Kull K., Lotman M. 1995. Semiotica Tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman. - Akadeemia 7(12), 2467-2483. /katkendid/ täisversioon

Lingvistika ja Saussure’i kõrval oli küberneetikal suur mõju Tartu koolkonna arengule. Eriti olulise toimega olid N.Wieneri ja W.R.Ashby tööd, sealhulgas tagasiside mõiste. Marksismis ja darvinismis on subjekti kujunemine üksnes funktsioon tema keskkonnast. N.Wieneri ja R.Ashby käsitluses toimub üldjuhul areng teisiti – süsteemist väljuv impulss mõjutab kuidagi keskkonda ja tänu tagasiside mehhanismile saab süsteem teada, kuidas see impulss on keskkonna poolt vastu võetud. Niisiis toimub areng süsteemi ja keskkonna dialoogina, kusjuures aktiivne loominguline alge tuleb mitte keskkonnast, vaid süsteemist enesest. On selgelt näha, et need ideed klapivad väga hästi nii J.v.Uexkülli Umwelti käsitlusega kui Tartu koolkonna traditsiooniga.
Elusat ei tee elusaks mitte molekulaarne struktuur, vaid semiootiline – märgid, mis ta moodustavad. Veelgi enam, nimelt märgiline struktuur determineerib suuresti biosüsteemide molekulaarse struktuuri ja biokeemilised protsessid temas. Seega elu on ennekõike nimelt semiootiline, ja ainult selle läbi molekulaarne protsess, mitte biokeemiliste ja biofüüsikaliste sündmuste jada, vaid märkide rida — sõnum. Üksnes see sõnum, sisu, annab elule pidevuse.
Et DNA on tähenduslik, sõnumeid sisaldav tekst /vrd Jakobsoni idee geneetilise koodi ja keele koodi sarnasusest/, on tänapäeval võrdlemisi valdavalt aktsepteeritud (Pollack 1994). Kui see on õige sedavõrd primitiivse moodustise puhul, siis on päris ilmne, et keerulisemad biosüsteemid on ka tähendusrikkamad tekstid. Isegi pealiskaudne analüüs näitab, et mida komplitseeritumate biosüsteemidega on tegemist, seda keerukamad on ka nende semiootilised mehhanismid.
Seoses biosemiootika problemaatikaga kerkib eriti teravalt esile semioosi hierarhilisuse probleem.
Elusorganismis toimub nii palju ja nii mitmetahulisi semiootilisi protsesse, et nende puhul ei saa juttugi olla sellest, et nad kõik võiksid olla suunatud ühest juhtkeskusest. Veelgi enam, enamus protsesse toimub niimoodi, nagu nad ei aimakski teiste, paralleelselt eri tasandeil toimuvate semiootiliste protsesside olemasolu. Näiteks oli DNA semiootiline tegevus võimalik ka ammu enne kui organism oma mõistusega sellest teadlikuks sai, alateadvus töötas ka enne Freudi, jne. Looma orienteerumiskäitumine oma pesa otsides on vaevalt seotud ta lihasrakkudes toimuvaga. Need nivoodevahelised korrelatsioonid pole aga üheselt ega jäigalt fikseeritud. Meil on hingamine enamasti teadvusest lahus, mõnedel Ida rahvastel on aga tavaline nendevaheline seos.

Üks olulisemaid semioosi funktsioone on (enese) taasloomine. Ükski mällu talletatud informatsioon ei eksisteeri ilma tema interpretaatorita. DNA struktuur osutub sisukaks tänu tema lugemisele replikaaside ja seejärel ribosoomide poolt rakus, mis samal ajal on ise selle lugemise produktiks (vt. Kull 1995). Ka DNA ise on tema lugeja – DNA polümeraasi – produkt. Füüsikaliselt DNA sisaldub rakus, semiootiliselt rakk sisaldub DNA­s. DNA lugemine on võimalik tänu tema äratundmisele teda lugevate struktuuride poolt, mistõttu see protsess kujutab endast enese identifitseerimist, enese äratundmist. Identifitseerimine, samas, on alati piiritlemine. See, mis on piiride sees, olen mina, mis on väljas, on minu Umwelt. Piir on seejuures alati ja ennekõike semiootiline (cf. Lotman 1990, 131-142). Äratundmine ja selle alusel uue struktuuri loomine, mis säilitab identsuse seda protsessi läbi viiva süsteemiga, on ühtviisi olemas erinevate tasandite semiootiliste süsteemide puhul. Samamoodi toimub populatsioonis äratundmisprotsess erinevat sugu organismide vahel, mille tulemusena on võimalik uute organismide sünd. Ühtlasi on see protsess, mille kaudu liik identifitseerib, säilitab ja taasloob iseennast. Niisugune arusaam on lähemat käsitlemist leidnud näiteks liigi tuvastuskontseptsioonis (recognition concept of species – Paterson 1993; Kull 1993). See tähendab, et liigi genees on semiootiline protsess, ja liigi loomus on samuti ennekõike semiootiline.

Suur osa haigustest on tingitud sellest, et ilmuvad häired enese identifitseerimise protsessides. Näiteks nakkushaigused on sellised, kus selle häire allikas on pärit väljastpoolt organismi. Viirus ise pole informatsioon, ent ta saab selleks tänu äratundmisele raku poolt – misläbi ta raku ära petab.
Põhimõtteliselt samad mehhanismid toimuvad teadvuse tasemel. Teadvuse põhifunktsioon on enese identifitseerimine, enese kontinuiteedi säilitamine ja taasloomine. Identsus tähendab, et tuntakse end ära kui iseennast. Alles pärast seda, kui subjektil on see identsus olemas, võib ta otstarbekohaselt suhelda teda ümbritseva maailma ja teiste subjektidega. Enese identsuse häired mõjutavad paratamatult ka organismi kommunikeerumist välismaailmaga ja selle efektiivsust.
Teatud reservatsiooniga võiks suhtele organism-populatsioon tõmmata paralleele suhtega indiviid-kultuur. Ka kultuuri esmane funktsioon on identiteedi loomine, säilitamine ja taasloomine. Samuti on (semiootiline) piiritlemine kultuuris sama oluline kui eelpool vaadeldud tasandeil. Identiteedi kriise kultuuris võib vaadelda ka sotsiokultuuriliste haigustena. Näiteks demagoogi tegevus meenutab väga viiruse käitumist organismis.
Seni me rõhutasime erinevail tasandeil toimuvate protsesside parallelisme. Sama resoluutselt tuleb aga rõhutada ka nende autonoomsust ja isegi sõltumatust üksteisest. See, et me ei teadvusta semiootilisi protsesse, mis toimuvad meis rakulisel ja subrakulisel tasandil, ei tähenda, et neid pole olemas. Rakul on oma Umwelt, organismil oma, mis kattuvad üksteisega vaid osaliselt, ja võivad (vähemalt vahel) üldse mitte kattuda. Eri tasandite semiootiliste süsteemide vaheline side on omaette väga huvitav probleem, mis väärib siin vähemalt püstitamist.

Elu võib analüüsida nagu semiootilist objekti, millel on oma kindel süntaktika, semantika ja pragmaatika. Elu süntaktika all peame silmas näiteks meronoomiat /terviku jaotamine osadeks, üks klassifitseerimise viise taksonoomia kõrval/, samuti vanuse semiootikat. Semiootiline vanus ei ole automaatselt seotud bioloogilisega, ega bioloogiline absoluutse e. astronoomilisega. Vanuse loob organismis toimuv suhestamine tema komponentide vahel. Kui me räägime inimvanusest, siis peame meeles pidama, et vanus on suuresti determineeritav kultuuriliselt ja sotsiaalselt. Nooruse, küpsuse, vanaduse piirid on erinevates kultuurides erinevad. Samuti on täiesti erinevad nende etappide semantika ja pragmaatika. Kui ühes kultuuris võib vanadus olla maksimaalse jõukuse, autoriteedi, võimu, tarkuse jne. aeg, siis teistes võib see olla täiesti õigusetu ja peaaegu et põlatu iga. Erinev suhe vanadusse korreleerub erineva suhtumisega surma. Surm ise on polüvalentne termin, mis tähendab nii mitteelamist (seisundit, mis tuleb pärast elu lõppu), kui ka elu lõpetamise protsessi. See viimane tähendus assotsieerub aktiivse tegevusega — suremine on protsess, mis nõuab teatud pingeid ja ettevalmistust (cf. "ma pole veel surmaks valmis").