ÉMILE BENVENISTE

KEELE SEMIOLOOGIA (1)

Semioloogial on palju teha juba ainult selleks. et näha, kust jooksevad tema valduse piirid.

Ferdinand de Saussure

Alates sellest, kui need kaks antiteetilist geeniust, Peirce ja Saussure, teineteise olemasolust mitteteadlikena ning üheaegselt teadvustasid märgiteaduse võimalikkust ning üritasid seda välja töötada, kerkis esile probleem, mis pole veel omandanud täpset vormi, olles mitte eriti selge segaduses, mis selles valdkonnas valitseb: milline on keele koht märgisüsteemides?

Peirce, võttes semeiotic´a näol kasutusele nimetuse Sημειωτικη, mida John Locke rakendas innukalt teaduses märkidest ja tähendustest alates loogikast, mida kujutleti iseenesest kui teadust keelest, pühendas kogu oma elu selle mõiste väljatöötamisele. Tohutu hulk märkmeid annavad tunnistust tema järelejätmatust püüdest analüüsida semioloogia raames loogilisi, matemaatilisi, füüsilisi, ent samuti ka psühholoogilisi ja religioosseid mõisteid. Terve eluaja jooksul järgituna andus see mõtiskelu üha kompleksemale definitsioonide aparaadile üritades määratleda reaalse, mõeldava ja kogetu totaalsust märkide erinevais korrastustes. Moodustamaks taolist "seoste universaalset algebrat” jaotas Peirce märgid kolmeks: IKOONIDEKS, INDEKSITEKS JA SÜMBOLITEKS, mis on enam-vähem kõik, mida me täna mäletame sellest hiiglaslikust loogilisest arhitektuurist, millele see jaotus baseerub.

Mis keelde puutub, siis Peirce ei formuleeri ei midagi täpset ega ka mitte spetsiifilist. Tema jaoks on keel kõikjal ja ei kusagil. Ta ei huvitunud eales keele funktsioneerimisest, ka siis mitte, kui ta sellele tähelepanu pööras. Keel redutseerus tema jaoks sõnadeks, mis on küll märgid, ent nad ei olene ühest selgepiirilisest kategooriast või konstantsest liigist. Sõnad kuuluvad enamuses ´sümbolite´ hulka; mõned on ´indeksid´, näiteks demonstratiivpronoomenid, ja selle alusel klasseeritakse neid vastavate þestidega, näiteks osutav þest. Seega ei võta Peirce arvesse, et taolist þesti mõistetakse universaalselt, siis kui demonstratiiv on osa oraalsete märkide teatud süsteemist, keelest, ja keele teatud süsteemist, idioomist. Peale selle saab sama sõna esineda mitmeis ´märgi´ liikides: nagu QUALISIGN, nagu SINSIGN, nagu LEGISIGN. Ometi ei näe me siin, millist olulist kasu oleks taolistest eristustest, kuidas aitaksid nad lingvisti moodustada keele semioloogiat kui süsteemi. Raskus, mis takistab igasuguse peirce´likele mõistetele omase rakenduse, välja arvatud see teada-tuntud kolmikjaotus, mis aga on liiga üldine, seisneb selles, et lõppkokkuvõttes esitatakse märki lähtudes kogu universumist, ja et ta funktsioneerib ühtaegu kui definitsiooniprintsiip iga elemendi tarvis ning kui selgitusprintsiip kogu abstraktse või konkreetse terviku jaoks. Kogu inimene on märk, tema mõtteviis on märk, tema emotsioon on märk. Ent need märgid, olles kõik märgid, mille märgid nad saaksid olla, mis ei OLEKS märk? Kas me leiame kindla punkti, mille külge kinnitada ESIMENE märgiseos? Semiootiline ehitis, mille Peirce konstrueeris, ei saa iseennast hõlmata oma definitsioonis. Selleks, et märgi mõiste ei läheks selles lõpmatus korrutamises kaduma, on vaja, et universum tunnustaks kusagil ERINEVUST märgi ja tähistatava vahel. Seega on vaja, et kogu märki võetaks ja mõistetaks ühes märkide SÜSTEEMIS. Siin on tegemist TÄHENDUSLIKKUSE tingimusega. Sellest järeldub, vastupidiselt Peirce´ile, et kõik märgid ei saa funktsioneerida identselt ega ka sõltuda ühestainsast süsteemist. Peab moodustama mitmeid märkide süsteeme ning nende süsteemide vahel selgitada erinevuse ja analoogia vastavust.

Just siin asetab Saussure end kohe algusest peale nii metodoloogias kui praktikas Peirce´ile täpselt vastu. Saussure puhul saab mõttekäik alguse keelest ja ta peab keelt eksklusiivseks objektiks. Keelt vaadeldakse tema enda pärast, lingvistika näeb enda ees ühte kolmekordset ülesannet:

(1) kirjeldada sünkrooniliselt ja diakrooniliselt kõiki tuntud keeli;

(2) tuua esile üldised seadused, mis keeltes kehtivad;

(3) määratleda oma piirid ja objekt.

Programm, milles me täheldame, et väliselt ratsionaalsena peidab ta endas ühte veidrust, mis on omamoodi tugevus ja samas ka väljakutse. Lingvistika objektiks on seega kolmandaks iseend defineerida. See ülesanne, kui me tahame seda täielikult mõista, haarab kaasa kaks teist ja mingis mõttes hävitab nad. Kuidas saab lingvistika end ise piiritleda ja defineerida, kui mitte piiritledes ja defineerides oma tegelikku eesmärki, keelt? Kuid kas saab ta täita oma kaks teist ülesannet, mis on esimesena ära toodud, keelte kirjeldust ja ajalugu? Kuidas teab lingvistika “otsida neid mõjujõude, mis kõikides keeltes permanentsel ja universaalsel moel käibel on ja tuua esile üldiseid seaduspärasusi, milleni me võime tagandada kõik ajaloole iseloomulikud fenomenid”, kui me alguses ei ole defineerinud lingvistika volitusi ja ressursse, see tähendab seda ülemvõimu, mis tal keelele on ehk selle entiteedi, keele olemuse ja pärisomadustele? Selles nõudes on kõik omavahel seotud, ja lingvist ei saa hoida ühte neist ülesannetest teistest eraldi ega ka mitte tunda neist ühte läbi ja lõhki, kui ta kõigepealt ei teadvusta keele ainulaadsust kõikide nende teadusobjektide vahel. See teadvustus on eeltingimuseks lingvistika hoopis teistsugusele aktiivsele ja kognitiivsele sammule ja olles kaugelt erinev kahest esimesest, ning eeldades, et need on lõpuleviidud, siis see kolmas ülesanne "end ise piiritleda ja defineerida" annab lingvistikale korralduse viia nad sellisesse punkti, kus teostumine haakuks tema enese teostumisega. See siin on saussure´liku programmi suur uuendus. Cours´i lugemine kinnitab, et Saussure´i meelest on lingvistika ainult sellel tingimusel võimalik: tundes end lõpuks ära avastades oma eesmärki.

Niisiis saab kõik alguse sellest küsimusest: "milline on lingvistika terviklik ja konkreetne objekt?" ja esimene samm üritab ruineerida kõik eelnevad vastused: "Mis küljest me sellele küsimusele ka läheneme, lingvistika objekt ei avaldu meile mitte kusagil oma terviklikkuses." Kõrvaldanud nõnda kõik takistused, esitas Saussure esimese meetodinõude: tuleb teha vahet mõistete langue ja language vahel. Miks? Mõtisklegem nende mõningate ridade üle, kust vargsi lipsavad läbi põhilised mõisted:

Tervikuna võttes on langage mitmevormiline ja ebaühtlane; hõlmates mitmeid valdkondi, ühteaegu füüsilisi, psühholoogilisi ja psüühilisi, kuulub ta veel ka nii individuaalsesse kui sotsiaalsesse sfääri, teda ei saa klassifitseerida ühtegi inimtegevuse kategooriasse, kuna me ei tea, kuidas tema üksust esile tõsta.

Langue seevastu on tervik iseendas ja klassifikatsiooniprintsiip. Niipea kui anname talle esimese koha language´i tõikade seas, siis toome sisse loomuliku korra tervikus, mis ei allu ühelegi teisele klassifikatsioonile.

Saussure mureks oli avastada ühtsusprintsiip, mis domineerib rohkearvuliste aspektide üle, mis keeles ilmnevad. Ainult see printsiip võimaldaks klassifitseerida keeleaktid inimaktide seas. Langage redutseerimine langue´iks täidab järgmist kahte tingimust: ta võimaldab esitada keelt kui ühtsuseprintsiipi ja samal ajal leida langue´i koht inimtegevuses. Ühtsuseprintsiip, klassifitseerimisprintsiip, mis siinkohal ära toodud said, on kaks mõistet, mis omakorda tutvustavad semioloogiat.

Nad on mõlemad vajalikud rajamaks lingvistikat kui teadust: me ei suudaks ette kujutada teadust, mis ei ole kindel oma eesmärgis, mis ei tea, kuhu ta kuulub. Kuid peale taolise mure, on asi veel ka inimtegevuse terviku tegelikus staatuses.

Siinkohal pole me veel piisavalt tähelepanu osutanud saussure´liku käsitlusviisi uudsusele. Tegemist pole mitte sellega, et otsustada kas lingvistika on lähedasem psühholoogiale või sotsioloogiale, samuti mitte sellega, et leida talle koht juba olemasolevate distsipliinide hulgas. Probleem on hoopis teisel tasandil ja sellistes tingimustes, mis tekitavad oma isiklikud mõisted. Lingvistika on osa teadusest, mida veel ei eksisteeri, mis tegeleb teiste samasuguste süsteemidega inimtegevuse tervikus, mis on SEMIOLOOGIA. Siinkohal peab tsiteerima seda lehekülge, mis väljendab ja määratleb selle seose paiga:

Langue on märkide süsteem, mis väljendavad ideesid ning seega on võrreldav kirjaga, kurttummade tähestikuga, sümboolsete riitustega, viisakusvormidega, militaarsete signaalidega jne., jne. Ainult et ta on nendest süsteemidest kõige tähtsam.

Seega saame ette kujutada TEADUST, MIS UURIB MÄRKIDE ELU ÜHISKONDLIKKU ELU RÜPES; ta moodustaks sotsiaalpsühholoogia ja seejärel üldpsühholoogia ühe osa; meie anname talle nime SEMIOLOOGIA (kreeka keelest sçmeîon ´märk´). Ta õpetaks meile, millest märgid koosnevad, millised seadused neid valitsevad. Kuna ta veel ei eksisteeri, ei saa me öelda, milline ta olema saab; ent tal on õigust eksisteerida, tema koht on juba ette ära määratletud. Lingvistika on ainult selle üldteaduse osa, seaduspärasused, mida semioloogia avastab, on rakendatavad ka lingvistikas, mida liidetakse ühe hästi defineeritud valdkonnaga inimtegevuses tervikuna.

Psühholoogi ülesanne on määrata semioloogia täpne koht; lingvisti kohuseks on defineerida, mis teeb keelest erisüsteemi semioloogiliste nähtuste kogumis. Selle küsimuse juurde tuleme allpool veel tagasi; praegu peame me silmas vaid ühte asja: kui me esimest korda suutsime määrata lingvistikale koha teiste teaduste hulgas, siis seepärast, et me seostasime ta semioloogiaga.

Pikast kommentaarist, mida see lehekülg nõuaks, põhiline tuuakse ära diskussioonis, mille me pisut hiljem üles võtame. Tõstmaks neid iseäranis esile peame meeles vaid neid primordiaalseid omadusi, mis kuuluvad semioloogiale, nagu Saussure seda ette kujutas, nagu ta seda juba kaua aega enne oli ära tabanud, kui ta selle oma õpetuses käsile võttis.

Keel esineb kõikides oma aspektides duaalsena: ühiskondliku institutsioonina, ta leiab rakendust indiviidi poolt; pideva diskursusena koosneb ta püsivatest üksustest. Keel on vaba kõne fono-akustilistest mehhanismidest; ta seisneb "märkide süsteemis, kus oluline on vaid mõtte ja akustilise kujundi ühendus, ja kus märgi need kaks osa on ka psüühilised." Kus leiab keel oma ühtsuse ja funktsioneerimisprintsiibi? Oma semiootilises omaduses. Sedasi defineeritakse tema olemus, sedasi integreerub ta ka samalaadsete süsteemide kogumisse.

Saussure´i jaoks, vastupidiselt Peirce´iga, on märk eelkõige lingvistiline mõiste, mis laiemalt levib sotsiaalsete ja inimtegevuste teatud liikidele. Siin tema valdused lõppevad. Kuid see valdus sisaldab peale keele ka süsteeme, mis on homoloogilised keelesüsteemiga. Saussure märgib siin mõningaid neist. Kõikidel neil on see omadus, et nad on MÄRKIDE süsteemid. Keel on ainult nendest süsteemidest kõige tähtsam. Kõige tähtsam mis suhtes? Kas mitte lihtsalt seepärast, et keelel on ühiskondlikus elus suurem osa kui mistahes teisel süsteemil? Miski ei lase seda kindlalt väita.

Saussure´i mõtlemine, mis on vägagi positiivne keele ja märkide süsteemide seose koha pealt, hägustub lingvistika vahelisel seosel semioloogiaga, märgisüsteemide teadusega, mis ise moodustab "sotsiaalpsühholoogia ja seejärel üldpsühholoogia ühe osa." Kuid peab ootama, et semioloogia, "teadus, mis uurib märkide elu ühiskondliku elu rüpes, moodustatakse, selleks et saaksime teada "millest koosnevad märgid, millised seaduspärasused neid valitsevad". Seega omistab Saussure tulevasele teadusele ülesande defineerida märki ennast. Siiski töötab ta lingvistika tarvis välja tema tegeliku semioloogilise vahendi, lingvistilise märgi: "meie jaoks… lingvistiline probleem on eelkõige semioloogiline ja kõik meie edusammud saavad oma tähenduse sellest olulisest faktist."

See, mis liidab lingvistika semioloogiaga on printsiip lingvistika keskmes, et lingvistiline märk on ´arbitraarne´. Üldises mõttes oleks semioloogia põhieesmärgiks "süsteemide kogu, mis baseeruvad märgi arbitraalsusel." Järelikult väljenduse süsteemide kogus jõutakse taas keeleni välja:

saab… öelda, et tervenisti arbitraarsed märgid realiseeruvad paremini kui teised,; seepärast keel, kõige komplekssem ja kõige levinum väljenduse süsteemidest, on ka kõigist kõige iseloomulikum; selles mõttes võib lingvistikast saada kogu semioloogia üldine isand, ehkki keel on vaid üks erisüsteem.

Ometi sõnastades täiesti selgelt idee, et lingvistikal on vajalik seos semioloogiaga, keeldub Saussure defineerimast selle seose loomust, kui mitte just "märgi arbitraarsuse" printsiibiga, mis valitseks väljenduse süsteemide kogumit ja eelkõige keelt. Semioloogia kui märgiteadus jääb Saussure´i puhul tuleviku väljavaateks, mis oma kõige täpsemates tunnustes võtab eeskuju lingvistikast.

Mis puutub süsteemidesse, mis koos keelega sõltuvad semioloogiast, siis Saussure piirdub mõningate kiire mainimisega, ilma et seejuures nimistu ammenduks, kuna ta ei esita ühtegi piiritlevat kriteeriumi: "kiri, kurttummade tähestik, sümboolsed rituaalid, viisakusvormid, militaarsed signaalid, jne." Mujal räägib ta, et riitusi, tavasid jne. tuleb vaadelda kui märke.

Võttes selle laialdase probleemi taas üles punktis, kuhu Saussure ta jättis, sooviksime me rõhutada kõigepealt möödapääsmatut pingutust, mida taoline klassifitseerimine eeldab, kui me tahame analüüsida, edasi minna ja kindlustada semioloogia põhialused.

Kirjast ei ütle me siinkohal midagi jättes selle raske probleemi omaette uurimiseks. Sümboolsed riitused, viisakusvormid, on need autonoomsed süsteemid? Nad asuvad semioloogilises seoses ainult diskursuse vahendusel: "müüt", mis "riitusega" kaasas käib; "etikett", mis reglementeerib viisakusvorme. Selleks, et tekkida ja esineda kui süsteem, eeldavad need märgid keelt, mis neid produtseerib ja tõlgendab. Seega on nad selge järjestus veel defineerimist vajavas hierarhias. Me täheldame juba vilksamisi, et mitte vähem kui märkide süsteemid, moodustavad SEOSED nende süsteemide vahel semioloogia eesmärgi.

On aeg jätta üldistused ja asuda lõpuks semioloogia raske probleemi kallale, st keele staatus märkide süsteemide seas. Teoorias ei saa miski olla kindel, kui ei selgitata märgi mõistet ja väärtust kogumites, kus me juba saame seda uurida. Arvame, et see vaatlus peaks algama mitte-lingvistilistest süsteemidest.

 

    II

Märgi roll on esindada ja võtta mingi teise asja koht asendaja nime all. Iga täpsem definitsioon, mis eristaks mitmeid märkide liike, eeldab mõtisklust märgiteaduse, semioloogia, printsiibist ja katset seda välja töötada. Pisimgi tähelepanek meie käitumise, intellektuaalse ja ühiskondliku elu, suhtluselu, produtseerimis- ja vahetusseoste tingimuste kohta näitab, et me kasutame üheaegselt ja igal hetkel mitmeid märkide süsteeme; eelkõige keelemärgid, omandamine hakkab kõige varem koos teadliku elu algusega; kirjamärgid; "viisakusmärgid", äratundmismärgid, kogunemissignaalid kõigis oma liikides ja hierarhiates; liiklust reguleerivad märgid; "välised märgid", mis viitavad sotsiaalsetele tingimustele; "rahamärgid", mis tähistavad väärtusi ja majanduselu tunnuseid; kultuse märgid, riitused, usud; kunstimärgid oma mitmekülgsuses (muusika, maalid; kujutavad reproduktsioonid), lühidalt ja ilma empiirilist konstateeringut ületamata on selge, et kogu meie elu on võetav märkide võrkudena, mis seavad meile tingimusi, millest me ei saaks mitte ainsatki eirata, ilma et me ei seaks ohtu ühiskonna ja indiviidi tasakaalu. Need märgid näikse end paljundavat ja mitmekordistavat tänu sisemisele vajadusele, mis ilmselt vastab ka meie mentaalse organisatsiooni vajadustele. Neis arvukais ja mitmekesistes juhtudes, mismoodi märgid konfigureerivad, milline on printsiip, mis korraldab neid seoseid ning piiritleb tervikud?

Kõikidele süsteemidele ühine omadus ja kriteerium, mille järgi nad kuuluvad semioloogiasse on nende tähistamine või TÄHENDUSLIKKUSE omadus ja nende komponentide jaotus tähenduslikeks üksusteks või märkideks. Nüüd on tegemist nende selgesti eristuvate omaduste kirjeldamisega.

Semioloogilist süsteemi iseloomustavad:

  1. tema operatiivne olemisviis,
  2. tema kehtivusvaldkond,
  3. tema märkide olemus ja arv,
  4. tema funktsioneerimistüüp.

Igaüks neist tunnusjoontest sisaldab teatud arvu liike.

OPERATIIVNE MODUS on viis, kuidas süsteem toimib, nimelt meeltele (nägemine, kuulmine jne.), millele ta suunatud on.

KEHTIVUSVALDKOND on see, kus süsteem end maksma paneb ning teda peab ära tundma või talle alluma.

MÄRKIDE OLEMUS JA ARV on ülalmainitud tingimuste funktsioon.

FUNKTSIONEERIMISTÜÜP on seos, mis ühendab märke, ja annab neile iseloomuliku funktsiooni.

Katsetagem seda definitsiooni ühel elementaarse tasandiga süsteemil: teede valgusfooride süsteemil:

See süsteem kaldub laienema või üle kanduma, ent üksnes ühes nendest neljast tingimusest: kehtivusvaldkonnas. Seda saab rakendada ka jõelaevanduses, laevateede, lennuradade jne. märkimiseks tingimusel, et säilitatakse sama kromaatiline opositsioon samas tähenduses. Märkide olemust saab muuta ainult ajutiselt ja õigel ajal.

Omadused, mis selles definitsioonis koonduvad, moodustavad kaks gruppi: kaks esimest, mis käivad operatiivse mooduse ja kehtivusvaldkonna kohta, varustavad süsteemi väliseid, empiirilisi tingimusi; kaks viimast, mis käivad märkide ja nende funktsioneerimistüübi kohta, viitavad sisemistele semiootilistele tingimustele. Kaks esimest tunnistavad mõningaid muutumisi ja kohandumisi, kaks teist aga mitte. Taoline strukturaalne vorm joonistab välja binaarse süsteemi kanoonilise mudeli, mida me võime leida näiteks teatud hääletusviisides: valged või mustad kuulid, seistes või istudes jne., ning igal juhul, kus alternatiiv võiks (ent seda ei tehta) olla väljendatud selliste lingvistiliste terminitega nagu jah/ei.

Nüüd saame esile tuua kaks printsiipi, mis puudutavad suhteid semiootiliste süsteemide vahel.

Esimest printsiipi võiks nimetada süsteemidevahelise MITTELIIASUSE printsiibiks. Semiootiliste süsteemide vahel pole “sünonüümiat”; ei saa “öelda sama asja” kõnes ja muusikas, mis on kaks erineval baasil rajanevat süsteemi.

Seega ei saa kaks eri tüüpi semiootilist süsteemi olla vastastikku konverteeritavad. Eelpool mainitud juhul on kõnel ja muusikal ühine tunnusjoon, nad produtseerivad helisid ja nad on adresseeritud kuulmismeelele; ent see vastavus ei kaalu üles olemuslikku erinevust nende vastavate üksuste ja nende funktsioneerimistüüpide vahel, mille juurde me hiljem tagasi tuleme. Nõnda siis on eri süsteemide mittekonverteeritavus mitteliiasuse põhjuseks märgisüsteemide universumis. Inimese kasutuses ei ole mitmeid eri süsteeme märkimaks SAMA tähendust.

Seevastu graafiline alfabeet ja pimedate alfabeet või morse või kurttummade alfabeet on vastastikku konverteeritavad, kuna nad on kõik süsteemid, mis baseeruvad samale alusele alfabeetilisest printsiibist: üks täht, üks häälik.

Siit lähtub teine printsiip, mis eelnevat täiendab. Kahel süsteemil saab olla sama märk ilma, et see põhjustaks sünonüümiat või liiasust, see tähendab, et arvesse ei tule märgi substantsiaalne identiteet, vaid üksnes tema funktsionaalne erinevus. Punasel liiklussignalisatsiooni binaarses süsteemis pole mingit seost trikoloorse lipu punasega, samuti pole selle lipu valgel mingit seost valge kui leinavärviga Hiinas. Märgi väärtus defineerub ainult süsteemis, mis teda integreerib. Pole olemas transsüstemaatilist märki.

Kas märkide süsteemid on suletud maailmad, mille vahel on võib-olla et juhuslik koeksistentiaalne suhe? Me formuleerime siin uue meetodinõude. On vaja, et seos kahe semiootilise süsteemi vahel oleks ise loomuselt semiootiline. Eelkõige determineeritakse ta sama kultuurimiljöö tegevuse kaudu, mis ühel või teisel moel produtseerib ja toidab kõiki süsteeme, mis on talle pärisomased. Ka siin on tegemist välise vastavusega, mis ilmtingimata ei sisalda koherentsi teatud kindlate süsteemide vahel. Teiseks tingimuseks on määrata, kas üks antud semiootiline süsteem saab end iseenesest interpreteerida või kas ta saab oma interpretatsiooni mõnelt teiselt süsteemilt. Semiootiline seos INTERPRETEERIVA ja INTERPRETEERITAVA SÜSTEEMI vahel, mille me paigutame keelemärkide ja ühiskonnamärkide vahele; ühiskonnamärgid saavad terves ulatuses olla interpreteeritud keelemärkide kaudu ja mitte vastupidi. Keel on seega ühiskonna interpreteerija. Kitsamalt võetuna saaksime vaadelda graafilist alfabeeti kui morse või pimedate kirja interpreteerijat, kuna tema kehtivusvaldkond on kõige laiaulatuslikum ja vaatamata faktile, et nad on kõik vastastikku konverteeritavad.

Siit võime juba järeldada, et kõik semiootilised allsüsteemid ühiskonna sees on loogiliselt võetuna keele interpreteeritavad, kuna nad paiknevad ühiskonnas ja ühiskonda interpreteerib keel. Selles vastavuses täheldame üht fundamentaalset dissümmeetriat ja me saame välja tuua selle mitte-reversiivsuse esimese põhjuse: keelel on märkide süsteemis üks väga eriline funktsioon. Kui märgiksime nende süsteemide kogumi S`iga ja keele L`iga, siis konversioon teostub alati suunas S® L, mitte kunagi vastupidi. Siin on meil tegemist hierarhia üldprintsiibiga, mis sobib semiootiliste süsteemide klassifikatsiooni ja mis aitab moodustada semioloogilist teooriat.

Et paremini esile tõsta erinevusi semiootiliste seoste liikide vahel, asetame me nüüd samasse perspektiivi ühe hoopis teise süsteemi, milleks on muusika. Erinevused avalduvad meile põhiliselt “märkide” olemuses ja nende funktsioneerimisviisis.

Muusikat teevad HELID, millel on muusikaline staatus, kui nad on märgitud ja liigitatud kui NOODID, Muusikas ei ole otseselt keele “märkidega” võrreldavaid üksusi. Nootidel on organiseeriv raam GAMMA, milles nad figureerivad diskreetsete üksuste alusel, üksteisega vaheldudes, kindla arvuna, igaüht iseloomustab antud ajas konstantne arv võnkeid. Gammad sisaldavad samu noote eri kõrgustel, mis määratakse ära võngete arvu kaudu geomeetrilises progressioonis, intervallid jäävad samaks.

Muusikalised helid saavad olla produtseeritud kui monofooniad või polüfooniad; nad funktsioneerivad eraldi või samaaegselt (akordid), vaatamata intervallidele, mis neid vastavates gammades eraldavad. Pole piire eri instrumentide poolt samaaegselt produtseeritud helide mitmekesisusel, ka mitte korrastusel, sagedusel, kombinatsioonide ulatusel. Helilooja organiseerib vabalt helisid ühes diskursuses, mis ei allu ühelegi “grammatilisele” konventsioonile ja mis kuuletub oma tegelikule “süntaksile”.

Seega näeme, milles muusikalist süsteemi on võimalik ja milles mitte vaadelda kui semiootilist. Ta on organiseeritud alates kogumist, mida moodustab gamma, mis ise koosneb nootidest. Nootidel on diferentsiaalne väärtus üksnes gamma sees ja gamma ise on tervik, mis kordub mitmetel kõrgustel ja mida spetsifitseerib toon, millele osutab võti.

Baasüksuseks on seega noot, heli diskursiivne ja opositsiooniline üksus, ent ta omandab sellise väärtuse vaid gammas, mis fikseerib nootide paradigma. Kas see üksus on semiootiline? Saame öelda, et ta on seda oma korrastuselt, kuna ta determineerib selles opositsioone. Ent tal ei ole mingit seost lingvistilise märgi semiootikaga, ja ta pole konverteeritav keeleüksusteks mistahes tasandil.

Järgnevalt üks teine analoogia, mis samas paljastab tõsise erinevuse. Muusika on süsteem, mis funktsioneerib kahel teljel: samaaegsuste ja järjestikulisuste teljel. Mõelgem homoloogiale keele funktsioneerimisest neil kahel — paradigmaatilisel ja süntagmaatilisel — teljel. Samaaegsuste telg muusikas vastandub paradigmaatilistele printsiipidele keeles, mis on selektsiooniprintsiip, välistades igasuguse intrasegmentaalse üheaegsuse; ja sekventsitelg muusikas ei ühti samuti keele süntagmaatilise teljega, kuna muusikaline sekvents sobib helide samaaegsusega ja pealekauba pole ta sõltuvuses ühestki liesoonist või eksklusioonist mõne heli või mistahes helide kogumi suhtes. Seega pole muusikalisel kombinatsioonil, mis oleneb harmooniast ja kontrapunktist, vastet keeles, kus nii paradigma kui süntagma alluvad spetsiifilistele dispositsioonidele: sobivuse, selekteeritavuse, taastumise jne. reeglid, millest sõltuvad ühelt poolt statistiline sagedus ja ettenägelikkus ning teisalt võimalus moodustada arusaadavaid lausungeid. See erinevus ei sõltu teatud muusikalisest süsteemist ega valitud heliredelist; seeriadodekafoonia on sama sunduslik kui diatoonika.

Kokkuvõttes võime öelda, et kui muusikat peetakse `keeleks`, ent see on keel, millel on süntaks, kuid mitte semiootika. See kontrast joonistab ette lingvistilise semioloogia terviku ja positiivse joone, mida tuleb järgida.

Mingem nüüd teise valdkonda, kujutava kunsti tohutusse valdkonda, kus me rahuldume sellega, et püüame leida, kas mõni sarnasus või vastandus aitab meil valgustada keele semioloogiat. Kõigepealt põrkame kokku põhimõttelise raskusega: Kui välja arvata "kujutava" hägus mõiste, kas kõikidel neil kunstidel on olemas mingi ühine baas? Kas me leiame igas neist, olgu kas või ühes ainsas neist, mingi vormilise entiteedi, mida me saaksime nimetada antud süsteemi ÜKSUSEKS? Ent milline saab olla maalikunsti või joonistamise üksus? On see figuur, joon, värv? Kas nõnda formuleeritud küsimusel on veel mingit mõtet?

On aeg avaldada ühe võrdluse minimaalsed tingimused eri liikide süsteemide vahel. Iga semiootiline süsteem, mis tugineb märkidel peaks tingimata sisaldama

(1) MÄRKIDE täielikku repertuaari,

(2) korraldavaid reegleid, mis mõjutavad FIGUURE,

(3) sõltumata DISKURSUSTE olemusest ja arvust, mida süsteemist on võimalik produtseerida. Ükski neist kujutavatest kunstidest tervikuna võttes ei näi reprodutseerivat taolist mudelit. Äärmisel juhul võiksime selles leida mõningast lähedust mõne kunstniku teoses; siis poleks enam tegemist üldiste ja konstantsete tingimustega, vaid individuaalse iseärasusega ning see viiks meid keelest veelgi kaugemale.

 

KEELE SEMIOLOOGIA (2)

Näib, et ÜKSUSE mõiste on kogu selle problemaatika, millega meil tegemist on1, keskmes ning ükski teooria ei saa moodustuda, kui ta unustab või hiilib kõrvale üksuse küsimusest, kuna iga tähistatav süsteem peab end defineerima oma tähenduse kaudu. Niisiis peab taoline süsteem tähistama üksuseid, mida ta kasutab produtseerimaks "mõtte" ja täpsustamaks selle produtseeritud "mõtte" olemust.

Siin tekivad kaks küsimust:

  1. Kas kõiki semioloogilisi süsteeme saab redutseerida üksusteks?

--------------

1 Ei tundunud ei kasulik ega ka mitte võimalik neil lehekülgedel, mis väljendavad meie isiklikke vaateid, veel kord ära tuua eelnevate teooriate diskussiooni. Informeeritud lugeja taipab, mis meid olulistes punktides eristab Louis Hjelmslevist.See, mida tema kutsub semiotics, defineeritakse kui "a hierarchy any of whose components admits of a further analysis into classes defined by mutual relation, so that any of these classes admits of an analysis into derivates defined by mutual mutation" (Prolegomena to a Theory of Language, transl. Whitfield [1961], 106). Sarnane definitsioon oleks vastuvõetav üksnes globaalse glossemaatiliste printsiipide kokkuliitumise korral. Sama autori arvamused (op. cit lk. 109) keele kohast semiootilistes struktuurides, piiridest semiootilise ja mittesemiootilise vahel, peegeldavad ühte täiesti provisoorset ja veel ebaselget positsiooni. Saame vaid heaks kiita kutse uurida sama lähenemisnurga all mitmekesiseid semiootilisi distsipliine: "it seems fruitful and necessary to establish a common point of view for a large number of disciplines, from the study of literature, art, and music, and general history, all the way to logistics and mathematics, so that from this commonpoint of view these sciences are concentrated around a linguistically defined setting of problems" ( op. cit. lk. 108). Ent see laiaulatuslik programm jääb hardaks sooviks niikaua, kui pole välja töötatud võrdluse teoreetilised alused süsteemide vahel. Seda me üritamegi siinkohal teha. Hiljuti piirdus Charles Morris, Signification and Significance (1964), 62 märkusega, et teatud arvu lingvistide jaoks, kellest ta mõningaid tsiteerib, on lingvistika semioloogia osa, kuid ta ei defineeri keele asendit selles vastavuses.

-----------------

(2) Kas taolised üksused süsteemides on MÄRGID?

Üksust ja märki tuleb pidada erinevaiks iseärasusteks. Märk on tingimata üksus, ent üksus saab olla ka mitte märk. Vähemalt siin oleme me kindlad: keel koosneb üksustest, ja need üksused on märgid. Mis puutuvad siia teised semiootilised süsteemid?

Kõigepealt vaatame selliste süsteemide funktsioneerimist nagu maalikunst ja helid, jättes meelega kõrvale nende esteetilise funktsiooni. Muusikaline "keel" koosneb mitmeti artikuleeritud helide kombinatsioonides ja järgnevustes; elementaarne üksus — heli — ei ole märk; iga heli on identifitseeritav skalaarses süsteemis, millest ta sõltub, ükski heli ei kanna tähenduslikkust. See ongi tüüpiline näide üksuste kohta, mis pole märgid, mis ei tähista, mis on vaid redeliastmed, mille ulatus on arbitraarne. Meil on siin tegemist diskrimineeriva printsiibiga: Süsteemid, mis baseeruvad üksustele jagunevad süsteemideks tähistavate üksuste ja mitte-tähistavate üksustega. Esimesse kategooriasse paneme keele, teise muusika.2

Kujutavais kunstides (maal, joonistus, skulptuur), kus pilt on paigal või liikumises, saab diskussiooniteemaks üksuste eneste eksistents. Millised nad on? Kui asi puutub värvidesse, siis täheldame, et nad moodustavad omamoodi astmestiku, millest peamised on identifitseeritavad nende nimede kaudu. Neid tähistatakse, nad ise ei tähista; nad ei viita millelegi, nad ei sisenda mitte midagi täiesti ühesel moel. Kunstnik valib nad välja, segab neid omavahel, kannab nad lõuendile, nagu ta ise soovib, ja lõppude lõpuks organiseeruvad nad üksnes vaid oma kompositsioonis ja omandavad tehniliselt väljendudes “tähenduse” tänu valikule ja korraldusele. Kunstnik loob nõnda oma semioloogia: ta paneb maksma sellised opositsioonid, millele ta ise annab tähenduse. Seega ei kasuta ta teatud märkide repertuaari ega loo sellest ka mõnd teist. Värv, materjal sisaldab piiramatu arve nüansse, millest ükski pole ekvivalentne lingvistilise “märgiga”.

Mis puutub kujutavasse kunsti, siis sõltub ta juba hoopis teistsugustest tasanditest — esituslaadist, kus joon, värv, liikumine kombineeruvad ja moodustuvad kogumid, mida reguleerivad tegelikult vajadused. Siin on tegemist väga komplekssete eri süsteemidega, kus märgi definitsioon täpsustub üksnes veel ähmase semioloogia arengu käigus.

Kunstilise "keele" tähistavaid suhteid saab avastada kompositsiooni SEES. Kunst pole siis kunagi üksnes teatud kunstiteos, kus kunstnik kehtestab oma opositsioonid ja väärtused, millega ta mängib, nagu heaks arvab, ja kus pole mingit `vastust` oodata ega vastuolu kõrvaldada, vaid ainult üks visioon, mida väljendada vastavalt kas teadlike või mitte teadlike kriteeriumide järgi, millest annab tunnistust kogu kompositsioon, mis muutub manifestatsiooniks.

Seega saame eristada süsteeme, kus tähenduslikkus on autori poolt jäädvustatud teosesse ja süsteeme, kus tähenduslikkust väljendavad algelemendid isoleerituna, sõltumata sidemetest, mida nad võivad koondada. Esimesel juhul vabaneb tähenduslikkus suhetest, mis organiseerivad suletud maailma. Teisel juhul on ta lahutamatu märkidest enestest. Kunsti tähenduslikkus ei viita mitte kunagi identsele konventsioonile partnerite vahel.3 Iga kord tuleb avastada seoseid, mis on arvuliselt piiramata, olemuselt etteaimamatud, seega tuleb neid iga teose tarvis uuesti leiutada ehk lühidalt öeldes on neid võimatu fikseerida ühe institutsioonina. Keele tähenduslikkus seevastu on tähenduslikkus, mis rajab kogu vahetuse ja kommunikatsiooni, seega ka kogu kultuuri võimalikkuse.

Mõningate metafooridega on seega lubatud assimileerida muusikalise kompositsiooni ettekanne keele lausungi produtseerimisega; saaksime rääkida muusikalisest “diskursusest”, mis oleks analüüsitav fraasidena, mida eraldavad “pausid” või “vaikused”, mida omakorda märgivad äratuntavad “motiivid”. Samuti võiksime kujutavais kunstides otsida morfoloogia ja süntaksi printsiipe4. Vähemalt üks on kindel: mitte ükski heli, värvi või pildi semioloogia ei formuleeru helidena, värvidena, piltidena. Ühe mitte-lingvistilise süsteemi terve semioloogia peab kasutama keelt kui vahendajat, ja seega saab eksisteerida üksnes keele semioloogias või selle abil. Et keel on siin vahendiks, mitte analüüsi objektiks, ei muuda midagi situatsioonis, mis korraldab kõiki semioloogilisi suhteid: keel on kõikide teiste lingvistiliste või mitte-lingvistiliste süsteemide tõlgendaja.

Siinkohal on meil vaja täpsustada semiootiliste süsteemide vaheliste suhete olemust ja võimalusi.

Üks süsteem võib tekitada teise süsteemi. Tavakeel tekitab loogilis –matemaatilise formulatsiooni; tavakiri tekitab stenograafilise kirja; tavatähestik tekitab pimedate kirja. Taoline GENEREERIV SEOS kehtib kahe erineva süsteemi vahel, mis on erinevad ja üheaegsed, ent samalaadsed, millest teine moodustatakse esimesest ja mis täidab ühte spetsiifilist funktsiooni. See genereeriv seos tuleb hoolikalt eristada derivatiivsest seosest, mis eeldab evolutsiooni ning ajaloolist üleminekut. Hieroglüüfilise kirja ja demootse kirja vahel on derivatsioon, mitte genereerimine. Kirjasüsteemide ajalugu toob nii mitmeidki näiteid derivatsioonist.

Teine tüüp on HOMOLOOGILINE SEOS, mis rajab korrelatsiooni kahe semiootilise süsteemi osade vahele. Erinevalt eelnevast pole see seos mitte täheldatav, vaid kehtestatav tänu seostele, mida avastatakse või mida kahe selgesti eristatava süsteemi vahel rajatakse. Homoloogia olemus võib olla varieeruv, intuitiivne või läbimõeldud, substantiivne või strukturaalne, kontseptuaalne või poeetiline. “Les parfums, les couleurs et les sons se répondent.” ( “ Parfüümid, värvid ja helid vastavad”) Taolised “vastavused” on vaid Baudelaire´i tarvis, nad organiseerivad tema poeetilist universumi ja kujundlikkust, mis seda peegeldab. Olemuselt intellektuaalsemat homoloogiat näeb Panofsky gooti arhitektuuri ja skolastilise mõtte vahel.5 Samuti on toodud esile ka homoloogia kirja ja rituaalsete þestide vahel Hiinas. Kaks lingvistilist struktuuri eri struktuuridest võivad ilmsiks teha osalised ja laiendatud homoloogiad. Kõik sõltub sellest, kuidas neid kahte süsteemi eristatakse, parameetritest, mida rakendatakse, väljadest, kus tegutsetakse. Vastavalt juhule võtab kehtestatud homoloogia kasutusele unifitseeruva printsiibi kahe valdkonna vahel ja piirdub selle rolliga, kus ta loob uue semiootiliste väärtuste liigi. Mitte miski ei kindlusta juba ette ära taolise seose kehtivuse, ja miski ei piiritle ära tema ulatust.

Kolmandat seost semiootiliste süsteemide vahel nimetatakse INTERPRETEERITAVUSE SEOSEKS. Sellega mõtleme me seost, mille me rajame interpreteeriva ja interpreteeritava süsteemi vahele. Keele vaatepunktist lähtudes on see seos fundamentaalne, ta jaotab süsteemid süsteemideks, mis artikuleerivad, kuna need väljendavad oma tegelikku semiootikat, ning süsteemideks, mida artikuleeritakse ja mille semiootika tuleb ilmsiks vaid teise väljendusliigi kaudu. Seega saame siia sisse tuua ning õigustada seda printsiipi, et keel on kõikide semiootiliste süsteemide interpreteerija. Ühelgi teisel süsteemil pole “keelt”, milles ta võiks kategoriseeruda ja interpreteeruda vastavalt oma semiootilistele eritunnustele, ent keel saab põhimõtteliselt kõike kategoriseerida ja interpreteerida, kaasa arvatud iseend.

Siin näeme, kuidas semioloogiline seos eristub igast teisest, ja nimelt sotsioloogilisest seosest. Kui tunneksime huvi näiteks keele ja ühiskonna vastastikuse situatsiooni – lakkamatu vaidlusteema – ja nende vastastikuse sõltuvuse viisi vastu, siis sotsioloog ja tõenäoliselt igaüks, kes vaatleb küsimust dimensionaalseis suhteis, täheldab, et keel funktsioneerib ühiskonna sees, mis teda ümbritseb; seega teeb ta otsuse, et ühiskond on tervik ja keel on osa. Ent semioloogiline vaatlus pöörab selle vastavuse ümber, kuna ainult keel võimaldab ühiskonda. Keel moodustab selle, mis hoiab inimesi koos, aluse kõikidest seostest, mis omakorda panevad põhja alla ühiskonnale. Võiksime seega öelda, et just keel on see, mis sisaldab ühiskonda6. Niisiis interpreteeritavuse suhe, mis on semiootiline, käib vastu mahutumise suhetele, mis on sotsioloogiline. Viimane, objektiviseerides välised sõltuvused, muudab nii keele kui ühiskonna asjaks, ent esimene ühendab neid vastastikuse sõltuvusega vastavalt nende semiotisatsiooni suutlikkusele.

Sellega tõestub kriteerium, millele me eelpool viitasime kui, selleks et determineerida suhteid semiootiliste süsteemide vahel, me väitsime, et taolised suhted peavad ise olema semiootilised. Interpreteeritavuse, mis hõlmab keeles teisi süsteeme, ümberpööramatu suhe vastab sellele tingimusele.

Keel annab meile ainsa mudeli süsteemist, mis on semiootiline ühteaegu oma formaalses struktuuris kui ka oma funktsioneerimises:

ta väljendab end enontsiatsiooni kaudu, mis tingib mingi teatud situatsiooni; parler on alati parler – de (millestki, kellestki rääkima),

ta koosneb vormiliselt eri üksustest, millest igaüks on märk;

ta produtseeritakse ja võetakse vastu referentsi samades väärtustes kõigi ühiskonna liikmete puhul;

ta on ainus intersubjektiivne kommunikatsiooni aktualisatsioon.

Seepärast ongi keel semiootiline organisatsioon par exellence. Ta annab aimu sellest, mis on märgifunktsioon, tema ainsana pakub välja näidisvalemi. Siit tuleneb, et ta saab üksi anda – ja ta teeb seda efektiivselt – teistele tervikutele tähistatavate süsteemide kvaliteedi, teavitades neid märgi vastavusest. Seega eksisteerib SEMIOOTILINE MODELLEERIMINE, mida teostab keel ja millest me ei arva, et printsiip asub mujal kui keeles. Keele olemus, tema representatiivne funktsioon, tema dünaamiline võim, tema roll suhtluselus teevad temast semiootilise matriitsi, modelleeriva struktuuri, millest teised struktuurid reprodutseerivad tegevuse jooned ja viisi.

Mille poolest on see omadus tähtis? Kas on võimalik kindlaks teha, miks keel on kogu tähistatava süsteemi interpreteerija? Kas lihtsalt seepärast, et ta on kõige tavalisem süsteem, millel on kõige laiem väli, kõige suurem kasutussagedus ja – praktikas – kõige suurem efektiivsus? Vastupidi: keele selline privilegeeritud asend pragmaatilises korras on tagajärjeks, mitte põhjuseks tema silmapaistvusele tähistatava süsteemina ning sellest silmapaistvusest saab ainuüksi semioloogiline printsiip selgitust anda. Me tajume seda siis, kui teadvustame, et keel tähistab teatud spetsiifilisel moel ning mis on omane vaid temale ja mida ükski teine süsteem ei reprodutseeri. Talle on antud KAHEKORDNE TÄHENDUSLIKKUS. See siin õigupoolest ongi mudel ilma analoogiata. Keel kombineerib kaks tähenduslikkuse selgesti eristuvat viisi, milles me ühe nimetame SEMIOOTILISEKS, teise SEMANTILISEKS.7

Semiootiline märgib tähenduslikkuse viisi, mis on omane lingvistilisele MÄRGILE ja mis moodustab selle kui üksuse. Analüüsi vajadusest lähtudes saame vaadelda eraldi märgi kahte külge, ent tähenduslikkuse suhtes on ta üksus ja selleks ta ka jääb. Ainus küsimus, mille märk esile toob selleks, et olla äratuntud, on tema eksistentsi küsimus, mis määratletakse kindlaks jah ja ei´ga: arbre (puu) –chanson (laul) –nerf (närv) – jaune(kollane) –sur (peal) ning mitte *orbre - *laner - *derf – saune - *tur. Veelgi enam, selleks, et teda piiritleda, võrdleme me teda kas osaliselt sarnaste tähistajatega: sabre: sobre (saabel: kaine), või sabre: sable (saabel: liiv), või sabre: labre (= ülahuul), või lähedaste tähistatavatega: sabre: fusil (= püss), või sabre: épée (= mõõk). Kogu semiootiline uurimus kitsas mõttes seisneb üksuste identifitseerimises, distinktiivsete tunnuste kirjeldamises ning üha peenemate distinktiivsete kriteeriumide avastamises. Sedamööda määratakse igat märki üha selgemalt kinnitama oma tähenduslikkust installatsioonis või märkide kogumis. Iseenesest on märk enese identiteet puhtal kujul, iga teise alteriteet puhtal kujul, keele oluline baas, enontsiatsiooni hädatarvilik alusmaterjal. Ta eksisteerib, kui ta tuntakse ära kui tähistaja lingvistilise kogukonna liikmete terviku poolt ja igaühes tekitab ta laias laastus samu assotsiatsioone ja samu opositsioone. Selline on semiootiline valdkond ja kriteerium.

Mis puutub semantilisse külge, siis siin puutume kokku tähenduslikkuse spetsiifilise laadiga, mida genereerib DISKURSUS. Siin esile kerkivad probleemid seisnevad keele funktsioonis sõnumite produtseerijana. Sõnum ei redutseeru järjestikusteks üksusteks, mida eraldi identifitseerida; see pole märkide lisamine, mis produtseerib mõtte, vastupidi, see on mõte, mida mõistetakse globaalselt, mis realiseerub ja jaotub teatud märkideks, milleks on SÕNAD. Teiseks hoolitseb ta semantiline pool kindlasti ka referentide terviku eest, sellal kui semiootiline korraldus identifitseerub enontsiatsiooni maailmas ja diskursuse universumis.

Kuna tegemist on mõistete ja kahe kontseptuaalse universumi selgesti eristuva liigiga, siis saame teda veel kord esile tuua erinevuse abil kehtivuskriteeriumis, mis on nii ühe kui teise jaoks vajalik. Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja aru-saamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni tähendust. Keele patoloogilistes vormides on need kaks omadust sageli dissotsieeritud.

Keel on ainus süsteem, mille tähenduslikkus artikuleerub kahes dimensioonis. Teistel süsteemidel on unidimensiooniline tähenduslikkus: kas semiootiline (viisakusþestid: mudrâs) ilma semantilise pooleta; või semantiline ( kunstilised väljendusviisid) ilma semiootilise küljeta. Keele privileeg on kanda endas ühteaegu nii märkide tähenduslikkust kui enontsiatsiooni tähenduslikkust. Siit tulenebki tema ülemvõim luua enontsiatsioon teisel tasandil, mis muudab võimalikuks kasutada tähistavaid märkusi tähenduslikkuse kohta. Me leiame, et just selles metalingvistilisest omadusest pärineb interpreteeritavuse seos, mille abil keel haarab endasse teised süsteemid.

Kui Saussure defineeris keelt kui märkide süsteemi, siis pani ta põhja alla lingvistilisele semioloogiale. Kuid nüüd näeme, et kui märk vastab keele tähistavatele üksustele, ei saa me seda tõsta keele ainsaks printsiibiks oma diskursiivses funktsioneerimises. Saussure ei ignoreerinud fraasi, mis aga ilmselt oli tema jaoks tõsine probleem ja ta redutseeris ta `kõneks`8, mis aga pole lahendus; nimelt on vaja teada kas ja kuidas saame märgist `kõne`. Tegelikult on märgimaailm suletud. Märgist fraasini pole üleminekut ei süntagmatsiooni ega mingil muul moel. Neid eraldab hiaatus. Nüüd peab tunnistama, et keelel on kaks eraldi valdkonda, millest igaüks eeldab talle pärisomast kontseptuaalset aparaati. Selle tarvis, mida me nimetame semiootiliseks, on saussure`lik teooria lingvistilisest märgiks baasiks, mida uurida. Semantilist valdkonda seevastu tuleks võtta eraldi. Siin on vaja mõistete ja definitsioonide uut aparaati.

Keele semioloogia blokeeriti paradoksaalsel moel tänu samale vahendile, mis ta algselt lõi: märgi tõttu. Me ei saa lükata kõrvale lingvistilise märgi ideed ilma, et me ei jätaks välja keele kõige tähtsamat omadust; samuti ei saa me seda üle kanda kogu diskursusele ilma, et me ei vaidlustaks tema definitsiooni kui minimaalne üksus.

Lõpetuseks, tuleb mööda minna märgi saussure`likust mõistest kui ainuprintsiibist, millest sõltusid ühteaegu nii keele struktuur kui funktsioneerimine. See möödaminek toimub kahel moel:

intralingvistilises analüüsis alustades uuest tähenduslikkuse dimensioonist, diskursusest, mida meie nimetame semantiliseks, mis on nüüdsest erinev sellest, mis seostub märgiga ja mis on semiootiline;

tekstide, teoste translingvistilises analüüsis töötades välja metasemantikat, mis moodustub toetudes enontsiatsiooni semantilisele küljele.

Sellest saab `teise generatsiooni ` semioloogia, mille vahendid ja meetod võivad kaasa aidata üldsemioloogia teiste harude arengule.

Tagasi