Käesolev Juri Lotmani artikkel ilmus esmakordselt 1969. aastal ajalehes Sovetskaja Estonija (nr 27; kordustrükk ajakirjas Võšgorod 1998, nr 3). Tegu oli toimetuse tellitud kirjatööga, mis pidi vastama kellegi diiselrongi masinistiabi, seltsimees I. Semennikovi lugejakirjale, kus tunti huvi uue teaduse – semiootika vastu. Pole võimatu, et lugejakiri oli toimetuse väljamõeldis, ometi andis see Lotmanile hea võimaluse esmakordselt selgitada laiemale venekeelsele lugejaskonnale semiootika mõtet ja eesmärke. Eesti lehelugejatel avanes Lotmani vaadetega semiootikale tutvuda sama aasta 3. detsembri Edasis (nr 283) ilmunud artiklis “Semiootika? – Teadus märkidest”. See oli autori venekeelsest sõnavõtust ligemale poole lühem ning kandis hoopis teist paatost. Semiootika eesmärke on siin kujutatud märksa piiratumas võtmes, eeskätt nähakse semiootikas kunstiteose täppisteaduslikku analüüsivahendit, mis teeks lõpu mõttetule vaidlusele “füüsikute” ja “lüürikute” vahel.

“Inimesed ja märgid” kirjeldab semiootikat euroopaliku (Saussure’ist lähtuva) traditsiooni raames, kus huvikeskmes on märgi- ja kommunikatsioonisüsteemid, mitte üksikmärgid nagu Peirce’ist lähtuvas ameerika traditsioonis. Tähelepanu tasub juhtida sellelegi, et artiklis esinev viide John Locke’ile on Lotmani loomingus erandlik – sääraste viidete vähesus on Ameerikas andnud koguni alust süüdistada teda ingliskeelsete klassikute mittetundmises. Boriss Jegorov kirjutab oma hiljutises Lotmani-biograafias, et artikli lõpus esinev küsimusevormis prognoos uue teaduse, “artistika” sünnist oli Lotmanile oluline ning et juba paar aastat hiljem otsustasid nad ühiselt vastse teaduse ümber nimetada “artoonikaks” (mõlemad ladina sõnast ars, artis), mis enam meenutas eeskujuks olevat “bioonikat”.

M.T.

 

JURI LOTMAN

Inimesed ja märgid

Teadusel on meie elus aina tähtsam koht. Ta tungib igapäevasesse olmesse, täites selle mehhanismidega, tehnikaga, muudab meie mõttelaadi ja koguni keeletarvitust. Kogu maailmas pööravad miljonid inimesed oma pilgu kas lootuse või ohutundega teadusele. Ühed ootavad temalt kahtlemata rohkem, kui tal on võimalik pakkuda, – üleüldist lahendust kõigile inimkonda vaevavatele probleemidele, teised kardavad, et teadus- ja tehnikaprogress võib inimesed sootuks maa pealt kaotada. Teadlased, nende looming, mõtlemislaad ja eluolu on saanud kirjanike ja filmitegijate üheks meelisteemaks. On tekkinud omaette kirjandusliik, mis on pühendatud teadusele ja tema tulevikusaavutustele, – teaduslik fantastika. Ja pole juhus, et lugeja neid teoseid aplalt neelab – hoolimata nende kohati ilmselgelt kesisest tasemest. Selles huvis avaldub laiade lugejahulkade püüe mõista, mida kujutab endast teaduslooming.

Ent piisab, kui noid ulmeromaane põgusaltki lugeda, veendumaks, et teadusloome olemust ennast kujutavad kirjanikud tihti ette (nende arusaamad aga kanduvad üle lugejaskonnale) moonutatud kujul. Õpetlane neis meenutab kõige sagedamini Paganeli – tegelast kõigile lapsepõlvest peale tuttavast Jules Verne’i romaanist. See on kahel jalal ringikõndiv entsüklopeedia, kellel on igale mõeldavale küsimusele vastus valmis. Selline väikekodanlik ettekujutus sisendab lugejale mõtet: “Kui ma suudaksin pähe õppida kogu “Suure Nõukogude Entsüklopeedia”, oleksin minagi teadlane ja teaksin vastust igale küsimusele.” Tavainimesed neis romaanides kahtlevad, teadlased aga (sageli salapäraste masinate abiga, mida välja mõtlema fantastid nii helded on) teavad: “lihtinimesed” küsivad, teadlased annavad vastuse.

Selle väikekodanliku ettekujutuse kohaselt on inimest vahetult ümbritsevas maailmas kõik selge – milleks siin veel pead murda! Sellepärast ongi nii, et kui kirjanik püüab kujutada teadusotsingut, siis saadab ta oma kangelase kaugetesse ligipääsmatutesse mägedesse või – veel parem – Andromeeda udukogusse või mingile tähele, mida tähistab mõni kreeka aabe või ahvatlevalt kõlav nimi. Seal siis saabki teoks imepärane avastus.

Teadlastöö säärased tõlgitsused oleksid lihtsalt naljakad, kui nad ei tooks ka otsest kahju. See, et teadusloomingu olemusest levib väikekodanlik väärarusaam, on kahjulik esiteks sellepärast, et see eksitab noorsugu, noorsoo kätes aga on teaduse tulevik. Teiseks ei tohiks unustada, et teaduse olelustingimusi, kas siis soodsaid või ebasoodsaid, ei loo mitte teadlased, vaid ühiskond. Ja selle tarvis on ühiskonnal vaja mõista, mis on teadusele kasulik, mis kahjulik.

See sissejuhatus oli hädavajalik, sest semiootika on teadus, milles väga selgesti kajastuvad mõnedki tunnusjooned, mis on omased teadusmõtlemisele tervikuna.

Sugugi mitte alati ei otsi teadus tundmatut seitsme maa ja mere tagant. Sageli võtab ta millegi, mis seni on paistnud arusaadav ja lihtne, ning avastab selle olevat arusaamatu ja keeruka. Sugugi mitte alati ei tee teadus tuntuks tundmatut – tihti toimib ta risti vastupidiselt. Ja lõpuks, sageli ei püüa teadus üldse mitte pakkuda võimalikult palju vastuseid: ta lähtub sellest, et õigel küsimuseasetusel ja õigel arutluskäigul on suurem väärtus kui olgu või tõestel, aga mittekontrollitavatel valmisvastustel.

Semiootika aine on lihtne – ta on teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. Mis võiks olla lihtsam ja tuttavam olukorrast: “mina ütlesin – sina mõistsid”? Aga sama ajal just see olukord annab ohtralt alust teaduslikeks mõtisklusteks. Milline on informatsiooni edastamise mehhanism? Mis tagab tema edastamise usaldusväärsuse? Millistel juhtudel on põhjust temas kahelda? Ja mis õieti tähendab “mõista”? Need ja paljud muud küsimused, mis näivad nii lihtsad, kui piirduda argikogemuse kitsa ringiga, osutuvad tähelepanelikul vaatlemisel vägagi tõsisteks. Kujutlegem, et meil on tegu automaatseadmega, mis käivitatakse teatud kindlate signaalidega. Meie anname signaali ja masin hakkab tööle. Kas masin “mõistab” meid? Tänapäeval on tõestatud, et mõned loomad vahetavad omavahel informatsiooni signaalide abil, mis moodustavad üsnagi keeruka süsteemi (sellega tegeleb omaette teadusharu – “zoosemiootika”). Kas tähendab see, et loomad “mõistavad” üksteist? Aga kas meiegi võime neid “mõista”? Või panna neid “mõistma” ennast?

Ja lõpuks, kujutlegem juhtumit, mis seni on jäänud fantastide pärusmaaks, kuid millest ühel ilusal päeval võib saada reaalsus: kokkupuutumist mõistuslike olenditega teistelt planeetidelt või maaväliste tsivilisatsioonidega. Kas me suudaksime vahetada nendega informatsiooni, teineteist mõista? Mittemõistmisest tingitud kollisioonid lõpevad üldjuhul traagiliselt. Jättes kõrvale rohked näited inimkonna ajaloost, osutan neile vastastikustele suhetele, mis Maal on kujunenud inimese ja loomariigi vahel. Siin tekitas mittemõistmine kohe kokkupõrke ning tõigi kaasa selle loomade täieliku hävitamise protsessi, mis nüüdisajal on jõudmas oma lõppjärku.

Kas oli see möödapääsmatu? Kas on see alati olnud olelusvõitlusest dikteeritud? Ometigi seal, kus on tegemist tõelise olelusvõitlusega, näiteks konflikti puhul kiskjate ja taimtoiduliste loomade, lindude ja putukate vahel, ei ole peaaegu kunagi tulemuseks ühtede täielik häving ja teiste lõplik võit, vaid kujuneb teatud tasakaal. Olukord “tiigrid sõid viimseni ära kõik taimtoidulised loomad” on looduses võimatu – eelkõige ei vastaks see tiigrite kui bioloogilise liigi huvidele.

Inimese hävitustöö loomade kallal pole sugugi mitte alati tingitud olelusvõitlusest – väga sageli on selle põhjuseks asjaolu, et loomade kavatsusi ja teguviisi ei mõisteta. Jutt sellest, et “loomad ei oska mõtelda” ja järelikult “neid on võimatu mõista”, et “ka nad ise ei mõista üksteist ja on omavahel lakkamatult sõjajalal” ning “kõige lihtsam oleks neist lahti saada”, – säärane jutt pole mitte üksnes algeline ja nõme, vaid ka kahtlaselt sarnane nende argumentidega, mida tõid ettekäändeks kolonisaatorid, kes läinud sajandil pidasid hävitussõdu Aafrika, Austraalia ja Ameerika põliselanike vastu. See, kes teist ei mõista, kaldub ikka arvama, et siin polegi midagi mõista, hävitada on vaja. Inimese ja loomariigi vahelises konfliktis juhtus ülevõim olema inimese poolel. Kuid kas see ka maaväliste kontaktide puhul niisama saab olema? Kas pole risk siin mitte liiga suur, et temasse kergemeelselt suhtuda? Ja kui nii, siis on ilmselge, et mõistmise olemuse teaduslik uurimine võib kunagi saada tähenduse, mis pole hoopiski mitte pelgalt abstraktne ja akadeemiline.

Ent kui heidame tähelepaneliku pilgu enda ümber, siis veendume, et mõtisklemaks selle küsimuse üle pole tarvis jääda ootama külalisi kosmosest. Meid ei üllata asjaolu, et me ei mõista raamatut, kui see on kirjutatud keeles, mida me ei valda. Küll aga oleme vägagi hämmastunud (ja isegi pahased), kui me ei saa aru kunstiteosest – mis on kas liiga uudne või liiga vana. Lev Tolstoi ei mõistnud Shakespeare’i ja tal oli julgust seda tunnistada. Meie ei tunnista, aga kas me sellepärast veel mõistame? Kas me mõistame lapsi? Ja mida tähendab mõista iseennast? On ilmselge, et ühelegi neist küsimustest (aga vastuseid neile ootavad nii esteetika, pedagoogika, psühholoogia kui ka lihtsalt elupraktika) ei saa me vastata seni, kui pole määratlenud sõna “mõistma” sisu, kui pole muutnud teda teadusterminiks.

Kõigil kõnealustel juhtudel oli meil tegemist mingite kommunikatsioonisüsteemidega ja teatud informatsiooni edastamisega nende kaudu. Nii eristub teatav üldine uurimisaine. Kas räägime või kirjutame mõnes keeles (eesti, inglise, vene, tš ehhi või mis tahes muus), peame tänaval silmas valgusfoori märgutulesid, loeme romaani või vaatame filmi, püüame signaale kosmosest või deš ifreerime delfiinide keelt – ikka püüame lülituda mingisse kommunikatsioonisüsteemi ja saada informatsiooni, mida tema abil edastatakse. Informatsiooni saamata, säilitamata ja edastamata pole inimelu võimalik – ei maailma tundmaõppimine, ei inimühiskonna korraldamine. Seetõttu on ilmne, et semiootikal, sel üsna noorel teadusel, mis uurib kommunikatsioonisüsteeme, on õigus oma kohale teadusteperes ja et aja jooksul osutub see koht arvatavasti võrdlemisi oluliseks.

Iseseisva teadusharuna tekkis semiootika küllaltki hiljuti, ehkki juba 17. sajandil oli inglise materialistlik filosoof John Locke väga täpselt määratlenud semiootika olemuse ja haarde (kasutades just sedasama terminit). Kõneldes teaduse jagunemisest osadeks, kirjutas Locke: “Järgmist jaotist võiks nimetada “semiootikaks” või “märgiõpetuseks”.” Selle jaotise ülesanne oli tema arvates “vaadelda nende märkide olemust, mida mõistus kasutab, et mõista asju ja anda oma teadmisi edasi teistele”. See semiootikamääratlus on jäänud teaduslikust seisukohast täiesti rahuldavaks tänini.

Kuid kaua aega ei leidnud Locke’i ideed edasiarendamist. Et semiootika saaks sündida, oli vaja üldist murrangut terves reas traditsioonilistes teadustes. See teadus tekkis meie sajandi 50. aastatel mitme teadusharu – strukturaallingvistika, informatsiooniteooria, küberneetika ja loogika – ristumiskohal (säärasest “hübriidsest” päritolust tingituna mõistavad nende teadusalade esindajad semiootika ainet ja olemust seniajani mõneti erinevalt).

Eriti suur osa oli kaasaegsel keeleteadusel. See pole juhus. Oli juba juttu sellest, et paljud semiootikaprobleemid saavad alguse elementaarse kommunikatsioonisituatsiooni “mina ütlen – sina mõistad” uurimisest. Kuid on selge, et selline situatsioon nõuab ühise keele olemasolu. Keeled, mida kõnelevad maailma rahvad (neid nimetatakse “loomulikeks keelteks”), on kõige tähtsam, kõige levinum ja küllaltki hästi uuritud kommunikatsioonisüsteem. Seetõttu on ka semiootika uurimisvõtted olnud suuresti määratud strukturaallingvistika edusammudest.

Peagi märgati, et paljuski sarnaselt loomulike keeltega on korraldatud kõik märgilised kommunikatsioonisüsteemid, mis inimühiskonnas toimivad, olgu tegu tänavasignaalide süsteemiga, morsetähestikuga või kunsti väljendusvahendite struktuuriga. Keele mõistet hakati tõlgitsema avaramalt – hakati rääkima “kinokeelest”, “tantsukeelest” ja ka ühiskondliku käitumise teatud tüüpidest kui omamoodi “keeltest”. Iga kord, kui puutume kokku informatsiooni edastamise või säilitamisega, võime püstitada ka küsimuse selle informatsiooni keelest. Nii tekkis kommunikatsioonisüsteemide üldteooria.

Märkimisväärse panuse sellesse andis informatsiooniteooria. See matemaatikaharu võrsus Teise maailmasõja ajal võrdlemisi tagasihoidlikest ja puht tehnilistest vajadustest: USA inseneri Shannoni ülesandeks oli uurida sideliini töökindlust. Ühtlasi lõi Shannon matemaatilise teooria, mis võimaldas mõõta informatsiooni hulka, teksti šifreerimise ja dešifreerimise tingimusi, moonutuste tõenäosust jne. Selgus, et informatsiooniteooria põhimõisted – “sidekanal”, “kood”, “sõnum” – sobivad ülimalt hästi paljude semiootiliste probleemide interpreteerimiseks.

Samal ajal sattus informatsiooni säilitamise ja edastamise probleem tähelepanukeskmesse ka küberneetikas, kusjuures “informatsiooni” hakati siin tõlgendama laiemalt – kui mis tahes struktuurset korrastatust. Sellest vaatepunktist pole informatsioon mitte üksnes see, mis ma teada olen saanud, vaid ka see, mida ma veel teada saada võin: alles läbilugemata raamat, avastamata taevatäht või läbimängimata grammofoniplaat – needki kujutavad endast teatud kindlaid informatsiooniväärtusi. Pilt, mille visandas küberneetika isa Norbert Wiener, näitab maailma suurejoonelise võitlusena informatsiooni korrastumise ning korrapäratustumise ja hävingu (“entroopia”) vahel. Küberneetikule on teadus informatsiooni edastamisest niisiis vaid üks osa tema probleemidest. Kuid on teada, et informatsiooni edastamine nõuab üht vältimatut tingimust – märgi olemasolu. Märgi mõiste, mille kallal olid ühtaegu töötanud nii lingvistid, matemaatikud kui ka loogikud, sai semiootika alusmõisteks ning pole sugugi juhuslik, et kõige sagedamini nimetataksegi semiootikat teaduseks märgisüsteemidest.

Kujutades Gulliveri fantastilist reisi Laputa saarele, kirjeldab inglise kirjanik Jonathan Swift ka veidrikest õpetlasi, kes olid otsustanud asendada sõnad esemetega. Kühmus kõikvõimalike esemete koorma all, komberdasid nad mööda linna ringi ja ulatasid neid üksteisele, selle asemel et tuua kuuldavale sõnu,. Just nimelt niimoodi aga inimkonna elu käikski, kui inimesed poleks millalgi teinud üht oma ajaloo suurimat avastust – leiutanud märke. Märgid asendavad asjade olemusi, nähtusi ja esemeid ning võimaldavad inimestel omavahel informatsiooni vahetada. Kõige tuttavam ja enim tarvitatud liik märke on sõnad. Kuid me kasutame ka teist laadi asendavaid märke. Näiteks raha, nagu Karl Marx on näidanud, on märk, mis tähistab selle ühiskondlikult hädavajaliku töö väärtust, mis on kulutatud asja tootmisele. Märgid koguvad endasse ülimalt aktiivselt sotsiaalset kogemust: ordenid ja aunimetused, vapid ja rituaalid, raha ja tavandid – kõik need on märgid, mis kajastavad inimkollektiivi mitmesuguseid korralduspõhimõtteid. Kuid märke kasutatakse ka süsteemidena, mis koondavad inimeste vaimset kogemust. Kunstiteosed loovad reaalse maailma kujundeid, mis koguvad ja annavad edasi informatsiooni, – need kujundidki on märgid.

Märkidel on palju huvitavaid omadusi. Näiteks selleks, et nihutada paigast kivi, on vaja rakendada teatud kindlat jõudu, kusjuures energia jäävuse seaduse kohaselt on tagajärg võrdne kulutatud jõuga. Nüüd aga mõelgem vabrikuvilele. Energia, mida on vaja tema tekitamiseks, pole kuidagi võrreldav tema tegevuse tulemustega: ülivõimsate masinate peatumisega, töölishulkade liikveleminekuga. Märgid on võimelised avaldama energeetiliselt ebavõrdväärset mõju. Sellel põhinebki sõna jõud. Tegevus, mille ta esile kutsub, on võrreldamatu tema kuuldavale toomiseks kulunud energiaga.

Märkide uurimine avab võimalusi laiaulatuslikeks praktilisteks rakendusteks: alates kõnepuuete raviga seotud probleemidest ja tõhusamate viiside leidmisest pimedate hõlmamiseks kollektiivi ellu kuni masintõlkeni, automaatsüsteemide juhtimiseni ja maavälise suhtluse viiside leiutamiseni.

Omaette valdkonnaks on kunsti kui märgisüsteemi uurimine. Kunsti ühiskondlik mõju on üldteada. Märkidel, mida kunstnikud või kirjanikud kasutavad, on palju väga väärtuslikke ühiskondlikke omadusi. Selle tundmaõppimine, kuidas kunst kogub endasse ühiskondlikult tähenduslikku informatsiooni, on ülimalt huvitav ülesanne. Rääkimatagi seejuures avanevatest teoreetilistest väljavaadetest, osutan vaid mõningatele – seni alles kaugetele – võimalustele, mida võivad anda praktilised uuringud kunstisemiootika vallas. Kunstiteoste puhul köidab meid nende esteetiline mõjujõud. Kuid neile võib läheneda ka teiselt, tavatumalt vaatekohalt: kunstiteosed on äärmiselt ökonoomsed, võimsad, tõhusalt korraldatud moodused informatsiooni säilitamiseks ja edastamiseks. Mõnigi nende üpris hinnaline omadus on unikaalne ja muudes inimese poolt seni loodud informatsioonikondensaatorites ja -edastajates teda ei esine. Ja samas: kui me tunneksime kunstiteksti ülesehituse kõiki saladusi, siis saaksime neid kasutada selleks, et lahendada üht tänapäeva teaduse kõige teravamat probleemi – informatsiooni kokkusurumise küsimust. Ning muidugi ei takistaks see kunstnikke leidmast uusi teid ja võimalusi kunstis – nii nagu mehaanikaseaduste tundmine ei takista konstruktoreid uute ideede ja uute rakenduste otsingul. Juba praegu on olemas teadus nimega bioonika, mis uurib bioloogilise maailma ehitusvorme, et kasutada neid ära inimese poolt loodavais mehhanismides. Ehk tekib kunagi ka “artistika” – teadus, mis uuriks kunstiliste konstruktsioonide seadusi, et siis “pookida” mõnesid nende omadusi informatsiooni säilitamise ja edastamise süsteemidele?

Kuid ka ilma nende – seni veel fantastiliste – kavadeta on semiootikal palju aktuaalseid ülesandeid, mis tekitavad kaasakiskuvat teaduslikku huvi. Semiootika on noor teadus, tulevikuteadus. Tal seisab ees veel palju avastusi.

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Ilmunud ajakirjas Vikerkaar 2000, nr 1