Edmund Husserl 1859 – 1938
Hariduselt matemaatik. Kuulas Franz Brentano loenguid (koos Freudiga).
Loogilised uurimused 1900 – 1901
Filosoofia kui tõsi/täppisteadus 1910 –11 — pööre filosoofias
mittepsühholoogiliselt mõistetud subjektiivsuse poole, naturalismi kriitika.Õpetus teadvusest kui täppisteadusest eeldab:
— lahtiütlemist, hoidumist (epoche) ütlustest, milledes "lihtsalt", st refleksioonita, midagi väidetakse esemete eksistentsi kohta nende ajalis-ruumilistes ja põhjuslikes seostes
— loobumist ütlustest üleelamiste põhjuslik-assotsiatiivsete seoste kohta
"Tagasi asjade eneste juurde!" — peatada tähelepanu teadvuse suunatusel esemele, milles esemed avavad oma tähenduse ilma viiteta looduslikele või inimkäte poolt loodud seostele teiste esemetega.
Ideed puhtast fenomenoloogiast ja fenomenoloogilisest filosoofiast 1913
Analüütilis-sünteetiline süsteemne töö teadvusega.
Fenomenoloogiline reduktsioon — välistab uurimisvallast kõik empiiriliselt saadu. Jääb ainult ind. teadvus. Järgmises järgus välistatakse ka ind. teadvusega seotu (transtsendentaalne reduktsioon), mille tulemusena saadakse impersonaalne "puhas teadvus", "puhtad olemused". Puhtad olemused ei eksisteeri iseseisvalt, neil on ainult "tähendus", mis tuuakse välja intentsionaalse akti kaudu. ENE
Puhta teadvuse idee, selle noeetilis-noemaatiline struktuur.
Husserli "puhta teadvuse" mudel
- teadvust võetakse kui lõputut "voolu"
selles ühtses ja katkematus voolus eraldatakse fenomenid, milledest igaüks on terviklikkus. Fenomen on Husserli jaoks eseme tähendus, mis ei samastu kunagi eseme endaga.Teadvuse omaduseks on suunatus esemele. Alati "Bewusstsein von". Intentsionaalsus. Võime välja tuua teadvuse esemelisuse tüübid ja struktuurid — noemaatilised struktuurid.
- teadvuse aktide (noeetilised struktuurid) modifikatsioonide (vastuvõtt, meenutus, fantaseerimine) analüüs.
- tänu intentsionaalsusele avaneb veel üks teadvuse omadus — funktsioon teatada tähendus.
- vool tervikuna ja üksikelemendid on iseavanevad antused (Gegebenheiten).
- teadvuse ajalikkus, ontoloogilisus, aktiivsus.
1905 vastuvõtu temporaalne struktuur
a) nüüd/praegu-punkt (esmane mulje)
b) retentsioon (retentio — peetus), st esmane nüüd-punkti teadvuses "hoidmine" ja järgnev retentsioonide jada
c) protentsioon (protentio — välja e. ette sirutama) st esmane ootus või eelaimdus, mis konstitueerib seda, mis toimub
Just aeg on teadvuse ühtsuse alus. Üleelamiste sisemiste faaside süntees, tähenduste voolu sünteetiline ühtsus. Intentsionaalne liin, mis läbib ja ühendab fenomenide voolu.
- Immanentne moodustis, mille tegutsevaks keskmeks on "fenomenoloogiliselt puhastatud" Mina, Ego. Kuid on võimeline konstrueerima intersubjektiivsuse kategooriaid.
Tähenduse andmise aktis eristab deskriptiivne analüüs kahte aspekti:
noema — (kr mõte) noemaatiline akti korrelaat, teadvuse suhtes transtsendentne intentsionaalne seos, esemeline tähendus kui niisugune. Noemaatilised struktuurid annavad esemelisuse, asja, mis eksisteerib ruumis. Asja tuum, esemelisuse mõte.
noesis — (kr mõtlemine) teadvuse suhtes immanentne intentsionaalne akt (eseme antuse viis teadvuses). Koos noeetiliste komponentide poolt “elavdatud” meelelise materjaliga (hüleetiline), moodustavad nad “reaalse” analüüsi eseme, milles üleelamine ilmneb kui katkematu variatsioon, fenomenaalse olemise vool.Korrelatsioon N ja N vahel (hädavajalik parallelism akti ja tema sisu vahel) ei ole samane teadvuse suunatusele esemele. Viimane peab olema iseloomustatud mitte ainult noeetilisest (akt), vaid ka noemaatilisest küljest: noeemi struktuuris vaadeldakse eset teatud tähenduslikus rakursis (sisu) ja asi kui niisugune — x, mis esineb teadvuse jaoks kui puhus esemeline miski.
Otsustuse, kahtluse, hinnangu, vastuvõtu aktid.
Akti kvaliteet — teatud aktide liigi üldine iseloom: ettekujutus erineb kvalitatiivselt otsustusest, otsustus soovist jne. Väide 2*2= 4 ja Ibsen on realismi looja tänapäeva dramaturgias on ühe kvaliteediga (mõlemad on väited). Määrab ära, kuidas ese intenteeritakse.
Mateeria — väljendab konkreetset esemelist suhet. Ühesugused mateeriad ei saa kunagi anda erinevat esemelist suhet; samal ajal kui erinevad mateeriad võivad anda sama esemelise suhte /vrd Frege/ — kujutulus võrdkülgsest kolmnurgast ja võrdnurksest kolmnurgast.
Kvaliteet ja mateeria on akti abstraktsed momendid, kaks variatsiooni liiki, mis lõikuvad.Akti olemus — nende kahe momendi seos. Bedeutungsmässig /tähendustav/. Kuid akti deskriptiivne sisu võib muutuda, kuigi kvaliteet ja mateeria jäävad samaks — täituvus (Fülle).
NB! Lihtsa akti puhul mateeria ja kvaliteet ei eristu: lihtne akt on lihtsa ettekujutuse akt, kuhu ei ole „segatud“ otsustuse, soovi jne akte.
Eristab positsionaalseid, teetilisi (eeldatakse vastavate esemete olemasolu — väline vastuvõtt, refleksioon, ideatsioon on positsionaalsed) ja neutraalseid (kvasipositsionaalseid) — ma annan aru, et vastavaid esemeid võib tegelikkuses mitte olla /fantaasia, eeldus) akte.
Igasugune akt sisaldab endas alusena ettekujutust kui objektiviseerivat akti, mis ei sõltu sellest, kas tema /akti/ ese on reaalne või väljamõeldud.
Antifetishism, eristused
tähendus/ese
tähendus/märk
tähendus/psüholoogiline kujund.Formaalselt on kõikide nende eristamiste aluseks esemelise/mitteesemelise eristus.
Husserlil on mitteesemeliseks esemele suunatud teadvus, Heideggeril aga — olemine, mis nõuab erilist mitteesemelist, mitteobjektiseerivat mõtlemist.
Husserlil — teadvuse fenomenoloogia, Heideggeril — olemise fenomenoloogia (mille aluseks on Sein <olemine> ja Dasein <olev> eristus. Husserli fenomen aga eksisteerib väljaspool seda eristust). Heideggeri huvitavad mitte teadvuse üleüldised struktuurid (nagu Husserlit), vaid maailma ja teadvuse suhe, mille kaudu maailm ise "räägib".
Transtsendentaalne (egoloogiline) fenomenoloogia
Pariisi ettekanded 1929
Kartesiaanlikud meditatsioonid 1931
Subjekti teooria