Roman Jakobson 1896-1982

http://minerva.acc.virginia.edu/~crees/symposium/beaver.html

Heli ja tähendus 1942 (1976)

Keele kaks aspekti ja afaasiahäirete kaks tüüpi 1956

Lingvistika ja poeetika 1960

Sündinud Moskvas. Siin loob ka esimese paljudest ringidest — Moskva Lingvistilise Ringi. 1920 läheb Prahasse, kus loob uue ringi. Sõjaajal 1941 emigreerub New–Yorki, kus hakkab loenguid pidama belglaste poolt loodud koolis—"Kõrgemate Uurimiste Vabas Koolis”. 1943 loob New–Yorgi Lingvistilise Ringi. 1949-67 õpetab Harvardi ülikoolis.

Jakobsoni algseks uurimusalaks on, nagu Praha ringile kohane, eelkõige foneetika. Fonoloogia arenemine ajas. Erinevalt de Saussure’ist peab tema vajalikuks näha seost foneemide ja tähistaja vahel. Jakobson toob ära kaks aspekti:

• Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks(contiguity) ning see baseerub välisel faktoril.

• Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.

Nendest lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks operatsiooni liiki :

• Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet.
• Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides.

Need kaks lähenemist annavad ka kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada:

a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mäluga),

b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st. teatud asend suuremas kontekstis.

Igasuguse teate koostisosad on kindlasti seesmises seoses ühendatud koodiga ja välises seoses teatega.

Keele uurimisel tuleb Jakobsoni arvates lähtuda kõneakti funktsioonidest, mis seostuvad kommunikatsiooniakti mudeliga :

1. Emotiivne v. ekspressiivne — emotsioone tekitav funktsioon (emotive), mis keskendub adressandile, püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole. Kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles eelkõige hüüdsõnad, nt. “Oot-oot” või vokaali pikendus sõnas, nt. “miiis?”.
2. Konatiivne (conative) funktsioon on orienteeritud adressaadile, leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st. “Joo!” puhul ei saa küsida , kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga “joob”; “joodi” puhul.
3. Faatiline (phatic) funktsioon on suunatud kontaktile, eelkõige kontrollimaks kas kommunikatsioonikanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks, ning seda võib esitada ritualiseeritud vormelite, tervete dialoogide vahetamisega või lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega
4. Metakeeleline (metalingual) funktsioon koondub kõne koodile, st. adressant ja adressaat peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, termineid jne, et nende vahel oleks võimalik informatsiooni vahetamine. Seletav.
5. Viiteline, kommunikatiivne v referentiivne (denotatiivne v kognitiivne) (referential) funktsioon orienteerub kontekstile. Et adressandi teade adressaadile oleks operatiivne, nõuab teade viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes, mitte aga konkreetne, mis kuuluks juba metakeelelise funktsiooni valdkonda. Põhimõtteliselt võib öelda, et teised viis funktsiooni on kõik selles (viitelises funktsioonis) osalised vähemal või suuremal määral.
6. Poeetiline (poetic) funktsioon on suunatus teatele kui niisugusele. See projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele. Ekvivalentsus-sarnasus ja erinevus on siin järgnevuse ülesehitust loovaks vahendiks.

Kuigi me eristame keele kuut põhiaspekti, võime me paraku vaevalt leida verbaalseid teateid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni.

Esimesed kolm kattuvad Bühleri omadega. "Lingvistika ja poeetika" (1960).

1953 aastal kirjutab Jakobson artikli “Lingvistika areng suhetes teiste teadustega”, kus ta, olles Levi-Straussist mõjutatud, väidab, et kommunikatsioon on vaadeldav kolmel tasandil:

 

1. Verbaalsete teadete vahetus = lingvistika.
2. Igasuguste teadete vahetus (1. sisaldub) = semiootika.
3. Kommunikatsiooni uurimine = sotsiaalantropoloogia koos ökonoomikaga (2. sisaldub).

Nendel kolmel tasandil on oluline roll tavakeelel. Jakobson tahab asetada kolm tasandit ja tavakeele ühele alusele, mille ta arvab olevat DNA geneetilise koodi. See omab 4 tähest koosnevat alfabeeti — nukleotiide, mis omavahel kombineerudes moodustavad 64 ühendist koosneva geneetilise sõnastiku, mis edestavadki geneetilist informatsiooni. Jakobsoni järgi on tavakeel antud geneetilises koodis ja on samasuguse struktuuriga.

 

 

Tagasi