RASSILINE KUULUVUS JA KINO I
DENIS MATROV
Rassiline diskursus jõudis kinolinale praktiliselt koos filmitehnika leiutamisega. Juba 1895. aastal kasutas prantsuse arst ja antropoloog Félix-Louis Regnault protokinematograafilist filmimistehnikat nimega kronofotograafia selleks, et filmida Pariisi näitusel eksponeeritavate Lääne- ja Põhja-Aafrika elanike liikumist võrreldes valge inimese (ehk prototüübi) liikumisega (Rony 1996). Euroopas ja Ameerikas käis endiselt ekspansiivne kolonisatsioonipoliitika, „valged“ inimesed avastasid aina uusi maid ja rahvusi, nad avastasid Teist. Teine asus väljaspool tsivilisatsiooni, väljaspool semiootilist habitus’t. Kuna kino on üks kõige võimsamaid visuaalse kultuuri kandjaid, ning visuaalkultuur üldiselt mängib olulist osa inimkultuuris tervikuna, siis selleks, et mõista ja jäädvustada Teist kinolinal, pidi algul integreerima seda „tsiviliseeritud” inimese semiosfääri. On märkimisväärne, et paralleelselt on kinoajaloos kulgenud kaks protsessi, esimene oli spetsiifilise kinokeele loomine ja teine seisnes selle spetsiifilise kinokeele kasutamises kirjeldamaks Teist ehk kõiki neid inimesi, kes jäid kultuurilistel või poliitilistel põhjustel Euroopa ja hiljem eelkõige Ameerika Ühendriikide „tsivilisatsioonist“ väljapoole. Kuna Teise mõistmine on alati selle lihtsustamine, siis kõik siin käsitletavad rassilised ja etnilised stereotüübid on seotud eelkõige rassistunud (racialized) inimkehaga — konstruktiga, mis eitab „mittetsiviliseerunud“ inimeste ajaloolist esindatust (agency) ja psühholoogilist komplekssust (Rony 1996: 71).
Kinotoodangu „rassilised“ küsimused ei piirdu ainult sellega, kuidas mingi ajastu ühe ˛anri või koolkonna filmides on lähenetud kompleksse multinatsionaalse ühiskonna kujutamisele. Peale selle on oluline, kuidas on see seotud poliitilise ja majandusliku olukorraga riigis (vaata näiteks Kakoudaki 2002; Noakes 2003); publiku hoiakutega ja rassiliste stereotüüpide teadvustamise määraga (Newitz 2000); sellega, mida võimud pidasid heaks ja sobivaks vaatamiseks (Burns 2002). Ühed ja samad võtted ja stereotüübid võivad algupäraselt mõjuda suure edasiminekuna vähemusgrupi kujutamisel, aja möödudes saab nendest puhas kommertsvõte ja lõpuks muutuvad nad eneseparodeerivateks ja „juustusteks“ stampideks naeruvääristamaks kogu senist diskursiivset praktikat. Hea näide on 1930. aastate Ameerika mustanahalise publiku jaoks tehtud „laulvate kauboide“ vesternid (Leyda 2002) või blaxploitation’i retseptsiooni ajalugu 1970-ndatel ja kolmkümmend aastat hiljem (Henry 2002; Newitz 2000).
Praegust Ameerika sisepoliitikat iseloomustab parempoolsete ja konservatiivsete poliitiliste vaadete mõjule pääsemine. Kuidas see peegeldub filmitoodangus, pole veel täpselt aru saada, kuigi juba praegu võib täheldada ideoloogilist võitlust kinolinal, näiteks leitakse, et Robert Zemeckise „Forrest Gump“ (1994) oli konservatiivsete vaadete häälekandja ja Gary Rossi „Pleasantville“ (1998) kaitses liberaalseid väärtusi, sealhulgas ka rassiliste küsimuste tõlgendamisel — keskendusid ju mõlemad filmid 1950. ja 1960. aastate patriarhaalse Ameerika kujutamisele (Wang 2000). Clintoni presidendiks olemise ajal oli USA sisepoliitikas kolm põhilist rassiküsimust: afroameerika identiteet ja poliitika, Ameerika põlisrahvaste genotsiidi ajaloo läbivaatamine ning hirm etnilise puhastamise ja religioossete vähemusgruppide tagakiusamise pärast Euroopas Teisest maailmasõjast tänapäevani (Byrne & McQuillan 2000: 95). Praegu, George W. Bushi ajastul on senine tolerantsus ja postkoloniaalsus ametlikus poliitikas natuke modifitseerunud, kuigi millises suunas see areng kulgeb, pole veel hästi näha. Selge see, et võitlus vanade stereotüüpide vastu jätkub ja sellega seoses kerkivad paratamatult esile uued stereotüübid. Rassiliste stereotüüpide käsitlemisel tuleb silmas pidada üsna suurt lõhet, mis eraldab tavaliselt liberaalsete ja vasakpoolsete vaadetega filmikriitikuid ning -teoreetikuid filmitootjatest, kes peavad toetuma laiale publikule ja on seepärast oma lähenemises pigem konservatiivsed, nii et filmiteoreetikute poolt juba ammu märgatud ja dekonstrueeritud stereotüübid võivad veel pikki aastaid olla kasutuses mainstream -filmitoodangus.
1. Identiteet ja kino
Tänapäeval on kino ja laiemalt kogu visuaalne meedia hõivanud väga olulise koha inimese informeerimisel ja meelelahutamisel. Visuaalne info on kergemini tarbitav ja omab suurimat mimeetilist potentsiaali ümbritseva maailma representeerimisel võrreldes kirjanduse või muu tekstil põhineva meediaga. Juri Lotman ja Juri Tsivjan kirjutavad: „[- - -] Mingi teine kunstiliik ei suuda sellisel määral tekitada tõepärasuse illusiooni, panna vaatajat unustama seda, et vaadeldavad sündmused ei ole tõeline elu, vaid selle kunstlik kujutlus.” (Lotman & Tsivjan 1994: 10) Tänu sellele, et visuaalsete imagote tarbimine ei nõua tavaliselt suuremat vaimset pingutust ega refleksioonivõimet, pääseb see kergesti meie vaimsetesse struktuuridesse ja mõjutab sellega meie igapäevast tegevust ja arusaamu. Visuaalsed imagod mängivad tänapäeval olulist osa sotsialiseerimisprotsessis ning kujundavad meie suhtumist reaalsusse ja ideoloogilisi tõekspidamisi. Kontroll visuaalse info üle on oluline tegur ideoloogiliste tõekspidamiste kinnistamises ja kontrolli saavutamises inimese teadvuse üle. Nad ei määra ainult meie suhestumist väljapoolse reaalsusega, vaid ka seda, kuidas me tajume iseennast. (Hooks 1992: 5)
Kino on kunstiliik, mis tegeleb reaalsuse teatud osade modelleerimise ja ümberstruktureerimisega — selline protsess eeldab aga tingimata reaalsuse selektiivset representeerimist ja teatud võõrkomponentide juurdetoomist, sest me kontakteerume märgiliselt vahendatud reaalsusega. Reaalsuse ümberstruktureerimine sõltub enamasti kahest tegurist: inimese isiklikud taju iseärasused ja tema mentaalne representatsioon reaalsusest, mis kujuneb sotsialisatsiooni käigus ja mida mõjutavad igasugused sotsiaalsed protsessid: ühiskondlikud uskumused, ideoloogia, sotsiaalsed representatsioonid, keel, mütoloogia... Sotsiaalsed protsessid ei ole stiihilised, vaid osalt institutsionaalselt sätestatud ja kontrollitavad võtmeisikute poolt, kes püüavad suunata inimeste sotsialiseerimist neile kasulikus suunas.
Siinne eesmärk on uurida erinevate inimgruppide, keda identifitseeritakse kui etnoseid ja rasse, representeerimist tänapäeva kõige võimsama ja üle maailma oma mõju avaldava kinotööstuse konglomeraadi, Hollywoodi toodangut analüüsides. USA demograafilised andmed näitavad, et tegu on tõelise rahvaste paabeliga, kus märkimisväärses koguses elab enamiku maailma suurimate etnoste esindajaid. Kuna igasugune filmitoodang ei ole lihtne reaalsuse peegeldus, vaid selle konstrueeritud representatsioon, siis alates oma loomisest kuni tänapäevani on Hollywoodi toodang tendentslikult peegeldanud tegelikku etnilist olukorda vastavalt majanduslikele, poliitilistele ja ideoloogilistele suundadele. Peamiseks Hollywoodi filmi edukuse kriteeriumiks ei ole mitte kriitikute heakskiit ega festivalidel saadud auhinnad, vaid kasumi suurus. Sellepärast on Hollywoodi filmid täis nii Ameerika hegemoonia propagandat kui ka erinevaid rassilisi, etnilisi, soolisi, subkultuurilisi, klassilisi jne stereotüüpe, mis tavaliselt püüavad muuta seda toodangut meelepäraseks ühiskonnas domineerivale eliidile ja, eriti viimasel ajal, vastata samas poliitilise korrektsuse formaalsetele nõuetele.
Siinkohal püütakse mõningaid Hollywoodi filme ja üldisi suundi semiootiliselt analüüsida ja dekonstrueerida. Filmidele lähenetakse sotsiosemiootilisest ja ideoloogilisest vaatepunktist. Kui varem on filme põhiliselt püütud analüüsida kas formalistide ja Praha lingvistilise ringi algatatud strukturalismi vaimus (Galan 1983) või Christian Metzi arendatud psühhoanalüüsi võtteid kasutades (Oswald 1984), siis käesolevas töös arvatakse eesmärgi parimaks saavutamiseks sobivat lähtuda dekonstruktsioonitehnikast (Byrne & McQuillan 2000), kombineerides seda diskursuse analüüsiga (Bourdieu 2000; Dijk 2000) ja Bahtini traditsioonist lähtuva Teise konstrueerimise analüüsiga (Sonesson 2000). Filme analüüsides ei võeta eelkõige aluseks nende narratiivset ülesehitust, neid vaadeldakse kui teatud visuaalsete representatsioonide kogumit, mis kannavad endaga kaasas majandusliku mõju ja võimu märke. (Bourdieu 2000: 502)
Edaspidiseks arusaamatuste vältimiseks toome siinkohal võtmemõistete definitsioonid. Rassi vaadeldakse kui sotsiaalset konstrukti, mille eristamisel puudub kindel bioloogiline alus, kuid mida siiski saab defineerida teatud fenotüüpiliste, geograafiliste, kultuuriliste ja ajalooliste tegurite produktina. (Todorov 2001: 65—66). Etniline grupp on inimeste rühm, kes jagavad ühtset enesenimetust ja kelle sotsiaalne identiteet baseerub ühtsel kuuluvustundel. Stereotüüp on üldised uskumused, hoiakud või arvamused mingi inimkoosluse kohta, keda arvatakse kuuluvat ühtsesse gruppi või jagavat sarnast kultuuri. (Matsumoto 1996: 33) Rassilised stereotüübid on lihtsustatud ettekujutused erinevatest etnilistest gruppidest, kaasa arvatud stereotüpiseerija enda omast. (Lhamon 1999) Sotsiaalsed representatsioonid on igapäevaelus indiviididevahelise kommunikatsiooni tagajärjel tekkiv kontseptide, seletuste ja väidete kogum. Nende funktsioon on sarnane müütidega ja nad esindavad inimese tavaarusaamu teda ümbritsevast maailmast ja selle protsessidest (Moskovici 1981: 181), mängides sellega olulist osa tema habitus’es.
Eurooplased on alati olnud himulised avastama uut ja uurima Teist. Tundub, et Teise olemasolu ja püüd seda mõista on pidevalt andnud Euroopa tsivilisatsioonile impulsse oma arengut forsseerida selleks, et Teist ületada, vallutada, püüda mõista, võrrelda endaga, integreerida kasulikuna tunduvad kultuuriühikud oma sfääri ja tõusta sellega ise uuele tasandile, veendudes uuesti oma paremuses, ja alustada uue Teise otsinguid. (Sonesson 2000: 550) Varem kehtis selline tendents impeeriumi ja üksikute riigimeeste ning avastajate tasandil, viimased kümnendid tähistavad selle suurt populaarsuse kasvu ka indiviidi tasandil. Paljud Euroopa ja Ameerika inimesed ei taha enam olla sarnased oma naabritega, nad tahavad olla erilised. Paljudel juhtudel tähendab see meeletut konsumerismi, kuid hästi müüvad ka kultuurilised väärtused: tohutud turistide hordid külastavad „eksootilisi” maid ja igasugused valgetele mugandatud esoteeriliste usundite adeptid näivad populaarsust aina juurde koguvat. (Hooks 1992: 17)
Muidugi ei saa meedia jääda kõrvale sellest protsessist: CNNi populaarsus tõestab, et inimesed ei rahuldu ainult oma kodukandis toimuvaga, maailmas toimuv „müüb“ samuti väga hästi. Inimese varem üsna lokaalselt piiritletud identiteet muutus väga dünaamiliseks. Kui jätkub võimalusi, võib inimene kergesti vahetada elupaika, telekanalit või isegi sugu. Samas jääb alles ka midagi väga raskesti muudetavat — rassikuuluvus, sest see põhineb inimese välimusel, tema kehal. Inimeste välimus on endiselt väga võimas tegur teiste kohta hinnangute andmisel ja stereotüpiseerimisel. Iga lääne meedia sfääri kuuluv inimene leiab end vastamisi väga erinevate Teiste kujunditega, mille taga on ühtne protsess — nad kõik on teatud stereotüpiseeringud, millega kaasneb hinnanguline moment. Tõenäoliselt ei kao selline protsess ka tulevikus kuhugi, sest ksenofoobia ja Teise kujundi konstrueerimine on teatud määral omane igale kultuurile, sest see on protsess, mille kaudu verifitseeritakse enda „tsiviliseeritust” ja veendutakse oma tavade õigsuses.
Kuid selleks, et tänapäeva üha globaliseeruvas maailmas hästi orienteeruda, on vaja endale teadvustada, kuidas kujunevad rassilised stereotüübid ja kuidas nad meie elu mõjutavad. Tänapäevane rassi-, soo- ja klassikategooria dünaamilisus ei pea viima postmodernistide lemmikarvamusele, et tegelikkuses neid ei eksisteeri. Need kategooriad määravad inimeste elu ja nende suhteid teiste inimestega ning reaalsusega üldiselt. (Eileen & Janssens 1999: 7)
Teise maailmasõja eel mõistsid sõja osapooled kino tähtsust propagandistliku surve avaldamisel. Nüüdseks on samuti selgunud, et paljud dokumentalistika klassikasse kuuluvad filmilõigud ei peegelda tegelikult tõelisi sündmusi. Kinoreaalsusel ei ole tegeliku reaalsusega kuigi palju ühist, kuid tema mõju on kohutav. Järgnevalt kirjeldan seda, kuidas Hollywoodi kompaniid loovad oma ettekujutuse rasside ja rahvuste vahelistest suhetest ning nende eeldatavatest rollidest.
2. 1. Üldised tendentsid
Kino ja laiemalt televisioon on üks vahenditest, mille kaudu toimub sotsiaalse võimu ümberjagamine ja sümboolne representatsioon. Seal luuakse enamuse poolt heakskiidetud stereotüübid vähemuste kohta. (Hall, s. a) Need stereotüübid tungivad võimsalt stereotüpiseeritavate ellu ja mõjutavad nende enesehinnangut ja maailmavaadet, loovad lõhestustunde ja raskendavad rassidevahelist kontakti. 1998. aasta sotsioloogiline uurimus näitas, et Ameerika valge elanikkonna kümme populaarsemat telesarja on hoopis teised, kui mustanahaliste top 10. See kõik toimub vaatamata katsele juurutada kõikjal poliitilise korrektsuse joont, mis üheskoos maa üha suurema juridiseerimisega (tsiviilkohtuhagide kasvuga) loob olukorra, kus blockbaster’id muutuvad aina rohkem asotsiaalseks ja narratiivsus asendub visuaalsete efektide vaatemänguga. (King 1999)
Järgnevalt vaadeldakse, kuidas on representeeritud erinevaid rasse ja suurimaid etnilisi gruppe Hollywoodi viimase kümnendi filmides. Eraldi suuremate alapeatükkidena vaadeldakse mustanahaliste, asiaatide ja valgete kujutamist, selles alapeatükis tulevad kõne alla teised etnosed ja üldisemad rassidevahelised stambid.
Veel viisteist aastat tagasi oli Nõukogude Liit (Hollywoodi jaoks enamasti siiski Venemaa) kindlalt kurjuse impeerium ja midagi head, peale võib-olla kirjandusklassika, ei maksnud sealt oodata. Praegu on olukord maailma geopoliitilisel maastikul muutunud, Venemaa pole enam impeerium ja ei kujuta suurimat ohtu USA majanduslikule ja sõjalisele domineerimisele. Otse vastupidi, paljudes Hollywoodi viimase kümnendi filmides kujutatakse venelasi kui viinalembeseid ja heasüdamlikke tobusid, kes on täiesti saamatud oma riigi juhtimisel ja seepärast annavad palju võimalusi igasugustele terroristide rühmitustele oma strateegilisi relvi varastada ning neid maailma hävitamise deklareerimiseks kasutada. Õnneks on Ameerika piisavalt tugev, et tema tavalised inimesed oleksid võimelised veel ükspäev järjekordselt maailma päästma. Viimasel ajal on venelased paljudes filmides tugevalt seotud ka organiseeritud kuritegevusega, eriti inimkaubanduse, rahapesu ja relvade illegaalse ekspordiga. Viimase trendi näideteks võib tuua John Dahli „Petised“ (Rounders, 1998) ja Spike Lee „25. tund“ (25th Hour, 2002).
Araablased on vaieldamatult kõige stereotüüpsemalt ja ühekülgsemalt kujutatav rahvusgrupp. Need on valdavalt kas usufanaatikud või lausa terroristid, ja araablaste vastu võitlemise sü˛ee moodustab üsna suure osa ameerika B-kategooria action- filmidest. Hästi tuleb esile ohtliku araablase stereotüüp „Walt Disney“ multikas „Aladdin“ (1992). „Jafaris, kes on „tume mees tumedate eesmärkidega“, kohtuvad Ajatolla ja Saddam Hussein. Tema koodiks on Lääne rassismi tuttavad tunnusmärgid, ta kannab musta vaimulikukuube ja „pahaendelisi“ islamipäraseid vuntse ning kitsehabet.” (Byrne & McQuillan 2000: 73) Teiseks, eriti varasematel aegadel populaarne olnud filmitüüp araablastest on „Tuhande ja ühe öö” teemasid kasutavad muinasjutulised seiklusfilmid, näiteks Ludwig Bergeri, Tim Whelani ja Michael Powelli „Bagdadi varas“ (The Thief of Bagdad, 1940) (põhjalikum käsitlus Eisele 2002).
Euroopast pärinevate valgete rahvuste seast on Hollywoodi kaks lemmikut itaallased ja iirlased. Itaallased on seotud maffiaga, söövad tohutul hulgal pitsasid ning makarone ja jahivad naisi diskoklubides. Peaaegu igas filmis, kus kujutatakse itaallasi, võib näha, et nendel on olemas kindel rahvuslik ja toetav community, mis on ühiskonna minimudel oma rahvusliku kuritegevuse ja oma võimuesindajatega. Võib-olla tänu sellele, et Hollywoodis on mitu itaallasest staari, mängivad nad tihti politseinikke ja vihaselt maffiaga võitlevaid tüüpe. Iirlased on tavaliselt kas politseinikud või poliitikud, enamjaolt üsna positiivsed tegelaskujud, vahest siiski juhtub, et mõni on seotud IRA-ga.
Latiinod on tavaliselt vaesed ja kuritegelikud tüübid, kes tulid Ameerikasse parema elu otsingul, sugugi soovimata laiema ühiskonnaga integreeruda, õpivad halvasti inglise keelt, kui üldse, ja teevad mingisuguseid musti tegusid. Väga vana on opositsioon USA kui tsivilisatsiooni ja korra paiga ning Mehhiko kui kaose, kuritegevuse ning pahede maaga. Mehhiklasi kujutatakse kui kuritegelikke, brutaalseid ja seksihimulisi inimesi, naised on tavaliselt hoorad ja mehed seotud narkoäriga või plaanivad järjekordset pangaröövi. Väga huvitav semiootilisest aspektist on kindlasti USA—Mehhiko piiri küsimus, sest muutus kahe maailma vahel on tavaliselt tehtud kunstlikult järsuna ning on tunda trende, kus mingit Ameerikas väheusutavat või sotsiaalselt tundlikku teemat arendatakse Mehhiko pinnas. (Finnegan 1999: 316—317) Viimasel ajal on Mehhikost saanud cool’i (esteetiliselt paeluva) kuritegevuse ja vägivalla kants [vaata näiteks Robert Rodriguez’i triloogiat „El Mariachi“ (1992), „Desperado“ (1995) ja „Ükskord Mehhikos“ (Once Upon a Time in Mexico, 2003)].
(Järgneb)
Bourdieu, Paul 2000. Language and Symbolic Power. In: Adam Jaworski & Nikolas
Coupland (Eds.) The Discourse Reader. London: Routledge: 502—513.
Burns, James 2002. John Wayne on the Zambezi: Cinema, Empire, and the American Western in British Central Africa. International Journal of African Historical Studies 35: 103—117.
Byrne, Eleanor & McQuillan, Martin 2000. Disney dekonstruktsioon: Disney ühiskondlikust ja kultuurilisest sõnumist. Tallinn: Tänapäev.
Dijk, Teun A. van 2000. Discorce and The Denial of Racism. In: Adam Jaworski & Nikolas Coupland (Eds.) The Discourse Reader, London. Routledge: 541—558.
Eileen, Boris & Janssens, Angelique 1999. Complicating Categories: An Introduction. In: Boris Eileen & Angelique Janssens (Eds.) Complicating Categories: Gender, Class, Race and Ethnicity, International Review of Social History. Supplement 7 (44): 1—13.
Eisele, John C. 2002. The Wild East: Deconstructing the Language of Genre in the Hollywood Eastern. Cinema Journal 41 (4): 68—94.
Finnegan, N. 1999. At Boiling Point: Like Water for Chocolate and the Boundaries of Mexican Identity. Bulletin of Latin American Research 18 (3): 311—326.
Galan, F.W. 1983. Cinema and Semiosis. Semiotica 44 (½): 21—53.
Hall, Mark s. a. The Literature of Television: Chapter Thirteen. The Mirror Crack’d. Saadaval http://www.bctv.net/telcom/tel13/13ethnic.html
Henry, Matthew 2002. He Is a „BAD MOTHER*$%@!#”: Shaft and Contemporary Black Masculinity. Journal of Popular Film & Television 30: 114—120.
Hooks, Bell 1992. Black Looks: Race and Representation. Boston: South End Press.
Kakoudaki, Despina 2002. Spectacles of History: Race Relations, Melodrama, and the Science Fiction/Disaster Film. Camera Obscura 50: 109—153.
King, Geoff 1999. Spectacular Narratives: Twister, Independence Day, and Frontier Mythology in Contemporary Hollywood. Journal of American Culture 22 (1): 25—40.
Leyda, Julia 2002. Black-Audience Westerns and the Politics of Cultural Identification in the 1930s. Cinema Journal 42 (1): 46—70.
Lhamon, W. T. Jr. 1999. Racial Stereotypes: Sticks and Stones Will Break My Bones, but
Lotman J. M. & Tsivjan J. 1994. Dialog s ekranom. Tallinn: Aleksandra.
Matsumoto, David 1996. Culture and Psychology. Pacific Groove: Brooks.
Moscovici, Serge 1981. On Social Representations. In: J.P. Forcas (Ed.) Social Cognition: Perspectives on Everyday Understanding. London : Academic Press: 181—209.
Newitz, Annalee 2000. What Makes Things Cheesy? Satire, Multinationalism, and B-Movies. Social Text 18: 59—82.
Noakes, John A. 2003. Racializing subversion: The FBI and The Depiction of Race in Early Cold War Movies. Ethnic and Racial Studies 26: 728—749.
Oswald, Laura 1984. The Subject in Question: New Directions in Semiotics and Cinema. Semiotica 48 (¾): 293—317.
Rony, Fatimah Tobing 1996. The Third Eye: Race, Cinema and Ethnographic Spectacle. Durham: Durham University Press.
Sonesson, Göran 2000. Ego Meets Alter: The Meaning of Otherness in Cultural Semiotics. Semiotica 128 (¾): 537—559.
Todorov, Tzvetan 2001. Race and Racism. In: Les Back & John Solomos (Eds.) Theories of Race and Racism: A Reader. London: Routledge: 64—70.
Wang, Jennifer Hyland 2000. „A Struggle of contending Stories”: Race, Gender, and Political Memory in Forrest Gump. Cinema Journal 39 (3): 92-115
DENIS MATROV (sünd. 22. oktoobril 1979. aastal Türil) on lõpetanud 2003 Tartu Ülikooli kahel erialal: psühholoogia ning semiootika ja kulturoloogia. Samal aastas astus ta TÜ psühholoogia magistrantuuri, paralleelselt õpib ta kevadsemestril 2004 külalistudengina UC Berkeley ülikoolis USAs antropoloogiat. Siinne artikkel on lühendatud ja kaasajastatud versioon Matrovi 2001. aasta proseminaritööst semiootika osakonnale.