Glossemaatika (1936 termin)
Kopenhaageni keeleteaduse ring 1931
V.Brondal, H.Uldall
Louis Trolle Hjelmslev 1899-1965
Eelmärkmed keeleteooriale (1943) katkend
Keele stratifikatsioon (1954)
Glossemaatika alused (1957)
Teooria põhimõtted:
1. Kogemusprintsiip ( kirjeldus peab olema vasturääkivusetu ja ammendav)
2. Lihtsusprintsiip 2.1 ökonoomiaprintsiip 2.2 taandamisprintsiip
3. Üldisusprintsiip (ühtemoodi kirjeldada)
Lingvistika
substants ----- vorm ----- vorm ----- substants
sisu sisu väljendus väljendus
plereemid keneemid
4 kihti (strata)
vorm/substants
sisu < Saussure'i tähistatav> /väljendus <tähistaja>
/joon. 2/
Kõik neli kihti asuvad samal tasapinnal.
sisu-mõte(purport) — üks kõikide keelte jaoks.
väljendus-mõte — võimalike foneemide kogum
sisu-substants (materjal) on sel juhul keeleline tähendus üldse, ilma igasuguse eelneva liigituseta
sisu-vorm (erineb keeleti) — kõik need jaotused, mis tähendust lõiguvad, hakivad ja tähistajatega siduda võimaldavad
Selles üldises tähenduses on vorm defineeritav kui terviklik, kuid eksklusiivne tunnustekogum, mis vastavalt valitud aksiomaatikale moodustab definitsioone. Kõik see, mida niisugune "vorm" ei sisalda, kuid mis ilmselgelt kuuluks uuritava objekti tühjendavasse kirjeldusse, paigutatakse teise hierarhiasse, mis "vormi" suhtes mängib "substantsi" rolli.
Sisu– ja väljendusvormi abil ning ainult selle abil eksisteerib vastavalt sisu–substants ja väljendus–substants, mis ilmnevad vormi projekteerimisega mõttele, just nagu avatud võrk heidab oma varju alla jaotamata pinnale.
Keelelise väljenduse puhul on substantsiks hääl või kiri, vormiks aga selle liigendumine häälikuteks või kirjatähtedeks (foneemideks või grafeemideks).
Keel — organiseeritud ja korraldatud sisu-ja väljendusvorm. Selline semiootika, millesse võib "tõlkida" <üle viia> mistahes teised semiootilised struktuurid, kuna vaid loomulik keel on võimeline piiratud hulgast elementidest-mittemärkidest looma lõputu hulga märke.
Märk — ühik, mis koosneb sisu- ja väljendusvormist, seotud solidaarsusfunktsiooniga.
Tekst<substants> — suhteline hierarhia, muutuv. Erinevad el-de klassid kooseksisteerivad. Konjunktsioonifunktsioon <ja...ja>
Süsteem <vorm> — püsiv suurus. Kahest el-de klassist võib korraga eksisteerida vaid üks: või...või disjunktsioonifunktsioon
Süsteemi eksisteerimine on teksti eksistentsi eelduseks, mitte vastupidi.
Semiootika — see on hierarhia (st. klasside klass), mille iga segment võimaldab järgnevat jaotust klassideks, mis on määratletud vastastikuse suhtega sel moel, et igaüks neist klassidest võimaldab jaotust derivaatideks, mis on määratud vastastikuse mutatsiooniga.
Lingvistika on vaid üks semasioloogia osa.
Semiootiline süsteem — paradigmaatika
semiootiline tekst — süntagmaatika
Keel/kõne → võre/norm/pruuk/ind.akt
Lingv. analüüs. Objekti kirjeldamine läbi samataoliste sõltuvuste teistest objektidest. Etappide kaupa, kuni jõutakse jaotumatute ühikuteni.
Klass (objekt) e segmentide derivaadid. Sõnad on lausete (kuid mitte perioodide või tekstide) segmendid, laused — perioodide (kuid mitte tekstide) segmendid.
Perioodid — 1. astme tekstide derivaadid
Laused — 2. astme tekstide derivaadid ja perioodide derivaadid
Sõnad — lausete 1. astme, perioodide 2. astme ja tekstide 3. astme derivaadid
Kommutatiivne(commutatio - muutus, vahetus) test — vähimate nii sisu- kui ka väljendusplaani elementide (takseemide) eristamise operatsioon. Minimaalsete paaride printsiip. PLK foneemide diferentsiaaltunnuste eristamine sisaldub KT-s.
Erinevus märkide ja märgimoodustajate(figuuride) kommutatsioonis, kuna ainult märk tervikuna omab nii sisu- kui ka väljendusplaani. Figuuride puhul takseemid kommuteeruvad võimes olla märgimoodustajateks.
KT kasutatakse kõikidel analüüsitasanditel.