RASSILINE KUULUVUS JA KINO II
DENIS MATROV
(Algus TMK 2004, nr 3)
2. 2. 1. Mustanahalised
1990. aastad on näinud rohkem mustanahalisi näitlejaid kui kunagi varem. Eddie Murphy, Will Smith ja Samuel L. Jackson on esimese kaliibri Hollywoodi tähed. Selline tendents peegeldab üldiselt Ameerika ühiskonnas toimuvat, kus paljudel kommertslikult edukatel spordialadel domineerivad neegrid ja kus räpparid oma gangsta attitude’iga müüvad miljoneid plaate. Siiski elab suur hulk mustanahalisi endiselt getodes, kuritegevuse protsent nende seas on väga kõrge isegi ameerika standardite järgi ja Hollywoodi filmides mängivad nad enamikus siiski teatud kindlaid rolle, isegi filmides, mis on suunatud eelkõige mustanahalisele publikule.
Komöödiaid, kus põhiosi mängivad mustanahalised, on oluliselt rohkem kui draamasid. Tüüpilised väiksema kaliibriga mustanahaliste rollid on seotud kuritegevuse ja allilmaga. Nii mehed kui naised on enamasti väga seksuaalsed ning neil on rohkem partnereid filmi jooksul kui valgetel tegelastel. Samuti on kuritegevus paljude mustanahaliste jaoks täiesti tavaline asi ning märgib üht osa nende igapäevarutiinist. Eriti noorte subkultuuride elu näitamisele keskendunud filmid käsitlevad tavaliselt geto elanike eluviisi kui teatud stiili, mida saab tahtmise korral kergesti vahetada mõne teise vastu. Nagu tahaks värvikalt riietatud ja vahest räppiv gängi liige olla selline, sest see on moekas ja stiilne. Kuritegevus, prostitutsioon, uimastiäri ja muud sotsiaalsed probleemid leiavad selliselt käsitletuna võrdselt ruumi „Hea elu” rubriigis headest perekondadest pärit noorte marihuaana suitsetamise ja anoreksiaga.
Sage on mustanahaliste kasutamine märgina valgete tolerantsusest ja poliitilise korrektsuse kampaania edukusest. Nende ainukeseks valgetest eristavaks tunnuseks on jäetud naha värv, kogu kultuuriline kiht aga jäetud sü˛eest väljapoole. Mõnikord ei ole neil filmides mingit sisulist rolli ja jääb arusaamatuks, kas nad tõesti võeti filmi selleks, et mustanahalised oleksid esindatud ja tooksid oma raha kinodesse, või arvavad filmitegijad, et nendele rollidele on just mustanahalised kõige sobivamad. Selline kaua kestnud olukord on teinud võimalikuks ka eneseparodeerimise momente, näiteks filmis „Mitte mingi tavaline noortekomöödia“ (Not Another Teen Movie, 2001) on mustanahaline Malik teadlik oma rollist ja ütleb otse välja, et ta on siin ainult selle pärast, et nii nõuab „hea komme“.[1]
Viimaste aastate üks palju kasutamist leidnud trend on „maagilise neegri” (magical nigger) fenomen. Sellistes filmides nagu „Roheline miil“ (The Green Mile, 1999), „Pereisa“ (The Family Man, 2000), „Legend Bagger Vance’ist“ (The Legend of Bagger Vance, 2000) ja „Igavene armastus“ (What Dreams May Come, 1998) on üks kangelastest mustanahaline, kes omab teatud ebainimlikku jõudu või lausa maagilisi oskusi, kuid kasutab neid vähe ja tüüpiliselt selleks, et aidata hädast välja oma valget sõpra. (Crowdus & Georgakas 2001)
Tavaline on ka „valge-inimese-parima-sõbra” roll, mis natuke haakub „maagilise neegri” rolliga, välja arvatud see, et siin ei ole enam mustanahalisel maagilist jõudu.
Vaatamata sellele, et palju mustanahaliste rolle on seotud kurjategijate mängimisega ning vägivald mustade vahel (kuid mitte mustade ja valgete vahel) on tavaline asi, on mulje, mida need rollid jätavad, siiski enamasti positiivne. Mustade elu on täis tõelisi emotsioone, rütme, nad ei pea oma tundeid teiste eest varjama, võivad isegi pitsabaari akna sisse visata, ilma et keegi neid selle peale rassistideks hakkaks nimetama. Sugudevahelised suhted on veel vabad feminismi laastavast mõjust ja keerlevad rutiinse seksi ümber. Mustad mehed on otsekohesed, dominantsed ja vägivaldsed ning ei tea armastuse kontseptsioonist midagi, mustad naised aga on alluvad, promiskuiteetsed ja tahavad, et neid „pandaks”. Mustad on see tsivilisatsiooni koormast vabam rass, kes näib valgete silmis kui Romantiline Teine, kelle sarnaselt tahaks vahest nii kangesti käituda, kuid tsivilisatsiooni reeglid ei luba.
2. 2. 2. Asiaadid
Asiaadid on ameerika kinos tavaliselt kas hiinlased või jaapanlased. Nende stereotüüpiline kujutamisviis on üsna kindel juba palju aastaid. Mehed on enamasti mitmesuguste võitluskunstide viljelejad, kes jagunevad kahte leeri, ühed on vaieldamatult head ja teised vaieldamatult halvad. Head aasia mehed on tavaliselt varasest lapsepõlvest filosoofiat ja võitluskunsti omandanud, nende jaoks eksisteerib väga selge piir kurjuse ja headuse vahel ning tavaliselt ei oska nad kuidagi oodata, et teised hakkavad nende suhtes halvasti käituma. Kuid kui nendele on juba liiga tehtud, asuvad nad innukalt võitlusesse kurjuse vastu ja võitlevad kuni viimse veretilgani. Mõned asiaadid on juba vanad mungad, kes armastavad oma võitluskunsti teadmisi ja filosoofilisi eluvaateid noortele õpetada, tihti tulevad nad appi siis, kui näevad, et kellegi suhtes on ebaõiglaselt käitutud, ja suunavad seda inimest õigele eluteele, mille eesmärk on õigluse taastamine. Sagedane on sü˛ee, kus asiaadist vanake õpetab Ameerika valgetele noortele oma teadmisi, mida nad pärast rakendavad halbade teiste asiaatide või mehhiklaste kallal.
Halvad asiaadid on kinnised ja salakavalad, nad on ka enamasti võitluskunstide profid, kuid natuke halvemad kui head asiaadid, sellepärast kasutavad nad igasuguseid alatuid trikke, et võitluse vaekauss oma kasuks kallutada. Halvad asiaadid on tavaliselt julmad ja sõnamurdlikud ning nende nägudel ei peegeldu ühtegi emotsiooni. Nende motiivid on raskesti mõistetavad, tavaliselt alluvad nad ühele suurele ja võimsale pealikule, kellel on plaan kas maailma valitseda või muul viisil väga võimsaks saada.
Võitlused asiaatide vahel on tavaliselt visuaalselt nauditavad, paljuski sama peene koreograafiaga, nagu nõuaks ballett. Samuti teeb asja eripäraseks igasuguste iidsete kommete kasutamine ja need lausa ebainimlikuna tunduvad treeningud, mille kaudu püütakse näidata, kuidas saadakse oma ala meistriks.
Nii halvad kui ka head asiaadid on tavaliselt oma ala fanaatikud, väga korralikud töölised ja ei ilmuta erilist huvi naiste vastu. Näiteks Bruce Lee tavaline tegevus filmides oli treening või kaklemine teistega ja isegi see, et teda näidati üsna tihti palja ülakehaga, ei mõjunud üldsegi seksuaalselt. (Hall s. a)
Aasia naised seevastu on tüüpiliselt kujutatud väga feminiinsetena, kes kergesti alluvad meeste domineerimisele ja kelle elu tähtsaim eesmärk on meeste nõudmiste rahuldamine. Eriti võrreldes Aasia meestega paistavad naised välja oma kõrgenenud seksuaalsusega, mis on pipardatud idamaise eksootikaga.
Kui veel kümme aastat tagasi olid Aasia mehed Hollywoodi filmides peamiselt selleks, et tuleks hea käsivõitluse stseenidega märul, siis praegu, seoses geopoliitilise olukorra muutusega, mille tõid endaga kaasa NSVLi lagunemine ning Hiina ja Jaapani majandusliku ning poliitilise osatähtsuse kasv, hakatakse tasapisi kujundama uue globaalse vaenlase stereotüüpi. Seoses Jaapani üleolekuga kõrgtehnoloogia alal ja Hiina rahvastikukasvuga arvatakse peamist ohtu Lääne tsivilisatsioonile tulevat just sellest piirkonnast. Uus ulmefilmide laine, kus näidatakse barbaarseid ja julmi, kuid kõrgtehnoloogiat omavaid tulnukaid, viitab üsna selgesti 1950. aastate alguse samateemaliste teoste seeriale, mis tol ajal oli seotud hirmuga Nõukogude Liidu agressiooni ja võimaliku tuumasõja ees. Praegusi tulnukaid võiks seega vaadelda seoses uue olukorraga maailmapoliitikas, näiteks leiab Ziauddin Sardar (1999) oma „Star Treki“ tulnukate analüüsis palju viiteid orientalismile.
2. 2. 3. Valged
Üldjuhul valgete stereotüüpset kujutamist ei vaadelda siis, kui käsitletakse rassilisi stereotüüpe Hollywoodi filmides, kuid minu arvates eksisteerivad täiesti tajutavad tendentsid, kuidas neid tavaliselt näidatakse ja mida saab paigutada rassilise diskursuse konteksti. Vaatamata pidevale propagandale, mis on suunatud ameeriklastele eesmärgiga veenda neid etnotsentrismi ja inimeste rühmitamises nahavärvi järgi kahjulikkuses, vaadeldakse valgeid tavaliselt väljaspool üldkehtivat rassilist jaotust. Valgetel on eelis olla lihtsalt inimese etalon, kelle puhul ei pea täpsustama, mis värvi nahaga on tegemist. Ka praegustele filmiarvustustele on iseloomulik selletaoliste ütluste kasutamine: „Komöödia, milles politseinik oma mustast partneriga uurivad varguse juhtumit” või „Uus film paljulubavalt pärismaalasest filmire˛issöörilt”. (Dyer 2001: 540)
Valged moodustavad kõige suurema osa USA populatsioonist ja nende etniline koosseis on kõige mitmekesisem, samuti erinevad laialdaselt valgete religioossed tõekspidamised ja nende sotsiaal-majanduslik olukord. Vaatamata sellele raskesti stereotüpiseeritavale mitmekesisusele on kõige sagedamini kinolinal kujutatavad valged keskklassist ja kõrgemast keskklassist, kes oma elutasemega kindlasti kuuluvad „Ameerika unistuse” (American dream) reaalsuseks teinute hulka. Statistika näitab, et tegelikult moodustavad vaesed valged ameeriklased kolm korda suurema hulga kui kõik teised etnilised grupid kokku (Hall s. a), kuid vaatamata sellele näeme me vaest valget ekraanil üsna harva. Üldse me näeme ekraanil vähe valgeid töölisi, peamised kangelased on kas intellektuaalid, spetsialistid või tudengid. Valged ameeriklased näivad lahendavat palju olulisemaid probleeme kui igapäevaelatise teenimine. Nad on enamasti oma maa patrioodid, kelle lemmiktoiduks on endiselt vanaema küpsetatud „ameerika pirukas” ning kes on valmis esimese kutse peale oma eluga riskima järjekordses maailmapäästmise operatsioonis.
Armastus mängib nende elus märkimisväärselt suurt rolli võrreldes teiste rassidega, kuid feminism ja pikaajaline kultuuritraditsioon on teinud oma töö, nüüd ei piisa ainuüksi heaks inimeseks olemisest. Selleks, et partnerile muljet avaldada, tuleb tavaliselt mingi vägitegu sooritada, näiteks päästa maailm või jõuda viimasel hetkel oma ihalusobjekt maniaki käest ära päästa.
Mainimist vajab fakt, et enamik Hollywoodi filmides kujutatavatest perverssustest ja ebatavalistest seksuaalsetest sättumustest on seotud valgetega. Kes on tuntud kinomaniakid või -sadistid — ikka valged. Ka igasugused vaimselt alaarenenud, haiged ja puudega inimesed on valged. Kui meile tahetakse näidata narkootikumide laastavat toimet, valitakse tõenäoliselt selleks järjekordselt valge näitleja. See on tegelikult üsna mõistlik, sest valge on inimese etalon ja kõige suurema emotsionaalse läbielamuse osaks me võime saada ainult siis, kui näeme, kui raske võib olla tõelise inimese elu ja kui madalale võib kukkuda oma troonilt.
2. 3. Rassidevahelised suhted
Maailm tunnetab aina rohkem oma väiksust ja kontaktid erinevate kultuuride ja maailmavaadete vahel on vältimatud. USA üks kandev idee ongi rahvaste paabeli (või melting pot) tekitamine, kus algupärased erinevused kaotavad oma tähtsuse ja inimesi hakatakse hindama muude karakteristikute kui välimus, nahavärv ja sotsiaalne klass järgi. Sellepärast oleks loogiline eeldada, et Hollywood ametliku võimu häälekandjana kujutaks palju olukordi, kus erinevad rassid ja etnilised grupid kaotavad oma tähenduse millegi suurema ja tähtsama valguses. Tõesti, osas sfäärides, nagu näiteks kogu planeeti ähvardava ohu puhul, näeme, kuidas kujutatakse maailma rahvaste ja riikide koostööd ohu tõrjumisel, muidugi USA kindlal juhtimisel, ja asi lõpeb tavaliselt sellega, et Ameerika seni üldjuhul mitte millegagi eriliselt silma paistnud tüübid suudavad korra taastada [vaata näiteks „Armageddon“ (1998), „Iseseisvuspäev“ (Independence Day, 1996)]. Vahel kujutatakse ka seda, kuidas inimene vaimustub väga Teise kultuurist ja pühendub selle omandamisele ning selle järgi elamisele. Tüüpstsenaarium on valge inimese kiindumine mõnda aasia filosoofiasse või religiooni ja sellega kaasnev vaimne ümbersünd, vahel võib näha ka teisi variante, näiteks Jim Jarmuschi filmis „Kummituskoer: samurai tee“ (Ghost Dog: The Way of the Samurai, 1999) näeme mustanahalist, kes on veendunud jaapani samurai traditsiooni järgija, kuid selle filmi puhul on tegemist sõltumatu re˛issööriga.
Armastus on väidetavalt võimeline ületama kõik piirid, ka rassipiirid. Siiski on Hollywoodi filmitegijad pikka aega antud teemat peaaegu täiesti vältinud, ajaloo üks tuntuimaid sellele teemale pühendatud filme oli Stanley Krameri „Arva, kes tuleb lõunale“ (Guess Who’s Coming to Dinner, 1967), kus kauaaegne mustanahaline näitleja number üks Sidney Poitier mängib valgesse naisesse armunud meest. Tookord ei olnud publiku vastuvõtt kuigi soe, mis tegi filmikompaniide bossid valvsaks. Samas tuli 2000. aasta suvel ekraanile mitu filmi, kus erinevast rassist inimeste vahel areneb armastus. Filmis „Romeo peab surema“ (Romeo Must Die, 2000) oli selleks asiaadist noormehe armastus mustanahalise tütarlapse vastu ja „Võimatus missioonis 2“ (Mission: Impossible II, 2000) püüdis Tom Cruise’i mängitud kangelane vallutada mustanahalise kaunitari südant. (Croal 2000) Võib arvata, et selline sü˛ee kandev idee hakkab tulevikus mängima olulisemat rolli, sest see aitab teatud määral stereotüüpe lõhkuda või vähemalt neid ületada.
(Lõpp)
[1] Malik: Sure, why not? I am the token black guy. I’m just supposed to smile and stay out of the conversation and say things like: „Damn”, „Shit” and „That is whack”.
Kasutatud kirjandus
Croal, Anda 2000. Guess Who’s Coming to Dinner: Interracial Love on Screen. Saadaval http://www.africana.com/DailyArticles/index_20000720.htm
Crowdus, Gary & Georgakas, Dan 2001. Thinking About the Power of Images: An Interview with Spike Lee. Cineaste 26 (2): 4—9.
Dyer, Richard 2001. The Matter of Whiteness. In: Les Back & John Solomos (Eds.). Theories of Race and Racism: A Reader. London: Routledge: 539—548.
Hall, Mark s. a. The Literature of Television: Chapter Thirteen. The Mirror Crack’d. Saadaval http://www.bctv.net/telcom/tel113/13ethnic.html
Matrov, Denis 2001. Identiteet ja kino. Tartu Ülikool (avaldamata proseminaritöö).
Sardar, Ziauddin 1999. Science Fiction. New Statesman 12 (557): 35—37.
ˇi˛ek, Slavoj 2001. Enjoy Your Nation as Yourself! In: Les Back & John Solomos (Eds.) Theories of Race and Racism: A Reader. London: Routledge: 594—606.