Jean Baudrillard (1929)

�Objektide s�steem�(1968)

�M�rgi poliitilise �konoomia kriitikad�(1972)

�Tootmise peegel�(1973)

�S�mboolne vahetus ja surm�(1976)

�Unustada Foucault�(1977)

�V�rgutamine�(1979)

�Simulaakrumid ja simulatsioon�(1981)

�Kurjuse l�bipaistvus /transparents/�(1989).

Simulaakrum

simulacrum lad.

1) kujutis, kujund, skulptuur

2) sarnasus, n�ivus

3) vari (surnu), kummitus, vaim

4) unen�gu

5) karakteristika

6) Epikurose filosoofias - kujutis, vorm, tunnetuskujund

S. � see on s�steem, milles erinev suhestub erinevaga erinevuse enda kaudu. Sellised s�steemid on intensiivsed, nad on s�gavalt juurdunud intensiivsete kvantiteetide olemuses, mis kommunitseeruvad erinevuste abil. Ainuke seos, ainuke k�ikide ridade kattumispunkt on neid k�iki allaneelav vormitu kaos. Deleuze

S. segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. S. kutsuvad esile esteetilise ahvatluse � t�nap�eva teater.

Ahvatluste simulatsioon: pornograafia on t�esem t�est enesest � t�iuslik S.

V�rgutatud simulatsioon: pettekas � valelikum valest endast � n�ivuse saladus.

 

Seduction v�rgutus/ahvatlus.

V�rgutama t�hendab surra reaalsusena ja �rgata ellu peibutisena. V�rgutavad ja t�mbavad ligi meid ainult t�hjad, m�ttetud, absurdsed, elliptilised, igasuguse referentsita m�rgid. Need m�rgid on rikutud, andnud alla ahvatlusele.

4 v��rtuse loogika liiki :

      1. tarbimisv��rtuse - funktsionaalne loogika. Tugineb kasulikkuse printsiibil. T�histatav (t�histaja peegeldus) . Objektiline simulaakrum.
      2. vahetusv��rtuse - �konoomiline loogika. Tugineb ekvivalentsusel ehk v�rdsusel. T�histaja.
      3. m�rgilise v��rtuse - diferentsiaalne loogika. Iseloomustab erinevus. Need kolm on esmased.
      4. s�mboolne vahetuse loogika. Tugineb ambivalentsusel. Nt. kinkimine, ohverdamine. Oluline on just vahetus kui niisugune, mis vahetusse l�heb pole oluline. Kui kaotab oma ambivalentsuse, muutub see �heks eelpool nimetatutest. (Eelmise kolme v��rtuse juures toimus ambivalentsuse mahasurumine).

M�rk Baudrillard`il.

Klassikalises m�rgiskeemis on see seotud �hikuks, mis viitab t�histajale ja koos t�histatavaga suunab referendile (osutusele). Baudrillard kritiseerib seda Saussure s�steemi ja n�itab, et referent ja t�histatav on m�lemad seotud ja haaratud m�rki. Reaalsus osutub m�rgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on m�rgi effekt/vari/ideoloogiline p�hi.

Igasugused katsed m�rgi poliitilist �konoomiat (v��rtuse m�rgiline vorm) �letada (p��des viidata reaalsusele), viivad selleni, et me saame uue m�rgi. Igasugune t�hendustamise protsess on vaid hiiglaslik t�henduse simulatsiooni mudel. Seda protsessi on v�imeline l�hkuma �ksnes s�mboolne vahetus. Baudrillardil erineb s�mbol rangelt m�rgist, olles m�rgis peidus ja �hvardades lahkuda m�rgi struktuurist, mis baseerub eristusel t�histaja ja t�histatava vahel.

M�rgid meenutav �ha rohkem signaale, mis annavad edasi t�hendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest �rgitada v�lja t�histatavad ja l�litada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui �ujuvad� t�histatavad. Tegemist on t��pilise massimeediaga, mis annab teatud m�rgid, nt. panka r��vitakse vastavalt massimeedias n�htule.

Uus keel, kood on k�ige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik t�histamise viis � telereklaam. Kogu v�im kuulub sellele kes selle koodi annab. Niisugusele koodi terrorile saab vastandada ainult surma, mis koodi j�rsult l�hub.

�V�rgutamisest�(1979). Ahvatluse m�iste.

Selles raamatus n�eb ta v�imalust astuda vastu koodi terrorile. V�rgutamine teeb l�bi 3 ajaloolist faasi :

      1. rituaalne v�rgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi t�hendama. Neil keha m�rkidel tegelikult mingit t�hendust ei ole, ainult tseremooniates.
      2. esteetiline v�rgutus - v�rgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete, mis tekitab v�rgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt v�etakse �ra �ks m��de.
      3. poliitiline v�rgutamine - omane t�nap�eva �hiskonnale.

V�rgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale.

����������� Simulaakrum ja simulatsioon on Baudrillardil seotud keeleteooriaga. Ta kavandas selle lisaks Marxi poliitilisele �konoomiale, et vastu astuda Saussure dihhotoomiale.

����������� M�rkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad l�plikult iseseisvaks 20 sajandil. Esmalt on p�hiliseks s�mboolne vahetus ja kogu j�rgnev inimkonna ajalugu muutub surma v�ljat�rjumise ajalooks (erinevates modifikatsioonides). Surm on kui s�steemi teisesus , mis p��dleb oma t�iusele.

Eksisteerib 3 diskursuse t��pi, mis p��avad erineval viisil maskeerida elu ja surma ambivalentsust. Seda teevad nad vastandades:

 

      1. tootmine � kinkimine (�konoomiline)
      2. ps�hholoogiline soov/iha � surmainstinkt (ps�hholoogiline)
      3. t�hendus (selge, v�ljaloetav) � anagramm(peab otsima) (lingvistiline

Baudrillard teeb panuse p��ratavusele (ts�kliline p��rdumine, t�histamine), teisele poolele � kinkimine, surmainstinkt, anagramm.

3 erinevat simulatsiooni korda (surma v�ljat�rjumise sotsiaalse ajaloo staadiumid), paralleelsed v��rtusseaduse muutusega:

      1. seotud renessanssiga, enne t��stusrevolutsiooni � iseloomustab sotsiaalne j�reletegemine, j�ljendamine.
      2. t��stuse aeg � toodetakse sotsiaalset koos selle energia (t��) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on v�imalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad t��stuslikud simulaakrumid.
      3. simuleeritakse sotsiaalset koos selle m��ramatuse ja koodi k�berneetikaga. M�rke vahetatakse ainult �ksteise vahel.

Simulaakrum on s�steem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised s�steemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab �ra / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt. teatris.

Ahvatlust on m�istetud kui reaalsuse surma, et s�ndida kui peibutis. Inimesi ahvatlevad eriti absurdsed, m�ttetud m�rgid, milledel puudub igasugune referents (osutus), nt. sireenide laul, pantri aroom, silmade v�lu. Niisuguses osutuse surmas kindlustab end v��rtuse struktuurne m��de, kus toimub �ksteise vahetus, ilma et selles osaleks reaalsus (juba kujuteldav, vt. eelpool).

"Simulaakrumid ja simulatsioon"

Foucault� panoptimismi l�pp t�nap�eval, kuna pole enam subjekti, k�ik on omavahel segunenud ning ei eksisteeri enam v�givalda ja j�relvalvet, vaid ainult informatsioon. Toimub implosioon (aeglane sissepoole plahvatus). Esimeseks implosiooniks peab Baudrillard 1968 aasta filosoofia tudengite m�ssu Prantsusmaal.

����������� L�hutud on klassikaline saatja�saaja vahekord, kuna meedia pole enam vahendaja, vaid s�ndmuste looja.

M�rgi arengu faasid:

      1. m�rk/kujutis peegeldab t�elist reaalsust. Hea n�ivus , p�hadus.
      2. kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb n�ivus, kurja vallast.
      3. kujutis maskeerib t�elise reaalsuse puudumist. N�ivuse m�ngimine, n�idus.
      4. kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam n�ivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda.

Simulaakrumide kolm valda:

Imaginaarsus oli reaalsuse alibi maailmas, mida valitses reaalsusprintsiip. T�nap�eval on reaalsus see, mis on muutunud mudeli alibiks universumis, mida juhib simulatsiooniprintsiip. Ja paradoksaalsel kombel on reaalsusest saanud meie t�eline utoopia.

Tagasi