Londoni lingv.koolkond

J. P. Firth (1890-1960, "Speech" 1930), W. S. Allen, M. Halliday.

Põhijooned:

Funktsionaalne tähenduse teooria. Sõnadel on tähendus vaid kontekstis.

Metoodika sarnaneb deskriptivistlikule. Tähenduse analüüsis on keskne koht kontekstualisatsioonil (konteksti määramine iga konkreetse keeletasandi jaoks). Kaks liiki:

I situatsiooni kontekst (modifitseeritud Malinowski)— reaalne sõnaline kontekst:

tuleb arvestada

II vormi kontekstualisatsioon

leksikaalsel tasandil kollokatsioon(collocalibity) — tüüpiline ja pidev ümbrus (enviroment)

grammatika tasandil kolligatsioon — omavahel seotud grammat. kategooriate kooslus (nt nimis. ja omaduss. — artikkel ja näitav asesõna)

Süsteem ja struktuur

Struktuur on ühemõõtmeline, luuakse abstraheerimise tulemusena süntagmaatika tasandil, horisontaalne. Elemente võib asendada (substitutsioon).

Süsteem on mitmemõõteline, ruumiline, vertikaalne, paradigmaatika.

Liikmeid võib allutada kommutatsioonile. Süsteemid paigutatakse struktuuri teatud punktidesse ja vaid see garanteerib nende relevantsuse.

Keel on mitmestruktuuriline ja polüsüsteemne.

Firth nimetas ise oma teooriat monistlikuks, kuna eitas igasuguste dihhotoomiate vajalikkust. Eitas põhimõttelist erinevust formaalse ja semant. analüüsi vahel.

Igas tekstis on kahte tüüpi seosed

distributiivsed

funktsionaalsed (antud ühiku seosed teise tasandi ühikutega)

Tagasi