatakse küsimus universaalse, üldinimliku ja spetsiifilise suhtest ühe keele raames.

Sõnad kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.

 Universaalne kõigi keelte puhul.

1) märgiline printsiip (rääkida — st väljendada oma mõtteid märkide abil)
2) "materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3) keelelise suhtlemise loomingulisus
4) keele ökonoomia printsiip
5) väitlause struktuuri ühtsus
6) loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus

John Locke 1632-1704

Essee inimmõistusest. 1690

Semeiotike v õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne — vaadelda märkide, mida mõistus kasutab asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna mõistuse poolt vaadeldavad asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle <mõistusele> tingimata esitama midagi muud märgina v vaadeldava eseme esindajana — need ongi ideed. Aga kuna mingi inimese mõtteid moodustavate ideede kogum ei saa vahetult avaneda teise inimese vaatele <...> siis selleks, et teatada oma mõtteid üksteisele, aga samuti et jätta neid meelde, on vajalikud ka märgid meie ideede jaoks. Kõige mugavamad on artikuleeritud helid — sõnad.

Igasugune tähendus tekib ajus aistingute baasil, mis on saadud ümbritsevast maailmast meeleorganite abil.

Omadused/kvaliteedid

Primaarsed arv, liikumine, vorm absoluutsed, on objektis endas

Sekundaarsed värv, temperatuur subjektiivsed, sõltuvad vaatlejast

Sekundaarsete omaduste ideed vastavad jõududele (powers), mida omavad meist väljaspool asuvate kehade atomaarsed struktuurid.

essence (olemus) — substance

Reaalsed olemused — asjade sisemine ehitus, millest sõltuvad nende omadused, sisestruktuur

Nominaalsed olemused — inimhinges eksisteerivad kompleksideed või nende omaduste kombinatsioonid. Omistatakse tavaliselt spetsiifilised nimetused või klasside (sood, liigid) nimetused.

Põhimõtteliselt annavad ainult esmaste omaduste ideed meile tõelise teadmise reaalsetest olemustest

Sõnad ei ole midagi muud, kui meie ideede sümbolid. Nad on ideede meelevaldselt valitud tähistused. Ideed on tõelised ja vahetud märgi täitjad.

Ideed jagunevad:

— Lihtideed tihedus, liikumine, vorm, kus predikaat ei koosne liitmisest
— Kompleksideed mõistuse ühendava võime kaudu liidetud tervikuks ilu, inimene

Kompleksideede moodustamine

1. lihtsate ideede summeerimine — empiiriliste substantside keerulised ideed
2. võrdlemine — suhete ideed täiuslik, vanem, suurem

1+2 + abstraheerimine — üldideed kuld, hobune

Wilhelm von Humboldt 1797–1835

Antropoloogia pragmaatika seisukohast

keele vastuolulisus:
antinoomiad

• keel ja mõtlemine
• märgi suvalisus ja keele elementide (keele struktuurist lähtuvalt) motiveeritus

sõna on üksikmõiste märk, kuid on raske ette kujutada, et keel sai alguse välismaailma esemete nimetamisest. Et sõna saaks sõnaks, peab ta omama mitte ainult helilist väljendust, vaid peab moodustama heli ja mõiste ühtsuse. Sõna kui märgi tähendus on motiveeritud "asja mõistmisega" (mõistega), heliline vorm on suvaline

• objektiivne ja subjektiivne keeles
• keel kui tegevus (energeia) ja kui tegevuse produkt (ergon) Keele eksist. vormiks on areng. Keel ei ole mitte tegevuse produkt, vaid tegevus ise. Keel on katkematu vaimutegevus, mis püüab heli muuta mõtte väljendajaks
• püsivus ja muutumine
• tervik ja üksik, individ. ja kollektiivne
• kõne ja keel keel kui tema produktide kogum erineb keeletegevuse üksikaktidest. Uurida indiviidi keelt
• mõistmine/mittemõistmine need, kes võivad nii rääkida kui kuulata, ei saa alati endast ja teistest aru; just tähistamise võime puudumise või tema ebaõige kasutamise tõttu on seletatav, et inimesed, kes räägivad ühte ja sama keelt, on üksteisest lõpmata kaugel mõistetel

Keel on katkematu vaimutegevus, mis muudab heli mõtte väljenduseks

Frege

Bedeutung tähistatu, märgi osutus Veenus

Sinn märgi tähendus, sisaldub antuse viis Ehatäht, Koidutäht

Märgil on tähendus, see, kuidas ta meile antud on. Siis on osutus tähistatu. Nt ehatäht ja koidutäht on ühe ja sama osutuse eri tähendused.

Saussure

Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles.

Tähistatav — mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks.

Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage)

Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks.

Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.

Sünkroonia – diakroonia

Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.

Diakroonia. Olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. D. on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi.

keele püsivus (muutumatus) – muutlikkus

Püsivuse (immutabilité) kindlustavad:

1. Märgi suvalisus
2. Märkide paljusus
3.Süsteemi keerulisus
4. Kollektiivi vastupanu uuendustele


Bertrand Russell

Deskriptsiooniteooria

Russell püüdis vabaneda loogilistest “ebamugavustest”, mida tekitab nimeliste väljendite semantiline dualism, jagades need pärisnimedeks ja deskriptsioonideks. D. on Russelli järgi võimelised tähendama (suhtuma objektidesse) tänu oma vormile (keelelisele tähendusele).

Kui Frege arvas, et igale keelemärgile vastab mingi konkreetne v. abstraktne ese, siis Russelli semantika ei võimalda ideaalseid objekte samas mõttes, nagu reaalseid konkreetseid objekte. Russell loobus mitte ainult mõttest, et denotatsioon ammendab märgi ja tähistatava semantilised suhted, vaid ka seisukohast, et kõik keeleväljendid on nimed.

Nimed (konkreetsete kandjate tähistused) ó deskriptsioonid (esemete sõnalised kirjeldused mingite tunnuste järgi). Kui vaadelda kirjeldusi kui nimesid võib tekkida ilusioon kummaliste objektide (suhted, omadused) olemasolust.

Russelli deskriptsioonide teooria toetub filosoofilisele eeldusele kahest teadmise tüübist:

— teadmine kogemuse kaudu pärisnimed ja omaduste nimed, rangelt loogilises mõttes ka asesõnad see, too

— teadmine kirjelduse kaudu

Loogiline positivism/analüütiline filosoofia

Loogiline positivism:

Lähtub tähenduse verifikatsioonilisest kriteeriumist, mõtestatud ütluste jaotusest analüütilisteks ja empiiriliseks ja kõikide mõtestatud empiiriliste ütluste empiirilisest kontrollitavusest.

Kõigi empiiriliste ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde.

Analüütiline filosoofia:

Kui antiik– ja keskaja F. tegelesid eelkõige olemise ja uusaja F. — tunnetuse probleemiga, siis kaasaegses F saab põhiprobleemiks tähendus. Tunnetusele lähenetakse läbi keele.

F. põhiülesanne on teaduse keele analüüs ja seletamine. Parim meetod — ideaalsete keelte loomine ja tõlgitsemine.

Aluseks — Russelli ja George Moore varased tööd. Russell väidab, et aluse pani Frege.

Võib jagada 4 põhitüübiks:

1. fenomenalistlik analüüs, algul peaaegu kõik Viini ringi liikmed (M.Schlick, varane Wittg.). Baaslausetena vaadeldakse meelelist kogemust väljendavaid.
2. füsikalistlik Berliini grupp, hiljem ka Viini ring (Carnap). Baaslause väljendab füüsiliste objektide vaatluse tulemusi.
3. >pragmaatiline USA (Ramsey, W. Quine). Tähenduse suhtelisus sõltuvalt konkreetse arutluse praktilisest eesmärgist
4. tavakeele analüüs /lingv. F põhiliselt Inglismaal (Stroson, J.Austin, hiline Wittg.). Püüavad vältida kunstlikke keeli. Teadus kui üks paljudest võimalustest. Keskendutakse tavakeele tähendustele.

Peab F. probleemide lahendamise ainsaks viisiks tavaliste keelekasutusviiside kindlakstegemist (kusjuures tavalist vastandatakse ebatavalisele ja keelt ei samastata selle sõnavaraga). Filosoofilistes jmt arutlustes ilmnevate eksiväidete peapõhjus on argikeele kasutamisviiside segiajamine.

Lingv. F → lingv. strukturalism

1. ja 2) — loog. positivism, lähtub tähenduse verifikatsioonilisest kriteeriumist (lause tähenduseks on tema verifikatsiooni meetod). Ühine mõlemale — kõikide mõtestatud tunnetuslike ütluste jaotus analüütilisteks ja empiirilisteks ning kõikide mõtestatud empiiriliste ütluste empiiriline kontrollitavus. Ainult 1) Kõikide empiiriliste ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde.

Jaotus empiirilisteks sünteetilisteks ja analüütilisteks (aprioorseteks) on juba Leibnizil (mõistustõed ja faktitõed) ja Hume´il (ideed ja tõsiasjad) .

Analüütiline on väide, mis on tõene tänu teda moodustavate sõnade tähendusele. Predikaat on moodustatud subjekti omaduste analüüsi teel. Põhinevad tähendustel. Peeter on inimene.

Sünteetilised on väited, mille predikaat väljendab tunnust, mis ei ole tingimata seotud subjektiga ja on tõene vaid tänu situatsioonile. Põhinevad faktidel. Peeter on haige.

Analüütilise filosoofia esindajad:

1) Fenomenalistlik analüüs: varane Viini ring Schlick ja varane Wittgenstein.

2) Füsikalistlik: Carnap, viini ring,

3) Pragmaatiline: USA, Ramsey, Quaine

4) Tavakeele analüüs/lingv. Filosoofia: põhil. Inglismaal.Stroson, J Austin, hiline Wittgenstein

Loogiline positivism (LFT)		Analüütiline filosoofia (FU)
Kuulutas kogu eelneva spekulatiivse F. sisu pseudoprobleemseks   Lähtub formaal-loog. Kategooriatest, püüd luua orig. formaliseeritud keelt Teoorialt kogemuse, “faktideni”. Aistingud on viimane kogemuse piir, kehad on aistingute kompleksid v. kombinatsioonid Mõtete loogiline selgitamine  “Maailma pilt”    mitte filos. lausete kogum, vaid lausete selgekssaamine	Suhtumine metafüüsikasse      Suhtumine keelde   Keel ja tegelikkus     Filosoofia objekt  Keel kui    Filosoofia tulemus	Nägi pseudoprobleemide tekkimispõhjust tavakeele vales kasutamises   Inimkeel on keerulisem, peab analüüsima tavakeelt   Põhirõhk keele funktsionaalsetel aspektidel, keelelise tegevuse mõju tegelikkusele  Lingv. analüüs, semantiline keele ja mõtlemise selgitus Vahend, maailma liigendamise ja mõtestamise instrument Mõttetuste ja traumade avastamine, mis saab mõistus, püüdes peaga purustada keele piire

W. KEELEMÄNGUD

Keelemängu põhifunktsioon on otsustuste tegemine väidete kehtivuse kohta. Keeleliste konstruktsioonide üle otsustuste tegemine on üks mängu vorm Otsustuste tegemise kriteeriumiks on keelemängu reeglid.

Filosoofiline tegevus on keelemäng. Nt formaalne loogika on ühed keelemängu reeglid.

Väite kehtivusest ühtede reeglite piires ei saa tingimata tuletada tema üldkehtivust!

See, kas mängu käik on õige, omab tähendust ainult koos teiste reeglitega.

Tähendus kui kasutamine teatud keelesüsteemi raames.

Mäng on

1. reeglite (mängu loogika) kogum, mis haldab käike
2. reeglite all mõistetakse teatud tüüpi norme märkidega manipuleerimisel
3. eeldatakse, et õige käik mängus või mäng tervikuna peavad omama võimalikku alternatiivi
4. enamik mänge nõuab erinevate kategooriate märke (malelaud, väljad laual ja malefiguurid)

Erinevate kategooriate märkide segiajamine viib mõttetusteni. Kogu eelnev F. on seda täis.

Keelemängud

• tavakeele reaalse praktikaga võrreldes lihtsustatud sõnade ja väljendite kasutusmudelid
• emakeele algvormid, milledele toetudes inimene hakkab keelt kasutama
• eneseküllased ja lõpetatud

Ma hakkan nimetama kompleksi, mis koosneb keelest ja temaga põimunud tegevusest, keelemänguks.

Võrdlus malemänguga. Kasutamine — käik. Seeria käike, mida võimaldab mingi väljend, tema kasutuste kogum → väljendi tähendus.

Sotsiaalse tegevuse süsteem. Käitumismängud — tähtsaim on keel. Tavakeel — mitmete keelmängude kogum.

Keelt tuleb kasutada täpselt. Filos. ?? ei ole kasutud, vaid asendamatu meetod selgitamiseks. Nende mõju võib võrrelda psühhoanalüüsi ?? kliinilise mõjuga.

Luua ettekujutus keelest tähendab luua ettekujutus eluvormist.

LFT — ka keelemäng, faktide kirjeldamine.

Tradits. abstraktsiooni teooriale vastandab “perekondliku sarnasuse” teooria.

Bühler

4 aksioomi:

Kõikide keelte põhimõtteliselt ühtse struktuuri teooria — 4 aksioomi

Joon 1

1. Keele kui organoni mudel.

Platon "Kratylos" — keel on organon, mis on loodud selleks, et üks inimene saaks teisele midagi teatada asjast.

Ring keskel sümboliseerib konkreetset keelenähtust. Kolmnurk sisaldab endas veidi vähem kui ring — abstraktse relevantsuse printsiip (märgi tähendust ei moodusta mitte kogu ääretu kogum konkreetsete esemete v.situatsioonide tähistatavaid omadusi, vaid ainult "sematoloogiliselt relevantne" osa nendest omadustest).

3 muutujat-faktorit on kutsutud teda 3 erineval moel tõstma märgi staatusesse. Jooned sümboliseerivad keelelise märgi semantilisi funktsioone.

B.Keele märgiline olemus.

Aluseks skolastide printsiip aliquid stat pro aliquo + abstraktse relevantsuse printsiip. Keele fenomenid on mitmetasandilised.

C. Kõnetegevus ja keelestruktuur.

Süntees Humboldti ja Saussure'i kontseptsioonidest Husserli aktide teooria valguses.

H - Sprechhandlung(kõnetegevus) la parole H----------------W

W - Sprachwerk (keeleline loodu) ergon ! !

A - Sprechakt (kõneakt, tähendustav) energeia ! !

G - Sprachgebilde (keeleline struktuur) la langue A----------------G

Jaotatult neljaks väljaks, saame kaks ristuvat dihhotoomiat:

Keelelised nähtused:	I seostatud subjektiga	II abstraheeritud subjektist
1 tegevused ja väljendid formaliseerimise alumisel astmel	H	W
2 aktid ja struktuurid formaliseerimise ülemisel astmel	A	G

Iga väli vastab ühele objekti "keel" vaatlemise aspektile

D. Keele struktuuriline mudel.

Ühe- (meresignaalid, üks signaal iga situatsiooni jaoks) ja kaheklassilised süsteemid, kus on leksikon (sõnade valik) ja süntaks (lause moodustamine).

Lause on sõna suhtes sümboliks.

Hjemlslev

4 kihti (strata)

vorm/substants

sisu < Saussure'i tähistatav> /väljendus <tähistaja>

/joon. 2/

Kõik neli kihti asuvad samal tasapinnal.

sisu-mõte (purport) — üks kõikide keelte jaoks.

väljendus-mõte — võimalike foneemide kogum

Väljendus-substants – see on kas hääl või kiri, heli järgnevus

Väljendus-vorm – häälikud v kirjutatud st foneemid v grafeemid.

sisu-substants (materjal) on sel juhul keeleline tähendus üldse, ilma igasuguse eelneva liigituseta

sisu-vorm (erineb keeleti) — kõik need jaotused, mis tähendust lõiguvad, hakivad ja tähistajatega siduda võimaldavad (gramm. kategooriad jne)

Selles üldises tähenduses on vorm defineeritav kui terviklik, kuid eksklusiivne tunnustekogum, mis vastavalt valitud aksiomaatikale moodustab definitsioone. Kõik see, mida niisugune "vorm" ei sisalda, kuid mis ilmselgelt kuuluks uuritava objekti tühjendavasse kirjeldusse, paigutatakse teise hierarhiasse, mis "vormi" suhtes mängib "substantsi" rolli.

Sisu– ja väljendusvormi abil ning ainult selle abil eksisteerib vastavalt sisu–substants ja väljendus–substants, mis ilmnevad vormi projekteerimisega mõttele, just nagu avatud võrk heidab oma varju alla jaotamata pinnale.

Keelelise väljenduse puhul on substantsiks hääl või kiri, vormiks aga selle liigendumine häälikuteks või kirjatähtedeks (foneemideks või grafeemideks).

Peirce (1839-1914)

Loogika — teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast.

Kolm osa:

Kriitika — klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse

Spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria

Metodeutika — kasutatavad meetodid

Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita.

Õpetus kategooriatest

	Esmasus Kvaliteet Ei sõltu ajast	Teisesus Eksistents Siin ja praegu	Kolmasus Seadus, representatsioon
Loogilises plaanis	Monaad, ühekohaline predikaat. Olemasoleval objektil realiseerimata subj. võimalus	Diaad, kahekohaline predikaat. Üks diaadi element on tema kahe termini summa, teine — nendevaheline suhe	Triaad, kolmekohaline predikaat
Ontoloogilises	Potentsiaalsus. Subjektiväline psüühiline määratus, mida ei saa taandada mõttele	Väljendab aktuaalse eksistentsi fakti	Üleüldisus, katkematus, regulaarsus. Tehing
Gnoseoloogilises	Igasuguse teadvuse seisundi kvalitatiivne määratus	Kogemus, mis tekib kahe asja (Ego ja mitte-Ego) koosmõjust (võitlus, reaktsioon)	Lisandub mentaalne element

 Igas fenomenis esinevad korraga kõik kategooriad (Esmasus, Teisesus, Kolmasus). Kolmas on 1. ja 2. siduv lüli.

Märgiteooria

Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks.

Märk on autentne Kolmasuse vorm. Tema moodustajateks on 3 korrelaati.

Esimene - triaadilise suhte Representamen,

teine - selle Objekt (vahetu/dünaamiline)

kolmas - Interpretanta (mentaalne representatsioon, efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis). Vahetu/dünaamiline/lõplik

Märkide tüpoloogia

Baastrihhotoomiaid 3 (algul kümme)

 

Märk ise oma olemuselt 1.1 qualisign 1.2 sinsign 1.3 legisign

märk suhtes objekti 2.1 icon 2.2 index 2.3 symbol

märk suhtes interpretanti 3.1 rhema 3.2 dicent 3.3 argument

Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid v. laused, sümbolid võivad olla kõik kolm (terminid, laused, argumendid).

(I) Rhematic Iconic Qualisign		(V) Rhematic Iconic Legisign			(VIII) Rhematic Symbol Legisign	(X) Argument Symbolic Legisign
(II) Rhematic Iconic Sinsign	(VI) Rhematic Indexical Legisign			(IX) Dicent Symbol Legisign
(III) Rhematic Indexical Sinsign			(VII) Dicent Indexical Legisign
(IV) Dicent Indexical Sinsign

Morris

Semantika-süntaktika-pragmaatika

Süntaktiline mõõde implitseerib k käsitleb kõige lihtsamaid objekte ja resoluutselt. Tegeleb süntaktika reeglitega. Opereerib valdkonnas õige-vale.

Semantiline tähistab teatud objektide liiki <mõiste>, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna võib kasutada <pärisnimi>. Semantiline tegeleb tähendusega. Mõtestatuse - absurdsuse valdkond.

Pragmaatiline väljendab oma interpretaatorit. Puudub surnud keeltes. Edukus-ebaedukus.

Tegeleb tulemusega: kas su kõne saavutab eesmärgi.

Lingvistilise strukturalismi ühisjooned

1. vastandatus noorgrammatikutele
2. keelt vaadeldakse ja uuritakse kui struktuuri
3. keele sünkrooniatasandi uurimine on keeleteaduse põhiülesanne
4. püüd uurida ja kirjeldada keelenähtusi kui erilist nähtust
5. lingv. analüüsi formaliseerimine, obj. analüüsi- ja kirjeldusmeetodite otsingud
6. keele struktuurne stratifikatsioon ja tasandi mõiste

Jakobson

Jakobsoni algseks uurimusalaks on nagu Praha ringile kohane eelkõige foneetika. Fonoloogia arenemine ajas. Erinevalt de Saussure’ist peab tema vajalikuks näha seost foneemide ja tähistatava vahel. Jakobson toob ära kaks aspekti:

• Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks(contiguity) ning see baseerub välisel faktoril.
• Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.

Igasuguse teate osised on hädavajalikult seotud sisemise seose läbi koodiga ja välise seose läbi — teatega.

Osad, mis on võimelised kontekstiks ühinema, moodustavad külgnevussuhte, samal ajal kui substitutiivses konfiguratsioonis märgid suhestuvad sõltuvalt nendevahelise sarnasuse astmest. Need kaks operatsiooni kindlustavad iga üksiku keelemärgi jaoks kaks interpretantide gruppi — üks on suunatud koodile, teine kontekstile (kodifitseeritud või vaba). Iga nende kahe referentsiaalsuse puhul astub märk suhtesse teiste märkidega kas siis vaheldumise (alternation, I referentsi tüüp) või joondamise (allignment, II tüüp) kaudu.

Niisiis võib igas keelemärgis välja tuua kaks struktuurse organiseerituse (arrangement) liiki, kaks operatsioonitüüpi:

• Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet. (Saussure in praesentia, st et seostatakse 2 või enam reaalselt olemasolevat elementi reaalses keelereas)

Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia.

• Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides. (Saussure: ühendab elemente in absentia — mnemoonilises, ettekujutatavas reas)

Paradigmaatika: märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor.

Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne), millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt.

Keele uurimisel tuleb Jakobsoni arvates lähtuda kõneakti funktsioonidest, mis seostuvad kommunikatsiooniakti mudeliga :

1. Emotiivne v. ekspressiivne — emotsioone tekitav funktsioon (emotive), mis keskendub adressandile, püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole. Kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles eelkõige hüüdsõnad, nt. “Oot-oot” või vokaali pikendus sõnas, nt. “miiis?”.
2. Konatiivne (conative) funktsioon on orienteeritud adressaadile, leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st. “Joo!” puhul ei saa küsida , kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga “joob”; “joodi” puhul.
3. Faatiline (phatic) funktsioon on suunatud kontaktile, eelkõige kontrollimaks kas kommunikatsioonikanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks, ning seda võib esitada ritualiseeritud vormelite, tervete dialoogide vahetamisega või lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega
4. Metakeeleline (metalingual) funktsioon koondub kõne koodile, st. adressant ja adressaat peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, termineid jne, et nende vahel oleks võimalik informatsiooni vahetamine. Seletav.
5. Viiteline, kommunikatiivne v referentiivne (denotatiivne v kognitiivne) (referential) funktsioon orienteerub kontekstile. Et adressandi teade adressaadile oleks operatiivne, nõuab teade viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes, mitte aga konkreetne, mis kuuluks juba metakeelelise funktsiooni valdkonda. Põhimõtteliselt võib öelda, et teised viis funktsiooni on kõik selles (viitelises funktsioonis) osalised vähemal või suuremal määral.
6. Poeetiline (poetic) funktsioon on suunatus teatele kui niisugusele. See projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele. Ekvivalentsus-sarnasus ja erinevus on siin järgnevuse ülesehitust loovaks vahendiks.

Kuigi me eristame keele kuut põhiaspekti, võime me paraku vaevalt leida verbaalseid teateid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni.

Ameerika deskriptivism

Bloomfieldist lähtuv, põhimeetod on distributiivne analüüs – ühiku eristamine ütluses

- segmenteerimine (morfid ja foonid)

- identifitseerimine (morfeemid ja foneemid). Kaks tekstiühikut kuuluvad ühe keeleühiku alla kui on mittekontrast. D., erinevatesse — kui kontrasteeruv D.

- substitutsioon (morfeemide klassifitseerimine). Erinevad keeleühikud kuuluvad ühte klassi, kui võivad üksteist asendada samades kontekstides.

- nende paigutus (arranzheering)

Puudused:

• ei võimalda eristada tähenduselt erinevais süntaktilisi struktuure
• ei võimalda tuua välja seoseid aktiivse/passiivse, jaatav/eitava lause vahel
• ei anna vastust küsimusele, mis on keele elementaarühikuks süntaktika tasandil

Ameerika deskriptivismis 3 koolkonda.

I ja II koolkond kasutasid süntaksi uurimisel vahetute moodustajate meetodit.

Analüüs lähtub väiksematest suuremate üksuste poole. Eesmärgiks identifitseerida vahetud moodustajad.

Vahetud moodustajad: teate lingvistiline struktuur, grammatiliselt ja semantiliselt üksteisega vahetult seotud lausungi osad.

Vahetute moodustajate struktuur on fraasi struktuur.

III koolkond:

Transformatoorse analüüsi koolkond.

Generatiivne grammatika

Peab keeleteaduse peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust: võimet moodustada ja mõista lõpmata paljusid lauseid, ka niisuguseid, mida pole veel kordagi moodustatud. Ideaal — esitada reeglid keele struktuuri kohta nii, et neid mingis järjekorras täites oleks võimalik moodustada (genereerida) kõiki keele grammatiliselt õigeid lauseid ja ainult neid.

Süvastruktuur – tähenduse struktuur

Pindstruktuur – foneetika, morfoloogia.

Generatiivne semantika. Chomsky järgne noorem põlvkond (G. Lakoff, J. Ross) lihtsustasid skeemi. Semantiline esitus on primaarne. Keel on vahend mõtete esitamiseks kindlas vormis. Süvastruktuuride asemel genereeritakse kohe lausete semantilised esitused.

Teooria arengulugu:

Vahetute moodustajate meetod → transformatoorne analüüs (1957, Harris, Chomsky Süntaktilised struktuurid) →interpreteeriv semantika (1965 Chomsky Süntaksiteooria aspektid, joon) →generatiivne semantika (Lakoff, Ross, joon)

TERMINID

Intentsionaalsus

teadvuse suunatus esemele, teadvuse esemelisus. Mõiste pärineb F. Brentanolt, kes eristas selle abil psüühilisi nähtusi füüsilistest. psüühilised samastas ta intentsionaalsetega.

E.Husserl muutis I. fenomenoloogia algmõisteks, käsitledes seda kui teadvuse aprioorset elementaarstruktuuri, mistahes elamuse esemelisust, eseme hõlmatust teadvusesse

Ekstensionaalsus (extensio - laienemine, kulgevus) - võrdsete (sünonüümiliste) väljendite asendatavus erinevates kontekstides ja keeltes.

E. ei ole puhtlingvistiline omadus, vaid eeldab teatud keeleväljendite samastamise abstraktsiooni, mis on materialiseeritud võrdsete asendamisreeglites. Kui nende poolt määratletud võrdsus on keelele sisemiselt omane (ei sõltu keelevälisest kontekstist), siis ei ole asendamine piiratud ja on võimalik kõikides kontekstides. Selline on nt väljendite graafiline samasus või süntaktiline sünonüümia, millede suhtes on iga keel ekstensionaalne.

Kui aga mõiste "võrdsest" on sisse viidud lähtudes eeldatavast (võibolla suvalisest) mudelist kui referentsiaalne ekvivalentsus, siis ei säilu E. kõikide kontekstide puhul. Piirangud tekivad antud juhul sellest, et referents, olles tähenduse funktsiooniks, võib muutuda, kui me asendame esemeliselt tähenduselt <osutuselt> võrdseid, kuid tähenduselt ebavõrdseid. Seepärast on ekstensionaalseteks õige lugeda vaid neid kontekste, milledes tähendus ei valitse referentsi <osutuse> üle ja intensionaalseteks, vastupidi, neid, milledes referents ei valitse tähendust.

Tavaliselt - kõik kontekstid, kus puudub "isiklik varjund".

Intensionaalsus (intensio - tugevdamine) — keelte omadus, mis sõltub keele kasutamisest, keeleväljendite tähendusest.

Intensionaalseteks nim. kontekste, milledes ei kehti vastastikuse asendamise printsiip (asendamine sünonüümsete väljenditega). Sellise konteksti tähendus on sõltuvuses mitte asjade objektiivsest seisust, vaid subjekti vaatepunktist — teadmised, kahtlused, usk jmt.

Intensionaalsed kontekstid — teatud modaalsed ja kõik epistemoloogilised kontekstid, arvamuse kontekstid, samuti otsene ja kaudne kõne.