Eidos
E. <idee, lad. tõlge hiljem species) — see on nähtus, mis on nähtud hinge mõtleva (mitte tundva) tähelepanuga läbi iseenda ja välja öeldud määravas kõnes <logos> olulise nägu/väljendus olevas.
Laua eidos ei ole midagi muud, kui see, mis laud on, ja seda näitab tema välimus, kuid meeltega nähtavad <tajutavad> on vaid üksikud lauad oma hulgalisuses, aga "nägu", kui see, mis ta on tegelikult, st mitte see või teine laud, vaid laud oma olemuselt, teadvustatakse vaid määratleva arvamuse kaudu. "Riik"
Ideed on igavesed, absoluutsed, ajast ja ruumist sõltumatud. Meeleline maailm on "ideede" ja "mateeria" sünnitis ja midagi nende vahepealset. Meelte abil saadakse üksnes arvamusi, ideede tunnetamine (tõeline teadmine) on võimalik üksnes mõistuse abil. Täiuslikem teadmiste allikas — inimese surematu hinge meenutus. "Phaidros"
Hääldatud helid on viide hinges toimuvatele üleelamistele /helid on hingeseisundite sümboliteks/, aga kirjutatu viitab hääle helidele /on hääldatud sõnade sümboliks/. Ja nagu kiri ei ole kõigil inimestel /rahvastel/ ühesugune, nii ei ole ka hääle helid. Kuid see esmane, mille märkideks /semeia/ nad (helid ja kiri) on, on see kõigi inimeste jaoks ühesugune hinge üleelamine; ja asjad, millede sarnastavateks (homoiopata <homoios - taoline, sarnane>) kujutisteks need üleelamised on, on samuti ühesugused.
Tähenduse tinglikkus seisneb selles, et miski ei ole oma olemuselt (loomuselt) nimi, vaid ainult siis, kui miski saab sümboliks. Sest kui ka artikuleeritud helid tähendavad midagi, nagu nt loomade puhul, siiski ei ole ükski neist helidest nimi. Peri hermeneias <"tõlgendamisest, ütlusest">
A. toetab Platoni mõtet keelemärgi konventsionaalsusest (Kratylos).
Aristoteles räägib sümbolitest, mille erijuhuks on sõnad. Märk on siin sõna sünonüüm. Kuid märgil on A. jaoks ka oma, eriline tähendus, mis on antud eelkõige tema loogikas (A. nimetas analüütikaks) ja retoorikas. Kusjuures loogilise märgi teooria ei puutu kokku keelesümboli teooriaga.
Märk kui “olemus, mille eksisteerimine või loomine eeldab teise asja eksisteerimist või loomist, mis eelneb esimesele või järgneb talle, on teise asja loomise või eksisteerimise märk”.
Platoniga võrreldes
Eitas ideede kui meeleliselt tajutavast maailmast sõltumatute olemasolu.
Mitte eidos, vaid vorm on asjade põhjuseks ja eesmärgiks.
STOIKUD
Stoikude (IV saj eKr) lektonid on spetsiifilisel moel vastandatud Platoni koopiatele ja eidostele. Lekton — teatud sõnaline esemelisus, teatud teadvuse tüüp, mis saadab sõna. Lekton luuakse sõna poolt, aga ei eelne talle, tal ei ole mingit autonoomset lingvistikavälist eksistentsi.
semainon <märk, tähistaja> vastuvõetav heli, artikuleeritud "Dion" vastuvõetav
semainomenon <tähistatav> kõne mõtteline sisu, erilisel moel organiseeritud kehatu mõte, ei samastu mõistega arusaadav, tõlgitav
objekt, denotaat
Dion ise
Kaks on kehalised (tähistaja ja ese, kattuvad A. määratlusega), aga tähistatav olemus, see, mida võib välja öelda (lekton) on kehatu ja võib olla tõene või väär. Kuna tähistatav on kehatu, siis ei saa seostada hingeseisundiga, need on stoikudel alati kehalised. Esemed seevastu võivad olla nii füüsilised kui psüühilised.
Lekton aga asetseb mitte rääkija hinges, vaid keeles endas. Sõltub mõttest, aga ei samastu. See, millele mõte tugineb.
Erinevalt Aristotelesest (ja Platoni episteemist) ei ole siin enam kahte radikaalselt erinevat suhet (tähendustamine ja peegeldamine). Lekton — see on miski, mis võimaldab helidel suhestuda esemetega vahetult.
Derrida:: stoikude lekton on propositsionaalne kontsept, keeruline mõiste, mis vastab propositsiooni sisule, erinevalt sõnadega väljendatud mõistetest. Nagu ka propositsioon, ei ole ei tõde ega vale, sõltub suhtest tegelikkusega antud ajahetkel.
Eristasid:
— täielik, lõpetatud lekton (ütlus) Sokrates kirjutab — võib olla tõene või väär
— mittetäielik (sõna) kirjutab
(Püha) Aurelius Augustinus (354-430)
Sa ju nõustud, et asjade tunnetamine on väärtuslikum, kui nende märgid (semeion), seepärast tuleb märkide tunnetamisele eelistada märkidega tähistatud asjade tunnetamist.
Non autem quae res significatur, sed signum quo significatur loquentis ore procedit, nisi cum ipsa signa significantur (Kui me räägime, siis me vaid tähistame seda, mida räägime ja rääkija suust väljub mitte tähistatav ese, vaid seda tähistav märk, kui mitte teiste märkide märk). Selle üks tagajärgi on kommunikatsiooni mitteadekvaatsus. Peapõhjus on selles, et arusaamine valgustab hinge nagu välgulöök, aga kõne, pikk ja aeglane, ei vasta kuidagi mõttele.
"Dialektikast"
Märk on miski, mis ilmutab ennast meeleorganitele ja samal ajal ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Rääkida, st edastada märk /anda märku/ artikuleeritud heli abil.
Sõna on mingi eseme märk, temast võib kuulaja aru saada kui rääkija seda hääldab.
Eristab nelja märgi koostisosa
— sõna verbum
— väljendatav dicible /vastab stoikude lektonile/
— väljendus dictio
— ese res
Siin ühendatakse kaks terminoloogilist rida — stoikude oma (dicible, dictio, res) ja retoorikast võetud res ja verbum eristus. Nii kasutatakse tähistaja jaoks kahte terminit korraga — dictio ja verbum. Ületab selle terminoloogilise topelduse, ühendades selle teise kahelisusega, mõtte omaga, mis on üheaegselt nii kommunikatsiooniprotsessi osa (siis termin dicible) kui osaleb tähistusprotsessis (designatio, termin dictio. See, mida sõna tähendab sõltumatult kontekstist ja kasutusest).
Verbum on sõna kui niisugune, metalingvistiline kasutus. Sõna, mida “kasutatakse kõnes tema enese pärast, st vaidluses selle sõna üle … see, mida ma nimetasin verbum, on sõna ja ta tähendab sõna”.
Dialoog "De magistro". I osa Disputatio de locutionis significatione /Kõne tähendusest/
Nomen ja verbum
Seda tüüpi verbum´i abil mis on nomen, tähistame me mingit eset, kuid see on vaid vahepealne lüli. Ja on tohutu vahe nime ja selle objekti, mida ta tähistab, vahel. Vahe seisneb selles, et nimed on märgid, aga esemed /objektid/ mitte.
Kas ei saanud sõna (verbum) oma nimetuse vastavuses esimese faktiga; aga nimi (nomen), teisega? Esimene tüvest verbeare /kuulmist üllatama/, teine nosceare /teadma/.
Lacan. Nomen on see, mida meie teiega nimetame sümboliks. “Kõik, mida hääldatakse artikuleeritud helina ja millele on antud tähendus … mõjub kuulmisele, et olla vastuvõetud ja antakse üle mällu, et olla arusaadav”.
Verbum — see on sõna sel määral, nagu ta jõuab inimese kõrva, mis vastab meie arusaamisele sõnalisest materiaalsusest, aga nomen on sõna sel määral, kui ta sunnib meid ära tundma.
Kristluse doktriinist
Märkide tootmise ainukeseks põhjuseks on vajadus suhelda.
Kommunikatsiooni skeem Pihtimuse 11. rmt
immanentne teadmine
Jumalik jõud í ý Sisemine sõna è mõeldav väline sõna è hääldatav väline sõna
tunnetatavad esemed
Märkide klassifikatsioonid Kristluse doktriin
- Sõltuvalt teate edastamise viisist. Kanooniline. Arist. psühhol. teooria koos semiootilise kirjeldusega
Märkide hulgas, mida inimesed kasutavad selle, mida nad tunnevad, edasiandmiseks teistele, mõned mõjutavad nägemist, suurem osa — kuulmist ja vaid väga vähesed — teisi tundeid nagu maitsmine, haistmine, kompimismeel.
- Sõltuvalt päritolust ja kasutusest.
Iga sõna on märk, kuid mitte iga märk ei ole sõna.
naturalia signa (märgid loomult) — data signa (määratletud, intentsionaalsed)
eksisteerivad algselt esemetena esemed, mis on loodud eesmärgiga kasutada neid märkidena
esemeline funktsioon on viidud miinimumini
eelkõige sõnad, kuid ka loomade häälitsused
Arist. ja stoikude märk on Augustinusel loomulik märk, aga Arist. sümbol ja stoikude tähistaja-tähistatava seos on intentsionaalne märk
- Sõltuvalt nende sotsiaalsest staatusest
Loomulikud (ja universaalsed) — institutsionaalsed (või tinglikud) = intentsionaalsed
spontaanselt ja vahetult tunnetatavad õpitavad, räägib ainult nendest
- Sõltuvalt sümboolse seose olemasolust
Põhineb vormi, mitte substantsi analüüsil
Märgid ise — ülekantud (translata) omandavad teisese tähenduse
Märk on ülekantud, kui tema tähistatav muutub omakorda tähistajaks. 2 järjestikust operatsiooni <vrd Barthes>
- Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või eseme loomusest
Mõlemal juhul on designaadiks märk
- tähed — designaadiks on märgi tähistaja. Tähed on helide märgid
- metalingv. Märkide kasutus — designaadiks on tähistatav. Sõnu võib kasutada kui esemete märke ja kui teiste sõnade märke. Ainult sõna võib kasutada nii metalingv. kui ka metasemiootilistel eesmärkidel.
— species sensibiles <tähistaja>
signum
— significatum <tähistatav>Kristlik teadus. rmt.2.
Johannes Damaskusest (675-749)
Bütsantsi teoloog, lõi skolastilise filosoofia põhialused. "Teadmise alused"
ì üldine
tähendusega semantike <tähistab midagi>: è artikuleeritud: è üksik
ì î artikuleerimata
Heli jaguneb
î tähenduseta asemos: è artikuleeritud
î artikuleerimata
Filosoofia tegeleb tähendusega artikuleeritud heliga, mis on üldine.
Vaidlus universaalide üle keskaja skolastikas.
Porphyrius (233- 304) tõstatas küsimuse Sissejuhatuses Aristotelese "Kategooriate" tõlkele: Kas nad (sood/generis ja liigid/species, st üldmõisted) eksisteerivad iseseisvalt, või ainult mõtetes, kas nad on kehad, või kehatud asjad, ja kas neil on eraldi eksistents, või nad eksisteerivad meeltega tajutavates esemetes ja neile tuginedes? Ma keeldun sellele küsimusele vastamast. Kuna see on väga raske ja nõuab süvauuringuid.
Aluseks — lihtsustatult mõistetud Platoni ja Aristotelese ideed.
Realism lähtus Platonist— "ideed" ei sõltu inimmõistusest, vaid on iseseisvad reaalsed ja igavesed olemused — ja väidab, et universaalid on reaalselt ja iseseisvalt eksisteerivad vaimsed olemused, mis ei sõltu esemetest (res) ja eelnevad neile.
Katolitsismi filosoofiline baas, kuna nii on kirik kui üldine institutsioon jumalale lähemal kui konkreetne usklik, kes võib armu leida vaid kiriku vahendusel.
Nominalism.
Aristoteles — üldmõisted (generis ja species) sõltuvad üksikutest konkreetsetest asjadest ja eksisteerivad neis.
Reaalselt eksisteerivad vaid üksikmõisted nende reaalsete omadustega. Üldmõisted on vaid "nimed"/nomina/.
Pierre Abelard 1079-1142
mõõdukas nominalist või kontseptualist. Roscelinuse õpilane.
Järgides kreeka traditsiooni, jagab kõne/oratio:
- oratio vocalis hääldatav, kõnevõime
- oratio realis reaalne, kirjutatud tunnistus selle mõistmisest
- oratio intellectualis mis on tekitatud sõna poolt võimalus suhelda
keele olemus: praeter rem et intellectum tertia exiit nominum significatio (asja ja tema mõiste vahel eksisteerib kolmandana nime tähendus/tähistus).
Sõnal 3 tähenduse liiki
- intellectum constituere mõttetegevuse loodu
- figmenta animi kujuteldav, hinge loodu irreaalne <märgid>
- reaalne, tegelik
Imagines tantum pro signis constituimus non eas quidem significantes, sed in eis res attendentes (me loome kujundeid kui märke, mis mitte lihtsalt ei tähista neid, vaid on läbi nende seotud asjadega)
Kontsepti (conceptio — tabamine, haaramine) olemus.
Kontsept ei võrdu mõistega, kuna ta ei ole objektiivne. Mõiste erinevate momentide ühtsus. Mõiste on loodud mõistuse reeglite abil, ta on avatud ja kiretu igasuguse subjekti suhtes. Mõiste on vahetult seotud märgiliste ja tähenduslike grammatiliste struktuuridega, mis ei sõltu suhtlemisest.
Kontsepti aga formeerib kõne, mis eksisteerib "sealpool grammatikat" — inimhinge ruumis koos rütmide, energia, sisemise zhestikulatsiooni ja intonatsiooniga. On äärmuseni subjektiivne. Tema kujunemiseks on vajalik ka teine subjekt (kuulaja v. lugeja). Mälu ja kujutlusvõime on K. puhul hädavajalikud omadused kuna K. on ühelt poolt suunatud mõistmisele siin ja praegu, oleviku hetkel, teisalt — sünteesib endas hinge kolme võimet ja on:
- orienteeritud minevikule (mälu akt)
- tulevikule (kujutlusvõime akt)
- olevikule (arutluse akt)
Universaalid. Üldine, see ei ole ei inimene ega loom, ega nimi "inimene", "loom". See on nende üleüldine helis väljendatud seos. Mõistuse konstruktsioon. Universaalid eksisteerivad loomulikul moel Jumala mõistuses (nagu Platoni ideed). Nihkes mitteolemiselt olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi. Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis tekivad rääkija hinges, on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad mõistmist. Jumalikud ideed è helilised kujundid è mõisted è ütluse mõtted <kontseptid>, mis viivad tagasi algsete ideede juurde.
Summa contra gentiles /Summa paganate vastu, osa En ente et essentia /olemisest ja olemusest/.
On kolm võimalust, kuidas substantsides võib väljenduda olemus (essentia).
- Jumal. Tema olemus (essentia) ei ole midagi muud kui tema eksistents. Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem)
- Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem)
- Olemus on substantsides, mis on mateeria ja võrmi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Asjas (in re) Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena.
Intellectus est universalium, et non singularium. Ratsionaalne tunnetus on alati üldine ja seepärast ei saa üksikud asjad olla tema objektiks.
Duns Scotus 1266 – 1308 mõõdukas realist
Realistidele omaselt arvas, et ütluse jaotusele S ja P vastab samalaadne ontoloogilise sfääri jaotus. Kuid seejuures pidas esmaseks mitte P (universaale) vaid S (indiviide).
Viib sisse erilise sellesuse (haecceitas) mõiste ind. eseme iseloomustamiseks. Indiviid ei ole mitte lihtsalt teatud omaduste (mis vastavad predikaatidele, sugudele ja liikidele) kogum, vaid eelkõige nende ühtsus ja sealjuures selline ühtsus, mis on omane just SELLELE esemele.
Reaalsed on vaid indiviidid, üldmõistetel ei ole ontoloogilist analoogi, mis on vaid mõistetel, mis on ütluses predikaadi funktsioonis.
Ockham 1290–1349 nominalist. Occami habemenuga: non sunt multiplicanda entia praeter necessitatem (olemusi ärgu rohkendatagu ilma vajaduseta).
Ütles lahti skolastikast. Frantsiskaanlane, vastandus tomistidele. Maailm koosneb kogemuse abil tunnetatavaist asjadest, mõisted ja terminid on vaid asjade märgid. Jumal on usu, mitte teadmise objekt.
Kui tomistide arvates materiaalse maailma tunnetusprotsessis oli:
Tunnetav Hing — species (eidose tõlge, objektide koopiad, kujundid) — tunnetatavad objektid, siis O. asendab keskmise osa Märgiga, mis tähistab antud objekti.
Mingeid reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid (nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade “sarnasusele”, mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel — esmane intuitiivne eseme ettekujutus mõistuses (intentio prima) è mõistuse suunatus nendele ettekujutustele kui objektidele (intentio secunda), teisene aktè esemeline olemine teadvuses. Seda teisest akti nimetab O. prima cognitio abstractiva /esmane kognitiivne abstraktsioon/ ja see on juba üldine ning on välise olemise märgiks.
Tähistamine ei ole mitte sõna omadus, vaid mõistuse omadus sõna abil.
Sõna võib olla
- öeldud terminus prolatus
- kirjutatud t. scriptus
- mõeldud t. conceptis
Kontsept või hinge intentio tähistab “loomulikult” seda, mida tähistab, sõna (öeldud v. kirjutatud) aga “tähistab” vaid inimeste vabatahtliku kokkuleppe tõttu.
Maailm koosneb kogemuse abil tunnetatavaist asjadest, mõisted ja terminid on ainult asjade märgid ja mingeid universaalseid substantse pole leitud.
Universaale nimetas terminiteks, mis tähistavad paljusid objekte ja suhteid (mitte vaimseid olemusi, nagu väitsid realistid). Need terminid on vaid tinglikud tähised ja neile ei vasta mingid vaimsed olemused ja mingid erilised omadused.
John Poinsot 1569 – 1644
Tractatus de signis 1632 (1930)
Üldine märgi definitsioon: See mis representeerib midagi iseendast erinevat kognitiivse jõuga (to a cognitive power)
Neljaosaline cause of knowledge
— Productive jõud, mis toob esile teadmiseakti /silm, kõrv, arusaamine
— Objective asi mis stimuleerib /ma näen kivi või inimest
— Formal arusaamine ise/ the awareness itself sight itself of the stone or the man
— instrumental kuidas objekt on esitatud nagu Caesari pilt esitab Caesarit
Objekt on kolmekülgne
- ainult stimulative stimuleerib teadmise kujunemist, seotud teise objektiga /imperaatori portree, mis käivitab võime (power) õppida tundma imperaatorit/
- ainult terminative /the emperor known through the picture/
- Korraga mõlemad /as when the wall is seen in itself/
Making cognizant
Representing
Signifying
Effectively
Objectively
Wall
Formally
Awareness
+
Instrumentally
Footprint
+
Viimasest, kus miski muu esitleb 2l moel, tuleneb märkide kaksikjaotus:
Võimelt (power) jagunevad
- formaalsed (formaalne teadmine representeerib iseennast)
- instrumentaalsed (midagi muud kui iseennast — jalajälg)
kui midagi tähistavad
- natural loomulikud (suits)
- customary tava järgi (salvrätik laual tähistab söömaaega)
- stipulative kokkuleppelised man
Kõik märgid sõltuvad interpreteerijast, ka loomulikud
Port-Royal'i grammatika 1660
Antoine Arnauld ja Claude Lancelot
Toetuvad mitte ainult loogika seadustele ja ühele klassikalisele keelele, vaid võrdlevad mitmeid keeli.
Püstitatakse küsimus universaalse, üldinimliku ja spetsiifilise suhtest ühe keele raames.
Sõnad kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.
Mõistuse põhioperatsioonid ja neile vastavad keelekategooriad
Ettekujutus
Nimed (nimi- ja omadussõnad), asesõnad, artiklid
Väide
Tegus., tegevusnimed, side- ja hüüdsõnad
Järeldus
Seotud teksti tasandil
Universaalne kõikide keelte puhul
1) märgiline printsiip (rääkida — st väljendada oma mõtteid märkide abil)
2) "materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3) keelelise suhtlemise loomingulisus
4) keele ökonoomia printsiip
5) väitlause struktuuri ühtsus
6) loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus
Arnauld Mõtlemise kunst 1662
Asjade ideed ja märkide ideed.
Märkide klassifitseerimisvõimalusi on palju, anname 3 kõige kasulikumat:
- Mille kohalolek kindlustab tähistatud asja juures(olemas)olu nt hingamine kui elusolendi märk
- Mitte tingimata nt kahvatus kui raseduse võimalik tunnus
Oluline on vahet teha
II
1. See, mis on tähistatud, on märgiga kooskohalolev näoilme, tuvi kui Püha vaimu märk
- ei ole
III
1. loomulikud, ei sõltu inimese tujust nt. peegeldus
2. kokkuleppelised, võivad aga ei pea omama seost tähistatava asjaga sõnad kui mõtete märgid
Empirism
Francis Bacon 1561–1626
Arvas, et sõnad on esemete suvalised märgid, mis, sellest hoolimata, on seotud mõtete, mõistetega. Väärad mõisted ja ideed takistavad teaduse arengut. Jagab nad viirastuste (eksimuste) gruppideks. Sõnad on ühed neist viirastustest — tuleb luua kunstlik filosoofiline keel, kus suvaliselt loodud märgid tähistavad selgeid ja täpseid mõisteid.
Thomas Hobbes 1588–1679 nominalist
Maailmas ei ole midagi üldisemat kui nimed, ja iga nimetatud ese on individuaalne ja üksik. Realistide viga on, et nad võtavad üldnimesid kui asju, mida nende nimedega tähistatakse.
Inimkõne (ei erista keelt ja kõnet) kujutab endast märgisüsteemi, mille ülesandeks on:
- registreerida ja kinnistada mälus tunnetava subjekti mõtteid
- nende mõtete väljendamine ja edastamine teistele
Kasutab termineid
Mark märgistus on tähendus meie enda jaoks
Sign märk jagunevad loomulikeks ja kunstlikud
Name nimi võib olla nii märgistus (kui mälus elavnevad mõtted, sõna) kui märk (kui on mõtete edasiandjaks, lause)
Nimed ei ole asjade eneste märgid, vaid tähistavad meie ideesid asjades. Kokkuleppelised.
positiivsed inimene, valge
negatiivsed mitte inimene, mitte valge
Rene Descartes 1596–1650
Filosoofia alused
Kunstliku universaalse formaliseeritud keele idee. Grammatika ilma eranditeta. Et luua tõeline universaalne keel, on vajalik tõeline filosoofia.
Gotfried Leibniz 1646-1716
Annab sellise keele sõnade definitsioonid. Semantiliste väljade põhimõttel
- üldised filos. mõisted
- modi existendi (olemise moodused)
- passiones principiales (põhilised kired)
Essee inimmõistusest 1690
Semeiotike v õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne — vaadelda märkide, mida mõistus kasutab asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna mõistuse poolt vaadeldavad asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle <mõistusele> tingimata esitama midagi muud märgina v vaadeldava eseme esindajana — need ongi ideed. Aga kuna mingi inimese mõtteid moodustavate ideede kogum ei saa vahetult avaneda teise inimese vaatele <...> siis selleks, et teatada oma mõtteid üksteisele, aga samuti et jätta neid meelde, on vajalikud ka märgid meie ideede jaoks. Kõige mugavamad on artikuleeritud helid — sõnad.
Igasugune tähendus tekib ajus aistingute baasil, mis on saadud ümbritsevast maailmast meeleorganite abil.
Omadused/kvaliteedid
Primaarsed arv, liikumine, vorm absoluutsed, on objektis endas
Sekundaarsed värv, temperatuur subjektiivsed, sõltuvad vaatlejast
Sekundaarsete omaduste ideed vastavad jõududele (powers), mida omavad meist väljaspool asuvate kehade atomaarsed struktuurid.
essence (olemus) — substance
Reaalsed olemused — asjade sisemine ehitus, millest sõltuvad nende omadused, sisestruktuur
Nominaalsed olemused — inimhinges eksisteerivad kompleksideed või nende omaduste kombinatsioonid. Omistatakse tavaliselt spetsiifilised nimetused või klasside (sood, liigid) nimetused.
Põhimõtteliselt annavad ainult esmaste omaduste ideed meile tõelise teadmise reaalsetest olemustest
Sõnad ei ole midagi muud, kui meie ideede sümbolid. Nad on ideede meelevaldselt valitud tähistused. Ideed on tõelised ja vahetud märgi täitjad.
Ideed jagunevad:
— Lihtideed tihedus, liikumine, vorm, kus predikaat ei koosne liitmisest
— Kompleksideed mõistuse ühendava võime kaudu liidetud tervikuks ilu, inimene
Kompleksideede moodustamine
- lihtsate ideede summeerimine — empiiriliste substantside keerulised ideed
- võrdlemine — suhete ideed täiuslik, vanem, suurem
- 1+2 + abstraheerimine — üldideed kuld, hobune
Inglise empirismi ühistendentsiks on alates Locke´i kaasasündinud ideede eitusest läbi lahtiütlemise mateeriast Berkeley puhul ja vaimu substantsiaalsuse eitamise (Hume) kuni John Stuart Milli arusaamiseni objektidest kui püsivast tajuvõimalusest olnud püüd elimineerida tunnetusprotsessist (tunnetusest) kõik see, mida ei saa väljendada kogemuse terminites.
John Stuart Mill 1806 – 1873
Asju pole olemas väljaspool nende tajumist. Inimene tunnetab ainult “nähtumusi” (aistinguid), mille piiridest ei saa kaugemale minna.
Nimed jagunevad
Konnotatiivsed
Terminid, mis tähistavad esemeid ja omavad atribuute
Tütarlaps – laps –naine
Mitte-konnotatiivsed
Isikunimed, ei oma tähendust, ei edasta infot
POSITIVISM kuulutab tõeliste teadmiste ainsaks allikaks konkreetsed (empiirilised) teadused ja eitab filosoofilise uurimuse tunnetuslikku väärtust
I klassikaline 1830 — A. Comte Positiivse filosoofia kursus 1830–48
John Stuart Mill
II empiriokrititsism (mahhism) 1870–90 subj.id. ja psühhologism.Vahetu aisting ja kogemus on primaarsed, loodus ja mateeria — sekundaarsed. Maailm — see on meie aistingud.
III neopositivism 20-30
Viini ring, Russelli ja Wittg. mõjud Carnap
Realism — uuemas F-s gnoseoloogilised vaated, mis tunnistavad maailma eksisteerimist väljaspool inimese teadvust, seejuures jäetakse lahtiseks küsimus, kas maailm on oma loomult materiaalne v. vaimne.
Neorealism (G.Moore 1873 -1958 ja common sense). Subj. id. kriitika. Aisting sisaldab teadvust ja teadvusest sõltumatut objekti. Kusjuures objekti võib käsitleda nii füüsilise objektina kui ka “meeleliselt antuna” ning ainult “terve mõistus” sunnib meid tunnustama välismaailma obj. eksistentsi. Kusjuures terve mõistus ei välista võimalust, et maailm on oma olemuselt vaimne ja et on olemas jumalik mõistus, selle mõistuse aktid ja hauatagune elu.
Kriitiline realism (K.Lewis, G.Santayana). Neorealistide teesile, mille järgi objekt on teadvuse suhtes immanentne ja "siseneb" vahetult teadvusesse, vastandavad õpetuse tunnetusakti struktuurist:
3 elementi
- subjekt
- objekt
- "antu" e. "olemus", mis moodustabki teadvuse sisu. Reaalse maailma tunnustamise aluseks on instinkt ja "loomulik usk"